Keskaja naine (4)

KESKAJA NAINE

REFERAAT

Sisukord

Sissejuhatus………………………………………………………………… 3.
Naiste elu keskajal…………………………………………………………. 4.
Perekond…………………………………………………………………… 5.
Töö…………………………………………………………………………. 6.
Ketserlus …………………………………………………………………… 7.
Kokkuvõte………………………………………………………………….. 8.

Sissejuhatus

Tänapäeval on naiste õiguste teema väga päevakajaline, sest naised on hakanud võitlema oma õiguste ja meestega võrdsuse saavutamise eest. Keskaja Euroopas oli aga olukord hoopis teistsugune.
Selles referaadis ma tutvustangi keskaja naiste õigusi, kohustusi ja nende elu. Ka üritan ma selles referaadis tuua selgust naiste tegeliku positsiooni kohta keskaja ühiskonnas. Paljude inimeste jaoks seostub sõnadega ” keskaeg ” ja “naine” preestrite poolt naiste alamateks olenditeks nimetamine ning nõiaprotsessid, samas on teada naiste ülistamine rüütlikultuuris ja Maarja- kultus . Seega on naise tegelik positsioon ja roll ühiskonnas piisavalt segane.
Referaadi eesmärgiks on anda kokkuvõtlik ülevaade naiste elust keskajal. Selleks kasutan ma põhiliselt Soome ühe tuntuima teadlase ja naisuurija Päivi Setälä raamatut “Keskaja naine”, samuti Internetist leitud infot.

Naiste elu keskajal

Naiste elu keskajal polnud kindlasti lihtne, kui käsitleda seda lihtrahva seisukohalt. 90% inimestest elas keskajal maal. Tavaliselt sünnitasid naised 5-7 last, mis tähendas, et naised tegelesid lastega kogu oma täisealiseks olemise aja.
Naised jagati kolme rühma: neitsid, abielus ja lesed . See liigitus määras naiste elus palju ning eri gruppidesse kuuluvatel naistel olid erinevad kohustused.
Väga tähtsaks peeti abielu. Abielu ei tohtinud lahutada, kuid pärast abikaasa surma võis uuesti abielluda, mida sageli ka tehti. Seadusevastased olid intsestabielud. 12. sajandil sai abielust sakrament. Seoses sellega tõsteti emadus au sisse. Samal ajal karmistati abielulahutuse korda – enam ei piisanud naise abielurikkumisest.
Alates 12. sajandist kujunes tavaks, et naine on mehest tunduvalt noorem (seni oli abielu sõlmitud üheealiste vahel). 14. sajandil muutus suhtumine abielunaistesse. Kuna katku oli surnud suur hulk inimesi, hakati senisest enam naiste tööjõudu hindama ning naiste rolli majapidamistööde tegijana ja kodu eest hoolitsejana väärtustama.
Erinev oli aga abielu roll tavaliste inimeste ja aadlike/kõrgklassi hulgas. Kõrgklassi hulgas oli abielu peamiseks ülesandeks liitude kinnitamine ja varanduse edasi andmine. Seega osutus naise roll tühiseks ja mehel oli täielik võim naise omandi üle.
Vaesemate kodanike jaoks oli abielul hoopis teine tähendus. Naine tegeles koduste majapidamistöödega peamiselt üksinda. Ka oli naise ülesandeks tervishoiu eest hoolitsemine, seega pidid nad tundma maarohtusid. Perekonnale teenisid lisaraha tütred rohkem kui pojad, kuna ketramine ja kudumine oli tulusam poegade tehtavast tööst.
Suurimaks häbiasjaks oli vallaslapse sünnitamine, seega oldi mõnikord sunnitud abielluma rasestumise tõttu. Tihti abielluti aga vanemate kokkuleppe tulemusena. Suhtumisest naistesse annab hea ülevaate järgnev tsitaat: “Mehed teevad naistele mitmeti palju ülekohut, muret ja suurt vägivalda, juba kasvõi sellega, et on tugevamad ja naised omakorda nõrgema iseloomuga ega suuda enda eest seista ning on alati valmis sõna kuulama ja teenima . Aga ilma nendeta ei suudaks mehed elada.” [Setälä, lk. 70].

Perekond

Naise ülesandeks oli suguvõsa koos hoidmine ja igasuguste konfliktide ära hoidmine. Abielunaise tähtsaimaks kohustuseks oli oma abikaasa armastamine. Naine pidi olema eeskujulik minia , truu abikaasa, arukas ema ja kokkuhoidlik perenaine. Meeste ülesandeks oli naiste üleval pidamine – naine pidi saama kõike, mida ta vajas.
Naise ülesannete hulka kuulus ka laste õpetamine (vähemalt lapse esimeseks õpetajaks oli ema), kuid emade kasvatust ei hinnatud siiski väga kõrgelt. Valitses põhimõte: isa kasvatab ja ema toidab [Setälä, lk. 76].
Hea abielunaise tunnuseks oli kodus viibimine ja perekonna eest hoolitsemine. Samuti pidid naised looma tasakaalu usulise ja maise elu vahel.
Kuna oldi teadlikud sünnitusega seotud riskidest, pidid lapsed oma ema austama. Kasutusel oli ka keisrilõige, kuid seda tehti tavaliselt siis, kui ema oli surnud. Lapse sündi suhtuti enamasti kui rõõmusõnumisse. Laste sünnitamise ja nende eest hoolitsemise kohta olid olemas paljud käsiraamatud, kuid nendes sisalduv oli tihti puudulik ja kohati ka tänapäevaste seisukohtadega võrreldes väär.
Väga oluline oli last õigesti kasvatada. Tähtis oli lastest kasvatada ristiinimesed, kes oleksid tagasihoidlikud ja kõlbelised. Kasvatamine toimus vanemate ja õpetajate hea eeskuju kaudu. Kuna isadel oli tavaliselt vähem aega (huvi) lastega tegeleda, oli laste põhiliseks kasvatajaks ikkagi ema ja hiljem (koolis) õpetajad. Aadlikel soovitati kasvatada lapsi karmuses ja neid karastada. Kasvatamise juures oli vägivalla abil “õpetamine” väga levinud ja enamasti peeti seda vajalikuks. Ainult vihaga peksmisesse suhtuti halvasti, kuna viha peeti üheks surmapatuks. Alles humanistlike tõekspidamiste levimisega hakati rääkima ka peksmise loomuvastasusest ning soovitati seda mitte teha.
Kui tüdruk jõudis noorusikka, siis vestlesid ema ja tütar omavahel ning tütrele hakati abikaasat otsima .

Töö

Naise roll töötajana oli oluline, seda eriti just maal. Kodus oli naise töödeks tule eest hoolitsemine, koduhoidmine, toidu valmistamine, aia koristamine , koduloomade eest hoolitsemine ja veekandmine.
Naised töötasid enamikel ametikohtadel, ainult mõningad ametid, nagu juristid, kullassepad ja portreemaalijad jäid naistele kättesaamatuks. Naised said aga meestest vähem palka, mis ilmselt soodustas naiste palkamist. Naiste tööd alahinnati sihipäraselt ja nende ametid olid enamasti seotud põhitootmisega, meeste omad vajasid rohkem spetsialiseerumist.
Pärast lesestumist pidid naised üle võtma ka oma mehe tööd. Samas oli naistel palju vähem õigusi, kui meestel ja seetõttu oli leskedel raske paljusid (juriidilisi) toiminguid sooritada.
Linnades oli naistel palju rohkem võimalusi erinevate ametikohtade vahel valida kui maal. Paljud naiskaubitsejad tegutsesid turul, ka olid naised õpetajad, raamatuköitjad,
-illustreerijad, õmblejad, arstid jpm. Naised tegutsesid isegi investeerijatena. Naisi ei valitud aga kunagi gildide juhtideks .
Linnades oli suurimaks naistega seotud probleemiks prostitutsioon. See oli vaeste naiste jaoks peamiseks toimetuleku vahendiks. Prostitutsiooni püüti vaos hoida seaduste, hügieenieeskirjade ja usuliste ettekirjutustega.
Prostituudid alustasid tavaliselt 17-aastaselt, mõnikord isegi enne 15-aastseks saamist. Avalikesse bordellidesse pääseti tööle tihti alles 20-aastaseks saades . Vabatahtlikult valis prostituudi elukutse ainult ~15% naistest. Prostituutidena tegutseti tavaliselt kuni 30-aastseks saamiseni . Ka kupeldajad olid enamasti naised.
Ketserlus
Keskaeg on kuulus oma vägivaldsuse poolest ning nõiaprotsessidel on oluline osa sellise maine kujunemisel. Naistel arvati olevat erilised võimed, millega saab teha nii head kui ka halba.
Usuti, et naised, keda süüdistati nõidumises on sõlminud kuradiga lepingu, muutunud kuradi agentideks ja teenivad teda altaril. Nõidu süüdistati haigustes, äkksurmades, saagi hävimises ning kõikides muudes probleemides ja õnnetustes.
Nõiaprotsesse oli algselt siiski vähem, kui legendid räägivad ja tihti kasutati nõiaprotsesse aadlike omavahelises võitluses. Massiliseks muutus “nõidade” tagakiusamine 15. ja 16. sajandil.
Nõidade “tekkeks” andis aluse olulise haridustaseme erinevus meeste ja naiste vahel. Kui mehed käisid koolis ja said küllaltki hea hariduse, siis naiste haridustase jäi enamasti puudulikuks. Seetõttu hakkasid mehed neisse suhtuma eelarvamusega, mis hiljem muutus naiste süüdistamiseks nõiduses.
Arvati, et nõiad tapavad rinnalapsi ja joovad nende verd. See põhjustas mõningates riikides ämmaemandate süüdistamise nõiduses, kuna imikute suremus oli suur. Nõiduses süüdistatuid piinati tihti, süüdimõistetud hukati. Nõiajahid lõppesid 18. sajandil, kui usku ja maagiat maailmakorralduse tugisambana ei läinud enam tarvis. Siiski arvatakse ikka veel, et vanad naised on alati ühenduses üleloomulikuga, et neil on ikka veel kuri silm. [Setälä, lk. 265]

Kokkuvõte

Keskaeg oli julm ja küllaltki õudne ajajärk. Julmuse näideteks võib tuua toimunud nõiaprotsessid, mille käigus hukati väga palju inimesi. Keskaja naistel oli meestega võrreldes tunduvalt vähem õigusi ja neile oli seatud mitmeid piiranguid.
Naistel oli võimalus valida paljude ametite seast, vaid vähestel ametikohtadel oli see keelatud. Siiski said naised meestest vähem palka, kuna nende tööjõudu ei hinnatud.
Naiste peamine tähtsus seisnes kodu eest hoolitsemises ja laste sünnitamises/kasvatamises. Väga tähtsaks peeti abikaasale (mehele) truu olemist ja üldist kõlblikkust.
Kokkuvõtteks võib öelda, et naiste elu keskajal oli tunduvalt raskem kui tänapäeva naistel. Naistel oli palju kohustusi ja vähe õigusi, mis piiras nende tegutsemisvabadust ning seadis elule kindlad raamid.

Kasutatud materjalid

Setälä, P. Keskaja naine. Tallinn: Huma, 1999.
http://www.vedur.ee/akadeemia/alam_lk.php?aID=1199
9