Kes on õigusnõustaja? (0)

Virgo  Saarmets
Kes on õigusnõustaja?
Kujutleme hetkeks võimalikku küsimust populaarses televiktoriinis „Kuldvillak“: „Tegemist on
kutselise õigusteenuse osutajaga, kes ei ole  advokaat  ega  notar ?“ Selle telemängu formaati täpselt
arvestav vastus võiks tulevikus suure tõenäosusega kõlada: „Kes on õigusnõustaja.“ Õige! Suure-
pärane! Te saite 100, 200, 300 või veelgi enam punkti! Mida see vastus aga sisuliselt tähendab? Kes
on õigusnõustaja?
Täna peaksime sellele küsimusele vastates  viitama  nii advokaatidele, notaritele kui ka  juristi - või
õigusbüroode kaudu õigusteenust pakkuvatele isikutele. Ei julge öelda, et juristidele, sest hetkel
puuduvad igasugused nõuded väljaspool Eesti Advokatuuri ja Notarite Koda õigusteenuse osutami-
sega tegelevate isikute kvalifikatsioonile ja seetõttu võime sattuda ka õigusteenuse osutajate peale,
kes pole tegelikult läbinud kõrgkooli õigusteaduse  õppekava . Heal juhul on see õppekava neil
läbimisel, halvemal juhul mõttes ja päris viletsal juhul pole kavaski. Ometi on funktsionaalses mõttes
tegemist siiski õigusnõustajatega, isikutega, kes osutavad õigusteenust. Lähitulevikus peaks õigus-
nõustaja  termin saama aga uue,  senisest  kindlama sisu.
Praegu on Riigikogu menetluses õigusteenuse seaduse eelnõu (928 SE). Tegu on juba üsna mitmenda
sama nime kandva eelnõuga, mis on eelmistest siiski märksa erinev. Võrreldes varasematega, ei püüa
uus eelnõu enam olla kõikehõlmav. Selleks puudub ka vajadus, sest Riigikogu võttis 2001. aasta 21.
märtsil vastu uue advokatuuriseaduse*1, mis lahendas ühe õigusteenuse kutseliste osutajate kategoo-
riaga seonduvad küsimused. Notarite osas kehtestab põhiregulatsiooni  hiljuti  koos tõestamisseadu-
sega*2 kehtima hakanud uus notariaadiseadus.*3 Õigusteenuse seadus näeb omakorda ette nõuded
tulevaste õigusnõustajate kutsealasele tegutsemisele, kuigi sisaldab lisaks üldisi põhimõtteid õigus-
teenusele ja reguleerib riigi  õigusabi  osutamist advokaatide ja õigusnõustajate poolt. Selles mõttes
võib pidada õigeks üsna mitmetel puhkudel väljaöeldud mõtet, et eelnõu koondab endasse tegelikult
kolme seaduse sätted.
Käesolev  artikkel keskendub esmajoones õigusnõustajate tegevuse reguleerimisele õigusteenuse
seaduse eelnõus, kuid tahes- tahtmata  tuleb pisut  juttu  teha ka eelnõu üldsätetest. Eesmärgiks ei ole
eelnõu seletuskirja kordamine, vaid pigem arutlus seaduse vajalikkusest ja eelnõu valikutest, soov
anda vastused küsimustele, miks üldse ja miks just nii. Objektiivsest paratamatusest  tingituna  ei ole
muidugi tegemist  kõrvalseisja  arvamusega, puudub distantsi võlu, kuid seda enam on oodatud
kõikvõimalik tagasiside. Samas tuleb rõhutada, et järgnevalt esitatavat ei saa vaadelda õigusteenuse
seaduse eelnõu koostamises osalenute ühispositsioonina, vaid see peegeldab siiski üksnes artikli
autori isiklikke arusaamu ja eelnõu ettevalmistamisel kogetut.
Miks riik sekkub?
Pidades silmas varasemaid õigusteenuse seaduse nime kandvaid eelnõusid, võib tõdeda, et õigustee-
nuste turgu on püütud Eestis korrastada juba üsna pikka aega. Mõnikord on küll arvatud, et ilmselt
pole riigisektoril lihtsalt midagi targemat enam teha, kui  asuda  põhjuseta reguleerima väljakujunenud
majandusreeglite toel korralikult tegutsevat turusegmenti, selle toimimist tegelikult hoopis takista-
des. Riik oleks justkui heitnud kõrvale ühiskondlike suhete korrastamise alusmaksiimi: reguleerida
tuleb nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Nii see aga kindlasti ei ole. Eelnõu 928 SE on
Vabariigi Valitsuselt tellinud Riigikogu, tehes oma 16. mai 2001. aasta otsusega*4 valitsusele
1
RT I 2001, 36, 201; 102, 676.
2
RT I 2001, 93, 564.
3
RT I 2000, 104, 684; 2001, 93, 565.
4
RT I 2001, 49, 270.
JURIDICA  II/2002
121
Kes on õigusnõustaja?
Virgo Saarmets
ettepaneku algatada seaduseelnõu, mis sätestaks „riigipoolse õigusabi kõik liigid, tingimused ja
ulatuse , õigusabi kvaliteedi parandamise ja kvaliteetse õigusabi osutamise standardid, samuti  kvali -
fitseeritud, usaldusväärse õigusabi ja õigusteenuse kättesaadavuse“. Sellise seaduse vajalikkusele
viitas advokatuuriseaduse väljakuulutamata jätmise otsuses*5 ka Vabariigi  President . Järelikult on
leitud, et ühiskonnas eksisteerib reaalne vajadus  muuhulgas  sellise regulatsiooni järele, mis  võima -
likult efektiivselt tagaks kvalifitseeritud ja usaldusväärse õigusabi pakkumise õigusteenuse osutajate
poolt.
Täna on õigusteenuse kvaliteetsus tagatud advokaadi poole pöördumisel. Õigus- ja juristibüroode
osas sarnane  kindlus  puudub. Advokaatide puhul peab nende pakutava õigusteenuse kvaliteetsuse
tagama advokatuuris selle tegevust korraldava seaduse alusel sisseseatud eksamite, pideva enese-
täiendamise ja advokaatide tegevuse alalise  järelevalve  süsteem. Tuleb muidugi tõdeda, et oma
probleemid on sealgi, eelkõige advokaatide täienduskoolituse läbiviimise osas, kuid loodetavasti on
tegemist üksnes advokatuuri uuendatud tegutsemisvormi rakendumise valudega, mis peagi kõrval-
datakse. Väljavaated on igatahes soodsad. Samas puuduvad üldse igasugused nõuded õigus- ja
juristibüroode kaudu avalikult õigusteenust pakkuvate isikute kvalifikatsioonile ja isikuomadustele
ja sellega seoses ka järelevalve.*6 Reeglina ei ole aga õigusteenust vajaval inimesel endal piisavalt
teavet õigusbüroos tegutseva isiku kvalifikatsiooni kohta ning ta ei oska teenusepakkuja asjatund-
likkust iseseisvalt hinnata. Seetõttu võib juhtuda, et madalama hinnaga õigusteenuse saamiseks
ebapädeva õigusabistaja poole pöördumisel jäävad isiku õigused tegelikult kaitseta. Kokkuvõttes
tähendab see suure tõenäosusega, et algselt madalamana tundunud hind kujuneb tegelikkuses koos
kaasnenud kahjudega märksa  suuremaks , võrreldes esialgu kalliks peetud asjatundliku õigusnõu eest
küsituga.
Esitatud üldistusega tegin kindlasti soovimatult liiga paljudele ]igusb[roodes tegutsevatele tõepoo-
lest  kvalifitseeritud õigusasjatundjatele ja  kahtlemata  ei ole õigustatud suhtumine õigusbüroodesse
kui a priori viletsat nõu andvatesse büroodesse. Paraku ei ole kirjeldatud suhtumine õigusbüroodesse
sugugi  haruldane . Seega julgen arvata, et õigusteenuse seadus aitab üsna oluliselt kaasa tegutsevate
õigusbüroode maine puhastamisele ning nende usaldusväärsuse suurenemisele. Mida rangemad on
õigusnõustajale esitatavad nõuded, seda rohkem parandavad need lisaväärtusena õigusbüroode
renomeed. Muidugi tuleb õigusabistaja kvalifikatsioonile (resp. õigusteenuse kvaliteetsusele) vastu-
kaaluks asetada õigusteenuse kättesaadavus, mida teatavasti mõjutab enim selle maksumus. Kumbki
poolus ei tohiks domineerida, sest liiga kaldus oleva süsteemi kasutegur läheneks nullile.
Õigusabi sarnaneb paljuski arstiabiga, sest ka selle puhul võivad ebapiisavate oskustega  abistaja
tegevusega  kaasneda abivajaja jaoks väga olulised negatiivsed tagajärjed.  Kellelgi  ei tule mõttessegi
vaidlustada vajadust reserveerida arstiabi osutamine üksnes pädevatele spetsialistidele, õigusteenuse
osutajate osas pole nii aga harjutud mõtlema, kuigi põhjust oleks selleks küll. Tagamaksüksikisikute
õiguste ja vabaduste efektiivne kaitse, mis on põhiseaduse § 14 kohaselt seadusandliku, täidesaatva
ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus, peabki riik sekkuma õigusteenuse turu tegut-
semisse. Tõhusa õigusabi puudumine võib olulisel määral takistada põhiseaduses loetletud õiguste,
vabaduste ja kohustuste rakendamist, mida ei saa  demokraatlikus  riigis pidada aktsepteeritavaks
olukorraks. Seetõttu ongi õigusteenuse seadusega kavas keelata avalikult õigusteenuse pakkumine
isikute poolt, kelle kvalifikatsiooni pole kontrollitud, ehk  teisisõnu  isikute poolt, kes ei ole  advokaa -
did, notarid ega õigusnõustajad.
Mõnevõrra sarnaneb see nn advokaadimonopolile, kuigi erisuseks on kahe õigusteenuse osutajate
kategooria olemasolu ning isiku võimalus kohtu loal endiselt kasutada protsessis esindajana advo-
kaadiks või õigusnõustajaks mitteoleva isiku, koguni mittejuristi teeneid, kui tegemist on näiteks
sõbra abistamisega. Oluline on hoopis see, et kutsetegevusena ei tohi edaspidi õigusteenuse  pakku -
misega tegeleda advokatuuri mittekuuluv või õigusnõustaja kutsetunnistust mitteomav isik. Eesmär-
giks on olukord, kus õigusliku probleemiga kimpus olev inimene võib astuda sisse ükskõik millisesse
büroosse ning alati eeldada, et ta saab sealt asjatundlikku juriidilist nõu.
5
RTL 2001, 37, 510.
6
Kindlasti tuleb aga tunnustada Eesti  Juristide  Liidu tegevust tema ümber koondunud õigusbüroode juristide süsteemse koolituse
organiseerimisel.
122
JURIDICA II/2002
Kes on õigusnõustaja?
Virgo Saarmets
Kvaliteetne õigusteenus ja õigusnõustaja
kutsestandard
Õigusteenuse seadus on käsitatav ka omapärase tarbijakaitseaktina, kehtestades üht liiki teenusele –
õigusteenusele – kohustuslikud minimaalsed kvaliteedinõuded*7, millele vastavat teenust on kliendil
tarbijakaitseseaduse § 4 punkti 1 kohaselt õigus nõuda ning nõuetekohase teenuse mittesaamisel
taotleda sellega temale tekitatud kahju hüvitamist (TKS § 4 p 6). Eelnõus 928 SE sisalduvad
kriteeriumid õigusteenusele, eelkõige § 6 lõike 1 esimeses  lauses  („Õigusteenus peab olema asja-
tundlik, õigeaegne ning kooskõlas heade kommetega.“). Selline  säte  oli ka varasemas õigusteenuse
seaduse eelnõus.*8 Tuleb muidugi tõdeda, et esitatud formuleering on üsna  abstraktne  ja selle sisu
raskesti adutav, kuid samas puudub objektiivselt võimalus kehtestada õigusteenuse kvaliteedistan-
dard mingites mõõtühikutes väljendatuna.
Mida tuleks üldse mõista kvaliteetse õigusabi all? Kindlasti ei ole kvaliteetse õigusteenuse sildi all
objektiivselt võimalik nõuda, et iga õigusteenuse  osutaja  peab olema ilmeksimatu imetegija ja kursis
kõigi  uusimate  teoreetiliste teemakäsitlustega, vaid selle all tuleb silmas pidada olulisemate uute
teaduslike arengusuundadega kursis oleva, keskmiste kogemustega ning oma teadmisi oskuslikult
kasutava juristi taset.*9 Sarnane kutsestandard kehtib tegelikult kõigil elualadel ja kõige mõistetavam
on ilmselt paralleeli tõmbamine just arsti ravistandardiga.*10 Tegelikult küll tuleks erialastele tead-
mistele ja oskustele teenindussfääris tegutsevate isikute puhul lisada vastava teenuse pakkumiseks
kohased isikuomadused. Juriidiline nõuanne saab olla efektiivne üksnes juhul, kui  klient  sellest aru
saab, kui ta suudab õigusabistaja jutust leida konkreetsed vastused oma küsimustele. Õigusteenuse
osutaja peab suutma ja  julgema  kliendile välja pakkuda konkreetse lahenduse, tutvustades talle samas
ausalt  selle võimalikke puudusi ja alternatiive. Tuleb meeles pidada, et kliendil puuduvad reeglina
sügavad teadmised õigusest ja seetõttu ei ole õige jätta näiteks menetluse suuna valikut (kas kaevata
mingi otsus edasi või mitte jms) üksnes tema hooleks. Õigusteenuse osutaja peab julgema vastutada
ja seda nii seaduse kui ka kliendi ees.
Õigusabistaja peab end identifitseerima abi osutajana, lähenema kliendi probleemile kliendi  vaate -
nurgast ning  rakendama  kõik oma teadmised ja oskused kliendi huvide kaitseks, minemata seejuures
vastuollu seaduse, enda kutseau ja väärikusega. Õigusteenuse osutaja ei tohi menetlust suurema tasu
saamise eesmärgil kunstlikult venitada ega põhjustada ka muul viisil oma tegevusega kliendile
ülemääraseid kulutusi.
Nagu näha, nõuab õigusteenuse  korrektne  osutamine teenusepakkujalt vägagi suurt vastutustundlik-
kust ja lojaalsust kliendi suhtes, mis eeldab õigusabistajate isikuomaduste põhjalikku järelekatsu-
mist. Paraku tuleb tunnistada, et õigusnõustajate osas jääb õigusteenuse seaduse eelnõu siinkohal
hambutuks. Õigusteenuse seaduse eelnõus õigusnõustajatele ettenähtud  kutseeksam  saab kesken-
duda siiski eelkõige teadmiste kontrollile ning isikuomadustega  seonduv  jääb paratamatult tagaplaa-
nile. Isikuomaduste sobivuse kontrollimine saaks toimuda vormis, mis sarnaneb advokatuuris ette-
nähtud patroonisüsteemile. See eeldanuks aga õigusnõustajate autonoomse omavalitsuse  kutseala
loomist, millest eelnõus on teadlikult hoidutud. Eelnõu koostamisel on lähtutud põhimõttest, et
professionaalne õigusteenuse osutaja peaks tulevikus olema siiski üksnes advokaat. Õigusnõustaja
kutse on mõeldud üleminekuvormina. Kas, kuidas ja millal selline kahe lähedase kutse ühteheitmine
toimuda võiks ning mida selle  soodustamiseks  teha tuleks*11, on juba  omaette  teema.
Õigusnõustaja versus advokaat
Õigusteenuse seaduse eelnõu § 33 lõike 1 kohaselt on õigusnõustaja selles seaduses esitatud nõuetele
vastav ning õigusnõustaja kutsetunnistust omav isik, kes osutab õigusteenust õigusnõustaja kutse-
nimetust  kasutades vastavalt oma pädevusele. Advokatuuri liikmeks ehk advokaadiks (täpsemalt
7
Käsitletav kohustusliku nõudena tarbijakaitseseaduse (RT I 1994, 2, 13; 2001, 56, 332) § 3 punkti 4 tähenduses.
8
Riigikogu 8. koosseisu menetluses olnud õigusteenuse seaduse eelnõu (924 SE) § 4 lõike 1 esimene lause. Arvutivõrgus kättesaadav:
http://www.riigikogu.ee/ems/saros-bin/mgetdoc?itemid=982570019&login=proov& password=&system=ems&server=ragne1 .
9
Näiteks Soome advokaatide kohustuste, vastutuse ja sealse advokaadieetika kohta võib lähemalt lugeda: J. Peltonen. Põhimõisted. Kohus.
Advokatuur . Tartu, 1994, lk 55–70. Kuigi  käsitlus  lähtub Soome õigusest, on selles kirjeldatud põhimõtted paljuski  universaalsed  ja aktuaalsed
seega ka Eesti tingimustes.
10
Vt selle kohta lähemalt: J. K. Mason, R. A. McCall Smith. Õigus ja  meditsiinieetika . Tallinn, 1996, lk 102–105.
11
Näiteks on väidetud selleks olevat vajalik advokatuuriseaduse eelnev muutmine kutsesobivuskomisjoni moodustamise aluste osas.
JURIDICA II/2002
123
Kes on õigusnõustaja?
Virgo Saarmets
vandeadvokaadiks, vandeadvokaadi vanemabiks või vandeadvokaadi abiks) on advokatuuriseaduse
§ 22 kohaselt isik, kes vastab advokatuuriseaduses esitatud nõuetele ning on sooritanud advokaa-
dieksami ja võib sellest tulenevalt osutada õigusteenust advokaadi kutsenimetuse all. Kuulumist
advokatuuri tõendavad advokatuuri liikmetunnistus ja advokaaditunnistus. Õigusnõustajale esitata-
vad nõuded vastavad põhimõtteliselt advokaadile esitatavatele nõuetele. Eelnõu näeb ette kriteeriu-
mid nii õigusnõustaja kandidaadi haridusele kui ka varasemale töökogemusele.
Nagu paljude teistegi küsimuste puhul võib õigusteenuse seaduse eelnõus õigusnõustaja kutsetege-
vuse osas näha otsest lähtumist advokatuuriseaduse vastavast regulatsioonist. Teatud punktides on
see siiski mõnede erisustega. Tuleb märkida, et eelnõu puhul oli üldine sarnasus advokatuuriseadu-
sele täiesti taotluslik ja kooskõlas ootusega, et tulevikus õigusnõustaja kutse sulandub advokaadi-
kutsesse.  Loodetava  ülemineku lihtsustamiseks tuleb need kaks regulatsiooni kujundada juba algselt
võimalikult sarnasteks. Põhimõtteliselt oli muidugi võimalik valida ka teistsugune suund: leppida
esialgu üksnes minimaalse regulatsiooniga ning jätta õigusnõustajate kutsetegevus vormiliselt suh-
teliselt vabaks. Eelnõu ettevalmistamise käigus oligi nende kahe võimaluse vahel valiku tegemine
üheks kõige suuremaks vaidluspunktiks, milles asjaosalised ei jõudnudki ühisele meelele. Vabariigi
Valitsuse poolt Riigikogule esitatud eelnõus on otsustatud siiski esimese  variandi  kasuks, eelistades
järsema ja seega valulisema pöörde võtta ette vahetult pärast eelnõu seadusena jõustumist. Eelnõu
nõuab tegutsevatelt õigus- ja juristibüroodelt oma tegevuse põhjalikku ümberkujundamist aasta
jooksul, valmistades sellega ette õigusbüroode teisenemise advokaadibüroodeks. Peamiseks põhju-
seks on vajadus kaitsta kliendi huve,  püüdes  võimalikult vältida huvide konflikti tekkimist, juhul kui
õigusnõustaja tegutseb õigusteenuse osutamise kõrval ka muude tegevusaladega. Seepärast näebki
eelnõu ette, et õigusnõustajad saavad olla üksnes õigusnõustajad ega saa kõrvalt tegelda veel muudel
elualadel.  Samasugune  nõue kehtib advokatuuriseaduse alusel ka advokaatide suhtes.
Eelnõu puhul võib välja tuua siiski kaks põhiküsimust, milles advokaadi ja õigusnõustaja regulat-
sioon  päris kokku ei lange:  pädevus  ja kutsealased tagatised.  Pädevuse  osas ei ole õigusnõustajale
erinevalt vandeadvokaadist antud õigust tegutseda pankrotihaldurina ilma eelnevalt pankrotihalduri
eksamit  positiivselt sooritamata ega teostada notariaaltoiminguid, s.t kinnitada kliendile õigustee-
nuse osutamise raames kohtule ja teistele ametiasutustele esitatavate dokumentide ärakirju ja allkirju.
Õigusnõustajale ei ole samuti antud võimalust olla riigi õigusabi osutajaks kriminaalasjas.
Kutsetagatiste osas on erinevused veelgi suuremad. Eelnõu kohaselt ei laiene õigusnõustajale
advokaadi tagatised  riigiorganite  poolt tema kutsetegevusse sekkumise vastu*12, mis seisnevad
eelkõige advokaadi vaikimisõiguses, keelus kohtu sellekohase määruseta teda kinni pidada või
vahistada ning teda või tema bürood läbi otsimida või seal võetust toimetada. Sellised kitsendused
õigusnõustajate puhul on seotud kartusega, et kuna õigusnõustaja isikuomadusi ja kutsesobivust ei
kontrollita  sama põhjalikult kui advokaatide puhul, on võrdse pädevuse ja puutumatuse korral
võimalk nende kuritarvitamine. Vandeadvokaadiks saamine eeldab AdvS § 26 lõike 1 kohaselt
reeglina*13 siiski vähemalt aastast  tegutsemist  vandeadvokaadist patrooni juhendamisel. Sellise aja
jooksul on tulevasele vandeadvokaadile võimalik põhjalikult tutvustada kutse-eetika põhimõtteid
ning jälgida nende täitmist juhendatava poolt. Vandeadvokaadi abid ja vanemabid tegutsevad
omakorda vandeadvokaadist patrooni järelevalve all.
Lisaks tasub advokaatide puhul ära märkida advokatuuri korporatiivsuse  positiivset  mõju kutsealaste
eetikaprintsiipide järgimisele. Enamasti kiputakse advokatuuri korporatiivset, isekorralduslikku
olemust seostama selliste negatiivse mõistete nagu näiteks ringkaitse ja  nepotism , kuid  korporatiiv -
sus võib tegelikult olla ka positiivne. Kui näiteks advokaat ei tegutse oma kohustustele vastavalt,
kahjustab ta sellega advokatuuri kui terviku mainet ning satub peale avalikkuse pahameele ka
organisatsiooni siseselt kriitikatule alla, mis on juba märksa vähem anonüümne ja raskemini talutav.
Kuivõrd õigusnõustajatel puudub eelnõu kohaselt neid ühendav  organisatsioon , siis on nõrgem ka
nende tegevuse järelevalve. Kuna advokaadi kutsetagatistel on kõige olulisem tähendus kriminaal-
asja menetluses, siis on üsna loogiline ka kriminaalasjade osas õigusnõustaja pädevuse piiramine
riigi õigusabi süsteemis.
Üheks tulisemaks vaidluspunktiks on õigusteenuse seaduse eelnõu puhul olnud ka see, kas õigus-
nõustaja peaks olema universaalne jurist või mitte. Õigusteenuse seaduse eelnõu esitab õigusnõus-
tajale nõude sooritada kutsetunnistuse saamisel ning selle hilisemal kontrollimisel kõiki õigusvald-
kondi  puudutav  eksam . Sellega leitakse tegelikult õigusnõustajale rakendatav  regulatsioon  olevat
rangem  advokaadi suhtes kehtestatuga võrreldes, sest ei võimalda õigusnõustajal efektiivselt spet-
12
Vt kriminaalmenetluse koodeksi § 1451 ja advokatuuriseaduse § 43.
13
Erand  sellest  reeglist  sisaldub AdvS § 26 lõike 3 punktis 1, mille kohaselt võib vandeadvokaadina advokatuuri liikmeks võtta
vandeadvokaadi eksami sooritanud isiku, kes on õigusteaduse doktor. Sellise kvalifikatsiooniga isikute puhul on erandi tegemine siiski ilmselt
põhjendatud.
124
JURIDICA II/2002
Kes on õigusnõustaja?
Virgo Saarmets
sialiseeruda teatud kitsamale õigusvaldkonnale. Sellise seisukohaga ei saa päriselt nõustuda, sest ka
advokaat on oma ametikohustuste kohaseks täitmiseks sunnitud olema kursis nii era-, avaliku kui ka
karistusõigusega. Selle tingib juba elu ise, sest ühiskondlikud protsessid on omavahel sageli väga
tihedalt põimunud ning põhjalikest teadmistest üksnes mingis kitsas valdkonnas jääb väheks prakti-
listele probleemidele lahenduse leidmisel.
Kokkuvõtteks
Eeltoodu andis tõenäoliselt üsna ühese põhjenduse, miks ei ole õigusnõustajatele antud eelnõus
samasugust pädevust ja tagatisi kui advokaatidele: neile ei ole ette nähtud kutseala omavalitsuse
moodustamist.*14 Seega oleksid nagu kõik küsimused lahendatavad õigusnõustajate kutseühenduse
loomisega, nõndanimetatud paralleeladvokatuuri sisseseadmisega.  Tõepoolest , ilmselt sellisel juhul
ei tuleks enam karta võimalikku õiguste kuritarvitamist õigusnõustajate poolt ja neile võiks julgelt
laiendada kogu vandeadvokaadi pädevuse ja kõik tema tagatised. Mida sellega aga saavutataks?
Milleks on tarvis kahte erineva nimetusega ja eri kutseorganisatsioonidesse kuuluvat õigusteenuse
osutajate kategooriat, kui kogu nende tegevuse regulatsioon on identne? Siinkohal oleks paslik
meeles pidada dr Eivind Smithi küll pisut teises kontekstis kirja pandud, kuid siiski aktuaalset mõtet:
„Rohkem veel kui suured riigid peaksid väikesed püüdma hoiduda oma institutsioonide süsteemi
liigsest komplitseeritusest.“*15 Ühe kutselise õigusteenuse osutajate seltskonna puhul oleks ka
klientidel lihtsam õigusteenuse turul orienteeruda, samuti oleks ühe organisatsiooni puhul kergem
teostada riikliku järelevalvet.
Lisaks tuleb märkida, et  Phare  justiits- ja siseasjade horisontaalprogrammi „Õigusriikluse kindlus-
tamine“ (Reinforcement of the  Rule  of Law) raames Eestile 2002. aasta jaanuaris esitatud soovituste
õigusabi puudutavas osas leitakse kahte eri liiki õigusabistajate eksisteerimisel olevat omad ohud.
Nimelt on suur võimalus, et vaesed inimesed  pöörduvad  õigusnõustajate poole, sest need pakuvad
õigusteenust odavamalt, samal ajal jõukam rahvas valib ennast esindama professionaalse advokaadi.
Selline areng ei oleks protsessipoolte seisukohalt kuigi  soovitav , sest õigusnõustajate poole pöördu-
jatel ei pruugi olla samu võimalusi kui advokaadi  esindatud  isikutel, mis võib halvemal juhul
tähendada võrdsete võitlusvahendite ( equality  of arms) ja õiglase menetluse ( fair  trial) põhimõtete
rikkumist. Ekspertide kartustele on raske vastu  vaielda , sest need ohud on tõepoolest olemas. Nagu
ilmneb eestpooltki, on see ka üheks põhjuseks, miks näha tulevikus õigusteenuse osutajatena siiski
vaid advokaate ja notareid.
Autorist:
Virgo Saarmets on Tartu Ülikooli õigusteaduskonna magistrant ( juhendaja  prof R. Narits), Justiitsministee-
riumi avaliku õiguse osakonna nõunik ja üks õigusteenuse seaduse eelnõu autoritest.
14
Praktikas on küll paljudel juhtudel väidetud, et eelnõu näeb nimelt ette paralleeladvokatuuri loomise. Tõenäoliselt sõltub arvamuste
paljusus  sellest, mida üks või teine selle nõndanimetatud paralleeladvokatuuri all silmas peab. Kui mõelda selle all üksnes teist, laiemas
mõttes õiguslikult korrastatud õigusteenuse osutajate seltskonda, siis on väide muidugi õige, kuid samas puudub õigusnõustajatel katusorga-
nisatsioon oma korrastatud struktuuri ja normistikuga, nagu on Eesti Advokatuur avalik-õigusliku personaalkorporatsioonina. Seega ei seata
eelnõuga sisse ka paralleeladvokatuuri.
15
Konstitutsioonikohtud: probleemid ja arengukavad. Rahvusvaheline  seminar  Tartus 4. ja 5. juunil 1998.  Ettekanded . Tartu: Euroopa
Nõukogu, Riigikohus, 1999, lk 16.
JURIDICA II/2002
125