Keskaja algus (0)

MIS ON KESKAEG ?
Rooma impeeriumi lagunemine on pikk protsess. Languse peamised jooned on Rooma majanduslik ja poliitiline nõrgenemine, kodusõjad ja barbarite sissetung . Nimetus keskaeg võeti kasutusele 15. sajandil humanistide poolt, kui Euroopas hakati senisest enam esile tõstma antiikaega. Keskaeg tuleb sellest, et see oli vana- ja uusaja vahel. Kokkuleppeliselt loetakse alguseks aastat 476 (Lääne-Rooma langemine ) ja lõpuks 15. sajandi lõppu/16. sajandi algust (Ameerika avastamine 1492, Konstantinoopoli langemine 1453, reformatsioon 1517).
Keskaja jaotus:

varakeskaeg (5. sajandi lõpp – 11. sajandi algus)

vahekeskaeg (11. sajandi algus – 14. sajand)

kõrgkeskaeg (13. sajand)

hiliskeskaeg (15. sajand – 16. sajand)
Feodaaltsivilisatsiooni tunnusjooned:

katoliiklus (usk ja ideoloogia)

feodaalsuhted (olid lääniisand ja vasall , lääniisand andis vasallile maavalduse ja võimaldas talle kaitse, vasall omakorda pidi osutama lääniisandale sõjalisi teeneid)

killustatus ja pidevad konfliktid

maailmavaade, et orjus ei sobi kristlusega (inimesed jaotatud kolme gruppi: oratores – palvetajad , bellatores – sõdijad ja laboratores – töölised)
SUUR RAHVASTERÄNDAMINE. LÄÄNE-ROOMA LANGUS JA IDA-ROOMA PÜSIMAJÄÄMINE
Rooma rahu piir ulatus kesksest Vahemere regioonist põhjas tänapäeva Šotimaani ja lõunas Põhja-Aafrikani. See reguleeris keskuse ja ääremaade suhteid, kandis hoolt, et ääremaade mõjud keisririigi traditsioonilisele elukorraldusele ohtlikuks ei muutuks. Pingeid aitas leevendada põhimõte, mille kohaselt jäi provintsidele Rooma ülemvõimu tunnistades õigus järgida oma alal omaenda norme ja kummardada omaenda jumalaid.
Caracalla edikt (212) tagas kõigile impeeriumi aladel elavatele vabadele inimestele Rooma kodaniku õigused. Edikti mõte oli tagada suurem maksude laekumine, mis pidi omakorda leevendama impeeriumi lääneosade üha suurenevaid majandusraskusi.
Praktikas polnud sellest aga erilist kasu. Otse vastupidi: nüüd avati vaba juurdepääs oma võimustruktuuridele ja seda eriti barbaritele ja nii võtsid viimased võimust ja allutasid lõpuks Lääne-Rooma enda võimu alla. Lääne-Rooma languse põhjusteks loetakse veel halbu geograafilisi tingimusi, rikkalike materiaalsete ja inimresursside puudumist, majanduslikku allakäiku ja nõrka sõjaväge.
Ida-Roomal olid palju soodsamad geograafilised tingimused ning märksa rikalikumad materiaalsed ja inimresursid. Lisaks mindi barbarite vastu üle kaitsetaktikalt ründavale. Nii haarati strateegiline initsiatiiv ja vallutati piirkonnad, millest oleks võinud saada barbarite edasise sissetungi sillapead. Väga tähtis osa oli ka laevastikul. Kuna barbarid meresõitu ei tundnud , said bütsantslased laevastiku abil mitmeid võite. Kõigele lisaks oli Ida-Roomal tohutu riigiaparaat ja alalises sõjaväes ligikaudu 150 000 meest. Kõigile maksti regulaarselt palka kullas ja seega said kõik oma ametiga rahul olla. Tänu korralikule palgale olid mehed ka motiveeritud ja sõjavägi täitis oma ülesannet: kaitsta riiki väilsvaenlase eest.
Suure Rahvasterändamise põhjustas hunnide sissetung Euroopasse 4. sajandi algul. Hunnide pealetungi pani seisma alles Katalaunia väljadel peetud lahing 451. aastal, mille lääneroomlased võitsid, see oli ka nende viimane väljapaistev saavutus sõjatandril.
IDA-ROOMA RIIK EHK BÜTSANTS
Bütsants oli Rooma tavade ja kultuuri säilitaja keskajal.
Võimsaim riik Vahemere ääres 5.-6. sajandil. Ametlik keel kreeka keel (7. sajandist). Linnad väga arenenud, pealinn Konstantinoopol (rajatud 330). Geograafiliselt soodne asend. Kogu võimutäius kuulus keisrile ehk basileusile. Kuulsaim keiser Justinianus I (527-565). Teda iseloomustavad suured vallutused . Ta võttis eesmärgiks kunagise Rooma keisririigi taastamise endistes piirides. Seda ta teha küll ei suutnud, ometigi vallutas ta Itaalia, Aafrika põhjaranniku, Hispaania lõunaosa, Vahemere saared. Samas võitlus Pärsiaga edukas polnud. Pani kirja kolmeosalise Rooma õigusel põhineva seadustekogu ( Corpus juris civilis).
Justinianus I ajal nauditud edu ei kestnud aga kaua. 6. sajandil hakkasid Balkani poolsaarele tungima slaavlased , kes said varsti ka bütsantslaste alalisteks vaenlasteks. 6. sajndil tekitasid probleeme ka langobardid . 7. sajandil lisandusid vaenlaste hulka araablased ja taas ka pärslased. 11. sajandist tulid juurde ka türklased, kellele kuulub ka Konstantinoopoli vallutamise au 1453. aastal.
1054 leidis aset ka kirikulõhe. Ristiusu kirik jagunes õigeusu kirikuks, mille juht patriarh oli Konstantinoopolis, ja rooma-kataolikukirikuks paavstiga eesotsas Roomas.
Hagiograafiad – pühakute elulood , mis võtsid Bütsantsis suure populaarsuse, on oma olustikuliste detailide poolest ka väärtusilkud ajalooallikad.
9. sajandil koostasid kreeka misjonärid Kyrillos ja Methodios slaavi tähestiku.
FRANGI RIIGI KUJUNEMINE
Riigi tekke aeg 5. sajandi II pool, 6. sajandi I pool. 481-511 oli kuningaks Frangi riigi rajaja Chlodovech . 486 vallutatakse suurem osa Galliast. 496 võtab Chlodovech vastu ristiusu. Kuna ta valis katoliikluse, siis tagas see talle Rooma kõrgvailmulike toetuse teiste rahvaste vallutamiseks (nende, kelle usuks oli ristiusu vorm ariaanlus). Tema ajal alustati saali õiguse kirjaliku seadustekogu koostamist (frankide tavaõigus), mis kirjutati ladina keeles ja hakkas kehtima kõrvuti Rooma õigusega.
Alates 7. sajandist olid troonil nõrgad valitsejad (nn laiskade kuningate ajastu), mil kuningate asemel valitsesid majordoomused. 714-741 valitses karl Martell , ta loobus majordoomuse tiitlist ja võttis endale Frangi hertsogi tiitli . Tema juhtimisel purustavad frangid 732. aastal Poitiers’ lahingus araablased. See võit paneb lõpuks piiri araablaste hiigelvallutustele. Tema ajal võetakse kasutusele senisest pikem ja raskem mõõk ning sadulajalused, millele toetudes sai relvade jõudu mitmekordselt suurendada. Peamiseks lahingujõuks sai raskeratsavägi. See väeliik jäi feodaaltsivilisatsiooni aladel võitmatuks praktiliselt 600 aastaks. Karl Martellile oli tähtis kiriku toetus. Oma võimu tugevdamiseks jagas ta alamatele sõjaliste teenete eest pidevalt uusi maavaldusi. Karl Martell leidis lahenduse maise ning taevase sõjaväe liitmises, andes kõrgemad vaimulikud ametid väejuhtidele. Nii tagas ta alamate ustavuse ja kirikule maavaldused ega lõhkunud kumbagi oma võimu alustala.
FRANGI RIIK KAROLINGIDE AJAL
Esimene valitseja Pippin Lühike (741-768), Karl Martelli poeg. Ametlikult valitsevad veel Merovingid , kuid 751. aastal laseb ta end valida frankide kuningaks. Ta pühitsetakse ametisse ja alates sellest ajast valitsesid ametlikult Karolingid . 756 võitis ta langobarde ja andis osa nende maid paavstile. Nii sai alguse Kirikuriik – paavsti poolt valitsetav maa-ala.
Karl Suur, võimsaim valitseja 768-814. Suur sõdija ja vallutaja. 774 tehti lõpp langobardide kuningriigile. 778 saadi Hispaanias Zaragoza all valus õppetund. See viga parandati 801, kui vallutati Barcelona ja loodi Hispaania mark. Tungides kirdesse, ühitas Karl Suur vallutuse ristiusu levitamisega. Põhiliseks vastaseks sellel suunal olid saksid , kellega sõditi 772-804 ning lõpuks nad ka alistati. 788 liideti riigiga Baierimaa . 796 tungis ta Balkanile ja purustas avaaride keskse kindluse Ringi. 795 asus Karl Suur isiklikult sõjaretkele paavsti vaenlaste vastu ja tänutäheks sai keisri tiitli (800). Veel samal aastal võttis keiser ette midagi ootamatut: ta tungis kallale Bütsantsile. Loomulikult käis see tal üle jõu ning lõpuks 812 sõlmiti Karl Suure ja basileus Michael I vahel rahuleping , mis selle sõja lõpetas.
Varakeskaegsete impeeriumide eluiga oli lühike, sest nende territooriumitel elas palju erinevaid rahvaid, kes olid sõjalise jõuga alistatud. Pidevalt toimusid ülestõusud, mille mahasurumine lõpuks üle jõu käis. Varakeskaegsetel impeeriumitel puudud tugev keskvõim, seadusandlus , korralik maksusüsteem. Nende puudumisel polnudki võimalik riigil kaua püsida.
Karolingid pidasid end roomlaste pärandi järglasteks. Nad järgisid antiikaja kultuuri, eriti roomlaste oma. Karolingide eesmärgiks oli saavutada selline teadmiste ning oskuste tase, mis mineviku suureeskujude tasemele kuidagiviisi alla ei jääks. Enda ümber koondati filosoofe, kunstnikke ning luuletajaid. Ka kloostrid mängisid suurt rolli: seal tekkisid uued tõlkimise ja käsikirjade ümberkirjutamise keskused, millel oli järgneva ajaloo seisukohalt ülisuur tähtsus.
Verduni leping sõlmiti Karl Suure pojapoegade vahel senise impeeriumi jagamiseks, Nii joonistusid välja uued arenguliinid. Ida-Frangi riigis tuli 10. sajandil võimule Ottoniidide dünastia, mille kuulsaim valitseja Otto I Suur vallutas hiljem Põhja-Itaalia ja nimetas tekkinud riigi Saksa-Rooma keisririigiks. Lääne-Frangi riigis haarasid 967. aastal võimu Kapetingid, kes alustasid Prantsuse kuningriigi loomist. Nende kahe ala vahel lõunaosas hakkas oma valdusi laiendama Itaalia kuningriik .
Feodaalsuhted arenesid välja Frangi riigi aladel. Üheks põhjuseks oli uut laadi sõjaväeorganisatsiooni teke. Enam ei sõdinud lihtsalt kõik vabad mehed, vaid nüüd loodi raskeratsavägi, mis nõudis sõjameestelt väga kalli varustuse ja hea väljaõppe olemasolu. Vastutasuks anti neile maad koos talupoegadega, kellelt nad kogusid makse. Tekkis profesionaalsete sõjameeste – rüütlite kiht. Teiseks põhjuseks oli vajadus luua stabiilne võimusüsteem. Uue impeeriumi loomisel tuginesid Frangi valitsejad oma käskude ja seaduste elluviimiseks põhiliselt just vasalliteedi abil seotud meestele. Toetuse eest pakkus kuningas neile oma kaitset, mis vähendas õiguslikku ebakindlust ja tagas sagedaste sõdade ajastul teatava julgeoleku.
4