Kanep ja marihuaana (0)

Rakvere Reaalgümnaasium
Margus Braust
10. M klass
KANEP JA MARIHUAANA
psühholoogia referaat
Hindaja : Eda Peinar
Rakvere 2010

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
1. KANEPI PÄRITOLU 4
2. OLEMUS 5
2.1 Marihuaana 6
3. KASUTAMISVIISID 6
4. KANEPI MÕJU 7
4.1 Pikaajaline tarvitamine 8
4.2 Sõltuvus 9
5. MARIHUAANA KUI RAVIM 9
6. KANEPI LEGALISEERIMINE 10
KOKKUVÕTE 12
KASUTATUD ALLIKAD 13

SISSEJUHATUS

Uimastid on ained, mis mõjutavad kesknärvisüsteemi ja teadvust, muutes seejuures ka inmese käitumist, taju ning meeleolu. Erineva toime järgi jaotatakse need ained kolme suurde rühma – depressandid , stimulandid ja hallutsinogeenid . Hallutsinogeenid on ained, mis muudavad inimese käitumist ja taju ning põhjustavad hallutsinatsioone. Nende hulka kuuluvad meskaliin , LSD ja marihuaana. Järgnevas referaadis käsitlen kanepi erinevaid kasutusalasid, selle mõjusid ja tagarärgi.

1. KANEPI PÄRITOLU

Mitmed arheoloogid on veendunud, et esimene kultuurtaim mida muistsed kütid- korilased teadlikult kultiveerima hakkasid oli kanep. Niisiis mitte nisu ega mais vaid kanep, mis on tõesti väga mitmekülgselt kasutamiskõlbulik taim, kusjuures peaaegu kõik taime osad (v.a. juured) on millekski kasutatavad (3).
Meditsiini eesmärkidel kasutati kanepit juba 4000 aastat tagasi Hiinas, kus see oli suure tähtsusega. Arvatavasti oli kanepi peamiseks väärtuseks valuvaigistav toime. Arvatakse, et Hiinast levis kanep Indiasse ja sealt Aafrikasse. Euroopasse tõid india kanepi kasutamise kombe Napoleoni Egiptuse-sõjakäigult naasnud sõdurid 19. sajandi alguses. Ameerika kanepi kasutamine levis Kesk-Ameerika indiaanlaste juurest käesoleva sajandi alguses ka Põhja-Ameerikasse (4).
Kanep on olnud üks vastuolulisemaid uimasteid läbi aegade. Ta on kasutusel olnud Euroopas 19. sajandist, kuid just viimasel sajandil on ta saanud endale seadusevastase sildi. Ometi on ta olnud ikkagi noorte poolt tarvitatud, aeg-ajalt saavutades sellist populaarsust, mis ta massidesse viib. Kõrghetkeks võib pidada 70-ndate hipiliikumist, mille üheks sümboliks ja ka põhjustajaks võib pidada marihuaanat (4).
Samuti võib märgata kanepi tagasitulekut ka viimastel aastatel ning taas on põhjust arutada marihuaana olemuse ja tema toime üle. On ta tõesti kahjulik ja kas niivõrd, et seda tuleks keelata? Vaidlus kanepi ümber on muutunud palju liberaalsemaks ning riikides, kus selle probleemiga on kokkupuudutud juba varemalt, ei nähta marihuaanas enam sellist kavalat kuradit, kes varjatuna noorsugu hävitab ja nende vaimu õõnestab. Samuti on palju arenenud edasi teadus ning uurimuste läbiviimise tase. Üha enam on leitud andmeid, mis ei kinnita üldsuses laialt kuulutatud marihuaana halbu omadusi. Pigem on tekkinud meditsiini ringkondades juba arutelu meditsiinilise marihuaana võimalikkusest. St. kas kanepil on koguni ravitoimet teatavate haiguste vastu. Ja taolisi tulemusi on saadud. Kõik see tundub viivat tolerantsema suhtumiseni marihuaanasse (4).
Marihuaanale on välja kujunenud väga mitmeid nimesid , millest tuntumad on: travka, trava, anasha, smail, rohi , mari , õis, mant.

2. OLEMUS

Kanepitaim ise on rohelist värvi (vt joonis 1). Nagu eelpool öeldud, on peaaegu kõik kanepi ehk Cannabis Indica taimeosad millekski kasutatavad.
Joonis 1. Kanepileht
1) Varred. Vartest saab vastupidavat kiudu millest on läbi aegade valmistatud köit ja kangast. Seetõttu oli ta veel üsna hiljuti strateegiline tooraine - laevandus ei saanud ilma selleta kuidagi läbi. Sõdade ajal on inglise talupoegadel alati olnud kohustus kasvatada mingil määral kanepit. Kanep tuli aga asendada , kuna meremehed suitsetasid salaja lihtsalt kogu kanepi ära (3).
2) Lehed. Lehtedest (ja ka vartest) on alati paberit valmistatud. Kõigile õpetati koolis, et paber leiutati Hiinas viis tuhat aastat tagasi. Vähesed teavad, et seda paberit tehti kanepist. Ka euroopas on kanepist paberit tehtud: näiteks Gutenberg trükkis esimese Piibli kanepipaberi peale. Ühendriikide konstitutsioon originaaleksemplarid on trükitud kanepi- paberile. Puidust hakati paberit valmistama alles üsna hiljuti, mis on ilmselt meie õnn, kuna muidu ei oleks kindlasti enam ühtegi metsa alles (3).
3) Seemned. Seemnetest saab kõrgekvaliteedilist õli mida on kasutatud väga mitmel moel. Toiteväärtus on kõrgem kui mistahes muul taimeõlil ( soja annab küll suurema saagi). Vanadel eestlastel oli mitu traditsioonilist kanepitoitu, kõige kuulsam neist on kindlasti kanepipiim. Põhja-Aafrika rahvastel on kanepiseemnetes keedetud puder sama tavaline nagu meil kaerahelvestest valmistatu. Isegi maitse olla neil sarnane (3).
4) Õied. Emastaime õied eritavad vaigulaadset ainet, (delta-9-TetraHydroCannabinol, THC) mida on juba aastatuhandeid tarvitatud ravimina väga erinevate vaevuste vastu. Alates valudest ja lõpetades psüühiliste probleemidega (unepuudus jne.). Viimase saja aasta vältel on kannabinoide väga põhjalikult uuritud, kusjuures ei ole avastatud peaaegu mingeid kahjulikke kõrvalmõjusid (3).

2.1 Marihuaana

"Marihuaana" on kuivatatud kanepitaime (cannabis sativa) lehed ja õied, mis sisaldavad ainet tetrahüdrokannabinool (THC), mis on marihuaana toimeaine. Marihuaana puru on värvuselt kas roheline, kollakas või pruun. Marihuaanal on unikaalne keemiline koostis, kus on üle 60 keemilise aine, kannabinoidi. Neid on mingil määral kõikides taime osades, kõige rohkem vaigus. Puhas kanepivaiku nimetatakse Hašišiks, milles on väga suur kannabinoidide sisaldus (4).
Erinevad selle taime (kuulub ürtide alaliiki) sordid võivad tekitada erinevaid sensuaalseid efekte, varieerudes rahustavast kuni stimuleerivani. Sõltuvalt loomulikult THC sisaldusest. Piisava THC sisaldusega on vaid emaskanepitaimed (4).

3. KASUTAMISVIISID

Kanepit kasutatakse kõige sagedamini sigaretina, mis keeratakse kokku käsitsi. Vedelat kanepit ehk hašiši õli ka tilgutatakse tavalisele suitsule. Samas võib suitsetada ka paljast kanepit või kanepivaiku (hašišt). Vahel suitsetatakse seda spetsiaalsest piibust. Kodus kasvatatud versiooni puhul sisaldab 500 mg-ne marihuaanasigaret umbes 5 mg THC-d. Müüakse ka kangemaid, isegi kuni 30 mg THC-d sisaldavaid sigarette. Juhuslikule manustajale piisab väikesest kogusest (2-3 mg), et tekiks mõnutunne. Seega üks sigaret on piisav mitmele tavalisele manustajale. Liigtarbija, kelle taluvusvõime on kasvanud, võib manustada päeva jooksul isegi kuni viis sigaretti (2).
Kanepit võidakse tarvitada ka erinevates pagaritoodetes ja suppides. Suu kaudu manustades peab suitsetamisega võrdse toime saamiseks annus olema 3-5 korda suurem. Kanep on vesilahustumatu. Üksikud katsed manustada kanepit soonesiseselt on tekitanud ebameeldivaid kõrvaltoimeid ja lokaalseid põletikke (2).
Enamik kasutajaid on mõõdukad tarbijad, kes suitsetavad taime seltsielus, et lõõgastuda.
Sotsioloogid täheldavad marihuaana kasutamise üldmustrit, mille kõrgtase ilmneb varajases täiskasvanu eas, keskkoolis , millele järgneb kasutamise ühtlustumine ja lõpuks järk-järguline vähenemine(4).
Marihuaana kasutamine on kõige levinum 18-25 aastaste hulgas ja väheneb järsult peale 34. eluaastat . Valged on tõenäolisemad marijuana kasutajad teismelise eas kui mustad, täiskasvanu eas erinevused puuduvad (4).

4. KANEPI MÕJU

Pärast kanepi suitsetamist ilmnevad esimesed nähud 7-8 minuti möödumisel. Kõige intensiivsemad tundmused tekivad umbes 30 minuti pärast ja kestavad 2-3 tundi. Enamus marihuaana tarbijaist tunnevad ennast mõnusalt ja mugavalt või ka eufooriliselt. Suureneb jutukus ja naeruhood, mis vahelduvad unistamise ja fantaseerimise või eneseanalüüsi perioodidega. Samuti suurendab kanep võimet süübida probleemidesse.
Mõju kadumisel järgneb (vaid suurte koguste puhul - u. 1gramm) unisus ja letargia. Marihuaana suitsetamisel on inimesed reeglina rahumeelsed, kõrgendatud füüsilise ja tajulise tundlikusega. Marihuaana “ pilves ” inimesel esineb häiritud ajataju ja puudujääke lühimälus.
Marihuaana mõju all oleva inimesega pole võimalik kuigi kaua intensiivseid vestlusi pidada, kuna ta võib kergesti unustada mõne aja eest kuuldud lause. Inimene tunneb vaimsete võimete ja loomingulisuse kasvu, tal tekib palju ideid, tihtipeale pole need küll nii head kui ta alguses loota võis (2).
Kuid marihuaana võib ka tugevdada ebameeldivaid elamusi, süvendada hirmu ja masendusmeeleolu. Inimesel tekivad paranoilised mõtted – et ta hakkab surema või läheb hulluks vms. See aine võib kahjustada inimese intellektuaalset tegevust ja mälu ning tingib ka teatud muutusi keha immuunsüsteemis, nii et tema tarvitajad on haigustele vastuvõtlikumad.
Uimastava ainena võib tekitada ka alkoholile sarnast mõju nagu kerged koordinatsiooni häired, mõtte katkendlikkus . Kanepi mõjul tekib inimesel janu (suu ja kurgu kuivamine) ning märgatav söögiisu tõus. Rohke tarvitamise puhul esineb silmade punetust (2).
Surmajuhtumid kanepi kasutamise tõttu puuduvad. THC on üks vähestest keemilistest ühenditest, millel ei ole teada mingisugust eluohtlike toksiliste ainete sisaldust (4).
Marihuaana ei muuda inimesi vägivaldseks, pigem rahulikuks ja teistega arvestavaks. Taime toime viib inimesed mitte-vägivaldsuse ja patsifismini. Populaarne arvamus rahva hulgas on, et kannabise kasutamine muudab agressiivseks ja võib põhjustada kuritegusid ja vägivalda. 1972.a uurimus on näidanud, et kannabis iseenesest ei soodusta vägivaldset käitumist. Ka viimase aja eksperimentaalsed uurimused, kust on eemaldatud olemasolevad sotsiaalsed faktorid on kinnitanud seda fakti. Vastupidiselt avalikule arvamusele leiti kannabisel olevat rahustav mõju (4).
Samuti on tuntud väide, et marihuaana tarbimine koos alkoholiga põhjustab aggressiivset käitumist. Mõlemal juhul (alkoholiga või ilma) pole tõendeid põhjuslikust suhtest kannabise ja vägivalla vahel. Teaduslikke tõendeid pole ka kannabise ja alkoholi koosmõjust, ära tuleks aga märkida, et juba ainuüksi alkohol võib stimuleerida agressiivset käitumist.
Pigem vähendab marihuaana alkoholi tarbimist, sel lihtsal põhjusel, et nad lihtsalt ei sobi kokku. Rohke alkoholi tarbimise korral koos marijuanaga tekib väsimus, peavalu, mis võib tekitada järgmiseks päevaks tugeva pohmelli. Soovitav on tarvitada vaid marihuaanat, sest siis selliseid järelnähte ei esine (4).

4.1 Pikaajaline tarvitamine

Regulaarselt korduva kanepimanustamise tagajärjel deponeerub THC-d rasvakoesse. Kroonilise manustamisega kaasnevad individuaalsed sümptomid: väsimus, lõtvus, tahetus, depressioon ja sageli ka kartlikkus, ärevus, paanikahood või segasus. On tuvastatud et THC nõrgendab õppimisvõimet. Lühimälu nõrgeneb ja kognitiivne kapatsiteet muutub (2).
Kanepi suitsetamine põhjustab hingamisteedes samasuguseid sümptomeid ja haigusi nagu tavaliste sigarettide suitsetamine. Tarbjail esineb limaskestade põletikke, kroonilisi bronhiite, köha ja bronhektaasiat. Suu-, kõri- ja neeluvähi risk on igapäevastel hašiši- või marihuaanasuitsetajatel suurenenud (2).
Pideva kanepimanustamise järgselt väheneb testosterooni produktsioon , sperma kvaliteet halveneb ja spermas tuvastatakse rohkelt anomaaliaid. Naistel muutub menstruaaltsükkel ebaregulaarseks, libiido alaneb . Kannabinoolid läbivad platsenta ja kogunevad lootesse. On andmeid, et marihuaana suitsetanud emade laste sünnikaal, pea ümbermõõt ja sünnipikkus on normaalsest väiksemad (2).

4.2 Sõltuvus

Peamised faktorid mis mõjutavad, kas inimene on ohus saada uimasti kasutajaks, kuritarvitajaks või sõltlaseks on:
1) individuaalsed omadused (sugu ja vanus, eelnev uimastikasutamine),
2) kasvukeskkond (uimasti kättesaadavus ja sotsiaalne aktsepteeritus),
3) uimasti farmakoloogilised omadused (4).
Kaks esimest tegurit kehtib ükskõik millise narkootikumi kasutamise puhul, narkootikumi kasutamine sõltub vaid inimese enda soovist või keskkonnast, kus on kasutamine kerge.
Kolmanda kategooria puhul paneb inimese jätkuvalt tarvitama aine ise. Mida tugevamat vajadust uimasti tekitab, seda enam seda tarvitatakse. Samuti on väga oluline uimasti mõju kui kiirelt toimiv ja eufooriline (4).
Uimastisõltuvus käib käsikäes tihti ka psühhiaatriliste häiretega. Marihuaana sõltuvushäirega inimestel on ka teine psühhiaatriline häire (76% meestest ja 65% naistest)
Kõige enam samaaegselt esinev häire on alkoholism (60% meestest ja 30% naistest). Naistel, kel uimastiprobleem, on teisteks levinumaiks häireteks ( foobia 29% ja sügav depressioon 28%) (4).

5. MARIHUAANA KUI RAVIM

Aastatel 1840 kuni 1900 publitseerisid Ameerika ja Euroopa ajakirjad rohkem kui sada artiklit Cannabis Indica nimelise rohu (praegu tuntud kui marihuaana terapeutiliste väärtuste kohta). Seda soovitati kui söögiisu stimuleerijat, lihasrelaksanti, analgeetikut, uninutit ja kui krambivastast ainet. 1913 aastal soovitas sir William Osler seda kui kõige paremini rahuldavat ravimit migreeni puhuks (3).
Tänapäeval on kannabise 4000-aastane meditsiiniline ajalugu peaaegu unustatud. Taime kasutamine vähenes 20.sajandi alguses sellepärast, et valmististe potents oli varieeruv , reaktsioon suu kaudu manustamisele korrapäratu ja alternatiivid - süstitavad opiaadid ja hiljem sünteetilised ravimid nagu aspiriin ja barbituraadid - muutusid kättesaadavateks. Ühendriikides oli lõplikuks löögiks 1937.aasta Marihuaana Maksuakt (Marijuana Tax Act). Et ära hoida laialdast kasutamist lõõgastusvahendina, tegi see seadus kannabise hankimise meditsiinilisteks vajadusteks nii raskeks, et ravim eemaldati farmakopeiast. Kontrollitud Ainete Akti põhjal on see nüüd kitsendatud tabelisse I ( Schedule I drug) kui aine, millel on kõrge kuritarvitamise potensiaal , millel puudub vastuvõetav meditsiiniline kasutusvaldkond ja mis on ohtlik isegi asjatundjate järelvalve all (3).
Aastal 1972 esitas Marihuaanaseaduste Reformimise Rahvuslik Organistasioon Narkootiliste ja Ohtlike Ainete Büroole (nimetati ümber Drug Enforcment Agency'ks - DEA), palvekirja marihuaana viimiseks üle tabelisse II, et seda ravimit saaks legaalselt välja kirjutada. Menetluse käigus ühinesid paljud parteid, teiste hulgas ka AIDS-i patsientide Hooldamise Ühing (Physicians Association for AIDS Care). Alles 1986 nõustus DEA seaduse poolt nõutava avaliku uurimusega. Kahe aasta jooksul küsitleti paljusid patsiente ja arste ning tutvustati tuhandeid lehekülgi dokumentatsiooni. 1988 märkis DEA administratiivne jurist Francis L. Young, et marihuaana oma naturaalsel kujul täitis legaalsed nõudmised parasjagu aktsepteeritavates meditsiinilistes kasutusvaldkondades haiguste ravimiseks Ameerika Ühendriikides. Ta lisas , et see on üks ohutumaist terapeutiliselt aktiivsetest ainetest, mida inimkond on kunagi tundnud. Tema määrust marihuaana taime viimisest tabelisse II ei vaidlustanud ükski meditsiiniline autoriteet vaid DEA ise 1992 aasta märtsis lükates tagasi kõik palvekirjad, mis taotlesid ümberklassifitseerimist (3).
Üks marihuaana suurimatest eelistest ravimina on selle märkimisväärne ohutus. Tema toime tähtsamaisse füsioloogilistesse funktsioonidesse on väike. Pole teada ühtki letaalse üleannustamise juhtumit; hiire tapab 40 000 kordne inimesele mõeldud doos. Lihasrelaksandi, uinuti ja analgeetiku kohta on marihuaana tunduvalt vähem sõltuvust tekitav ja väärkasutust leidev kui praegu kasutusel olevad ravimid. On tõestatud, et mariuhaana ei tekita absoluutselt mitttemingisugust psüühilist ega ka füüsilist sõltuvust. Peamine põhjendatud probleem on suitsetamisest tingitud efektid kopsudele. Kannabise suits sisaldab isegi rohkem tõrva ja teisi spetsiifilisi aineid kui tubakas . Suitsetatud kanepi hulk on aga palju väiksem, eriti meditsiiniliste rakenduste puhul (3).

6. KANEPI LEGALISEERIMINE

Antud hetkel on kanepi suitsetamine lubatud 16-s Ameerika osariigis (Ameerikas arvatakse kokku olevat ca 20 milj. kanepi regulaarset suitsetajat) ning ka Hollandis. Hollandist tahavad eeskuju võtta nüüd juba ka Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia , kus on kanepi legaliseerimise probleem juba pikemat aega üleval. Viimasel ajal on see mull eriti suureks paisunud (3). Aine tundub ohutu, tal on suurepärased ravivõimalused, ta ei tekita agressiivsust ega ka sõltuvust ning tema kasvatamine tooks riigile sisse suuri summasid (Hollandi põllumehed teenivad kanepiga aastas 73 miljardit Eesti krooni) (3).
Samas jääb kõigile vaba valik - kes tahab, see suitsetab , kes ei taha, ei suitseta. Arvatakse, et väheneks ka igasugune muu narkootikumi tarbimine, speed ja extacy koos kompanjonidega tõrjutaks turult välja - kes tahaks hakata tegelema ebaseaduslikuma ning kõvasti kulukamate narkootikumidega, kui on olemas legaalne kaup. Idee oleks selline: legaliseerida kanep ning maksustada see aine samamoodi nagu näiteks alkohol ja tubakas - jätta inimestele inimlik valikuvõimalus(3).

KOKKUVÕTE

Nagu tekstist välja tuli, ei ole kanep siiski täielikult ohutu. Endiselt kuulub kanep hallutsinogeenide hulka, mis mõjutavad inimese käitumist. Minu arvates ei tohiks kanepit legaliseerida, kuna igale inimesele mõjub see erinevalt ning selle pikaajaline tarvitamine nõrgestab organismi. Meditsiinilistel eesmärkidel võiks kanep lubatud olla, sest see on looduslik aine. Eriti populaarseks on muutunud kanep noorte seas. On see keelatud või mitte, jõuab see siiski turule ja seda peatada ei saa. Erinevalt mõnedest teistest riikidest, ei ole kanep Eesti traditsiooni ja kultuuri osa, kasutades seda mõnuainena. Rõhutan veekord, et minu arvates ei tohiks kanepit seaduslikuks muuta.

KASUTATUD ALLIKAD

Jüri Uljas, Thea Rumberg. 2002. Psühholoogia gümnaasiumiõpik, Tallinn Koolibri.

Veiko Vasar. 2000. Narkoloogia, Tallinn Medicina.

http://www.hot.ee/sabunuki/kanep.ht m

http://kodu.neti.ee/~ku003a/
14