Jüriöö ülestõus (0)

PÄRNU TÄISKASVANUTE GÜMNAASIUM
Mari Kuusik
Jüriöö ülestõus
Juhendaja: Veroonika Uussaar
Pärnu 2019
Sissejuhatus
1343. aasta jüriööl alanud eestlaste suur ülestõus, Jüriöö ülestõus, on Eesti vanema ajaloo üks kõige tuntumaid sündmusi. Jüriöö ülestõusu põhjuseks oli Eesti talurahva olukorra pidev halvenemine saksa ja taani feodaalide võimu all. Ülestõus algas Harjus , kus koormised olid kasvanud kõige kiiremini. Eestlased näitasid ülestõusu kestel üles ka poliitilist vaistu, paludes abi rootslastelt. Siiski lõppes asi läbikukkumisega,sest Liivimaa ordujõud osutusid liialt ülekaalukateks. (Zetterberg, 2009)

Jüriöö ülestõusu algus
Ülestõus algas ööl vastu 23. aprilli Harjus, kus omavolitsesid peamiselt Taani kuninga sakslastest vasallid. Samal ööl süütasid harjulased ühel künkal oleva maja, mis pidi olema ülestõusu algussignaaliks. Et Harjumaal oli jüripäeva puhul tavaks põletada lõkkeid, on võimalik, et sakslased ei taibanud kohe, et alanud on eestlaste ülestõus. Kroonikateadete kohaselt algas kogu Harjumaal põletamine ja tapmine, kõik sakslased, kes kätte saadi, löödi maha. Ei halastatud ka Padise kloostris olnud 28 mungale, kes samuti tapeti . Pääsenud sakslased pagesid Paide ja Tallinna linnamüüride taha. (Laar, 1957)
Tõenäoliselt hävitati Harjumaal ka peaaegu kõik selleks ajaks sinna tekkinud mõisad, mida Sulev Vahtre arvates oli 21-31 ringis . Enamik neist nimelt pärast 1343. aastat enam allikates ei esine või on need asukohta vahetanud . (Laar, 1957)
Kuivõrd kiiresti kogu Harjumaad haaranud ülestõus täpselt toimus, on jäänud ebaselgeks, kuid tõenäoliselt haarasid eestlased maa enda kätte paari päevaga.
Kui kogu maa oli nende käes, saadeti Soome, Turu foogti juurde saadikud, kes pakkusid Harjumaad Rootsi kuninga võimu alla ning palusid selleks maale saata abivägesid. Oluline on ka see, et samal ajal toimus Taani ja Rootsi vahel sõda, seega ei olnud rootslastel vaja sõjakäiku Eestimaale hakata eraldi põhjendama. Turu foogt lubaski 19. maiks oma vägedega Tallinna alla jõuda. (Vahtre, 2005)
Samal ajal teavitati aga ülestõusu puhkemisest ka ordu maameistrit Burchard von Dreilebenit, kes oli arvatavasti Pihkvamaa piirialadel. Dreileben asus kiiresti tegutsema: ta saatis eestlaste juurde enda saadiku, pakkudes välja läbirääkimised Paide linnuses ja asus ka ise kiiresti sinnapoole teele. (Vahtre, 2005)

Jüriöö ülestõus saaremaal
1343.aasta juulis algas ülestõus ka Saaremaal. Siingi tapeti kõik sakslased ; preestrid olevat uputatud merre. Pöide linnus alistus kaheksa päeva kestnud piiramise järel. Vaba lahkumise loa saanud kaitsja loobiti kividega surnuks . Seal toimunud ägedas lahingus langes suurel hulgal nii saarlasi kui ka ordumehi, kuid võit jäi siiski viimastele. Marburgi Wigandi kroonika järgi poodi saarlaste juht Vesse seejärel jalgupidi üles. Pole selge, kidas see täpselt välja nägi, kuid arheoloog Ain Mäesalu on oletanud, et ta võidi puua kiviheitemasina külge. (Vahtre, 2005)
Saarlaste vastupanu polnud veel murtud . 1344. aasta veebruaris kogus ordumeister väejõu ning tungis üle jää Saaremaale, kus ta röövides ja põletades jõudis viimaks saarlaste metskindluse ette. Kindlus vallutati peagi ning saarlaste ülestõusu juht Vesse poodi jalgupidi üles. (Parjõgi, 2006)
Peagi kindlustati Karja linnus ning ordumeister tungis taas oma vägedega Saaremaale. Peale rüüstamisi olid saarlased sunnitud alla andma. Neil kästi vaherahu tingimustena tuua Lihula linnusesse oma relvad, anda nii palju pantvange kui nõutakse ning hävitada Maasi maalinnus . (Parijõgi, 2006)

Jüriöö ülestõusu tagajärjed
1343. – 1345. aasta sündmused on Eesti keskaja tähelepanuväärsemaid sündmusi, mis sügavalt mõjutasid edaspidist ajalookäiku. Põhja-Eesti vabadusvõitluse otsesteks tulemusteks olid eeskätt olulised muutused Eesti territooriumi riikkondlikus kuuluvuses. Taani kuningas Valdemar IV müüs kõik oma õigused Eestimaa kohta Saksa ordule. 1346.aastal.,viimane omakorda 1347.aastal Liivi ordule.
Põhja-Eesti vabadusvõitlused on ääretult palju mõjutanud ka eesti rahva sisemise olukorra ja rahva saatuse kujunemist. 1343. aasta jüriööl püüdsid eestlased viimast korda kaela sirgeks ajada.
Jüriöö ülestõus oli eestlaste viimane püüd muuta asjade sellist käiku, kuid paraku see üritus luhtus. Jüriöö ülestõus murdis rahva vaimujõu nii mõnekski sajandiks, kuid omamoodi uhked oleme me siiani selle üle, et suutsime enne murdumist pead tõsta ja näidata, milleks me, eestlased, võimelised oleme.
Kokkuvõtte
Jüriöö ülestõusu lüüasaamine andis eestlaste vabaduspüüdlustele pikaks ajaks hävitava hoobi. Alles nüüd on eestlased saanud alistatud rahvaks, kes ei suuda oma saatuse otsustamisel enam kaua aega kaasa rääkida. Jüriöö ülestõus jäi Eesti muinasaegse vabaduse eest peetud võitluste veriseks lõppakordiks.
Kokkuvõteks võib Jüriöö ülestõusu eelset aega, eeskätt 13. sajandit hinnata kui üleminekuperioodi, kus uue keskaegse võimusüsteemi kõrval ja osalt ka selle raames elab kohati veel võrdlemisi muutumatul kujul edasi muinasajast pärinev elukorraldus. (Laar, 1957)
Kasutatud allikad

S. Zetterberg ,,Eesti ajalugu”

M. Laar ,,Kodu lugu”

L. Vahtre ,,Eesti rahva lugu”

J. Parijõgi ,, Möödunud ajad jutustavad”

J. Sarrapuu ,,Eesti ajaloo lugemik 1.”

S. Vahre ,,Jüriöö”