Tsitaat: ,,Ma ei ole geeniuste jaoks: nemad rajavad endale ise teed, kuid ka mitte lollide jaoks: nende pärast ei maksaks end pingutadagi, vaid nende jaoks, kes on vahepeal ning tahavad ennast ette valmistada tulevaseks elukutseks." Kant esines nii, just nagu otsiks tõde, mis on teadmata nii talle, kui tudengitele, täiendades ja korrigeerides enne väljaöeldud seisukohti. Talle meeldis korrata, et ta ei õpeta filosoofiat vaid filosofeerimist. Kantil ei olnud palju sõpru, kuid neid, kes tal olid, pidas ta väga headeks sõpradeks. Kõige lähem neist oli ilmselt inglise kaupmees Jossif Green. Tema mõjutusel saigi Immanuel Kantist pedant, kes elas kindla päevaplaani järgi. Kantile meeldis Greeniga vestelda, sest tegu oli filosoofiakauge, kuid samas laia silmaringiga mehega. Naised Kanti elus suurt rolli ei mänginud. Küll oli ta kaks korda elu jooksul armunud, kuid liikse
piiratud. Eelkõige selles mõttes, et Kant apelleeris jumale kui mateeria ja liikumisseaduste loojale, 1763. a aga kirjutas „Ainuvõimaliku argumendi jumala olemasolu tõestamiseks“ („Der einzig mögliche Beweisgrund zu einer Demonstration des Daseyns Gottes“), kus pöördus füüsikalis-teoloogilise (physicotheologischer) tõestuse juurest ontoloogilise juurde, mis oli juba parandatud Leibnizi järgi. Teiseks selles mõttes, et Kantil avaldusid juba sel perioodil agnostitsismi jooned: ta väitis, et looduslikud põhjused pole võimelised selgitama eluslooduse päritolu, pole võimelised „mehhaanika najal täpselt välja selgitama isegi rohulible või tõugu tekkimist. Skepsise aluseks oli siin vana, metafüüsilise materialismi küündimatus. Kolmandaks avaldus „kriitika-eelsel“ Kantil üha rohkem kalduvus lahutada teadvust olemisest, mis jõudis haripunkti 70-ndatel aastatel. “Katses tuua filosoofiasse
Georg Wilhelm Friedrich Hegel on saksa idealist, kes on üks kõige vaieldavamatest meestest mõtlemise ajaloos. Hegel sündis 1770. aastal Stuttgardi linnas. Hegeli filosoofia mõjutas tohutult hilisemat filosoofiat. Kuna paljud filosoofid lähtusid Hegelist, loetakse teda marksismi, fenomenoloogia ja eksistentsialismi aluse valajajaks. Elustiililt sarnanes Hegel Kantiga ning kaks filosoofi ei olnud teineteisele lähedal mitte ainult ajaliselt. Nagu Kantil, oli ka Hegelil määratud saavutada juba eluajal tohutu maine. Hegel kirjutas samuti raskepärast akadeemilist saksa keelt. Mõlemad olid professorid nii elus kui ka filosoofias. Samuti ühendab Hegelit Kantiga mõningane kuiv, ülearu esiletungiv vaimsus. Mõlemad on süstemaatikud , kelle temperamendis on alati enam mõistlikust ja kainet kaalutletust kui hullutlemist ja jultunud keevalisust. Kuid Hegel on süsteemilooja, kes viib kõik ühtede ja samade kategooriate alla.
Ta ütleb, et ta on ükskõikne kõige suhtes ja on tihti haige. Nagu parimad moraalsed filosoofid, iga päev huvitab mind aina rohkem ainult sellepärast, et see toob surma lähemale. Maria arvab, et ta soovib Kanti külastada, kuigi nagu ta Kanti portreelt märkas sügavat rahu seal ja moraalset sügavust- kuid mitte teravust , mis on puhta mõistuse kriitikas tõend. Maria anub oma jumalalt, et ta annaks talle midagi, mis viiks selle väljakannatamatu tühjuse hingest välja. Kuid Kantil ei ole ilmselt selle vastu midagi pakkuda. 3
ei ole võimalik, kuna ühiskonnas valitses rikutud meelelaad, liiderdamine ja hingeline vaesus. Esteetika kategooriate muutumine toimub 18. sajandi lõpul, kui tekib Kanti esteetika, kus esteetika kategooriad saavutavad suurima antropoloogilise iseloomu. Kant lisab juurde aktiivsuse iseloomu, kuna igasugune tunnetus (sh esteetiline) on seotud tegevusega ja eesmärgistamisega. Kanti kohaselt on eesmärgid omased vaid arukale olendile ja see on ka üldine kultuuri tunnus. Kantil esteetika kategooria aluseks on esteetiline arutlus, mis on seotud üldise arutlusega ja temas sisalduva kujutlusvõimega. Esteetiliseks arutluseks on oluline kategooria kaunis. Kanti kohaselt on iluideaaliks inimene ning täiuslikkuse ideaaliks inimühiskond. Kunstis avaldub kunstniku esteetiline tegevus ja looming. Kunstnikus on võime omada tähendust ja ka ettekujutust loomingust, mis teostatakse subjektiivse loomingulise vabaduse ja esteetilise idee kaudu
V: 18. sajandil Königsbergis, Ida-Preisimaal (tänapäeval Venemaale kuuluv Kalingradi oblast) 2. Mis vaimus kasvatas ema Kanti? V: pietismi 3. Mis on pietism? V: rõhutas inimeste sügavat kristlikku religiossust ja moraalsust 4. Mis ülikoolis Kant õppis? V: Königsbergi ülikoolis 5. Mis ülikoolis oli Kant professoriks? Kas Kant nõustus õpetama ka teistes Saksa ülikoolides? V: Königsbergi ülikoolis ja mujal ei nõustunud 6. Kus Kant suri? V: Königsbergis 7. Mis oli Kantil üliõpilaste õpetamise põhimõtteks? V: Lollpäid ei saa niikuinii aidata ja geeniused aitavad end ise 8. Kelle järgi võisid Könisbergi linnaelanikud oma kellad õigeks panna? Mis loomadele pandi nimeks Immanuel Kant? V: Kanti jalutuskäikude; koertele 9. Kas Kant viibis oma elu jooksul kordki väljaspool oma koduprovintsi? V: ei 10. Mida valmistas Kant ise uhmris? V: sinepit 11. Mis on Kanti 2 peateost? V: ,,Puhta mõistuse kriitika" ja ,,Praktilise mõistuse kriitika" 12
peamiseks lähtepunktiks SCHOPENHAUER · Arthur Schopenhauer (1788-1860) ei olnud maailmast ega inimestest heal arvamusel, vanaduspõlves oli ta heaks kaaslaseks puudel · Ta filosoofia allikateks on a) Vana-India filosoofia (meelelise maailma illusoorsus); b) Platon (tõeline ja mittetõeline olemine) ja Immanuel Kant (asi iseeneses Ding an Sich) ja asi meie jaoks - Ding für uns) · Kantil oli asi iseeneses eksisteerimas sõltumata tajujast; seda ei iseloomusta ei aeg, ruum ega põhjuslikud seosed; ei ole tunnetatav · Asjad meie jaoks on Kanti arvates eksisteerivad tajuja tajuobjektidena; eksisteerivad ajas ja ruumis; on tunnetatavad · Schopenhaueril on asja iseeneses asemel tahe, intellekt on kui pettuse loor mille läbi meieni jõuab kujutlus (Kantil Ding für uns) · S arvates on hirm surma ees irratsionaalne, tema arvates kui surm oleks hirmus
populariseeris pragmatismi seisukohti ning tegi nii uue filosoofia kui ka Peirce’i nime kuulsaks. Ühel heal päeval avastas aga Peirce, et see, mida James nimetas pragmatismiks, ei olnud üldse enam see, millega tema nõustunuks. Nii nimetaski Peirce 1905. aastal selge vahetegemise eesmärgiga oma arusaama ümber pragmatitsismiks (ingl pragmaticism). Terminit pragmaatiline usk (sks pragmatischer Glaube) võib kohata juba saksa filosoofil Immanuel Kantil, kes väitis, et mõnes olukorras, kui teadmisi pole, tuleb lähtuda usust. Ta tõi näiteks arsti, kes pole kindel, mis haigus patsiendil on, kuid peab midagi ette võtma ning tuginebki siis vaid usule: “Sellist juhuslikku usku, mis on siiski aluseks teatud tegudele, nimetan ma pragmaatiliseks usuks.” Kanti arvates lähtub inimene sellisest pragmaatilisest usust vaid erandjuhul. Pragmatismi seisukohalt lähtuvad aga inimesed alati vaid oma uskumustest ning selle asemel, et
" Seega eitab Berkeley kogemusvälist maailma, olla tähendab olla tajutud. 11. Kanti lähtekoht tunnetusteoreetiline: enne filosofeerimist tehkem kindlaks meie tunnetusvõime piirid. On nõus, et tunnetus ajaliselt algab kogemusega, kuid arvab, et lisaks sellele on mängus ka tunnetuse aprioorsed vormid. Kanti panus: meie tunnetus ei ole passiivne, tunnetusvormid vormivad mateeriat (aistinguid). Sellised tunnetuse vormid näiteks aeg ja ruum. Tunnetus Kantil alati mõtlemise ja meelelisuse koostöö. 12. oluline pole mõtlemine, vaid materiaalsed suhted. Marx arvas, et filosoofia saab muuta konstruktiivseks metafüüsika materialistliku ümberpööramise läbi. Ajalugu, kuidas Jumala surm pärale jõuab, nimetas Nietzsche nihilismikS. Üleinimene- see, kes saab leppida eksistentsi mõttetusega. 13. konstruktiivne võimalikkus metafüüsika põhiküsimus: mis ja miks on olev tervenisti? Idealism: olev on täielikult vaimne, ülemeeleline.
Ainult mu enda olemasolu on tõsi, pean ise olemas olema seda kahtlust sooritamas Keha ja hinge dualism kõik on lõplik. Meeled on eksitatavad, mõtlemine on inimese keskseim ja olulisim osa. Kõik algab mõtlemisest. Inimeses on teinedesest selgelt erinevad AINE(keha) ja HINGE (vaimu) tasandid, mis on tunnetusteoreetiiselt ja metafüüsiliselt lahus. Hing on erinev kehast ja seda on kergem tunnetada, sest hing on ikkagi, kui keha ei ole. 7) Mina-filosoofiline küsimuseasetus Kantil (loeng; Saarinen, 198- 213) Tunnetusvõime harud: MEELELISUS / SINNLICHKEIT Vastasese on antud hinge afitseerimise läbi. Hinge võime saada afitseeritud on meelelisus, retseptiivsus. Vastaseseme toime, meelelisuse aine on taju. Suhe vastasesemele läbi taju on empiiriline (a posteriori). Empiirilise kaemuse (mõisteliselt) määratlemata vastasese on nähtumus Puhtad kaemusvormid on ruum ja aeg. ARU / VERSTAND Vastaseset, umbmäärast kaemusmitmekesisust mõteldakse, s.t määratletakse.
mõisted otsusteks. Seega ei tulene kord maailmas mitte temast enesest, vaid sellest, et maailma teadvustav mõtlemine ise on korrastamine, on esimene aste selle kogemuse liigitamises, mis lõpuks tekitab teaduse ja filosoofia. See viimane - mõistuse tegevuse siduv osa on teatavasti loogika objektiks, mille rajajaks oli Aristoteles. See üldine loogika ei olnud Aristotelese aegadest eriti muutunud. Ka Kant jätab põhiliselt selle kehtima. Aga see, mis Kantil südamel asub, ei ole mitte niivõrd üldise loogika küsimus: kuidas pean ma mõisteid siduma, selleks, et jõuda õigetele otsustele, järeldustele jne? - vaid Kanti küsimus on: Kuidas jõuab meie mõistus üldse mõisteteni? Kuidas on see võimalik, et meie mõistus mõisteid loob, neid teatud kindlate objektiga seob, nii et see objektiga vastavuses on (sest see on "tunnetuse" mõte)? See on Kanti poolt rajatud transtsendentaalse loogika teema. b) KATEGOORIAD
· See ütleb, mida tuleb teha soovi rahuldamiseks. · "Selleks, et saada A, tee x!" · Nt: Et saada terveks, võta rohtu! Tee filosoofia eksam kui soovid ülikooli lõpetada. · Hüpoteetilised imperatiivid ei ole moraali-imperatiivid, need ei kehti kõigile igas olukorras, pole universaliseeritavad. · ,,peab" kehtib kui on vastav soov · Kohustus tekib seoses sihi või soovi olemasoluga. Kategooriline: Kantil on katse testida, kas subjektiivsed käitumisprintsiibid (maksiimid) sobivad üldisteks toimimisprintsiipideks (moraaliseaduseks). · Universaliseerimistest: tuleb küsida, kas tahaksin, et kõik inimesed igal ajal järgiks sedasama maksiimi, mille järgi ma kavatsen toimida. · See on metareegel, mille abil saab välja töötada konreetseid moraalireegleid. · Kategooriline imperatiiv kui moraali meetod.
asjade tunnetamine aegruumis ja põhjuste otsimine. Kant arvas, et suurtele küsimustele vastuste otsimine on inimese loomuses, kuid me ei sa akunagi ammendavad vastust, sest me ei saa teada kõike suurest tervikust, sest me oleme vaid väike osa sellest. Nii on igal küsimusel kaks poolt, mis on võrdselt võimalikud. Kant arvas, et Jumala olemasolusse uskumine on moraalne vajadus. Kant arvas ka, et moraalsed tõekspidamised on kõigil ühised ja kaasasündinud. Kantil oli põhimõte: tee nii nagu sa tahaks, et kõik inimesed samas olukorras teeksid. Meie vaba tahe seisneb moraaliseaduse alusel tegutsemises. Sofie hakkab koju minema ja metsas näeb ta Karupoeg Puhhi, kes annab talle kirja Hildele viimiseks. Kirjas kirjutab Hilde isa, et Kanti üheks eesmärgiks oli luua riikide ühendus, millest kunagi sai alguse ÜRO. Sofie läheb koju ja talle tuleb külla Joanna oma vanematega. Joannaga kirjutab ta valmis kutsed oma filosoofiateemalisele sünnipäevapeole
vaid selles on originaalsus ja geniaalsus. Originaalne geenius ei vaja reegleid ega norme, vaid loob need ise. Mida vähem kunst on sarnane reaalsusele ja tavapärasusele, seda suurem kunstiteos see on. Kanti jaoks tähendab subliimne midagi kõikehõlmavat, võimast, ohtlikku. Matemaatiline ülev lõpmatus, totaalsus, dünaamiline ülev kõikvõimsate loodusjõududega seonduv. 21. Kanti originaalsuse ja geeniusekontseptsioon. Romantism. Jena romantikute vaated. Kunst ei ole jäljendus. Kantil keskseks teemaks on originaalsus ja geniaalsus ehk kunst on kunst vaid sedavõrd, mida vähem ta reaalsuse või tavapärase sarnane. Originaalne geenius ei vaja reegleid, moraali või norme, ta loob need endale ise. Romantiline geenius salapärane, seletamatu, hull jne. Rääkides geeniusest, peab Kant silmas erilist inimtüüpi, andekuse eriliiki, talenti. Ta loob sisemise geniaalse välgatuse tagajärjel midagi.
on originaalsus ja geniaalsus. Originaalne geenius ei vaja reegleid ega norme, vaid loob need ise. Mida vähem kunst on sarnane reaalsusele ja tavapärasusele, seda suurem kunstiteos see on. Kanti jaoks tähendab subliimne midagi kõikehõlmavat, võimast, ohtlikku. Matemaatiline ülev – lõpmatus, totaalsus, dünaamiline ülev – kõikvõimsate loodusjõududega seonduv. 21. Kanti originaalsuse ja geeniusekontseptsioon. Romantism. Jena romantikute vaated. Kunst ei ole jäljendus. Kantil keskseks teemaks on originaalsus ja geniaalsus ehk kunst on kunst vaid sedavõrd, mida vähem ta reaalsuse või tavapärase sarnane. Originaalne geenius ei vaja reegleid, moraali või norme, ta loob need endale ise. Romantiline geenius salapärane, seletamatu, hull jne. Rääkides geeniusest, peab Kant silmas erilist inimtüüpi, andekuse eriliiki, talenti. Ta loob sisemise geniaalse välgatuse tagajärjel midagi.
(eloquentio) ei ole Vico arust kaotanud tähendust ka tema kaasaegses teaduses. Terve mõistus on miski, mis tekitab ühisust teiste sootsiumi liikmetega. Ta on grupi, rahva, inimkonna ühine tõe ja õiguse tunnetus. G. jälgib selle traditsiooni kulgu ning allajäämist tänapäevasele teaduslikule mõtlemisele. Otsustusvõime. Valgustusajal oli tunnetus madalamate, mitte kõrgemate omaduste seas, seotud üksikutega, tunnetega. Kantil reflekteeriv otsustusvõime. Maitse. Esialgselt just moraalne, mitte esteetiline. Gadamer arutleb pikalt, mis on maitse. Maitse on tunnetusliku iseloomuga, ei ole privaatne, vaid ühiskondlik fenomen. Hea maitse on oma hinnangutes alati veendunud, samas intuitiivne ja seletamatu. Gadamer arutleb ka moe üle. Mood opereerib oma äranägemise järgi asjadega, mis võivad olla nii- või naasugused. Mood on
valgustajatele ja sotsialistidele. Inimühiskond oli nende jaoks arenev nähtus, mis teeb mõtetuks ühiskonna jaotumise valgustajaid järgides õigeteks ja valedeks. Eelnev oli PARATAMATU etapp, aga mitte väär. See areng ise on teleoloogiline, kus areng suundub oma lõppeesmärgi suunas, mis on juba selle arengu algusesse sissekirjutatud: · Herderil oli see Jumal, mille kaudu inimesed muutusid õnnelikumaks, · Kantil seisnes see progress inimeste ratsionaalsuse ja moraalse vabaduse kasvus, mis määratud looduse poolt (sarnasus valgustajatega), · Hegelil aga vaimsuse objektiivne omadus, mille loogilisus ja ideaalsus langes kokku Jumalaga. 8 Lõppeesmärgi postuleerimine oli puhas spekulatsioon, siit ka selle suuna teine nimi saksa spekulatiivne idealism.
Kant (1724-1804) asub vaagima küsimust, kas metafüüsika on ülepea võimalik. Kanti lähtekoht tunnetusteoreetiline: enne filosofeerimist tehkem kindlaks meie tunnetusvõime piirid. On nõus, et tunnetus ajaliselt algab kogemusega, kuid arvab, et lisaks sellele on mängus ka tunnetuse aprioorsed vormid (kogemusest sõltumatud). Kanti panus: meie tunnetus ei ole passiivne, tunnetusvormid vormivad mateeriat (aistinguid). Sellised tunnetuse vormid näiteks aeg ja ruum. Tunnetus Kantil alati mõtlemise ja meelelisuse koostöö (mõlemad alged on esindatud). Mõtlemine: (1) mõistus (kogemusest sõltumatu, aprioorne, aluseks ideedele); (2) aru (paneb meele poolt vastu võetud materjali ühtseks, spontaanne), mõiste (nimi asjade kohta). Meelelisus: (1) kaemus (üksik, mis sisaldab mitmekesist), asi (objekt, mida näeme nii nagu ta meile paistab) Tunnetuse mõistuslikku alget võib nimetada aprioorseks (kogemusest sõltumatu), meelelist aga aposterioorseks (kogemusjärgne)
igasuguse kogemuse eeltingimusi puudutav. Selleks, et inimene saaks tunnetada maailma, peab eeldama transtsendentaalse maailma olemasolu. Fenomenide maailm saab eksisteerida selle tõttu, et on olemas ding an sich maailm. Inimese tunnetuse astmed on meeled, aru ja puhas mõistus. Tunnetuse meelelisel astmel inimese taju kasutab ruumi ja aega kui meelelise kaemuse aprioorseid vorme ja saab esemed. Aru tasandil toimub esemetest mõtlemine, milles opereeritakse kategooriatega. Kantil on 12 kategooriat (aine, põhjus-tagajärg, vastastikkus, vajalikkus, võimalikkus, eksistents, täielikkus, ühtsus, paljusus, piirang, reaalsus ja eitus), mis on kõik 10 kvantitatiivsed, sest nad nõuavad rakendumiseks matemaatikale sobivat ettekujutust ajast ja ruumist (Kanti järgi, nagu juba öeldud, on ruum ja aeg meelelise kaemuse aprioorsed kogemuse-eelsed vormid). Kanti järgi inimtunnetusel on seega kaks alust: ,,meelelisus ja
skeptilised, sest need polnud teoreetiliselt tõestatavad. See, mida teoreetiliselt tõestada ei saa, seda tuleb praktiliselt postuleerida. Kant lähtus sellest, et moraal on faktiliselt olemas ja on ratsionaalne eeldada, et on olemas selline maailm ja talle olemuslik moraal ja seega ka vabadus. Salakäik vanale ideaalile – kummutab kõik ja siis kummutatu seab jälle ülesse praktilises filosoofias. Nietzsche ütleb, et teoreetiline filosoofia Kantil on seega pettemanööver, et salaja ikkagi tuua tagasi vana ideaal. On olemas siiski maailm, mille olemuseks on moraal. Reaalsusest tehti „näilisus“ tähendab, et see pole asi ise, vaid see kuidas asjad nähtuvad. Nietzsche jaoks reaalsus oli meeltega tajutav maailm. Asi ise pole aga meeltega kätte saadav. Asi ise Nietzsche jaoks on valelik maailm, sest ta ei tunnista asja iseendas. Ptk 11. Heidab ette Kanti moraalifilosoofiale: Vastuväide 1. Nietzschele pole
KANTI MAITSEOTSUSTUSE KRIITIKA ilusa määratlust: meeldib mõisteta meeldib huvita otstarbekohasuse vorm ilma eesmärgi enese ettekujutuseta on üleüldise meeldimuse ese Kunst ja ilu seega:vastandina teadmisele ja moraalile (objektiivsed) on subjektiivne ,ei teeni iha, kasu ja huvi, vaid on nautlemiseks ilma sihita on universaalne selles mõttes, et intersubjektiivse kaalutlemise esemed, temaga ei saa siduda kontseptuaalsust ja loogikat, on puhtformaalne Kantil: otsustav lahkuminek varasemast, mis seob kunsti mimesise jäljendusega. Kantil keskne originaalsus ja geniaalsus ehk kunst on kunst vaid sedavõrd, mida vähem ta reaalsuse või tavapärase sarnane, originaalne geenius ei vaja reegleid, moraali või norme, ta loob need endaleise.KANTI SUBLIIMNE e. ÜLEV Subliimse mõiste võttis 2. saj. kasutusele Kreeka metoodik Longinos. Seostas seda imestusväärsete loodusjõududega.17. saj. kasutab kriitika
Asjade vorm on apollooniline. Nähtusel on vorm, kuju. Kõige apolloonilisemaks kunstiks nim skulptuuri. Loome asjadele vormi kaudu identiteedi. Dionüüsilisus – piiride lõhkumine. Kui inimene on selle mõjuväljas, siis see tähendab tema karakteri lagunemist. Kõige dionüüsilisem kunst Nietsze jaoks on muusika. Muusika mõjub kehale, instinktidele vahetult, ei toimi mõistusele. Inimene allub muusikat kuulates jõule, mis on temast tugevam. Immanuel Kantil fraas, muusikal ei ole head kasvatust. Mõjub otse kehale. Astutakse muusika rütmis, isegi kui ei taha. muusika mõjub kehale. Saab mõistusest mööda minna. Romantismiga koos käis käsitlus geeniusest. Geeniuse kontseptsioon ei ole niisama sõnakõlks. See tähendas konkreetset asja. Euroopas oli geenius byron. Geeniuse loogika on see, et ta on võimeline kanaliseerima seda kaost mis looduses on, mõistma looduse enda kaoses sisemist harmooniat ja kandma seda oma kunstis edasi
aprioorne puhas vaatlusvorm. 2)aeg (ka a priori antud) - sisemise meele, seisundite, enesevaatluse puhas vorm. Aeg on nagu tingimus, milleta poleks kogemusi. Ajal on absoluutne kehtivus kõigile asjadele, kuid ta ei kuulu asja juurde iseeneses. Ruum ja ega on apriiorsete võimalustega meis eneses. Matemaatiline võimalus - ruumi ja aja määratlus; arvutamine on loetlemine, mis rajaneb ajas järgnevusele. Transendentaalne analüüs. Kantil on oluline mõistus. Meil on kaemused, mis on mõistuseta tühjad. Mõistus peab olema suunatud meelelisusele (die Erscheinungen - ilmingutele; saab näitlikku materjali). Meelelisus on sõltuv mõistusest, sest vahendab muljeid. Aisting on korrastatud ärritus. Taju on korrastatud aisting. Mõiste on korrastatud taju. Teadus on korrastatud teadmine. Tarkus on korrastatud elu. Meelelisus ja mõistus töötavad tunnetusprotsessis koos. Kant püüab lepitada ratsionalismi ja empirismi
terviklik kriitika jäi kirjutamata, kuigi K. tegeles ka nendega (küsimus Millele võin loota?). Kant lahutas otsustavalt oleva olemapidavast: küsimus olevast on matemaatilis-kausaalse (matemaatilis-nomoloogilise) loodusteaduse probleem. Selles ei ole kohta inimvabadusel. Selle maailma tõdesid kajastavad teoreetilised teadmised, mis rajanevad kogemuse ja teoreetilise arutluse sünteesile. Seevastu olemapidav on uskumuste, mitte teadmiste sisuks. Ent uskumused ei tähenda Kantil mõtlematut allumist mingile autoriteedile, vaid vabadust põhistavat filosoofiat. Olemapidavaga haaratud kõlbluse sfäär eeldab nimelt paratamatult inimlikku tahtevabadust [ilma tahtevabaduseta poleks jutt olemapidavast, vaid ikka olevast]. Praktilise mõistuse sfääriks on "võimalikkus vabaduse läbi" (isegi kui see kunagi ei realiseeru), teoreetilise mõistuse sfääriks on "looduse paratamatus". Esimesele vastavad praktilised seadused (ettekirjutused), teisele nomoloogilised seadused.
Transtsendentaalne argument ja et loodusteadus oleks võimalik, siis peab arvestama neid tingimusi(suur skeem tahvlil). Paratamatu eeldus, et loodusteadus on olemas. Prg. 36. kuidas on loodus ise võimalik? Loodusteadus materiaalses mõttes(16.prg), mõiste sisse toomine – referaadis näitama, et tuleb selle mõistega tagasi. Peame näitama seost ja näitama, mis on muutunud; mida saab rohkem öelda loodusteaduse kui materiaalse mõttes kohta. Kantil on olemas nüüd analüüsitehnikad(suur skeem tahvlil). Eristada loodust formaalses ja materiaalses mõttes jne. seostatakse kindla mõistega, et meeleliseuga. Meelelisus on allatud analüüsile. Loodus materiaalses mõttes on vormi sisu. Puhta mõistuse kriitika – sealne jaotus on selline, et on transtsendentaalne esteetika ja loogika. Esteetika on meelelisuse võimest; kuidas on võimalik matemaatika. Loodus kui formaalses mõttes – näidata seda, kuidas seos on loodud ja mis on muutunud
looduses üha peenemaid. Need klassifitseerimised on kunstlikud, loodusele inimese poolt peale sunnitud. Nad jaotavad, ja jaotades hävitavad arusaama reaalsusest kui alustervikust. Reaalsuse mõistmiseks tuleb loobuda õppimisest ja teadusest, tuleb muutuda laste või harimatute loodusinimeste sarnaseks. Tuleb püüelda looduse poole, mitte inimkätega tehtu poole. Loomad on paremad filosoofid kui inimesed. 27 Romantikud uskusid, et Kantil oli õigus, kui ta tunnistas ratsionaalse teadmise piiratust ja osutas ulatuslikule transtsendentaalsele reaalsusele väljaspool fenomeenilist, kogetavat maailma. Kuid romantikud ei leppinud sellega, et Kanti arvates ei saa me reaalse maailma kohta teada midagi muud, kui et see on olemas. Romantikute arvates näitas see vaid maailma teadusliku uurimise piiratust. Romantismi isa Jean-Jacques ROUSSEAU (17121778) väitis, et kõik, mis eristab
on kõigest üks aspekt ja kindlasti mitte kõige tähtsam, nagu seda oli valgustajatele ja sotsialistidele. Inimühiskond oli nende jaoks arenev nähtus, mis teeb mõtetuks ühiskonna jaotumise valgustajaid järgides õigeteks ja valedeks. Eelnev oli PARATAMATU etapp, aga mitte väär. See areng ise on teleoloogiline, kus areng suundub oma lõppeesmärgi suunas, mis on juba selle arengu algusesse sissekirjutatud: · Herderil oli see Jumal, mille kaudu inimesed muutusid õnnelikumaks, · Kantil seisnes see progress inimeste ratsionaalsuse ja moraalse vabaduse kasvus, mis määratud looduse poolt (sarnasus valgustajatega), · Hegelil aga vaimsuse objektiivne omadus, mille loogilisus ja ideaalsus langes kokku Jumalaga. 3. loeng.Kultuurisotsioloogia I. Marxism ja postmarxism. Andreas Ventsel 9 Lõppeesmärgi postuleerimine oli puhas spekulatsioon, siit ka selle suuna teine nimi saksa spekulatiivne idealism. Inimühiskonna areng on seega määratud vaimsete tegurite poolt, mis asusid
ümbrikupalka, aga samas taotleb töötu inimese hüvitisi eluasemetoetust? Vastuargument muidugi oleks, et kaudseid makse (riigilõive, alkoholi või kütuseaktsiisi jms) maksavad kõik... 96 Ettevalmistavad küsimused eksamiks (12. loeng): 1. Mille poolest võib Marxi pidada Kanti ja Hegeli õpilaseks? Immanuel Kant (1724-1804) Nagu Platonil ideedemaailm, on Kantil "asjad iseeneses" maailm. Minu mõistusest ja teadvusest sõltumatu reaalsus. Olev või reaalsus kui selline - Dinge an sich nendega tegeleb puhas mõistus, tavapärase mõtlemise ja tunnetega nendeni ei küüni. Puhas mõistus on seega kõrgemal kõikidest meelelistest tajudest ja tavamõtlemisest. Puhta mõistuse ideed lähevad kaugemale mistahes kogemusest ning muutuvad transtsendentseks. On üldised, reguleerivad, ühendavad põhimõtted
annaabi.ee 
