Jüriöö ülestõus (0)

Sisukord
3. Jüriöö ülestõusu algus
4. Läbirääkimise Paides ja eestlaste saadikute tapmine
Kanavere ja Sõjamäe lahingud
5. Ülestõusu algus Saaremaal
Ordu sõjakäik Saaremaale, Vesse hukkamine
6. Taani müüb Põhja-Eesti Saksa ordule
7. Kasutatud kirjandus
1343. aasta 23. aprillil alanud Jüriöö ülestõus oli üks silmapaistvamaid eestlaste vastuhakke keskajal. See haaras nii Harju-, Lääne- kui ka Saaremaa ning kestis ligi kaks aastat. Eestlased näitasid ülestõusu kestel üles ka poliitilist vaistu, paludes abi rootslastelt. Siiski lõppes asi läbikukkumisega,sest Liivimaa ordujõud osutusid liialt ülekaalukateks.
Jüriöö ülestõusu algus
Ülestõus algas ööl vastu 23. aprilli (jüriööl) Harjus, kus omavolitsesid peamiselt Taani kuninga sakslastest vasallid . Samal ööl süütasid harjulased ühel künkal oleva maja, mis pidi olema ülestõusu algussignaaliks. Et Harjumaal oli jüripäeva puhul tavaks põletada lõkkeid, on võimalik, et sakslased ei taibanud kohe, et alanud on eestlaste ülestõus. Kroonikateadete kohaselt algas kogu Harjumaal põletamine ja tapmine, kõik sakslased, kes kätte saadi, löödi maha. Ei halastatud ka Padise kloostris olnud 28 mungale, kes samuti tapeti . Pääsenud sakslased pagesid Paide ja Tallinna linnamüüride taha.
Tõenäoliselt hävitati Harjumaal ka peaaegu kõik selleks ajaks sinna tekkinud mõisad, mida Sulev Vahtre arvates oli 21-31 ringis . Enamik neist nimelt pärast 1343. aastat enam allikates ei esine või on need asukohta vahetanud .
Kuivõrd kiiresti kogu Harjumaad haaranud ülestõus täpselt toimus, on jäänud ebaselgeks, kuid tõenäoliselt haarasid eestlased maa enda kätte paari päevaga.
Kui kogu maa oli nende käes, saadeti Soome, Turu foogti juurde saadikud, kes pakkusid Harjumaad Rootsi kuninga võimu alla ning palusid selleks maale saata abivägesid. Oluline on ka see, et samal ajal toimus Taani ja Rootsi vahel sõda, seega ei olnud rootslastel vaja sõjakäiku Eestimaale hakata eraldi põhjendama. Turu foogt lubaski 19. maiks oma vägedega Tallinna alla jõuda.
Samal ajal teavitati aga ülestõusu puhkemisest ka ordu maameistrit Burchard von Dreilebenit, kes oli arvatavasti Pihkvamaa piirialadel. Dreileben asus kiiresti tegutsema: ta saatis eestlaste juurde enda saadiku, pakkudes välja läbirääkimised Paide linnuses ja asus ka ise kiiresti sinnapoole teele.
Läbirääkimised Paides ja eestlaste saadikute tapmine
4. mail 1343 jõudsid nii ordumeister kui ka eestlaste saadikud Paidesse läbirääkimistele. Eestlased saatsid sinna ilmselt oma väejuhid: neli valitud kuningat, kes olevat ehitud neitsikroonidega; neile lisaks oli ka kolm sulast ehk kannupoissi.
Juba enne läbirääkimiste algust purustasid orduväed Kursi komtuuri juhtimisel aga Ravila küla lähedal paiknenud eestlaste moonavoori, mille üle ordumeister ka väga õnnelik olnud. Läbirääkimisi see intsident siiski ei tühistanud.
Läbirääkimistel Paides küsis ordumeister, miks on eestlased kõik sakslased surmanud ja vägedega Tallinna lähedale laagrisse asunud . Nood vastasid seepeale , et sakslastest vasallid olid neid rängalt rõhunud, mida nad enam välja kannatada ei olnud suutnud ja soovivad nüüd nendest vabana elada. Samas väitisid nad aga, võimalik, et aja võitmiseks, nagu oleksid nad endid valmis ordu ülemvõimu alla andma. Ordumeister kostis aga, et selliseid kuritegusid, mida maailma algusest saadik ei olevat kuuldud, ei saavat karistamata jätta, ning käskis eestlaste saadikud Paides senikaua kinni hoida, kuni ta Harjusse tungib ja ülestõusnuid karistab. Eestlaste saadikud ei olnud sellega nõus, vaid nõudsid enda vabastamist ja olevat pidanud ka salanõu, kuidas orduisandaid ära tappa. Võimalik, et see oli ordupoolne eneseõigustus, sest järgnevalt tapsid Järva foogti sõjasulased eestlaste saadikud. Seda on heidetud ordule ette kui saadikupuutumatuse rikkumist, aga pole päris selge, mis põhjusel konflikt tekkis. Igal juhul olid eestlased jäänud ilma oma juhtidest ning ordu asus Paidesse kiiresti vägesid koondama, et ülestõusu maha suruda.
Kanavere ja Sõjamäe lahingud
Ordumeister oli Paides ja selle lähistel ligi nädal aega, sest vägede kogumine võttis aega: enamik sõdijaist oli olnud Pihkva piiril .
11. mail asusid väed aga liikuma, samal ajal kui eestlased neid pidevalt väikeste salkadega ründasid.
Suurem eestlaste väehulk oli aga Kanavere raba juures (tänapäeval sellist kohta ei tunta, küll aga on olemas Kanavere küla), ning püüdsid rabasse varjumisega end päästa. Kuid kroonikate teatel oli raba nii väike, et orduväed said selle ümber piirata ning ka sinna sisse tungida .
Sakslased olevat kaotanud kolm orduvenda, neli aadlikku ja neliteist talupoega, eestlased aga koguni 1600 meest. Need andmed on ilmselt liialdatud, kuid igal juhul võitis selle kokkupõrke ordu.
End vangi andnud eestlastel lubati laste ja naistega asuda elama Paide ümbrusesse.
Pärast Kanavere lahingu võitmist kiirustas orduvägi Tallinna alla, kus eestlaste peamalev ootas rootslaste abivägede saabumist.
Ordule oli oluline ülesõtusnute vägi enne abi tulekut purustada. Eestlased asusid laagris Sõjamäel, mille lähistel oli ka raba, kuhu nad oleksid saanud rünnaku korral peituda. Seetõttu otsustas ordumeister Dreileben saata ühe osa vägedest eestlasi rabast ära lõikama ja peavägedega eestlased alistada ning ülestõus lõplikult maha suruda.
Ordu plaan ka õnnestus, eestlased said kroonika andmetel rängalt lüüa, neid langenud 3000, ordu poolel langenud aga vaid üks noor orduisand. Need andmed on ilmselt taas liialdatud, eriti ordu pea olematu kaotus; seda enam, et hiljem märgitakse kroonikas , et pärast lahingut, kui linnakodanikud läksid lahinguvälja uudistama, püüdnud üks poolsurnud eestlane ühte linlast maha lüüa.
Kindel on aga see, et Sõjamäe lahingu kaotamine oli eestlastele väga suureks hoobiks: nende väed pillutati laiali ning sellega kaotati peagi ordule ka võim Harjumaal.
Ülestõusu algus Saaremaal
1343. aasta jaagupipäeva eel puhkes ka Saaremaal ülestõus.
Saarel löödi maha sakslased ning vallutati nende tugpunktid, kaasa arvatud Pöide linnus. Viimane alistus küll alles pärast 8-päevast piiramist, kui  saarlased  lubasid sakslastel vabalt linnusest lahkuda.
Ent saarlased murdsid peagi oma lubadust ja kõik sakslased, sealhulgas ka foogt, olevat kividega surnuks visatud.
1343 aasta augustiks oli Saaremaa võõrvõimust vaba. 
Ordu sõjakäik Saaremaale, Vesse hukkamine
1344. aasta veebruaris, kui meri oli viimaks jäätunud, asusid orduväed ka sõjaretke Saaremaale.
Saarlased olid end kindlustanud linnuses, mida arvatakse asuvat praeguse Pamma küla lähedal Kooljamägedel.
Seal toimunud ägedas lahingus langes suurel hulgal nii saarlasi kui ka ordumehi, kuid võit jäi siiski viimastele. Marburgi Wigandi kroonika järgi poodi saarlaste juht Vesse seejärel jalgupidi üles. Pole selge, kidas see täpselt välja nägi, kuid arheoloog Ain Mäesalu on oletanud, et ta võidi puua kiviheitemasina külge.
Kaotatud lahing ei murnud siiski saarlaste võitlusvaimu: juba samal kevadel, kui orduväed saarelt lahkusid, puhkes taas ülestõu.
1345. aasta alguseks kogus ordu kokku suure armee , kuhu tuldi nii üle Euroopa kui ka mujalt Liivimaalt. Armee tungis taaskord üle jää Saaremaale.
Seekord toimus otsustav lahing Maasilinna juures ( toona tuntud Maansaare nime all).
Saarlased jäid kaotajaiks ning pidid ehitama Maasilinna ordulinnuse (saksakeelne Soneburg tähendabkitrahvilinnust), tõenäoliselt ka Kuressaare piiskopilinnuse.
Taani müüb Põhja-Eesti Saksa ordule
Taani kuningad olid Põhja-Eesti müümist plaaninud tegelikult juba pikemat aega. Provints oli riigiga väga lõdvalt seotud ja kohalikel vasallidel, kes moodustasid Harju-Viru ja hiljem Eestimaa rüütelkonna, olid väga laiad privileegid .
1330. aastateks oli Taani riik sattunud lagunemisohtu, sest mitme aasta vältel polnud riigil kuningat ja mitmed valdused olid teistele valitsejatele panditud.
Riigi taastaja Valdemar IV Atterdag (võimul alates 1340) otsustas kitsastest oludest väljatulemiseks Eestimaa maha müüa.
1343. aastaks olid läbirääkimised mitme osapoolega käimas, kui puhkes Jüriöö ülestõus. Seda kasutas ära Liivi ordu, kes marssis Eestimaale sisse ja võttis lühikese ajaga kõik tähtsamad linnused enda kontrolli alla. Nõnda ei jäänudki Valdemar IV-l tegelikult muud üle, kui müüa Eestimaa ordule. 1346. aastal ostis Saksa ordu selle ära ning andis 1347 . aastal Liivi ordu valitsemise alla. Sellega oli esimene pikem Taani aeg Eestis lõppenud.

Kasutatud kirjandus:
www.histrodamus.ee
www.entsyklopeedia.ee
et.wikipedia.org