Katariina II Venemaa seadusandluse moderniseerijana (0)

Katariina II Venemaa seadusandluse moderniseerijana

Referaat
Sisukord
1. Lühike eellugu
2. Katariina II Venemaa valitsejana
3. Asehaldusreform Eesti- ja Liivimaal
4. Katariina II seadused pärast tema surma
5. Kokkuvõtteks
Kasutatud kirjandus
1. Lühike eellugu
Katariina II (2.04.1729- 17.11.1796) sündis Saksamaal Anhalt- Zerbsti dünastias. Sünnijärgi kandis ta nime Sophie Frederike Auguste . Kodus, pereringis, kutsuti teda ka Figchen (Troyat 1999, lk7). Kuigi tegemist oli vaesunud väikeaadli suguvõsaga sai Sophie, tulevana Katariina II, guvernantide käe all hea kasvatuse ning hariduse. Ta viidi juba üsna noorelt kurssi Euroopa õukonna kommetega. Nende pere oli sügavalt luteri usku ja ka Sophiet kasvatati rangelt kinni pidama luterlikest tavadest. Selles muidugi ei olnud midagi eripärast, sest Saksamaa näol tegemist protestantliku maaga.
Nagu paljud teised tolleaegsed naised, pidi ta abielluma mehega, kelle vanemad tema jaoks välja olid valinud. Kuid juba tütarlapseeas on Sophies auahnus pead tõstmas. Seetõttu ei valmista talle suuri hingepiinu asjaolu, et peab abielluma varanduslikel ja seisuslikel põhjustel. Temast saab ju ometigi nii suure riigi valitseja naine.
1744. aastal kolis Katariina Venemaale. 1455. aastal ta abiellus Vene troonipärija, tulevase keisri Peeter III-ga (ENE 1989, lk391). 1762. aastal saigi Peeter III Venemaa valitseja
Peeter III ei olnud Katariina jaoks suurem asi mees. Katariina lausa põlgas oma abikaasat. Katariina hakkab oma mehe vastu töötama. Veel samal aastal, 1762. aastal, kukutati ja tapeti Peeter III. Põhjuseks vastuolud kaardiväega. Siin oli ka Katariina käsi mängus, kes osavalt oskas oma intriigidega, niigi Peeter III vastu meelestatud inimesed, enda kasuks tööle rakendada.
Niisiis , troonipöörde korraldanud kaardiväelased panid troonile Katariina II.
2. Katariina II Venemaa valitsejana
1762. aastast sai Katariina II Venemaa valitsejaks. Probleemiks oli aga see, et Katariinas ei nähtudki tsarinnat, vaid pigem kui asevalitsejat, kes täidab tsaari kohustusi oma poja, suurvürst Pauli, eest.
Katariina tahtis end igal juhul tõestada tõelise valitsejana, kellel ei jää puudu kindlast käest riigiasju ajades. Võib julgelt märkida, et see tal ka õnnestus.
Esmalt tühistas Katariina II oma abikaasa, Peeter III, korraldused . Katariina soovis läbi viia palju muutuseid. Korraldada oli nii mõndagi. Peeter III polnud silma paistnud just osava valitsejana.
Keisrinnana oli Katariina II plaanis ellu viia suuri ümberkorraldusi nii seadusandluses, riigi halduskorralduses, hariduses kui ka ühiskondlikus elus. Katariina koostas 1766 . aastal „Nakaz´i“ ehk „Instruktsioon seaduste koodeksi väljatöötamiseks“ (Troyat 1997, lk456). Seadustiku projekt tugines valgustusideedel. 1767. aastal kutsus Katariina II Moskvasse Suure Kogu, et arutada reformide projekti. Komisjoni kuulusid kõik vabade ühiskonnakihtide esindajad. Kuid kokkukutsutud saadikud olid väga ebapädevad. Nimelt oli valdav osa madala haridustasemega, puudus oskus poliitikas orienteeruda ning lisaks oldi väga oma seisuse keskne , ega osatud kaugemale vaadata. Kuna Katariina II ei tahtnud aadelkonnaga tülli minna, siis saatis ta 1768. aastal Suure Komisjoni laiali ning uus seadustik jäi vastu võtmata.
Selline läbikukkumine Katariina II jaoks tulenes ilmselt sellest, et keisrinna ei osanud aimata, et Venemaa ametkond on nõnda harimatu. Katariina II lähtus siiski Euroopalikust poliitikast . Kuid Venemaal ei olnud sellist poliitilist kultuuri ollagi.
Katariina II oli juba enne seadustiku projekti palju asju korda saatnud ning tegi seda ka pärast projekti ebaõnnestumist. Katariina II asus agaralt asja kallale. Kirikumõisad konfiskeeriti, sõda Taaniga jäeti ära ning liidulepingut Preisimaaga ei kinnitatudki ( Jena 2000, lk218). Katariina II tahtis võimalikult paljud asjad teatud normide ja reeglite järgi paika panna. Kõige tänuväärsemad saavutused on ilmselt haridusstruktuuri muudatused. Kuna Katariina II oli ise väga haritud ning ikkagi Euroopalikust keskkonnast pärit, siis pani ta suurt rõhku just hariduse vallas. Keisrinna lasi rajada koole erinevate haridustaseme astmete jaoks, samuti hakati jagama n-ö kutseõpet ehk oli võimalik õppida erinevaid elukutseid.
Aruka valitsejannana mõistis ta haritud alamate olulisust. Ta panustas sõjaväeakadeemiatesse, et seal valmistutaks ette uute alade vallutusteks. Kaubanduskõrgkoolide eesmärk oli õpetada juurde ametnikke, kelle abil saaks tugevamalt Euroopa majanduses osaleda. Mäeinstituutides tegeleti loodusvarade avastamise ja kasutuselevõtuga. Alustati ämmaemandate välja õpetamisega. Katariina II üks lemmik ütlus oli: „Harimata rahvas on nagu lambad ilma karjaseta“. (Jena 2000, lk221)
Kultuuri valdkonnas näitas Katariina II üles ülimat liberaalsust. Nimelt seisis ta usu-, mõtte- ja ajakirjandusvabaduse eest. Liska veel juba nimetatud positiivsed ümberkorraldused haridussüsteemis. See kõik mõjus virgestavalt Venemaa kultuurielule.
1763 . aastal kinnitab Katariina II aadliprivileegid. 1765 . aastal viiakse läbi maade mõõdistamine ning kinnitatakse aadli sotsiaalsed privileegid . Aadli õiguste suurenemin tähendas nende võimu tugevnemist talupoegade üle.
1775. aastal viib Katariina II läbi kubermangureformi (Maailma ajalugu 2001, lk287). Sellega saab provintsiaadel osalise omavalitsuse. Kõigis kubermangudes luuakse uued politsei- ja kohtuasutused. Keskvõim tugevnes .
Haldusreform sai täiendust 1785. aastal, mil „ Armukiri aadlile“ ja „Armukiri linnadele“, rajasid teed linnade omavalitsusele ja laiendasid aadli omavalitsust kubermangu tasandil (ENE 1989, lk391).
3. Asehaldusreform Eesti- ja Liivimaal
Vastupidiselt Venemaal toimunust Baltikubermangus aadli omavalitsust piirati. 1783. aastal kehtestatakse Baltikumis asehalduskord . Antud reform muudab Eesti administratiivset jaotust. Eestimaa kubermangu neljale maakonnale liidetakse Paldiski. Liivimaal lahutati Pärnu maakonnast Viljandimaa ja Tartu maakonnast lõunapoolne osa, mis 1784 . aastal rajatud linna, Võru, järgi sai nimeks Võrumaa. Kõigile maakonnakeskustele antakse linnaõigus. Seega on Eesti alal Vene aja lõpuni 12 linna.
Suurem osa Valga maakonnast hõlmas Läti ala ja Narva linn asus Peterburi ja Setumaa Pihkva kubermangu koosseisus .
Poliitiliste ümberkorraldustega saadeti raad ja rüütelkonnad laiali. Eesti- ja Liivimaa said omale ühise asehalduri. Linna hakkasid valitsema linnatuumad ning linlased said kodanikuõigused. Hakati korraldama rahvaloendusi ehk hingeloendusi, mille eesmärgiks oli pearahamaksu kogumine. Nimetatud pearahamaksu sisseviimine tõi 1784. aastal kaasa talurahva niinimetatud pearaharahutused Eestimaal, mis soldatite abiga mõisates maha suruti.
Olukord oli nüüd Baltikubermangus selline, et nii maa kui talupoeg olid mõisniku omand ning toimis mõisamajandus. Ümberkorraldused olid kasuks kõrgemale ühiskonnakihile, nagu aadlikud. Talupoeg oli ikka see, kes peksa sai.
4. Katariina II seadused pärast tema surma
Katariina II suri 1796. aasta septembris. Troonile astus tema poeg Paul, kes tühistas kõik oma ema, Katariina II, reformid .
5. Kokkuvõtteks
Katariina II seaduste positiivseks osaks oli kultuurielu ja hariduse edendamine. Negatiivsed olid aga reformid, mis allutasid talupoja veelgi rohkem aadlile.
Vaatamata oma kindlale ja tugevale juhtimisoskusele pidi ka Katariina II suuremas osas oma soosikutele toetuma. Muidu lihtsalt poleks olnud võimalik võimul püsida. Kui Katariina II poleks pidanud nii väga kartma aadliga vastuollu minemist, siis ilmselt oleks ta nende privileege vähendanud. Aga aadelkond oli eelisolukorras just seetõttu, et Katariina II troonil olemise seaduslikkus oli väikese küsimärgiga. Kuid vaatamata sellele oli Katariina piisavalt taiplik ja haritud naine, teadmaks kuidas sellise olukorraga toime tulla.
Kasutatud kirjandus
ENE 4. Tallinn, 1989
Jena, Detlef. Venemaa tsarinnad. Tallinn 2000
Maailma ajalugu. Avita , 2001
Troyat, Henry . Katariina II. Tallinn, 1997