Viiul (0)

(Kool)
Hele Koppel
8t klass
Viiul
loovtöö
Juhendaja : Urve Allika
Rakvere 2013
SISUKORD
Sissejuhatus……………………………………………...……....…3
1. Viiul……………………………………………………………...4
1.1 Viiuli ajalugu…………………………………………………..4
1.2 Viiuli ehitus…………………………………………………....6
1.3 Viiuli mängutehnikad………………………………………...…7
Kokkuvõte………………………………………………………......8
Kastutatud allikad……..……………………………………………9
SISSEJUHATUS
Loovtöö aineks on valitud viiul. See oli hea mõte tegijale, kuna oskab seda hästi. Selles loovtöös on üks osa. Teoreetiline, mille teeb Hele. Teoreetiline osa tutvustab viiulit, ajalugu, meistreid, mängutehnikat..


TEOREETILINE OSA

1. VIIUL

1.1 Viiuli ajalugu

Viiuli ajalugu ulatub kaugesse minevikku. Viiuli sarnaseid pille tunti Indias juba enne Kristuse sündi, Euroopa aladel on viiuli kaugemaid eelkäijaid võimalik paigutada IX sajandisse. Idamaadest rändurite ja kaupmeeste meelelahutajana Lõuna-Euroopasse jõudnud pillidest võib viiuli vaarisaks pidada keskaegset rebekki. Tänapäeva viiuli kujunemislugu on keeruline ja kulgenud mitut liini pidi. Keskaegsetest erinevatest keelpillidest kujunesid renessanssi ajal tänapäevaste keelpillide lähemateks esivanemateks viola da gamba, mida mängiti põlvedel või põlvede vahel hoides ning viola da braccio, mida mängides õlale või rinnale toetati. Meie viiuli sarnaseid pille hakkasid põhjapoolse Itaalia meistrid tegema XVI sajandi alguses. XIX-XX sajandi muusikute maitse jaoks täiuslikke instrumente valmistasid XVII ja XVIII sajandil paljud Itaalia viiulimeistrid , kellest ajalukku on tuntuimatena jäänud Nicola Amati, Giuseppe Guarneri ja Antonio Stradivari. Antonio Stradivari loodud mudel on olnud eeskujuks valdavale enamusele pärast teda valmistatud viiulitele. Vanade Itaalia viiulite kõige kuulsaimaks sünnikohaks sai pärast viimase Brescia suure meistri Giovanni Paolo Maggini surma Cremona.
XVI sajandi teisel poolel levisid viiul ja selle meisterdamise kultuur kiiresti eelkõige Prantsusmaale ja Saksamaale ning mujale Euroopasse; 1560. aastal tellis Prantsusmaa kuningas Charles IX Andrea Amatilt 24 viiulit, 6 vioolat ja 8 tšellot. Tuntuim prantsuse viiulimeister oli Jean Babtiste Vuillaume . Esimene viiulite valmistamise manufaktuur loodigi Prantsusmaal XVIII sajandi lõpul Mirecourt'is. Alpide, nn  Tirooli koolkonna tuntuim meister oli  Jacob Stainer. Saksamaalt teatakse Mittenwaldi koolkonda, mille keskseks dünastiaks olid Klotz'id.Prantsuse revolutsiooni ajal levima hakanud antiigi-ihalus tõi kaasa ka huvi vanade muusikariistade vastu ning peagi avastasid XIX sajandi muusikud nende pillide võlu ja vahepeal kõigi vanade asjade saatust jaganud pillid muutusid nõutud kaubaks. Vanad pillid ehitati uue, romantilise muusika nõuetele vastavalt ümber, samuti hakati vanu pille järgi tegema kui ka nimekate meistrite loomingut suisa võltsima. Kahtlemata ehitati XVII sajandil ja edaspidi viiuleid ja teisi keelpille kogu Euroopas, kuid ei Inglismaa, Hollandi, Põhjamaade ega idapoolsete maade meistrid pole saavutanud sellist kuulsust ja mainet, nagu "vanad itaallased ".

1.2 Viiuli ehitus

Viiuli kere (vt joonis 1) koosneb omapärase kujuga piklikust kõlakastist, mille kaas ja põhi on natuke kumerad. Kõlakasti kaane sees on kaks f-tähe kujulist kõlaava. Kõlakasti kitsama osa külge kinnitub viiuli kael , mille peal on sõrmlaud. Valmistatakse ka viiuleid, kus kõlakast on asendatud elektrilise võimendussüsteemiga.
Viiuli kaela külge on omakorda kinnitatud keerdus pea ehk tigu . Teo alaosast käivad läbi häälestuspulgad. Nende külge kinnitatakse viiuli keeled ja häälestuspulki keerates saab keeli pingutada. Pillikeeli pingutatakse selleks, et nad hakkaksid helisema õigel kõrgusel. Seda tegevust nimetatakse pilli häälestamiseks. Viiuli teises otsas kinnituvad keeled keelehoidjale. Keelehoidja pannakse kõlakasti laiema otsa luge nööbiga. Selleks et viiuli keeled oleksid parajal kõrgusel sõrmlaua kohal, on kõlakasti keskpaigas kahe kõlaava vahel roop  ja sõrmlaua lõpus teo juures sadul. Roop ja sadul kannavad pillikeeli.

Joonis 1. Viiuli kere

1.3 Viiuli mängimistehnikad

Erinevad viiuli tehnika võtted aitavad lahti mõtestada teose sisu, ning need võivad väljendada mingit tegevust, looma või nähtust.

• con arco - poognaga
  
• pizzicato  - sõrmedega näppides
  
• con sordino – sordiiniga mängimine
  
• col legno – löögid keeltele  poogna  puuosaga
  
• gettando l'arco – löögid keeltele poogna jõhvidega
  
• flažoletid – mäng ülemhelidel
  
• vibraato – pillikeele võnkuma panek randme kiire liikumisega
  
• sul G (D, A, E, C) – mängida tuleb ette antud keelel, kuigi oleks võimalik mängida samu noote teisel keelel
  
• glissando – sõrme libistamine mööda üht või kaht keelt
  

Mängimistehnikad on poogenpillidel sarnased. Viiulil surutakse keeled vasaku käe sõrmedega vastu sõrmlauda, et saada vajalik helikõrgus, paremaga hoitakse poognat. Keele ja poogna kontaktkoht on roobi ja sõrmlaua vaheline ala, keeltega risti. Mängimine sõrmlaua lähedalt (sul tasto), roobi lähedalt (sul ponticello)
Peale poogna jõhvipoolega mängimist kasutatakse vahel ka puupoolega keeltele löömist (con legno) ning sõrmedega keelte tõmbamist (pizzicato). Roobile, mis hoiab keeli, võib asetada kammikujulise sordiini – helisummuti, mis muudab kõlavärvi pehmemaks ning summutab helisid. Vasaku käe randme kiire liikumise ja sõrmedega keeltele vajutamisega saab heli vibreerima panna, mis annab keelpilli kõlale iseloomuliku laulvuse (vibraato).
KOKKUVÕTE
See töö on seotud muusikaõpetusega, kultuurilooga, emakeelega ja arvutiõpetusega.
Hele sai teada palju.. Viiuli ajalugu ta väga hästi ei teadnud . See töö aitaski Helel rohkem tundma õppida selle ajalugu. Selle töö valmistus oli ka natuke raske, aga kõik vajaliku sai internetist. Ja paljusi asju teadis ta ka ise.
KASUTATUD ALLIKAD

http://et.wikipedia.org/wiki/Viiul

http://et.wikipedia.org/wiki/Viiuli_perekond

http://et.wikipedia.org/wiki/Poogenkeelpillid