Kes on õigusnõustaja? (0)

Virgo  Saarmets
Kes on õigusnõustaja?
Kujutleme hetkeks võimalikku küsimust populaarses televiktoriinis „Kuldvillak“: „Tegemist on
kutselise õigusteenuse osutajaga, kes ei ole  advokaat  ega  notar ?“ Selle telemängu formaati täpselt
arvestav vastus võiks tulevikus suure tõenäosusega kõlada: „Kes on õigusnõustaja.“ Õige! Suure-
pärane! Te saite 100, 200, 300 või veelgi enam punkti! Mida see vastus aga sisuliselt tähendab? Kes
on õigusnõustaja?
Täna peaksime sellele küsimusele vastates  viitama  nii advokaatidele, notaritele kui ka  juristi - või
õigusbüroode kaudu õigusteenust pakkuvatele isikutele. Ei julge öelda, et juristidele, sest hetkel
puuduvad igasugused nõuded väljaspool Eesti Advokatuuri ja Notarite Koda õigusteenuse osutami-
sega tegelevate isikute kvalifikatsioonile ja seetõttu võime sattuda ka õigusteenuse osutajate peale,
kes pole tegelikult läbinud kõrgkooli õigusteaduse  õppekava . Heal juhul on see õppekava neil
läbimisel, halvemal juhul mõttes ja päris viletsal juhul pole kavaski. Ometi on funktsionaalses mõttes
tegemist siiski õigusnõustajatega, isikutega, kes osutavad õigusteenust. Lähitulevikus peaks õigus-
nõustaja  termin saama aga uue,  senisest  kindlama sisu.
Praegu on Riigikogu menetluses õigusteenuse seaduse eelnõu (928 SE). Tegu on juba üsna mitmenda
sama nime kandva eelnõuga, mis on eelmistest siiski märksa erinev. Võrreldes varasematega, ei püüa
uus eelnõu enam olla kõikehõlmav. Selleks puudub ka vajadus, sest Riigikogu võttis 2001. aasta 21.
märtsil vastu uue advokatuuriseaduse*1, mis lahendas ühe õigusteenuse kutseliste osutajate kategoo-
riaga seonduvad küsimused. Notarite osas kehtestab põhiregulatsiooni  hiljuti  koos tõestamisseadu-
sega*2 kehtima hakanud uus notariaadiseadus.*3 Õigusteenuse seadus näeb omakorda ette nõuded
tulevaste õigusnõustajate kutsealasele tegutsemisele, kuigi sisaldab lisaks üldisi põhimõtteid õigus-
teenusele ja reguleerib riigi  õigusabi  osutamist advokaatide ja õigusnõustajate poolt. Selles mõttes
võib pidada õigeks üsna mitmetel puhkudel väljaöeldud mõtet, et eelnõu koondab endasse tegelikult
kolme seaduse sätted.
Käesolev  artikkel keskendub esmajoones õigusnõustajate tegevuse reguleerimisele õigusteenuse
seaduse eelnõus, kuid tahes- tahtmata  tuleb pisut  juttu  teha ka eelnõu üldsätetest. Eesmärgiks ei ole
eelnõu seletuskirja kordamine, vaid pigem arutlus seaduse vajalikkusest ja eelnõu valikutest, soov
anda vastused küsimustele, miks üldse ja miks just nii. Objektiivsest paratamatusest  tingituna  ei ole
muidugi tegemist  kõrvalseisja  arvamusega, puudub distantsi võlu, kuid seda enam on oodatud
kõikvõimalik tagasiside. Samas tuleb rõhutada, et järgnevalt esitatavat ei saa vaadelda õigusteenuse
seaduse eelnõu koostamises osalenute ühispositsioonina, vaid see peegeldab siiski üksnes artikli
autori isiklikke arusaamu ja eelnõu ettevalmistamisel kogetut.
Miks riik sekkub?
Pidades silmas varasemaid õigusteenuse seaduse nime kandvaid eelnõusid, võib tõdeda, et õigustee-
nuste turgu on püütud Eestis korrastada juba üsna pikka aega. Mõnikord on küll arvatud, et ilmselt
pole riigisektoril lihtsalt midagi targemat enam teha, kui  asuda  põhjuseta reguleerima väljakujunenud
majandusreeglite toel korralikult tegutsevat turusegmenti, selle toimimist tegelikult hoopis takista-
des. Riik oleks justkui heitnud kõrvale ühiskondlike suhete korrastamise alusmaksiimi: reguleerida
tuleb nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Nii see aga kindlasti ei ole. Eelnõu 928 SE on
Vabariigi Valitsuselt tellinud Riigikogu, tehes oma 16. mai 2001. aasta otsusega*4 valitsusele
1
RT I 2001, 36, 201; 102, 676.
2
RT I 2001, 93, 564.
3
RT I 2000, 104, 684; 2001, 93, 565.
4
RT I 2001, 49, 270.
JURIDICA  II/2002
121
Kes on õigusnõustaja?
Virgo Saarmets
ettepaneku algatada seaduseelnõu, mis sätestaks „riigipoolse õigusabi kõik liigid, tingimused ja
ulatuse , õigusabi kvaliteedi parandamise ja kvaliteetse õigusabi osutamise standardid, samuti  kvali -
fitseeritud, usaldusväärse õigusabi ja õigusteenuse kättesaadavuse“. Sellise seaduse vajalikkusele
viitas advokatuuriseaduse väljakuulutamata jätmise otsuses*5 ka Vabariigi  President . Järelikult on
leitud, et ühiskonnas eksisteerib reaalne vajadus  muuhulgas  sellise regulatsiooni järele, mis  võima -
likult efektiivselt tagaks kvalifitseeritud ja usaldusväärse õigusabi pakkumise õigusteenuse osutajate
poolt.
Täna on õigusteenuse kvaliteetsus tagatud advokaadi poole pöördumisel. Õigus- ja juristibüroode
osas sarnane  kindlus  puudub. Advokaatide puhul peab nende pakutava õigusteenuse kvaliteetsuse
tagama advokatuuris selle tegevust korraldava seaduse alusel sisseseatud eksamite, pideva enese-
täiendamise ja advokaatide tegevuse alalise  järelevalve  süsteem. Tuleb muidugi tõdeda, et oma
probleemid on sealgi, eelkõige advokaatide täienduskoolituse läbiviimise osas, kuid loodetavasti on
tegemist üksnes advokatuuri uuendatud tegutsemisvormi rakendumise valudega, mis peagi kõrval-
datakse. Väljavaated on igatahes soodsad. Samas puuduvad üldse igasugused nõuded õigus- ja
juristibüroode kaudu avalikult õigusteenust pakkuvate isikute kvalifikatsioonile ja isikuomadustele
ja sellega seoses ka järelevalve.*6 Reeglina ei ole aga õigusteenust vajaval inimesel endal piisavalt
teavet õigusbüroos tegutseva isiku kvalifikatsiooni kohta ning ta ei oska teenusepakkuja asjatund-
likkust iseseisvalt hinnata. Seetõttu võib juhtuda, et madalama hinnaga õigusteenuse saamiseks
ebapädeva õigusabistaja poole pöördumisel jäävad isiku õigused tegelikult kaitseta. Kokkuvõttes
tähendab see suure tõenäosusega, et algselt madalamana tundunud hind kujuneb tegelikkuses koos
kaasnenud kahjudega märksa  suuremaks , võrreldes esialgu kalliks peetud asjatundliku õigusnõu eest
küsituga.
Esitatud üldistusega tegin kindlasti soovimatult liiga paljudele ]igusb[roodes tegutsevatele tõepoo-
lest  kvalifitseeritud õigusasjatundjatele ja  kahtlemata  ei ole õigustatud suhtumine õigusbüroodesse
kui a priori viletsat nõu andvatesse büroodesse. Paraku ei ole kirjeldatud suhtumine õigusbüroodesse
sugugi  haruldane . Seega julgen arvata, et õigusteenuse seadus aitab üsna oluliselt kaasa tegutsevate
õigusbüroode maine puhastamisele ning nende usaldusväärsuse suurenemisele. Mida rangemad on
õigusnõustajale esitatavad nõuded, seda rohkem parandavad need lisaväärtusena õigusbüroode
renomeed. Muidugi tuleb õigusabistaja kvalifikatsioonile (resp. õigusteenuse kvaliteetsusele) vastu-
kaaluks asetada õigusteenuse kättesaadavus, mida teatavasti mõjutab enim selle maksumus. Kumbki
poolus ei tohiks domineerida, sest liiga kaldus oleva süsteemi kasutegur läheneks nullile.