Keskaja naine - referaat (0)

TALLINNA ÜHISGÜMNAASIUM
KESKAJA NAINE
Referaat
Tallinn 2011
Sissejuhatus
Naiste elu keskajal polnud lihtne. 90% lihtrahvast elas maal ning seega oli vaja teha väga palju füüsiliselt rasket tööd nii meestel kui ka naistel. Tavaliselt oli naisel elu jooksul vähemalt 5-7 rasedust, mis kurnas neid vaimselt ja kehaliselt . Selle tõttu pidi naine ka enamuse oma elust tegelema lastega ning nende kasvatamisega . Naised jagati kolme rühma: neitsid, abielus ja lesed . See liigitus määras naiste elus palju ning eri gruppidesse kuuluvatel naistel olid erinevad kohustused. Abielu peeti väga tähtsaks.
Ilma naiste tootva tööga poleks toime tuldud , neil oli väga suur osatähtsus. Levinuimaks naiste ametiks sai tavalisim teenijaamet. Nende palk oli oluliselt väiksem kui meestel ning vahel palgati neid seepärast ka rohkem. Vaesemad naised valisid raha teenimiseks lihtsama ning räpasema tee – prostitutsiooni.
Mõned naised otsustasid aga perekonna ja abielu asemel minna kloostrisse . Nagu enamus arvab , siis ei olnud kloostrid mitte ainult usulised keskused, vaid need töötasid ka turvakodudena. Enamik nunnakloostreid olid varakeskajal vaesed ja väiksemad, kui need, mis olid munkadele mõeldud.
Arvati, et naistel on erilised võimed teha nii halba kui ka head. Levis uskumus , et naised on seotud nõiduse ja kuradiga ning neid hakati süüdistama erinevates halbades asjades. Arvatavaid nõidu hakati taga kiusama . Imikute suure suremuse pärast hakati ka ämmaemandaid nõiaprotsessides süüdistama.
Perekonnaelu
Varakeskaegset majapidamist oli võimatu ette kujutada naise osavõtuta. Naise elu määras tema tsiviilseisus: ta oli kas neitsi, abielus või lesk . Abielumoraal oli kiriku relv ühiskondliku korrastamatuse vastu. Kirik eeldas, et ebielu on rajatud kummagi poole vabalt valitud kokkuleppele, aga väga tihti otsustasid selle üle vanemad. Kiriku abielu puudutavad eetilised põhimõtted kaitsesid üldiselt naist. See kajastub karolingide aja piiskop Priminose kõnes, kus ta ütleb, et olgu naine kuitahes viljatu , inetu, vanaeit, haisev, arg, vihane , halbade kommetega, pillaja, juhm, õgard, kergemeelne, riiuhimuline või laia suuga, pead sa teda pidama , tahad või mitte. Kuigi naise juriidiline positsioon oli mehe omast nõrgem, olid naistel siiski ka mõned õigused – näiteks neil oli õigus kaasavarale ning selle haldamisele. Abielu lepingust selgus, et tavaliselt tõi mees abiellu maaomandi ning pruut majapidamiseks vajaliku vallasvara . Abielunaise tähtsaimaks kohustuseks oli oma abikaasa armastamine. Naine pidi olema eeskujulik minia , truu abikaasa, arukas ema ja kokkuhoidlik perenaine. Meeste ülesandeks oli naiste üleval pidamine – naine pidi saama kõike, mida ta vajas.
Rahvahulkadele oli sisendatud norm, et naised on loodud vaid inimsoo jätkamiseks, kuigi oldi teadlik, et sünnitus on ohtlik nii emale kui ka lapselegi. Tollel ajal oli naine viljakas umbes 20 aastat, 12-14-aastasest peale – enamus ajast oli naine rase ning tegeles lastega. Vähearenenud meditsiini ning arstiabi tõttu tavaliselt üks kolmest rasedusest lõppes lapse surmaga. Ema elu peeti lapse omast tähtsamaks. Seetõttu, kui oli teada, et kui naine sünnitusel ise ellu ei jää ning lapse elu on võimalik päästa, tehti naisele keisrilõige.
Kodune majapidamine oli suurelt osalt naiste õlul. Nad hoolitsesid põhilise tervishoiu eest, oskasid kasutada ka maarohtusid. Naise ülesannete hulka kuulus ka laste õpetamine (vähemalt lapse esimeseks õpetajaks oli ema), kuid emade kasvatust ei hinnatud siiski väga kõrgelt. Valitses põhimõte: isa kasvatab ja ema toidab . Hea abielunaise tunnuseks oli kodus viibimine ja perekonna eest hoolitsemine. Samuti pidid naised looma tasakaalu usulise ja maise elu vahel.
Väga oluline oli last õigesti kasvatada. Tähtis oli lastest kasvatada ristiinimesed, kes oleksid tagasihoidlikud ja kõlbelised. Kasvatamine toimus vanemate ja õpetajate hea eeskuju kaudu. Kuna isadel oli tavaliselt vähem aega ning huvi lastega tegeleda, oli laste põhiliseks kasvatajaks ikkagi ema ja hiljem õpetajad koolis. Aadlikel soovitati kasvatada lapsi karmuses ja neid karastada. Kasvatamise juures oli vägivalla abil „õpetamine” väga levinud ja enamasti peeti seda vajalikuks.
Töö
Ilma naise toodangulise tööta ei oleks toime tuldud. Kodus oli naise töödeks tule eest hoolitsemine, koduhoidmine, toidu valmistamine, aia koristamine , koduloomade eest hoolitsemine ja veekandmine.
Naised töötasid enamikel ametikohtadel, ainult mõningad ametid, nagu juristid, kullassepad ja portreemaalijad jäid naistele kättesaamatuks. Naised said aga meestest vähem palka, mis ilmselt soodustas naiste palkamist. Naiste tööd alahinnati sihipäraselt ja nende ametid olid enamasti seotud põhitootmisega.
Linnades oli naistel palju rohkem võimalusi erinevate ametikohtade vahel valida kui maal. Paljud naiskaubitsejad tegutsesid turul, ka olid naised õpetajad, raamatuköitjad, -illustreerijad, õmblejad, arstid jpm. Naised tegutsesid isegi investeerijatena. Naisi ei valitud aga kunagi gildide juhtideks . Kõige tavalisem naiste töö läbi aegade oli olnud kõige tavalisem teenija amet. Teenijad olid isegi käsitöölistel.
Linnades oli suurimaks naistega seotud probleemiks prostitutsioon. See oli vaeste naiste jaoks peamiseks toimetuleku vahendiks. Prostitutsiooni püüti vaos hoida seaduste, hügieenieeskirjade ja usuliste ettekirjutustega.
Prostituudid alustasid tavaliselt 17-aastaselt, mõnikord isegi enne 15-aastseks saamist. Avalikesse bordellidesse pääseti tööle tihti alles 20-aastaseks saades . Vabatahtlikult valis prostituudi elukutse ainult ~15% naistest. Prostituutidena tegutseti tavaliselt kuni 30-aastseks saamiseni . Ka kupeldajad olid enamasti naised.
Elu kloostris
Kloostrielu oli naistele abielu ja perekonna alternatiiv . Merovingide aja hagiograafid kirjeldavad kloostreid vallaliste naiste turvakodudena. Nunnakloostreid ei asutatud ainult usulisest huvidest lähtudes ning olid peaaegu eranditult aadlinaiste ja vahel ka kuningannade loodud. Neid oli vähem ja need olid mungakloostritest vaesemad ja väiksemad. Kloostrite argipäeva iseloomustas toiduainete nappus, mida püüti leevendada andidest saadud varadega.
Kloostrielu jagunes palveks, tööks ja lugemiseks. Kõige rohkem palvetati ja lauldi liturgilisi hümne. Tööd tehti keksmiselt viis rundi päevas. Nunnakloostrid olid enamasti majanduslikult sõltumatud. Lisaks, rikkamatel kloostritel olid ka naisteenijad ning osades elas isegi ilmalikke naisi, kes olid nagu kliendid, kelle toodetud tuju oli vaestele kloostritele tähtis.
Mõned kloostrid pidasid koole , millest saadi tulu ning mille õpilased olid ühiskonna ülemkihtidest, vaeseid lapsi nunnad ei õpetanud. Parimates naiskloostrites oli kirjalik kultuur juba enne karolingide aega nii arenenud, et mõned nunnad oskasid kaunilt kopeerida antiikaja käsikirju. Seal oli naistel nö. oma tuba, mis andis võimaluse lugeda, kirjutada ja õppida. Nunnad, eriti abtissid, olid sageli suured isiksused. Kloostris oli vaimsuski naiste ala, sellest annab tunnistust paljude nunnade kirjalik loome . Nagu mingad, nii kirjutasid ka nunnad põlvest põlve tekste puhtalt ümber, võrdlesid neid algupärastega ja jpoonistasid ning kogusid hiljukesi antiikaja kirjutisi. Nad kuulasid palju ladina keelt ja õppisid selle niimoodi selgeks, seetõttu oskasid nad raamatuid kopeerida ja illustreerida .
Maagia ja nõidus
Naistel on alati arvatud olevat suhted maagia, loitsude ja vaimude salapärase maailmaga. Keskaeg on kuulus oma vägivaldsuse poolest ning nõiaprotsessidel on oluline osa sellise maine kujunemisel. Naistel arvati olevat erilised võimed, millega saab teha nii head kui ka halba.
Usuti, et naised, keda süüdistati nõidumises, on sõlminud kuradiga lepingu, muutunud kuradi agentideks ja teenivad teda altaril. Nõidu süüdistati haigustes, äkksurmades, saagi hävimises ning kõikides muudes probleemides ja õnnetustes. Nõiaprotsesse oli algselt siiski vähem, kui legendid räägivad ja tihti kasutati nõiaprotsesse aadlike omavahelises võitluses. Massiliseks muutus “nõidade” tagakiusamine 15. ja 16. sajandil. Nõidade „tekkeks” andis aluse olulise haridustaseme erinevus meeste ja naiste vahel. Kui mehed käisid koolis ja said küllaltki hea hariduse, siis naiste haridustase jäi enamasti puudulikuks. Seetõttu hakkasid mehed neisse suhtuma eelarvamusega, mis hiljem muutus naiste süüdistamiseks nõiduses. Arvati, et nõiad tapavad rinnalapsi ja joovad nende verd. See põhjustas mõningates riikides ämmaemandate süüdistamise nõiduses, kuna imikute suremus oli suur. Nõiduses süüdistatuid piinati tihti, süüdimõistetud hukati. Nõiajahid lõppesid 18. sajandil, kui usku ja maagiat maailmakorralduse tugisambana ei läinud enam tarvis. Siiski arvatakse ikka veel, et vanad naised on alati ühenduses üleloomulikuga, et neil on ikka veel kuri silm.
Kokkuvõte
Naiste elu keskajal ei olnud üldsegi mitte lihtne. Neid kurnas väga laste saamine ja rasedus, nad pidid enamuse oma elust neile pühendama. Naistel ei olnud võrdseid õigusi meestega, nagu meil tänapäeval, mis tõttu neid alahinnati ja ei arvestatud nendega. Tihti tuli ette tagakiusamisi ja süüdistusi nõiaprotsessides.
Naiste elu oli tol ajal väga raske ja me arvatavasti ei suuda ette ka kujutada, kui keeruliseks ning laastavaks nende elu nii vaimselt kui füüsiliselt tehti. Nad pidid olemas väga tugevad ja tahtejõulised, et hakkama saada. Nad kasvatasid tublilt üles palju lapsi ja tollel ajal mässanud katkust ning teistest haigustest hoolimata suutsid nad tagada inimsoo püsivuse. Ilma naisteta ei oleks mehed toime tulnud ega hakkama saanud.
Kasutatud allikad

Päivi Setälä „Keskaja naine“ Tallinn: Huma, 1999.

http://www.eeva.ee/client/default.asp?wa_id=1140&wa_object_id=1&id_key