50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 4 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2011-11-01
Kuupäev, millal dokument üles laeti
7 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Anna-Mari Ausa
Õppematerjali autor
(Kool) Hele Koppel 8t klass Viiul loovtöö Juhendaja: Urve Allika Rakvere 2013 SISUKORD Sissejuhatus...................................................................3 1. Viiul........................................................................4 1.1 Viiuli ajalugu...........................................................4 1.2 Viiuli ehitus.............................................................6 1.3 Viiuli mängutehnikad...................................................7 Kokkuvõte.....................................................................8 Kastutatud allikad...........................................................9
Viiul Viiul on keelpillide perekonna kõige populaarsem esindaja. Viiulit nimetatakse tihti ka pillide kuningannaks. Tal on väga varjundirikas kõla ja suured mängutehnilised võimalused. Viiul on keelpill, mida mängitakse poognaga üle keelte tõmmates, harvemini sõrmitsedes. Mängimiseks asetab viiuldaja pilli vasakule rangluule ja toetab seda lõuaga. Keelte pikkust muudetakse vasaku käe sõrmedega vajutades keeltele. Viiulil on 4 keelt. Viiul on üks enim kasutatav soolopill, mis on poogenkeelpillidest kõige väiksem (60 cm) ning heledakõlaga. Viiulil on väga lai ja tundlik tämbriskaala:
kahe kõlaava vahel roop ja sõrmlaua lõpus teo juures sadul. Roop ja sadul kannavad pillikeeli. Mängimiseks asetab viiuldaja pilli vasakule rangluule ja toetab seda lõuaga. Viiuldaja sarnaselt on ehitatud ka teised sümfooniaorkestri keelepillide pere liikmed - alt, tsello ja kontrabass. Helinäide See on alt. Sellel pillil on ka teine nimi - vioola. Ta on veidi suurem kui viiul ja kõlab seetõttu ka viiulist madalamalt. Alti kasutatakse põhiliselt ansamblipillina, kuid meie sajandil on ta huvi äratanud ka soolopillina. Alt pärineb XVI sajandil. Alti mängib pillimees samamoodi nagu viiulit - asetSee on tsello. Ta on veel suurem kui alt, aga väiksem kui kontrabass. Seega kõlab ta siis aldist veel madalamalt, kuid kontrabassist kõrgemalt. Oma mahlaka ja varjundirohke kõla ning suurte mängutehniliste võimalustega on tsello populaarne nii soolo- kui ka
Babüloonia skulptuuridel. Oletatakse, et keelpillide kuju on sümboolses või rituaalses seoses naise kujuga. Vanasti tahuti keelpillid ühest puutükist, mis kitsenes kaela poole minnes sujuvalt. Sellised pillid on mandora ja rebekk.Viiuleid valmistatakse kaheksas suuruses: 1/16, 1/10, 1/8, 1/4, 1/2, 3/4, 7/8 ja 4/4. Rebekk Poogenpillid Viiul Viiul on keelpillide perekonna kõige populaarsem esindaja.Viiulit nimetatakse tihti ka pillide kuningannaks. Tal on väga varjundirikas kõla ja suured mängutehnilised võimalused. Viiuli ajalugu ulatub kaugesse minevikku. viiulisarnaseid pille tunti Indias juba enne Kristuse sündi. Esimese tänapäeva viiuli moodi pilli tegid itaalia meistrid 1497. a. Bolognas. Täiuslikke instrumente valmistasid XVII ja XVIII sajandil itaalja viiulimeistrid Amati, Guarneri ja Stradivari
VIIUL 8.r Viiuli Ajalugu Viiulisarnaseid pille tunti Indias juba enne Kristuse sündi. Idamaadest rändurite ja kaupmeeste meelelahutajana Lõuna- Euroopasse jõudnud pillidest võib viiuli vaarisaks pidada keskaegset rebekki. Viiuli sarnaseid pille hakkasid põhjapoolse Itaalia meistrid tegema XVI sajandi alguses. XIX-XX sajandi muusikute maitse jaoks täiuslikke instrumente valmistasid XVII ja XVIII sajandil paljud Itaalia viiulimeistrid, kellest ajalukku on tuntuimatena jäänud Nicola Amati, Giuseppe Guarneri ja Antonio Stradivari Vanade Itaalia viiulite kõige kuulsaimaks sünnikohaks sai pärast viimase Brescia suure meistri Giovanni Paolo Maggini surma Cremona. Ehitus Viiuli kere koosneb omapärase kujuga piklikust kõlakastist, mille kaas ja põhi on natuke kumerad. Kõlakasti kaane sees on kaks f-tähe kujulist kõlaava. Kõlakasti kitsama osa külge kinnitub viiuli kael, mille peal on sõrmlaud (muusikute kõnepruugis "griff"). Valmistatakse ka viiuleid, kus kõlakast o
-16. sajandil said populaarseks poogenpillid vioolad, mida võib jagada kahte suurde rühma: 1) põlv-vioolad (viola da gamba) ja 2) õlg-vioolad (viola da braccio). 16.-17. sajandi vahetusel kujunes välja kogu meie tänapäeva viiulite perekond (viiul, alt, tsello, kontrabass). Viiuli ajalugu ulatub kaugesse minevikku. Viiulisarnaseid pille tunti Indias juba enne Kristuse sündi, Euroopa aladel on viiuli kaugemaid eelkäijaid võimalik paigutada IX sajandisse.XVI sajandi teisel poolel levisid viiul ja selle meisterdamise kultuur kiiresti eelkõige Prantsusmaale ja Saksamaale ning mujale Euroopasse. Tänapäeval valmistatakse viiuleid nii tööstuslikult kui ka enam-vähem samade võtetega, nagu seda tegid renessanssiaegsed meistrid ning pealtnäha sarnaste pillide hinnad võivad nii valmistusviisist kui valmis pilli kvaliteedist ja meistri mainest tulenevalt erineda koguni kümneid tuhandeid kordi. Oksjoneil müüdavate pillide hulgas hoiavad
Kannel Kannel on muusikainstrument, mis kuulub näppekeelpillide hulka. Kannelt tunnevad paljud Eestile lähemad ja kaugemad rahvad, näiteks:soomlased, karjalased, marid, udmurdid, lätlased, leedulased ja venelased . Samuti on kannel Eesti muistne pill. Vanematel kanneldel oli ainult viis või kuus keelt. Sellesse liiki kuuluvad näiteks väikekanneldeks ja setu labaga kanneldeks kutsutud pillid. Uuematel kanneldel võib aga keelte arv olla kuni 50. Kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Esimene kirjalik teade Eesti kandle kohta pärineb 1579. aastast, kuid kandle vanuseks arvatakse olevat isegi paar that aastat. Tallinna Klaverivabrik on Veljo Tormise ärgitusel tootnud kuuekeelseid väikekandleid ja kromaatilisi kandleid, kuid lõpetas tootmise 1990ndate alguses. Kandle mängutehnikaid võib mitmes suhtes võrrelda harfiga mõlema pilli keeli tõmmatakse sõrmepadjaga, mõlemad kasutavad sarnaseid tehnilisi võimalusi nagu flazoletid, arpedzod
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid