Antiikkirjandus, eepos (0)

Antiikkirjanduseks nimetatakse Vana-Kreeka ja Vana- Rooma ühuskonnas kujunenud kirjandust, mille algust tähistavad Homerose eeposed ’’ Illias ’’ ja ’’Odüsseia’’ 8.-7. sajand eKr ning, mis sirutub välja hilisantiiki 4.-6. sajand pKr.
Vanakreeka kirjandus on Euroopa vanim ja ainus täiesti iseseisvalt arenenud kirjandus. Vanimad vanakreeka kirjanduslikud mälestised pärinevad 8.-7. sajandist eKr. Vanakreeka kirjandus ei tugine teiste kirjanduste kogemusele. Vanakreeka kirjanduse tähtsaimad autorid on Homeros , eleegia viljelejad ,Tyrtaios, Solon , meelika žanri esindajad Alkaios ja Sappho ning antiiktragöödia meistrid Aischylos, Sophokles ja Euripides.
Vanarooma kirjandus hakkas arenema 3. sajandil eKr. Vanarooma kirjandus on suuresti mõjutatud vanakreeka kirjandusest. Siiski ei ole vanarooma kirjandus puhtlt koopia vanakreeka originaalist, vaid tal on ka omad eripärad ja spetsiifilised jooned. Oluliseimad kirjanikud on Plautus , Tereintus, Seneca , Marcus Porcius Cato
Antiikkirjanduses saavutati kunstiliste kujundite ja stilistiliste võtete suur mitmekesisus . Vanakreeka ja vanarooma kirjanduses eksisteerisid juba peaaegu kõik uusaja kirjanduse žanrid. Paljude žanride ( eepos ,idüll,tragöödia,komöödia,ood) nimetused pärinevad antiikkirjandusest.
Antiikkirjandusel on tänini esteetilist väärtust.
Eepos
Eepos tähendas algselt ulatuslikku luulevormilist jutustavat teost, aga tänapäeval ulatuslikku lugu sidumata kõnes. Nimetus pärineb kreekakeelsest sõnast [epopoiia], mis tähistas üldiselt heksameetris kujutatud luuleteost.
Värsseeposi on üldiselt liigitatud rahvaeeposteks ja kunsteeposteks. Jaotus põhineb 18.sajandi lõpul Euroopa kirjanduses valitsevaks tõusnud romantilisel nägemusel, mille järgi on rahvaeeposed sündinud rikkumatu rahva vaimust kollektiivse loomistöö tulemusena, loojad on sageli nime poolest tundmatud. Kunsteeposed on seevastu teadaolevate üksikautorite looming (nt Homerose ’’Illias’’)
Evolutsionistliku ehk arenguloolide eeposte päritoluteooria vaatenurk on pärit loodusteadustest, kuid said omaseks ka rahvaluuleteaduses. Folkloristikas nn. soome koolkonna ehk võrdlev-ajaloolise uurimismeetodi eelkäja Julius Krohn arvas , et rahvalaulud arenevad nagu kasvavad sulaga lumepallid : pisematest laulukildudest põimub vähehaaval üha pikemaid ja sekaderohkemaid laulutervikuid.Kuiarensaab kesta häirimatult, ongi tulemuseks eepos.
Kirjandus-ja rahvaluuleteadlaste ringides seoti üsna pikka aega eeposte sndi kirjaoskuse tekkimisega . Sellest vaatenurgast pole mingit põhimõttelist vahet rahva-ja kunsteepose vahel. Kõik eeposed on raamatusse raiutud luule, mis eeldavad kindlat autorit , andekat ja proffesionaalset värsiseppa, kuigi tema taga on pikaaegne omakeelne laulupärimus.
Kirjandus- ja rahvaluuleteadlaste ringides seoti üsna pikka aega eeposte sündi kirjaoskuse tekkimisega. Selest vaatenurgast pole mingit põhimõttelist vahet rahva- ja kunsteepose vahel.K
Tänapäevase käsitlusejärgi pole võimalik mingit üldkehtivat eeposte sünni-ja arenemisteooriat esitada.Täpsemaks liigutuseks tuleb lugeda LauriHonko oma: 1) suulised eeposed; 2) pärimusele orienteeritud eeposed ehk: pärimuseeposed; 3) kunsteeposed.
Peale sünniviisi erinevad eeposed üksteisest ka sisu ja vormi poolest. Sisu alusel on neid liigitatud näiteks sangarieeposteks, ajaloolisteks,usundilikeks, idüllideks ja koomilisteks eepostks, hõimu-ja loomaeeposteks jne.