Essee Juhan Smuuli "Väike luuleraamat" kohta (0)

Lugesin Juhan Smuuli luulekogu ”Väike luuleraamat .” Juhan Smuul oli kuulus Eesti kirjanik, kes sündis 18.02.1922 ja suri 13.04.1971. Luuletaja sündis Koguva külas, Muhumaal . Preagu asub seal Muhu muuseum. Ta õppis 1930-1936. aastal Piiri algkoolis ja hiljem ka Jäneda põllutöökoolis. Tervise tõttu jäid tal õpingud pooleli . Juhan Smuul käis 1941-1944. aastal sõjaväes ning sealt edasi on töötanud vabakutselise kirjanikuna. Ta on väga tunnustatud kirjanik. Muuhulgas on ta saanud sellised preemiad nagu Eesti NSV teeneline kirjanik 1955. aastal ja ENSV rahva-kirjanik 1965. aastal. Luulekogus on valik erinevaid tema luuletusi ja see on 170 lehekülge pikk.
Juhan Smuuli ”Väikse luuleraamatu” valisin ma selleks, et tutvuda Smuuli loominguga. Ma polnud ta loominguga varem kokku puutunud ja oli huvitav lugeda. Luulekogu läbivaks teemaks oli meri, sealhulgas ka ilmastikuolud merel. Näide luuletuste läbiva teema kohta:
”Atland, märatsev Hannibal , magab. Ta ei norska. Ta uni on hea. Meie triiviva laeva taga Tuhat kajakat tukub ta peal.”
Palju luuletusi rääkisid ka sõdadest ja kodumaa kaitsest. Näiteks ”Mälestusi isast” ja ”Võitmatud on meis.” Minu jaoks olid luuletused liiga sünge sisuga ja masendavad, aga ju oli siis aeg selline. Luulekogu on väga tõsine ja huumorit sealt ei leia.
Luuletustel puudub kindel stiil. Enamus luuletusi on küll riimilised, kuid on ka vabavärsilisi luuetusi. Juhan Smuul kasutab väga palju epiteete ja isikustamist. Isikustamised nagu ”lained uniselt pahisevad” ja ”tuul küünistab merd nagu raspel ” on Smuuli puhul tavalised. Ma arvan, et Smuuli luuletuste sõnum on inimesi mõtlema panna sõdade ja kõige selle juurde kuuluva üle. Minu arust on need luuletused sünged ja suure mõjuka sisuga. Näide:
”Ja viimati, kui hobu rakmeis hirnus ja rätti surut ema vaikne nutt, siis tõusis rinda valuline õrnus ja vähesõnaliseks vaibus jutt.”
Mulle isiklikult meeldib rõõmsam luule rohkem kui sünge, Juhan Smuulilik luule. Luuletaja stiil on küllaltki otsekohene ja selge. Ta räägib asjadest nii nagu päriselt on.
Kõige huvitavam oli lugeda isamaalisi luuletusi, mis rääkisid sõjast või sõtta minekust. Need olid minu jaoks meeldejäävamad ja sõnumiga. Oli tunda meeleolu, mis käib sõdadega kaasas. Autorile oli sõjavägi tuttav, sest ta oli ise 3 aastat sõjaväes, kuigi ta tervise tõttu sõjas ei käinud kordagi. Mul on sõdade osas luuletajaga sama vaatenurk- sõjad ei ole midagi head. Juahn Smuul elas ajal, millal Eesti oli okupeeritud. Ma usun, et sealt tuli ka inspiratsioon kirjutada nii süngeid luuletusi. Salm mu ühest lemmikluuletusest:
”Üks nooruk läks isamaasõtta. Ei teadnud , mis ootamas ees. Kaks paljast kätt kaasa vaid võtta ja armastust südames.”
Minu arust on see luuletus heaks näiteks tolle aja kohta, kus sõjad käisid ja olid rasked ajad. Tõenäoliselt põhineb luuletus Juhan Smuuli enda isikliku sõjaväe kogemuse põhjal, sest see on kirjutatud 2 aastat pärast seda, kui luuletaja sõjaväest vabaks lasti.
Kõige igavam oli lugeda luuletusi mere ja kalurite kohta. Oli näha, et Smuulile meeldis meri ning, et tal on kogemusi merega (ta sündis Muhu saarel). Mulle meri ja sellega seonduv eriti ei meeldi. Ma ei tea, miks, aga nii on. Seega ma ei samastu autoriga selles osas. Mind pani imestama, et ka merega seotud luuletused olid sünge sisuga ja meri oli peaaegu alati tormine . Näiteks: ”Kaldakividel jürikuu maru tantsis, vilistas , kergitas häält.”
Kokkuvõtteks võib öelda, et Juhan Smuuli looming on väga kurva ja sünge meeleoluga ning mõtlemapanev. Minu jaoks oli huvitav tutvuda tema loominguga, aga siiski mulle luulekogu väga ei meeldinud. Oleks rohkem meeldinud, kui oleks mõni rõõmsam luuletus ka. Luuletused iseloomustavad selle aja õhkkonda ja meeleolu. Luuletused olid vahemikust 1946-1968. Ma soovitan kõigil vähemalt korra lugeda Juhan Smuuli loomingut.
Väike luuleraamat
Juhan Smuul
Essee
Sünge luule
Jaan Erik Lepp
7. klass
Rocca al Mare Kool
2014