Balalaika Balalika on 3-keelega vene keelpill. Sellel on puust tehtud kolmnurkne kõlakast ja pikk sõrmlaud. Balalikat mängitakse sõrmedega või lipitsaga. Balalaika sugulaspillid on Buzuki, Domra, Erhu, Lauto, Mandoliin, sitar. Mandoliin Mandoliin on väike 8-keelne keelpill. Mandoliin on arenenud lautost. Alates 17.sajandist sai see eriti populaarseks Itaalias. Pilli kuju ja topeltkeeled pärinevad lautolt. Sõrmlaud on samuti jaotatud krihvideks. Mandoliine on eri suuruses ja variandis. Enam levinud on 4 topeltkeele ja viiuli häälestusega pill.
viiulisarnaseid pille tunti Indias juba enne Kristuse sündi. Esimese tänapäeva viiuli moodi pilli tegid itaalia meistrid 1497. a. Bolognas. Täiuslikke instrumente valmistasid XVII ja XVIII sajandil itaalja viiulimeistrid Amati, Guarneri ja Stradivari. Viiuli kere koosneb omapärase kujuga piklikust kõlakastist, mille kaasja põhi on natuke kumerad. Kõlakasti kaane sees on kaks f-tähe kujulist kõlaava. Kõlakasti ülaosa külge kinnitub viiuli kael, mille peal on sõrmlaud (muusikute kõnepruugis "griff"). Viiuli kaela külge on omakorda kinnitatud toredasti keerdus pea, millel on natuke naljakas nimi -tigu. Teo alaosast käivad läbi häälestuspulgad. Nende külge kinnitatakse viiuli keeled ja häälestuspulki keerates saab keeli pingutada. Pillikeeli pingutatakse selleks, et nad hakkaksid helisema õigel kõrgusel. Seda tegevust nimetatakse pilli häälestamiseks. Viiuli teises otsas kinnituvad keeled keelehoidjale
viiulisarnaseid pille tunti Indias juba enne Kristuse sündi. Esimese tänapäeva viiuli moodi pilli tegid itaalia meistrid 1497. a. Bolognas. Täiuslikke instrumente valmistasid XVII ja XVIII sajandil itaalja viiulimeistrid Amati, Guarneri ja Stradivari. Viiuli kere koosneb omapärase kujuga piklikust kõlakastist, mille kaasja põhi on natuke kumerad. Kõlakasti kaane sees on kaks f-tähe kujulist kõlaava. Kõlakasti ülaosa külge kinnitub viiuli kael, mille peal on sõrmlaud (muusikute kõnepruugis "griff"). Viiuli kaela külge on omakorda kinnitatud toredasti keerdus pea, millel on natuke naljakas nimi -tigu. Teo alaosast käivad läbi häälestuspulgad. Nende külge kinnitatakse viiuli keeled ja häälestuspulki keerates saab keeli pingutada. Pillikeeli pingutatakse selleks, et nad hakkaksid helisema õigel kõrgusel. Seda tegevust nimetatakse pilli häälestamiseks. Viiuli teises otsas kinnituvad keeled keelehoidjale
Viiulist enesest Viiul on keelpillide perekonna kõige populaarsem esindaja Viiulit nimetatakse tihti ka pillide kuningannaks. Tal on väga varjundirikas kõla ja suured mängutehnilised võimalused. Viiuli ajalugu ulatub kaugesse minevikku. Viiuli ehitus Viiuli kere koosneb omapärase kujuga piklikust kõlakastist, mille kaas ja põhi on natuke kumerad Kõlakasti ülaosa külge kinnitub viiuli kael, mille peal on sõrmlaud (muusikute kõnepruugis "griff") Viiuli kaela külge on omakorda kinnitatud keerdus pea ehk tigu. Teo alaosast käivad läbi häälestuspulgad Roop ja sadul kannavad pillikeeli Viiuli ehitus Muusikavalikuid http://www.youtube.com/watch?v=e uOu89d3npA http://www.youtube.com/watch?v=o OSIAKbXzE8 Tänan kuulamast!
tuntuimatena jäänud Nicola Amati, Giuseppe Guarneri ja Antonio Stradivari Vanade Itaalia viiulite kõige kuulsaimaks sünnikohaks sai pärast viimase Brescia suure meistri Giovanni Paolo Maggini surma Cremona. Ehitus Viiuli kere koosneb omapärase kujuga piklikust kõlakastist, mille kaas ja põhi on natuke kumerad. Kõlakasti kaane sees on kaks f-tähe kujulist kõlaava. Kõlakasti kitsama osa külge kinnitub viiuli kael, mille peal on sõrmlaud (muusikute kõnepruugis "griff"). Valmistatakse ka viiuleid, kus kõlakast on asendatud elektrilise võimendussüsteemiga. Valmistajad Amati Stardivari Guarneri Kuulsad Viiuldajad David Oistrakh Fritz Kreisler Mischa Elman Giuseppe Tartini Ole Bull Jascha Heifetz Arcangelo Corelli Antonio Vivaldi Pablo de Sarasate Niccolo Paganini Niccolo Paganini
valss jt.) mängimiseks sobis viiul paremini. Viiuleid osteti ka linnast, kuid enamasti valmisid need vanemal ajal kodusel teel. Tänapäeval on viiul rahvamuusika mängimisel üks populaarsemaid pille. Viiuli ehitus Viiul koosneb piklikust kõlakastist mille kaas ja põhi on natuke kumerad ja selle ülaosa külge kinnituvast tiguja peaga kaelast. Kõlakasti kaane sees on kaks f-tähe kujulist kõlaava. Pea küljes on häälestuspulgad, kaelal sõrmlaud. Sõrmlaua kaelapoolses otsas asetseb sadul ja kõlakasti keskel roop, mis hoiavad keeli vajalikult kõrgusel. Keeled kinnituvad keelehoidja külge. Nüüdse kuju sai viiul 17. Sajandil. Viiul on nelja keelega ja kvinthäälestuses. Viiulile sarnaselt on ehitatud ka teised sümfooniaorkestri keelpillide pere liikmed vioola ehk altviiul, tsello ja kontrabass.
arvuga pille. Tavapärase mänguviisi korral mängitakse kitarri ühe käe sõrmedega sõrmlaual keeli alla vajutades ning teise käega keeli sõrmitsedes või plektroniga tõmmates. Valmistatakse vasema- ja paremakäeliste pille, mille erinevus seisneb selles, et on niiöelda "peeglis". Kitarr koosneb kerest ning selle külge kinnituvast kaelast. Kere küljes on roop, mille külge kinnitatakse keeled. Roobist kaela suunas, või roobil asub alumine sadul, millele keeled toetuvad. Kaelal asetsev sõrmlaud on tavaliselt astmetraatide ehk krihvide abil jaotatud astmeteks, mille täpne arv sõltub kitarri mudelist, samas valmistatakse ka astmetraatideta nn fretless-kitarre. Kaelaga on ühendatud kitarri pea, kus asuvad pingutid, mille abil toimub kitarri häälestamine. Kitarri pea ja kaela ühenduskohal asub keelte asendit fikseeriv ülemine sadul. Akustilistel ja elektroakustilistel kitarridel täidab kere ühtlasi kõlakasti funktsiooni. Heli väljub kere kaanel asuva kõlaava kaudu
Värvilised keeled aitavad mängijal oma pillil paremini orienteeruda. Harfi heliulatus on peaaegu sama suur kui klaveril. Lauto on näppekeelpillide hulka kuuluv keelpill, mis jõudis Euroopasse araabia kultuurist. Renessansiajastul (15.17. sajandil) oli lauto üks enamkasutatavaid instrumente. 18. sajandil hakkas huvi selle pilli vastu raugema ning alates 19. sajandist on seda mängitud küllaltki harva.Lautol on mitmeid erikujusid: erinevused on suuruses ja keelte arvus. Instrumendi sõrmlaud ehk krihvlaud on jaotatud krihvideks, millel vasaku käega fikseeritakse helikõrgus. Lautol on küllaltki lühike, iseloomuliku tahapoole pööratud häälestusosaga kael, topeltkeeled ning ümar mandlikujulise kaanega kõlakorpus. Plokkflööt on puupuhkpill.Plokkflööte võib valmistada ka kunstmaterjalidest. Plokkflööti on Eestis juba 20. sajandi alguses õpetatud kui ettevalmistavat pilli mõne teise puhkpilli mängimiseks
· Virtuoosikultus (legendiks kujunes viiuldaja Niolo Paganini). Kammerlaul ehk Lied · Tunnusjooneks soolohääle ja saatepartii ühtsus ja terviklikkus. · Instrumendiks klaver. Instrumentaalkontsert ehk kontsert soolopillile ja sümfooniaorkestrile · Kolmeosaline (kiire-aeglane-kiire). Sonaadivorm, repriis, kadents. Orkestrimuusika · Vaskpillidele lisati ventiilid. · Puupillidele Böhmi klapisüsteem. · Keelpillidel pikenesid sõrmlaud ja poogen. · Uueks zanriks kujunes üheosaline sümfooniline poeem. Romantiline ooper (G. Rossini, G. Verdi, R. Wagner) · Peegeldusid ühiskondlikud suundumused. · Ooperipealinnaks kujunes Pariis, kuid ooper sündis Itaalias. Itaalia ooper · Iseloomustas bel canto nüansirikas toon, kaunistuste improviseerimine ning esituse väljendusrikkus. · Koloratuurid meloodias kiiretempolised ilustused. · Valitsevaks oli klassikaline numbriooper.
muusikat. Bachi loomingu taasvahetamisega sai alguse tava mängida kontserditel varem elanud heliloojate teoseid. Ilmaliku muusika osatähtsus suurenes. Süvenes huvi rahvamuusika vastu. Maades, mis olid suurtest kultuurikeskustest eemal, tekkisid rahvusromantilised koolkonnad. Klassikalise sümfooniaorkestri pillid said tänapäevase kuju. Vaskpillidele lisandusid ventiilid. Böhm leiutas puupillidele klappidesüsteemi. Keelpillidel pikenes sõrmlaud ja poogen. Võeti kasutusele uusi pille: oboerühma lisandus inglisav; klarnetirühma lisandus pikolo- ja bassklarnet; 1835 paiku konstrueeriti tuuba; 1840 nägi ilmavalgust saksofon. Berlioz tõi sümfooniaorkestrisse harfi. Kammermuusikas sai lemmikpilliks klaver. Tihti pandi romantikutele klaverikontserdi esitaja tehniline võimekus proovile, tekkis virtuoosikultus. Programmiline muusika laenas süzeesid kirjandusteostest, kujutavast kunstist, ajaloosündmustest
Kontrabass on keelpill, nn viiuli perekonna kõige madalama kõlaga liige. Kontrabass on suurim ja madalaima kõlaga pill, mida kasutatakse kaasaegses sümfooniaorkestris. Klassikalises muusikas kuulub kontrabass sümfooniaorkestri keelpillirühma ja väiksematesse keelpilliansamblitesse. Lisaks kasutatakse seda ka jazzis, 1950ndate bluusis ja rock'n'rollis, bluegrassis ja tangos. Kontrabass valmistatakse erinevatest puiduliikidest: kõlakasti tagumine osa vahtrast, kõlalaud kuusest ja sõrmlaud eebenipuidust. Ei ole kindel, kas kontrabass on viola da gamba perekonna või viiuliperekonna järeltulija tal on mõlemale viitavaid tunnuseid. Nagu mitmeid teisigi keelpille, võib kontrabassi mängida kas poognaga või näppides (pizzicato). Orkestrirepertuaaris ja tangomuusikas on kasutusel mõlemad mängimisviisid. Jazzmuusikas kasutatakse enamasti näppimist, välja arvatud mõned soolod, mida mängitakse poognaga. Teistes stiilides, kus kontrabass on kasutusel, teda
Viiulil on väga lai ja tundlik tämbriskaala: sellel pillil saab väljendada nii rõõmu kui ka kurbust, saab nii hõisata ja särada, kui ka ahastada ja nutta. Sageli on just viiulid orkestriteostes oluliste meloodiate kandjad. Viiuli kere koosneb omapärase kujuga piklikust kõlakastist, mille kaas ja põhi on natuke kumerad. Kõlakasti kitsama osa külge kinnitub viiuli kael, mille peal on sõrmlaud (muusikute kõnepruugis "griff"). Valmistatakse ka viiuleid, kus kõlakast on asendatud elektrilise võimendussüsteemiga. Viiuli kaela külge on omakorda kinnitatud keerdus pea ehk tigu. Teo alaosast käivad läbi häälestuspulgad. Nende külge kinnitatakse viiuli keeled ja häälestuspulki keerates saab keeli pingutada. Pillikeeli pingutatakse selleks, et nad hakkaksid helisema õigel kõrgusel.
Kitarrikeelte vahetus Kitarri keeli tuleks umbes iga aasta tagant vahetada kuna, keeled venivad välja või saavad muul moel kahjustada ning nende helikvaliteet langeb. Et keelte maha- ja pealekeeramine liialt kaua aega ei võtaks, kasutatakse abivahendina vänta (joonis 5), mis kinnitatakse häälestuskruvi külge. Peale vanade keelte mahavõtmist tuleks korralikult puhastada sõrmlaud. Selleks võib kasutada ükskõik millist rasva lõhustavat ainet, kasvõi nõudepesuvahendit. Pillipoodides müüakse ka spetsiaalseid hooldus- ja puhastusvahendeid, mis ei kahjusta pilli nii suurel määral, kui suvaline pesuvahend seda teeks. Keelte eluea pikendamiseks tuleks neid aeg-ajalt puhastada. Kuigi paljud mängijad seda teha ei viitsi, vaid vahetavad lihtsalt keeled ära, on selle mõtteks see, et keeled võimalikult kaua oma värsket kõla säilitaksid
programmilised pealkirjad, orkestratsioon – heliteos seati teatud orkestri koosseisule. Tuntuimad esindajaid – Schubert, Beriloz, Brahms, Missugused pillirühmad kuuluvad klassikalisse sümfooniaorkestrisse? Puhkpillid, vaskpuhkpillid, löökpillid, keelpillid Muutused 19. Sajandil o Vaskpuhkpillidele lisati ventiilid o Puupillidele klapsüsteem o Keelpillidel pikenesid sõrmlaud ja poogen o Uued pillid: oboerühma: inglisarv klarnetirühma: pikolo- ja bassklarnet tuuba ja harf. Klassitsismiajastu muusikaelu keskus – Viin Millal oli romantismiajastu? 19.saj 20ndad – 19.saj lõpp Iseloomulik romantismiajastu muusikale Meloodilisus – viisid on enneolematult kaunid (tunglevad, erutatud, vabad, lainetavalt arenevad, ulatuslikud) teemasid iseloomustab astmeline liikumine
(medikaga). Erinevalt kontrabassist hoitakse basskitarri horisontaalselt bassisti keha ees. Joonis . Basskitarri ehitus. Pea Basskitarri pea (joonis 2) võib olla kaelaga ühest tükist tehtud, kuid võib ka olla kahest eraldi tükist ühendatud liimi või kruviga. Kitarri pea küljes olevate kruvimehhanismide külge kinnitatakse keeled, mida saab häälestuskruvidega häälestada. Kael Kaela eesküljel on sõrmlaud, millel mängitakse tavaliselt vasaku käega (joonis 3). Kaelal asetsevad krihvid ehk astmetraadid. Kahe krihvi vahele sõrmega vajutades ja keelt mängides muudetakse keele võnkuva osa pikkust ja seeläbi ka helikõrgust. Kaela alguses, sõrmlaual, asetseb sadul, mis fikseerib keelte asetuse, et nad peaosa juures ei võnguks. Sõrmlaual on ka mõne krihvi vahel sõrmlaua marker. Täppe, mis asuvad III, V, VII, IX, XII, XV, XVII ja XIX astmel, kutsutakse sõrmlaua
KITARR (REFERAAT) KOOSTAJA: KLASS: ÕPETAJA: ÜLDINE kitarr , araabia päritoluga rahvalik keelpill. Harilikult on kitarril number 8 kujuline kõlakast ja kromaatilise jaotusega sõrmlaud. Eristatakse itaalia (6 keelt), vene (7 keelt) ja havai kitarri (2-8 keelt). Kitarri mängitakse enamasti sõrmede või lipitsaga. Teda kasutatakse soolo- ja saatepillina, ka elektriliselt võimendatuna. Kuigi kitarr on suhteliselt nõrga kõla jõuga, mis ei võimalda suuri dünaamilisi kontraste, on selle kaasa aidanud kaasaegsed helivõimendused. Kitarr on teinud sellel sajandil läbi väga suure arengu. AJALUGU
3) Nimeta uusi muusikazanre. - soololaul - sümfooniline poeem - kammerlikud väiketeosed klaverile - klaveritranskriptsioonid - operett 4) Milline oli ajastu põhizanr? Ajastu põhizanr oli ooper 5) Kirjelda muutusi pillide arengus. Klassikalise sümfooniaorkestri pillid said tänapäevase kuju: vaskpillidele lisandusid ventiilid, puupillidele klappsüsteem, keelpillidel pikenes sõrmlaud ja poogen. Kasutusele võeti uusi pille: inglisarv, pikolo- ja bassklarnet, konstrueeriti tuuba, ning loodi saksofon. Kammermuusika lemmikpill oli klaver. 6) Ajastu tähtsaim pill? Klaver?? 7) Mis on programmiline muusika? Programmiline muusika on instrumentaalmuusika, millele helilooja on lisanud sõnalise selgituse (pealkirja, kommentaari, pühenduse, viite kirjandusteosele vms) heliteose sisu paremaks mõistmiseks. 8) Nimeta romantismi perioodid.
Viiuli kere koosneb omapärase kujuga piklikust kõlakastist, mille kaasja põhi on natuke kumerad. Kõlakasti kaane sees on kaks f-tähe kujulist kõlaava. Kõlakasti ülaosa külge kinnitub viiuli kael, mille peal on sõrmlaud. Viiuli kaela külge on omakorda kinnitatud toredasti keerdus pea, millel on natuke naljakas nimi -tigu. Teo alaosast käivad läbi häälestuspulgad. Nende külge kinnitatakse viiuli keeled ja häälestuspulki keerates saab keeli pingutada. Pillikeeli
Harfimängija õlg toetab kõlakasti ülemist osa, mõlema käe sõrmedega tõmbab ta pillikeeled helisema ja kõlab imeline õrnalt kumisev harfihääl. Harf on populaarne soolo- ja ansamblipill. Kitarr on Araabia päritolu keelpill. Kaasaegse kitarri eelkäijaks oli keskajal väga populaarne pill fiidel. Seda mängiti poognaga. Kitarril on 8- kujuline kõlakast, jaotustega sõrmlaud, häälestuskruvid. Keelte arvu järgi eristatakse 6 keelega itaalia, 7 keelega vene ja 2-8 keelega havai kitarri. Itaalia ja vene kitarr on kujult sarnased, neid mängitakse sõrmedega näppides (siit ka nimetus "näppepill") või lipitsaga (plektroniga) keeli tõmmates. Balalaika - Vene rahvamuusika Trihord kitkutud muusikariista, 600- 700 mm (balalaika esmapilgul) kuni 1,7 meetrit (balalaika) pikk, Kolmnurksete kergelt kaardus (in XVIII-XIX sajandite ovaalne), puitehitis
o prelüüd - eelmäng, tänu Chopinile prelüüd pole enam sisejuhatus, vaid eraldi teos. o tantsuzanris muusika- valss, masurka, polonees jne. Virtuoosid - Chopin ja Liszt 4. Muutused sümfooniaorkestri koosseisus 19.sajandil. Sümfooniaorkestri koosseis kasvas Paljud pillid omandasid tänapäevase kuju vaskpillidele ventiilid puupillidele klapisüsteem keelpillidel pikenesid sõrmlaud ja poogen Võeti kasutusle uusi pille - inglisarv, pikolo- ja bassklarnet 5. Opereti iseloomustus. Võrdlus ooperiga (erinevused). Operett üldiselt koomilise sisuga. Ooperi lihtsustatud vorm. Suurem osatähtsus kõnel võrreldes ooperiga, osalised tantsivad ise (ooperis tantsib mõnikord eraldi trupp). 6. Balletizanri areng 19.sajandil. Kasvas koreograafia, lavalise tegevuse ja muusika ühtsus Kujunes lõplikult välja balleti reeglistik
Giuseppe Guarneri ja Antonio Stradivari. Viiulid tänapäeval: Tänapäeval valmistatakse viiuleid nii tööstuslikult kui ka enamvähem samade võtetega nagu seda tegid renessanssiaegsed meistrid. Pealtnäha sarnaste pillide hinnad võivad erineda aga koguni kuni kümneid tuhandeid kordi. Oksjoneil müüdavate pillide hulgas hoiavad hinnarekordeid siskin "vanad itaallased" ning need võivad maksta miljoneid eurosid. Viiuli põhiosad: Kõlakast Sõrmlaud Keeled Roop Sadul Pea Tigu Virbel Peenhäälestaja Keeltehoidja Lõuahoidja Kõlalaud fava Kael L õõtspill Lõõtspill on vaba ehs läbilööva keelega(keele üks ots on kinnitatud ja teine lahtine) vabade aerofonide(st pillikorpus ei piira võnkuvat õhusammast) rühma kuuluv kaasaskantav muusikariist. Üldiseloomustus: Lõõtspill toetub mängimise ajal mängija põlvedele või rihmade abil kätele või õlgadele
võltsima. Kahtlemata ehitati XVII sajandil ja edaspidi viiuleid ja teisi keelpille kogu Euroopas, kuid ei Inglismaa, Hollandi, Põhjamaade ega idapoolsete maade meistrid pole saavutanud sellist kuulsust ja mainet, nagu "vanad itaallased". 1.2 Viiuli ehitus Viiuli kere (vt joonis 1) koosneb omapärase kujuga piklikust kõlakastist, mille kaas ja põhi on natuke kumerad. Kõlakasti kaane sees on kaks f-tähe kujulist kõlaava. Kõlakasti kitsama osa külge kinnitub viiuli kael, mille peal on sõrmlaud. Valmistatakse ka viiuleid, kus kõlakast on asendatud elektrilise võimendussüsteemiga. Viiuli kaela külge on omakorda kinnitatud keerdus pea ehk tigu. Teo alaosast käivad läbi häälestuspulgad. Nende külge kinnitatakse viiuli keeled ja häälestuspulki keerates saab keeli pingutada. Pillikeeli pingutatakse selleks, et nad hakkaksid helisema õigel kõrgusel. Seda tegevust nimetatakse pilli häälestamiseks. Viiuli teises otsas kinnituvad keeled keelehoidjale
aastal konstrueeritud lõikuvate keeltega pilli keeled häälestatakse kromaatiliselt, mis võimaldab mängida kõigis helistikes. hiiu kannel ilmselt rootslastelt 13. 14. saj. Rootslased nimetasid pilli talharpaks. Eestlased nimetasid pilli hiiu ehk rootsi kandleks viiul Eesti linnadesse 17. saj. Maale 18. saj. 19. saj. Hakkas torupilli kõrvale tõrjuma. Vastu rinda mängimine võimaldas kaasa laulda. Moldpill - ühekeelse poogenpilli, mille keele all oli sõrmlaud ja nootide tähtmärgid. Oma lihtsuse tõttu levis maarahva seas ning kasutati koduste palvuste lauldude saatmiseks. Tihti nimetati ka laulupilliks või laulukandleks. Põispill pulma ja naljapill. Ühe keelne poogenpill, mis on valmistatud kepist, mille otste külge on kinnitatud nöörist või lambasoolest keel. Alumises osas on keele alla kinnitatud põis ja roop. Kasutati ka ansamblites rütmipillina. Kitarr ja mandoliin 20. saj alguses levinud pillid
keeled topelt keelte asemel ja häälestusmehhanism pilli peas asendamas puust häälestuspulki populaarseks Hispaanias. Antonio de Torres. 3 Kitarri ehitus Kitarr koosneb kerest ning selle külge kinnituvast kaelast. Kere küljes on roop, mille külge kinnitatakse keeled. Roobist kaela suunas, või roobil asub alumine sadul, millele keeled toetuvad. Kaelal asetsev sõrmlaud on tavaliselt astmetraatide ehk krihvide abil jaotatud astmeteks, mille täpne arv sõltub kitarri mudelist, samas valmistatakse ka astmetraatideta nn fretless-kitarre. Kaelaga on ühendatud kitarri pea, kus asuvad pingutid, mille abil toimub kitarri häälestamine. Kitarri pea ja kaela ühenduskohal asub keelte asendit fikseeriv ülemine sadul. Akustilistel ja elektroakustilistel kitarridel täidab kere ühtlasi kõlakasti funktsiooni
Iraani ja Indiat. Eestisse jõudis torupill 15.16. sajandi paiku. Moldpill Väga laialt levinud ja oma primitiivsuse pärast tihti väga vanaks pilliks peetav moll- ehk moldpill on tegelikult üsna noor pill. Mollpill on Rootsi päritolu psalmodikon, mille ajalugu ulatub 1829. aastasse. Sellel aastal konstrueeris Rootsi pastor Johannes Dillner (1785-1852) varem tuntud monohordi ja hummel `i baasil ühekeelse poogenpilli, mille keele all oli sõrmlaud ja nootide tähtmärgid. Pillil oli tagurpidi keeratud molli kuju. Psalmodikoniks ristitud pill levis tänu aktiivsele propakandale kiiresti ja omandas vaimuliku instrumendi maine. Rootsis oli see eriti populaarne 1840. - 1860. aastail, levides sel ajal ka luterlikesse naabermaadesse. Kuna pilli oli lihtne valmistada levis see kiirest talurahva seas ja teda kasutati koduste palvetundide ajal laulu saateks. Samuti kasutasid seda vaesed kogudused ja koolid,
Mängutaset hoidsid kõrgel koolid ja laulukoorid: laulu õpetamisel oli 19. sajandil ja veel 20. sajandi alguses kõige tähtsamaks pilliks viiul. Selle mängu õppisid koolmeistrid seminaris või kihelkonnakoolis. Viiuli põhi tehti üldiselt pihlaka või kasepuust, kaas kuusepuust, kael ja keelehoidjad ka kas pihlakast või kasest. Viiul koosneb piklikust kõlakastist ja selle ülaosa külge kinnituvast tiguja peaga kaelast, pea küljes on häälestuspulgad, kaelal sõrmlaud. Sõrmlaua kaelapoolses otsas asetseb sadul ja kõlakasti keskel roop, mis hoiavad keeli vajalikul kõrgusel. Sellise kuju sai viiul 17. sajandil ning see on 4keeleline ja kvintetihäälestuses. Tuntuimad viiuli meistrid Eestis on olnud F. Villak ja E. Meri. 7 Lõõts Esimese lõõtspilli valmistas Berliini pillimeister Friedrich Buschmann 1822. a. See oli 1821
Sageli ei hoolitud seejuures vanamuusika interpretatsioonipõhimõtetest ning tihti kõlasid vanade meistrite teosed romantiliselt liialdatud dünaamika ja tempodega. Suurenes ilmaliku muusika osatähtsus. Süvenes huvi rahvamuusika vastu. Maades, mis oli suurtest kultuurikeskustest eemal, tekkisid rahvusromantilised koolkonnad. Klassikalise sümfooniaorkestri pillid said tänapäevase kuju: vaskpillidele lisandusid ventiilid, puupillidele klappidesüsteem, keelpillidel pikenes sõrmlaud ja poogen. Võeti kasutusele uusi pille: oboerühma lisandus inglissarv, klarnetirühma pikolo- ja bassklarnet, 1835. a paiku konstrueeriti tuuba ning u 1840 nägi ilmavalgust saksofon. Berlioz tõi ka sümfooniaorkestrisse harfi. Jätkuva sümfooniaorkestrivaimustuse kõrval sai kammermuusikas lemmikpilliks klaver. Tänu Ferenc Liszti ja Fryderyk Chopini loomingule ja ülesastumistele pianistina sai klaverist ka kontsertlik sooloinstrument
2. keeli sõrmega näppides(näppkell pillid) Heli kõrgus sõltub eelkõige kelle pikkusest, mida lühem keel seda kõrgem heli, keelejämedusest ja keelepingest. Poogenkeelpillid Neli klassikalist kellpilli kujunesid välja 16-17 sajandil. Neli klassikalist keelpilli on viiul, altviiul ehk vioola, tsello ja kontrabass. Nende valmistamiseks kasutatakse puitu (vaher,kuusk,mänd) Viiul Viiul: tigu, häälestuspulgad sõrmlaud, keeled, kõlakast, kõlaavad,keeltehoidja, roop Poogen: konn, pingutuskruvi, jõhvid, mähis, puu, sadul Pizzicato:näppudega keeltele Col lengo: poognaga keeltele Jõhv: Valge isase hobusesaba Viiul on boogenkeelpillidest kõige väiksem umbes 60 cm, heleda kõlaga. Eesti tuntumad mängijad on Urmas Vulp ja arvo Leibur. Altviiul ehk vioola Vioola on viiulist pisut suurem ja kõlab madalamalt, hääl on mahedam. Tuntuimad mängijad on Rain Vilu ja Arvo Haasma.
Tänapäevaks välja arenenud kromaatilised kitarrid, kus iga astme vahe on täpselt pool tooni ja seetõttu on võimalik mängida kõigis helistikes. Enamasti on kitarridel 6 keelt, kuid on ka teistsuguse keelte arvuga pille. Kõige tavalisema mänguviisi korral mängitakse kitari ühe käe sõrmedega sõrmlaual keeli alla vajutades ning teise käega keeli sõrmitsedes või plektroniga tõmmates. Kitarr koosneb kerest ja selle külge kinnitatavast kaelast (vaata Lisa 1, lk 10). Kaelal asetsev sõrmlaud on tavaliselt astmetraatide e. krihvide abil jaotatud astmeteks, samas valmistatakse ka astmetraatideta fretless-kitarre. Kaelaga on ühendatud kitarri pea, kus küljes asuvad pingutid, mille abil toimub häälestamine. (Wikipedia, Kitarr) 2.2 Häälestus 6-keelse kitarri tavahäälestus alates esimesest keelest on E, B, G, D, A, E (vaata Lisa 6, lk 12). Kõlab oktaav madalamalt, kui noodis kirjas on. Peale tavahäälestuse kasutatakse palju
Vanem pilli toetamise viis (vastu rinda) võimaldas mängijal kaasa laulda. Väga laialt levinud ja oma primitiivsuse pärast tihti väga vanaks pilliks peetav moll- ehk moldpill on tegelikult üsna noor pill. Mollpill on Rootsi päritolu psalmodikon, mille ajalugu ulatub 1829. aastasse. Sellel aastal konstrueeris Rootsi pastor Johannes Dillner (1785-1852) varem tuntud monohordi ja hummel `i baasil ühekeelse poogenpilli, mille keele all oli sõrmlaud ja nootide tähtmärgid. Pillil oli tagurpidi keeratud molli kuju. Psalmodikoniks ristitud pill levis tänu aktiivsele propagandale kiiresti ja omandas vaimuliku instrumendi maine. Rootsis oli see eriti populaarne 1840. - 1860. aastail, levides sel ajal ka luterlikesse naabermaadesse. Kuna pilli oli lihtne valmistada levis see kiirest talurahva seas ja teda kasutati koduste palvetundide ajal laulu saateks. Samuti kasutasid seda vaesed kogudused ja koolid,
Pillid: Põnevad, huvitavad Palju löökpille ja värvipille, kulinaid seotud tantsu- ja teatrietendustega Keelpillid: suurus, kuju erinev NB! Oluline keeled 1)Põhikeeled 2)Põhikeelte all resonaatorkeeled 3)Burdoonkeeled Sitar 4-7 põhikeelt, all heliseb kuni19 resonaatorkeelt, saab häälestada, sõrmlaua küljes häälestuspulgad Kuulame: sitar Vina peetakse vanimaks pilliks (kasutavad looduslike materjale valmistamiseks) Sõrmlaud, kõlakast (2muna) juba juttu veedahümnides. Peetakse keelpillide kuningannaks. Sarod lauto taoline näppepill põhikeeled, resonaatorkeeled, burdoonkeeled, ümara kõlakastiga, mis on kaetud vibreeriva membraaniga (boanahk v. pärgament) Tampura burdoonpill, keeled kinnituvad roobile, keelte ümber siidilõng Puhkpillid: Flöödi erikujud Oboe erikuju Pungi maotaltsutajate pill, 2 toru (meloodiatoru ja burdoontoru), ülal need ühinevad Löökpillid:
looja ülistab intuitsiooni ja tunnet. Ideelahendid enamasti traagilised. loovutamisega. klappidesüsteem; keelpillidel pikenes hiljem R. Strauss, H. Eller), kammerlikud Berlioz, Georges Bizet, Giuseppe Verdi. Muusikas rakendati mõjusama tulemuse nimel zanripiiride avardamist ja Aina sagedamini pidi muusik selgelt omama sõrmlaud ja poogen. Berlioz lisas väiketeosed klaverile (Chpin), Metropolivälised rahvuskoolkonnad: Bedrich kunstivahendite sünteesi. Teosesisesed impulsiivsed arengud äärmusest seisukohta ka ühiskondlikes protsessides selle orkestrisse harfi. klaveritranskriptsioonid (Liszt), operett ( uudne Smetana, Antonin Dvorak (Tsehhi); Edward
vibratsiooni. Kitsama "taljega"muusikariistu näeb juba Babüloonia skulptuuridel. Oletatakse, et keelpillide kuju on sümboolses või rituaalses seoses naise kujuga. Vanasti tahuti keelpillid ühest puutükist, mis kitsenes kaela poole minnes sujuvalt. Sellisedpillid on mandora ja rebekk, Viiul Viiul on keelpill, mis koosneb piklikust kõlakastist ja selle ülaosa külge kinnituvast kaelast, pea küljes on häälestuspulgad, kaelal sõrmlaud ja kõlakasti keskel roop, mis hoiab keelehoidja külge kinnituvat nelja keelt. Viiulit mängitakse poognaga, harva ka sõrmitsedes (pizzicato). Viiuleid hakati valmistama 16. sajandi keskpaiku Itaalias, paljud silmapaistvad heliloojad, sealhulgas Vivaldi, Bach ja Beethoven, on loonud viiulikontserte. Viiul Vioola Vioola Sellel pillil on ka teine nimi - alt
Traditsiooni järgi leiutas sitari õukonna luuletaja Amir Husrav (1253-1325). Sitar sai oma praeguse vormi klassikalise sooloinstrumendina 18. sajandil, kui tekkisid kindlad standardid kasutada pillikorpuseks kõrvitsakoort ning valmistada keeled ja krihvid tugevast metallist. Vina on Lõuna-india keelpillide üldnimetud ja ka sitarit nimetatakse vahel nõnda. Algselt oli vina pulktsitri tüüp, mille sõrmlaud ühendas kaht kõrvitsakoort. Vinat mainitakse juba ühes veedadest (hinduismi pühakirjad), vanim neist ,,Rigveda" loodi 1200 eKr. 16. sajandil pilli muudeti. Sellel on 7 keelt, millest 3 on burdoonkeeled ja selle kaelal on 24 ümberpaigutatavat krihvi. Vina on Lõuna-India klassikalise muusika põhiinstrument. Külaviiulid Fiidel on viiuli eelkäija. Fiidleid hoiti vertikaalselt, sest nad olid peaaegu sama pikad kui neid seistes mängivad mehed. Neil oli 3 keelt (kuni 13. saj
annaabi.ee 
