Kirjanduse referaat (0)

Sisukord

Sisukord 1
Sissejuhatus 2
Siin on kirjutatud antiikkirjanduse mõistest, kreeka teatrist , eepose mõistest ja olulistest autoritest, teostest. 2
Vanakreeka kirjandus on Euroopa vanim ja ainus täiesti iseseisvalt arenenud kirjandus. Vanimad vanakreeka kirjanduslikud mälestised pärinevad 8.–7. sajandist eKr. Vanakreeka kirjandus ei tugine teiste kirjanduste kogemusele. 2
1. Antiikkirjanduse mõiste 3
2. Kreeka teater 4
3. Eepose mõiste ja olulised autorid, teosed 5
3.1. Teosed 6
Kokkuvõte 7
Kasutatud kirjandus 8

Sissejuhatus

Siin on kirjutatud antiikkirjanduse mõistest, kreeka teatrist, eepose mõistest ja olulistest autoritest, teostest.

Vanakreeka kirjandus on Euroopa vanim ja ainus täiesti iseseisvalt arenenud kirjandus. Vanimad vanakreeka kirjanduslikud mälestised pärinevad 8.–7. sajandist eKr. Vanakreeka kirjandus ei tugine teiste kirjanduste kogemusele.

1. Antiikkirjanduse mõiste

Antiikkkirajndus on vanakreeka ja vanarooma kirjandus . Tuleneb sõnast antiquus'vana, iidne '. Homerosega algab euroopa kirjanduse lugu. Vana- Kreekas toimus Mõtterevolutsioon: universumi keskpunkti asetati INIMENE, mitte jumal.
Kreeklased lõid jumalad oma näo järgi-- selleni pole inimmõte enne küündinud.Jumalatel on normaalne, täiuslik keha. Olümposel on nende kodu, kus toimub mõnus perekondlik kooselu. Kreeklased teadsid, mida seal söödi- joodi, kes keda kellega kuidas pettis, kes on selle daami lapse isa jne.
Kreeka mütoloogia ime seisneb selles, et see on humaannne maailm, milles
puudub hirmuäratav irratsionaalsus. Jumalad on inimlikult ilusad, seega ei kohuta.
Antiikkirjanduses saavutati kunstiliste kujundite ja stilistiliste võtete suur mitmekesisus. Vanakreeka ja vanarooma kirjanduses eksisteerisid juba peaaegu kõik uusaja kirjanduse žanrid. Paljude žanride ( eepos , idüll, tragöödia, komöödia, ood, eleegia , hümn, satiir, epigramm , dialoog) nimetusedki pärinevad antiikkirjandusest.Antiikkirjandusel on tänini esteetilist väärtust.

2. Kreeka teater

Kreeka teater kujunes välja veinijumal Dionysosele pühendatud koorilauludest. Esmalt seisnesid etendused ehk draamad koori ja ühe näitlejaga dialoogides, hiljem lisandusid juurde eel mitmed näitlejad, kuid koor püsis kogu klassikalise ajajärgu vältel teatri keskse osana .
Draamad leidsid aset päevasel ajal vabas õhus spetsiaalselt etendusteks ehitatud hobuserauakujulise põhiplaaniga teatris. Selle keskmes paiknes ringi- või poolringikujuline näiteplats e. orkestra , mille taga oli enamasti puust lavakonstruktsioon e. skenee . Näitlejad ja koor esinesid orkestral, skenee oli taustaks. Kreeka teatris kuulus tähtis osa muusikale . Näitlejateks olid vaid mehed, kes maskide vahetamisega said esitada etenduses ka mitut rolli. Eriefektide (näitleja tõstmiseks lava kohale) oli valmistatud kraanataoline seadeldis . Pidustusele valiti välja kuus etendust, kolm lõbusat näitemängu e. komöödiat ning kolm tõsise sisuga teost e. tragöödiat. Nende kõigi kulusid kattis rikaste kodanike seast valitud rahastaja . Kõik ettekandmisele pääsenud tööd said auhinna . Komöödiad kujutasid eelkõige igapäevast poliitilist elu, tragöödiad aga põhinesid tuntud mütoloogilistel süžeedel. Näitekirjanikud püüdsid inimestele enamasti tuttavatest tragöödiatest välja tuua moraalse iva.
Kreeka teatris kehtis kolme ühtsuse reegel: aja-, koha- ja tegevusühtsus.
Kuulsaimad tragöödiakirjanikud olid Aischylos („Oresteia“) ja Sophokles („Kuningas Oidipus“)
Kreeka teater on alus kogu Maailma teatrile.

3. Eepose mõiste ja olulised autorid, teosed

Eepos tähendas algselt ulatuslikku luulevormilist jutustavat teost, aga tänapäeval ulatuslikku lugu (jututsüklit) sidumata kõnes. Nimetus pärineb kreekakeelsest sõnast εποποιΐα (epopoiia, epos –kõne, poiein –teha), mis tähistas üldiselt heksameetris kirjutatud luuleteost.
Värsseeposi on üldiselt liigitatud rahvaeeposteks ja kunsteeposteks. Jaotus põhineb 18. sajandi lõpul Euroopa kirjanduses valitsevaks tõusnud romantilisel nägemusel, mille järgi on rahvaeeposed sündinud rikkumatu rahva vaimust kollektiivse loomistöö tulemusena, loojad on sageli nime poolest tundmatud. Kunsteeposed on seevastu teadaolevate üksikautorite looming (nt Homerose "Illias").
Evolutsionistliku ehk arenguloolide eeposte päritoluteooria vaatenurk on pärit loodusteadustest, kuid sai omaseks ka rahvaluuleteaduses. Folkloristikas nn. soome koolkonna ehk võrdlev-ajaloolise uurimismeetodi eelkäija Julius Krohn arvas , et rahvalaulud arenevad nagu kasvavad sulaga lumepallid : pisematest laulukildudest põimub vähehaaval ühe pikemaid ja seikaderohkemaid laulutervikuid. Kui areng saab kesta häirimatult, ongi tulemuseks eepos.
Kirjandus- ja rahvaluuleteadlaste ringides seoti üsna pikka aega eeposte sündi kirjaoskuse tekkimisega . Sellest vaatenurgast pole mingit põhimõttelist vahet rahva- ja kunsteepose vahel. Kõik eeposed on raamatusse raiutud luule, mis eeldavad kindlat autorit , andekat ja professionaalset värsiseppa, kuigi tema taga on pikaaegne omakeelne laulupärimus.
Tänapäevase käsitluse järgi pole võimalik mingit üldkehtivat eeposte sünni- ja arenemisteooriat esitada. Täpsemaks liigutuseks tuleb lugeda Lauri Honko oma: 1) suulised eeposed; 2) pärimusele orienteeritud eeposed ehk pärimuseeposed; 3) kunsteeposed.
Peale sünniviisi erinevad eeposed üksteisest ka sisu ja vormi poolest. Sisu alusel on neid liigitatud näiteks sangarieeposteks, ajaloolisteks, usundlikeks, idüllilisteks ja koomilisteks eeposteks, hõimu- ja loomaeeposteks jne.
Oma vormilt erinevad kirjalikud ja suulised eeposed märgatavalt. Kirjalikud eeposed on kinnistunud teatud vormi, kuid suulised on jätkuvalt muutuvad.
Eepilist loomingut on olnud peaaegu kõigil maailma rahvastel , aga vaid vähestel nende hulgast on leidunud kirja valdav laulik / poeet või toimetaja , kes oleks kogunud suulises traditsioonis elavad ained ühtseks suurteoseks. Oma tõelise eeposeta on Euroopas näiteks jäänud slaavi rahvad, enamik soome-ugrilasi ja keldid.

3.1. Teosed

• "Mahābhārata" (india)
  
• "Rāmādžana" (india)
  
• "Ilias" (Vana-Kreeka)
  
• "Odüsseia" (Vana-Kreeka)
  
• "Aeneis" (Vana- Rooma )
  
• "Vanem Edda " ( skandinaavia )
  
• "Noorem Edda" (skandinaavia)
  
• " Beowulf " (anglosaksi)
  
• "Lusiaadid" (portugali)
  
• "Kangelane tiigrinahas" ( gruusia )
  
• "Manas" (kirgiisi)
  
• "Nibelungide laul" (saksa)
  
• " Rolandi laul" (prantsuse)
  
• "Laul minu Cidist" ( hispaania )
  
• " Kalevala " (soome)
  
• "Lāčplēsis" (läti)
  
• " Peko " ( setu )
  
• "Neio koolulaul & Suurõq sajaq" (setu)
  
• "Kuldmamma" (eesti)
  
• "Bõliinad (vene)
  
• "Heike Monogatari" (jaapani)
  
• "Pan Tadeusz " (poola)
  
• "Gurugli" (tadžiki)
  
• "Laul Haiavatast" (ameerika)
  
• "Popol Vuh" ( maia -kitšee)
  
• "Nardid" (põhja-osseedi)
  
• "Parzival" (saksa)
  
• "Sassuuni Davith" (armeenia)
  

Kokkuvõte

Kirjandus ehk literatuur on (kõige üldisemas tähenduses) kirjutatud tekstid, mis on üldreeglina mõeldud kellelegi lugemiseks, mõistmiseks, kasutamiseks. Kirjandus on üks kultuurinähtusi ja kommunikatsioonivahend. Kirjandus kui kommunikatsiooniprotsess eeldab autorit, lugejat ning neile mõlemale mõistetavat kirja ja keelt

Kasutatud kirjandus

http://et.wikipedia.org/wiki/Antiikkirjandus
http://www.vkg.werro.ee/aivar/91/page3.html
http://et.wikipedia.org/wiki/Eepos
http://www.miksike.ee/docs/referaadid2006/vanakreeka_kokkuvote_karoliinekorol.ht m
http://et.wikipedia.org/wiki/Kirjandus
8