Dilemma 7 tõlge (0)

Dilemma 7- Valetaja
Vaene Zjamel. Tema poissõber veedab viimasel ajal rohkem aega Etheliga kui temaga. „Kas teil on afäär“ küsib Zjamel temalt, pigem meelde tuletades, et ta on ka veel olemas kui tõsiselt muretsedes.
Aga Bernardil ongi suhe Etheliga. Teisalt , Bernard ei võta seda suhet tõsiselt. Ethel on abielus ja Bernard on seotud Zjameliga, kel on olnud hiljuti rasked ajad. Bernard ei taha Zjameli endast välja ajada, kuigi talle ei meeldi Zjamelile valetada ka. Hambaid krigistades ja Nietzsche lausungit meenutades, et valetamine on eluks vajalik ja lihtsalt osa hirmuäratava ning probleemse iseloomu olemasolust, ta ütleb : „Loomulikult mitte, kallis ja suudleb teda.“
Zjamel tunneb end palju paremini. Ja niikuinii paari kuu pärast Bernard ja Ethel tüdinevad oma suhtest ja keegi ei mõtle enam sellele.
Kas Bernard tegi õigesti?
Valetaja valetamine on sama vana kui kõne, see ei saaks olla teisiti. Kõik teavad seda. Jumal, arstid, õpetajad, filosoofid - isegi mõned linnud valetavad üksteisele. (Nad peidavad oma toiduvarud ühte kohta, teades et teised linnud vaatavad ja siis hiljem tulevad salaja tagasi, kaevavad üles ja peidavad teise kohta). Winston Churchill ütles kord, et tõde on nii tähtis ja väärtuslik, et sellega peaks kaasas olema ihukaitsja, kes kaitseb seda valede eest.
Aga filosoofiline vale staatus on teine asi. Loost „hull noamees“ Sokrates vaidleb Glaukoniga konflikti üle, mis on eetilise nõude, alati olla aus, ja negatiivsete praktiliste tagajärgedega, mis võivad järgneda, vahel. Plato Vabariigi asutajatele on lubatud valetada inimestele oma päritolu kohta.
Keskajal oli see küsimus kõrgelt hinnatud õpitud aruteludes, Thomas Aquino kirjutas põhjalikult valetamisest, et seda võib teha aeg-ajalt. Kuigi Aquino nõustus varasema St Augustine-i hoiatustega, et iga vale on patt ja üldiselt valetamine on kuri ja seda peaks vältima. Tema nagu paljudki läks mudasesse kohta, kus oli veidi vett. Tegelikult Augustine-i võime oli võtta kindel seisukoht, et valetamine sõltub põhiliselt tema otsusest rõhk panna täielikult individuaalsele omakasule kõigis neid küsimustes. (Tagajärjed olgu neetud.) Kui Bernard valetamise ajal tegelikult ka hooliks teiste õnnest, siis ta räägiks teist moraalset keelt St Augustine-ile.
Võib-olla, nagu Abraham , keda me näeme 47. dilemmas, valetab kust ohverdus on pärit (ja Abraham on tuntud ka piiblist olles käänulises suhtes Saraga, keda ta kutsus „oma õeks“). Bernard soovis ainult peita tõde, mitte otseselt valetada. See on joon, vähemalt, mida Aquino räägib Abrahami nimel. Poliitikas salvestati hiljuti Briti kõige võimsam riigiteenistuja, Robert Armstrong, New South Walesi kohtus seletas ta „Spioonipüüdja“ juhtumit. Põigeldes jõuliselt Inglismaalt, ta tunnistas enda ja Briti valitsuse tõendit. See sisaldab eksitavat muljet, mitte valet. See oli ökonoomse tõega. Teine seade valetajatele nagu iidses Senecas täheldati, et tuleb muuta universumit: mees peab olema seotud oma lubadusega, see on vajalik kõige jaoks, et säilitada muutumatust, vastasel juhul ei ole vale paljutõotav- kuna ta lubas, mis on tal meeles, asjaolude tõttu on iseenesest mõistetav- ega oli ju uskumatu hoida oma lubadust , sest asjaolud ei olnud enam samad.
Samal ajal, üksik näide teiselt poolt. Kant hoiatab, et valetaja põhjustab kokkulepete tühistamist ja kaotab oma jõu ning see on vale tegu inimkonnale. Vale ei pea otseselt põhjustama halba ja isegi siis kui see tundub õige tegu, tuleb selle asemel hinnata üldist tõe kokkuvarisemist. Tuleb olla tõene igas teadaandes, seega, tõde on püha ja absoluutne ülem seaduse põhjus, piiratud ilma otstarbekuseta. Kui Bernard suudab sellise asja kohta valetada, siis suudab ta ka teiste asjade kohta valetada ja ilmselt teebki seda. Aga vaatame kuidas Kanti süsteem toimib praktikas, õnneks on selle kohta asjakohane ajalooline juhtum.
1791 aastal kirjutas Maria von Herbert Kantile, et öelda et ta on pikka aega Kanti austaja ja ta hiljuti soovis rakendada tõe ütlemise põhimõtet oma kõige intiimsemates kiindumustes.
Nagu uskuja kutsub oma Jumalat, Maria alustas kirglikult. „ Ma soovin sinult abi, et sa mugavalt ja kaitsvalt valmistaksid ette mind surmaks.“ Tundus, et rääkides oma austajale eelmisest suhtes, ta haavab ta tundeid, kuigi selles puudus pahe , Maria jutustas, et vale polnud piisav ja mehepoolne armastus on kadunud. Austatud mehena ta pakkus, et jätkata sõpradena. Aga see sisemine tunne tookord, palumata, ei ole meid teineteiseni viinud ja süda purunes tuhandeks tükiks.
Siiamaani on kõik traagiline! Maria ütleb, et ainult Kanti ahend enesetapu sooritamise kohta on teda takistanud sellist väljapääsu kasutamast. Kant kirjutas vastu järgmisel kevadel. Pärast paari lahket sõna, Kant räägib rangelt kohustustest :“ Armastus kui selline tahab suhelda täielikult ja see eeldab vastaja sarnast südame jagamist, vaibumatu umbusklik suletus.“ Kui selline täielik otsekoheses viib paarid lahku, on see sellepärast, et nende kiindumus oli pigem füüsiline kui moraalne ja oleks varsti kadunud. See ebaõnn on tihti tekkinud ellu. Õnneks, elu väärtus ise, kui see sõltub inimestelt saadud naudingust, on ülehinnatud. Maria vastab aasta hiljem, öeldes, et ta on saavutanud kõrgetasemelise moraalse õigsuse, mille on Kant visandanud. Kuigi ta leiab, et elu on pigem nüüd tühi. Ta ütleb, et ta on ükskõikne kõige suhtes ja on tihti haige. Nagu parimad moraalsed filosoofid, iga päev huvitab mind aina rohkem ainult sellepärast, et see toob surma lähemale. Maria arvab , et ta soovib Kanti külastada, kuigi nagu ta Kanti portreelt märkas sügavat rahu seal ja moraalset sügavust- kuid mitte teravust , mis on puhta mõistuse kriitikas tõend. Maria anub oma jumalalt, et ta annaks talle midagi, mis viiks selle väljakannatamatu tühjuse hingest välja.
Kuid Kantil ei ole ilmselt selle vastu midagi pakkuda.
3