J.Ebara "Must inglike" raamatukokkuvõte (0)

“Must inglike” raamatukokkuvõte
“Must inglike” on Juliette Patricia Ebara parim teos, mis peegeldab mõnevõrra autori enda keerukat lapsepõlve. Raamat oli kirjutatud suvel, 1994.
Ebara sündis 1967. aastal Peterburis, kuid peagi kolis kogu perekond Tartusse, kuhu jäädi kuni aastani 1973, mil perre sündis teine tütar, Anastassia Marie Ebara (hiljem Ummel). Siis suunduti Tallinnasse, kus Juliette läks ka kooli. Vaimustust ta õppimisest aga ei tundnud – pigem kiusati teda taga. Koolikaaslased kirjeldanud teda kui “märkamatut vetevaimu, kes hiilib alatasa mööda klaasiruume ringi, lastes ennast märgata vaid vastamiste ajal”. Juliette polnud populaarne , erinevalt Anastassiast, kes sai juba koolipõlve ajal teada-tuntud ilueediks. Talle meeldis tähelepanu ning ta lubas endale sageli rohkem, kui teised temavanused tüdrukud eales julgeksid. Juliette oli oma pisiõe vastand – ja ehk oli see üheks põhjuseks, miks õdede vahel säilisid kuni ühe viimse hingetõmbeni jäised suhted.
Seda külmust kajastab ka teos “Must inglike”, kus räägib Ania -nimeline neiu oma traagilisest elust. Tegelikkus oli aga hoopis vastane: Anastassia abiellus ja sai neli last, samal ajal kui Juliette oma elu kirjutamisele pühendas. Nooremal vedas ja ta sai õnnelikuks – vanem aga ei teadnud , mida ta elust tahtiski. “Must inglike” on novell Juliette elust vaadatuna läbi Ania silmade. Peakangelanna tuleb vastu samadele küsimustele, mis Juliettegi, kuidlahendab neid nii, nagu oleks Anastassia teinud.
Vahest võib sellest teosest järeldada, et Juliette siiski armastas oma õde, kuigi ilmselgelt tundis kadedust ka. Anastassia ei hoolinud Juliettest aga põrmugi ja isegi oma esimese lapse ilmasaabumisest ei teavitanud ta oma õde isiklikult, vaid abikaasa Eerik Ummel. 1999. aastal, 16.oktoobril lendasid Ummelid Kariibi saartele, kuid lennuõnnetuses, mis tol saatuslikul päeval toimus, kadusid nad igaveseks . Lennuk on siiani leidmata , kuid keegi ei usu pardalolijate pääsu – tuleb kaotusega leppida. Juliette oli pikka aega sügavas leinas, ent aastal 2001 kirjutas ta romaani “Küünal”, kus justkui laseks oma õest lahti, kinkides talle vabaduse ja andeksandmise. Peale raamatu läbikukkumist, kolis laostunud autor viimaste rahadega Peterburi, linna, kus ta sündis.
Meedias teda enam ei kajastata, nii et on teadmata, millega ta praegu tegeleb.

“Must inglike”

Peategelane on 18-aastane Ania, kes tuli kirikusse pihtima. Raamatu alguses räägib ta, et ei tohiks tegelikult üldse seal olla, kuna ema-isa on vanausulised , kes ei usu kirikusse. Ent sellegipoolest on ta otsustanud rääkida kellelegile oma südame pealt kõik ära.
Ta mälestused ulatuvad Peterburi-aegsetesse meenutustesse, aega, mil poes polnud osta midagi peale pooltoorete tomatite konservpurkides. Ania ise oli siis alles lapsuke, eelkooliealine, kes ei mõistnud suurt poliitikast . Kuid ometigi sai talle selgeks, et isa pidi oma veendumuste tõttu maalt lahkuma.
Olles ainus laps, said tüdrukule saatuslikuks nii mured kui rõõmud uues keskkonnas. Tundmatu keelega harjumine võttis parasjagu aega, kuid koolis sai see keel veidi selgemaks. Loomulikult teda narriti – aktsent oli tunda. Ilus ta polnud olnud – tuhmid blondid juuksed hallikate rotisilmadega ei tekitanud kelleski meelehead.
7.klassis oli talle meeldinud üks poiss, kes samuti huvi oli tundnud, kuid kui poisi maine hakkas Ania pärast kõikuma, jättis ta neiu maha ja hakkas “seltskonnadaamiga” kurameerima. Ania oli pettunud ja tahtis isegi oma eluga hüvasti jätta, kuid koolist väljaviskamine tegi neiu kainemaks ja ta hakkas kirjutama jutte õnnelikest lõppudest. Ta ainus sõber ja endine pingikaaslane, Reelika , omandas samal ajal abikaasa ja lapsedki. Ania sai vanematelt etteheiteid oma väärtusetu elu üle ning seekord mõtles tüdruk tõsisemalt oma eluga hüvasti jätmisest. Ta võttis rotimürki oma klassikaaslaste lõpetamispäeval ja sattus haiglasse. Seal stabiliseeriti ta, kuid nüüd pidasid kõik teda hulluks ja ta pandi psühhiaatri range hoole alla ühte internaati kodukoha läheduses. Alguses käisid vanemad teda külastamas, kuid aja jooksul nende hool kahanes ja umbes aasta pärast lakkasid visiidid hoopiski.
Olles internaadis, ravis Aniat noor algaja arst dr. Kreuz, kes aga sugugi ei nõustunud teistega , et Ania hull on. Tüdruk kiindus heasüdamlikku härrasmehesse ja püüdis igati tolle tähelepanu võita. Ka dr. Krezile hakkas Ania meeldima, kuid pigem kaastundlikkusest kui armastusest. Kahe aasta pärast saab Ania 18 – täiskasvanuks. Arstid peavad teda terveks ja lubavad koju tingimusel, et enam ta kunagi midagi ohtlikku ette ei võtaks. Neiu nõustub. Lahkumispäeval aitab Kreuz Anial asju pakkida , kui too ootamatult doktorit kallistab ja lubab talle oma süda kinkida . Doktor ei mõista Ania kiindumust ja põgeneb ruumist vabandusega, et teised patsiendid ootavad . Ta oli segaduses ja tahtis mõelda, kuid Ania oli temast valesti aru saanud ja oli arvanud, et teda ei vajanud nüüd enam keegi.
Jõudnud koju, ei tundnud vanemad teda algul äragi – ta oli vahepeal palju kenamaks muutunud, sirgunud tõeliseks naiseks . Ent Ania oli õnnetu. Ema tundus kui võõras ja isa juurde oma südamehädadega muret kurtma ju ei lähe.
Leidmata kodus asu, läks ta kirikusse – kohta, millest oli vaid pealiskaudselt kuulnud .
“...See on kõik,” ütleb ta novelli lõpus, “See oli mu elu – tähtis või tähtsusetu teile, aga kallis ja südamelähedane mulle...” Samalaadne tekst veel jätkub, kuid nonvelli põhisõnum võiks olla see, et elu võib olla küll kibedust täis, kuid ta läheb edasi ja Aeg lükkab hoogu takka – tahad sa seda või mitte.
Tegelased:

• Ania Levenova
  
• Dr. Albrich Kreuz
  
• Reelika Mäger
  
• Ema Agnes Levenova
  
• Isa Grigori Levenov
  
• Hulluarstid internaadis Fremm, Eva Karlsson , Maria Liivalaid ja Öpik
  
• Koolikaaslased, tähtsamad ehk Sten , Markus, Oliver, Peeter ja Karl
  
• Kirikurahvas
  
• Linnarahvas
  
• Juhuslik mööduja Nurme puiesteel
  

3