Juri Lotman „Sümboolsed ruumid“ (0)

Resümee
Juri Lotman „Sümboolsed ruumid“
Geograafiline ruum vene keskaegsetes tekstides
Meie arusaamine geograafilisest ruumist on üks viise inimmõistuse ruumkujutamisest. Keskaegses mõttemaailmas oli maapealne elu vastanduses taevase eluga. Maad kui geograafilist mõistet tajuti maapealse elu paigana ning see omandas järk-järgult usulise ja moraalse tähenduse: mõned maad olid pühad, teised patused. Liikumine geograafilises ruumis tähendas liikumist vertikaalsel usuliste ja moraalsete väärtuste teljel. Keskaegses kirjanduses on seepärast inimese teekonda põrgusse või paradiisi kujutatud geograafiliselt - üleval oli taevas ja allpool põrgu.
Kuigi maapealset elu vastandati taevasega kui ajutine/igavene, puudus vastandus ruumilises mõttes. Moraalne väärtus ja kohaväärtus segunevad: paikadel on moraalne väärtus ning moraalil on kohalik tähendus. Seega iga liikumine geograafilises ruumis muutub usulises ja moraalses mõttes tähenduslikuks. Erinevad maad klassifitseeriti ketserlikeks, paganlikeks ning pühadeks ja liikumist geograafilises ruumis mõtestati kui (eksi-)rännakut: pikk rännak muudab inimese pühamaks ning rada pühaduse suunas nõudis ilmtingimata lahkumist tavapärasest elukeskkonnast. Nii tähendas ka näiteks patulunastus lahkumist, ruumilist nihet. Iga reis, k.a kloostrisse minek, oli palverännak - liikumine patusest kohast pühasse. Kodust lahkumine polnud sageli isiklik kapriis, vaid vajadus saada tasu õilsuse või karistust patu eest. Ka surm oli liikumine ruumis: usuti kindlalt, et rändaja suudab minna paradiisi elusana, „kehalises vormis“; patune saadetakse elusalt põrgusse.
Keskaegses kirjanduses on pühadus/ headus seotud ka kliimaga : paradiisi kliima sobib inimkonnale hästi, on viljakas, samas kui põrgu on jääst või tulest ning elu seal võimatu. Keskaegset arusaama annab väga hästi edasi India kuningriigi loo ja Afanasy Nikitini „ Teekond üle kolme mere“ kõrvutamine. Esimeses on kujutatud utoopiline India, kus on poolinimesed (poolloomad), kes elavad erilises kliimas ja kus teekond toob headuse. Afanasy Nikitini Indias on küll iseäralik kliima ja kombed, kuid headuse ja patu skaala puudub - keskaegse ruumi mõiste on kadunud ja kujutus on lähemal pigem Valgustusele kui Keskajale .
Kuigi teadus on muutnud meie arusaamist geograafilisest ruumist, siis ka tänapäeval metaforiseeritakse teatud mõisteid (nt Ida ja Lääs), mis muutuvad sümboliteks. Kerge on muuta geograafia sümboolseks, nt mingi geograafiline punkt seostub püsivate sõdadega või saab see rahvuslike konfliktide aluseks. Seepärast on ka ajaloosemiootika aluseks maakaartide ajalugu.
Odüsseuse rännak Dante „Jumalikus komöödias“
Dantet võiks kutsuda arhitektiks, kuna terve „ Jumalik komöödia“ on üks suur arhitektuuriline kompleks – universumi rekonstruktsioon, ruumi semiootiline mudel, mille tähendust tuleks dešifreerida. Kui maailm on nagu suur kirjalik läkitus Loojalt, siis selles on peidetud müstiline sõnum ruumistruktuuri keele kaudu. Taasluues maailma, võttes üle Looja positsiooni, on kogu „Jumaliku komöödia“ poeetika orienteeritud šifreerimisele. Dante positsioon autorina on eriline seetõttu, et vaatamata Looja positsiooni ülevõtmisele, ei loobu ta inimlikust vaatepunktist.
Dante uskumus-süsteemis on ruumikategoorial oma tähendus. „Jumalikus komöödia“ ruumiks on vertikaaltelg (ülal/ tipus – all/põhjas), millel on kaks tähendust: 1) suhteline, mis kehtib ainult Maal. Põhi oleks maakera kese ja tipp ükskõik milline raadiusekaugus keskmest lähtuvalt; 2) absoluutne, kus telg läbib Maad. Telg läheb läbi Jeruusalemma, põrgu-maa keskkoha, purgatooriumi ja lõpeb empüreumi keskel.
Liikumine tekstis on alati tõus või laskumine, millel on sümboolne tähendus: füüsilise tõusu ja laskumisega on võimalik tõusta ja laskuda ka spirituaalselt. Kui Dante ja Vergilius lähevad (suhtelisel skaalal) allapoole, maa keskme poole, tõusevad nad (absoluutsel teljel) üles. Vasturääkivus reaalse igapäevaelu ruumi ja kosmilise vahel, mida Florenski rõhutab, on pöördeline, kuigi teisest küljest peaks sellele vasturääkivusele olema märgata ka lahendus. Mida lähemale on tekst paigutatud „taevasele valgusele“, mis on tõeline sisu kõikides keskaegsetes tekstides, seda selgemini paistab tähendus sellest läbi ja seda vahetum ning vähem tinglik on selle väljendus.
Kõikidel pattudel on Dante käsitluses ka raskusaste, mis määrab patustajale vastava positsiooni. Sageli on välja toodud, et pattude positsioneerimine põrguringidesse on tähendusrikas, viies Dante eemale tavalisest mõtteviisist ja ka kirikunormidest. Tõde on kujutatud ülespoole suunatud sirgejoonelise ja Vale ringliikumisena (patustajate liikumine Põrgus on aga ringjooneline ja suletud).
Dante ruumi eetiline mudel on mõjutatud eriti Pythagorase ideedest, kelle arvates ring on täiuslikkuse kujutis. Põrgu on ülesehitatud ringidena – kõige ülemine ring on täiuslik headus, samas kui alumine ring tõeline kurjus. Dante maailma ruumiline mudel moodustab pidevuse, millele on kantud individuaalsed rajad ja saatused. Pärast surma rändab hing läbi Maailma kontiinumi ja jõuab oma moraalse väärtusega vastavale kohale.
Odüsseus ja Dante on kujutatud sarnaselt: Dante on palverändur, kes otsib õiget teed samal ajal kui Odüsseus on reisija kindla sihiga. Odüsseus on ainuke tegelane, kelle teekonnale põhja ja tippu pole telg oluline – tema teekond on horisontaalne ja ta rändab nagu oleks see kaardil märgitud ning sellise sirgjoonelisel liikumise tagas tugev usk ja kindlad moraalinormid. Dantet seevastu kannustas teadusel põhinev kahtlus ja sellest tingitud uudishimu. Nad mõlemad on teekangelased, alati liikuvuses ja ületavad keelatud paikade piire; mõlemad käivad sama rada mööda olles teel Purgatooriumisse – Dante läbi Põrgu ja Odüsseus mere kaudu. Dante teekond võtab üle Odüsseuse oma laevahukust alates. Seniajani on nad teineteist dubleerinud.
Teoses on tehtud vahet tõelisel inimesel ja inimkujuga elajataolisel olevusel, mis tähendab, et inimesed pole loodud selleks, et elada nagu jõhkardid, vaid järgida teadmisi ja virtu-t. Nagu Dante nii ka Odüsseus väljendab inimkonna tundmise sooviga saada teada maailma saladusi. Dante teadmine on seotud pideva tõusuga moraalsel teljel, mis tuleneb moraalsest täiuslikkusest.
Dante käsitluses on olulised väärtused, mille najal ühiskond toimib. Ta peab oma teoses väärtuste või „märkide“ eiramist suuremaks patuks kui kuritegu ise: kellegi halvale või valele teele kihutamine hullem, kui tegu, mis sellisele käitumisele järgneb (mõrv, rööv jne). Samuti on tapmine kergem patt kui vargus, ent reetmine on kõige raskem patt üleüldse. Kõigist hullemad on aga reeturid, kes eiravad kokkuleppeid ja kohustusi. Dante peab patte, mis on seotud märkide võltsimisega, raskemateks: patutegu on üksikjuhtum, kuid ettemääratud märgiliste sidemete rikkumine hävitab inimühiskonna alustalad ja muudab Maa Põrguks.
Kodu Bulgakovi „Meister ja Margaritas“
Maailma folklooris on alati olnud oluline metsa ja kodu vastandamine : kodu = kindel kaitstud koht; mets = ebakindlus . Arhailised mudelid sellisest vastandamisest on jäänud püsima ka uuemal ajal. Puškini luules on traditsioonide, ajaloo, iseseisvuse ideede koondpunktiks koduteema. Gogolil on see väljendatud ühest küljest kodu/anti-kodu, teisest küljest kodu/“kodutuse“ vastandamisena. Dostojevski mütoloogiline algkuju sulandub Gogoli traditsiooniga. Bulgakovi teostes saab kodust kultuuriruumi semiootiline element (olulisim ruumiline ja semantiline tähendus): kasutatakse ruumilisi metafoore, näidakse fantastilisena, selleks et kirjeldada tolleaegsete kodude olukorda; öelda asju, mida tänu tsensuurile teistmoodi ei saanud. Bulgakovil on just kodu ja „anti-kodu“ vastandamise sümboolsus üks peamisi ideid: koduks sisemine, suletud ruum (kaitseallikas, harmoonia ja loomingulisus); väljaspool kaos, hävitamine ja surm. „Meistris ja Margaritas“ on tegelane Ivan pseudonüümiga „kodutu“. Kodutuse teemaga koos esineb ja vastandub ka vale-kodu/„anti-kodu“, milleks on näiteks (ühis-) korter - väline ruum, kaos, mis maskeerib end kui kodu ja mis teeb tõelise kodu võimatuks, sest korter ei sümboliseeri paika, kus on elu, vaid midagi, mis on sellele üsna vastupidine (seos korteri ja surma vahel). Kõikide anti-kodude ühiseks omaduseks teoses on kadumine: inimesed mitte ei ela seal, vaid kaovad nendest. Kodu ja “anti-kodu“ ühine iseloom olla koht kaotab oma tähenduse; ainuke, mis jääb, on sümboolne tähendus. Meistri kodu – rohkem kodu moodi (raamatud, kultuur).
Peterburgi sümbolism
Kultuurisümbolite süsteemis on ka linnal oluline koht. Linna sümboolsust võib jagada kaheks: linn kui sümboolne ruum ja linn kui sümboolne nimetus. Kaks võimalust, kuidas linn (kui piiritletud ruum) võib seoses olla teda ümbritseva maailmaga : 1) linn samastub riigiga, olles omamoodi riigi ideaalmudeliks ja keskuseks ( Rooma linn on ka Rooma maailm); 2) Linn vastandatud teda ümbritsevaga. Esimeses käsitluses etendab linn vahelüli maa ja taeva vahel nn. Püha linna kontseptsioon (Rooma). Teise käsitluse puhul märgib aga linn ühe kultuuriruumi tähist valduste serval , mis on „kunstlikult“ loodud. Mis eksisteerib ja mis on meie „oma“, sellel on negatiivne väärtus ja sellel, mis on kellegi teise oma on kõrgelt hinnatud.
Hukatusele määratud linna idee: võitlus elementide ja kultuuri vahel. Peterburgi müüdis avaldub see võitlus vee ja kivi vastandamisel. Peterburg on tehislik, inimkonna poolt rabale loodud: vesi ja kivi vahetavad kohad (vesi on igavene, kivi ajutine) ja sarnaselt kunstlik ning anorgaaniline on ka Peterburi kultuur.
Peterburg oli samastatud ka Roomaga, millel on kaks algkuju: “igavene Rooma“ ja „mitte-igavikuline, hukule määratud Rooma“ ( Konstantinoopol ). Nendest kombineeritud pilt Peterburist on nagu segu igavikulisest ja samas hukule määratud linnast tänu millele võib Peterburgi võtta kui „paradiisi“ ja õudset antikristlikku maskeraadi. Linn kui keerukas semiootiline mehhanism , kultuuri generaator , saab oma seda funktsiooni täita ainult seetõttu, et ta on erisuguse ehitusega ja heterogeensete, eri keeltesse ja eri tasanditele kuuluvate tekstide ja koodide katel . Peterburgi ruumi iseloomustab ka teatraalsus: linna arhitektuur mõjub kui lavakujundus . Samuti võib kindlalt vahet teha „laval“ ja „lavatagusel“.
„Peterburi mütoloogia“ arenes välja linna sümboolsuse sügavamatest tasanditest. Peterburgi peeti Vene meresadamaks, Vene Amsterdamiks (paralleel Veneetsiaga oli samuti), kuid samas see oli Venemaa sõjaväe pealinn ja imperialistlik residents, riiklik keskus. Peterburg ehitati asendamaks Novgorodi , mille Ivan Julm oli hävitanud ja selleks et taastada kultuuriline tasakaal, mis varasele Venemaale omane oli. Linn pidi olema majanduse ja kultuuri keskus. Peterburgi võib pidada lisaks „Aasiale Euroopas“ ka „Euroopaks Venemaal“. Pealinnana, Venemaa sümboolse keskusena, uue Roomana, oli Peterburg riigi sümboliks ja selle väljenduseks, kuid anti-Moskva-meelse valitsusega sai sellest Venemaa vastandus.
1830-ndateks oli Peterburgist saanud kultuuriliste ja semiootiliste kontrastide linn, mida iseloomustas eriti intensiivne intellektuaalne elu. Peterburgi võib pidada ainulaadseks kohaks, kus sümboolsus avaldus, vaatamata oma lühiajalisele eksistentsile, ka arhitektuurilises ja geograafilises reaalsuses .
Inimesed mõtestavad neid ümbritsevat ruumi vastanditena: hea vs halb, tõde vs vale, kodu-anti-kodu, meie oma-võõras jne. Reaalne ruum on aga ikooniline pilt semiosfäärist, keel, milles on väljendatavad erinevad mitte-ruumilised tähendused, samas kui semiosfäär omakorda muundab tõelise maailmaruumi selle pildiks ja sarnasuseks.
5