Juhan Viiding, referaat (1)

REFERAAT
JUHAN VIIDING
(pseudonimi Jüri Üdi)
2010
Juhan Viiding
(1948-1995)
Elulugu:
Juhan Viiding sündis 1.juunil 1948. aastal Tallinnas kirjaniku, kriitiku ja tõlkija Paul Viidingu ning Eesti vanima hõimuliikuja, tõlkija ja Literaadi Linda Viidingu perre . Juhan oli neljalapselises peres noorim, ainuke poisslaps . Viiding õppis kuues üldhariduslikus koolis(Tallinna 7. keskkoolis, Kose -Lükati sanatoorses metsakoolis, Otepää keskkoolis ja veel mitmes Tallinna keskkoolis), keskhariduse omandas töölisnoorte keskkoolis ja pärast seda jätkas ta 1968. aastal õpinguid Tallinna Riiklikus Konservatooriumis lavakunsti erialal, mille lõpetas 1972. aastal, asudes samal aastal näitlejana tööle Draamateatrisse. Teatris mängis ta väljapaistvaid rolle – Hamlet , Peer Gynt . Tema oskus hingeliselt luulet väljendada tegi temast legendi laval. Ta tegutses ka lavastajana, esitas luule- ja lavakavu, neist „Öötöö“ (1987) oli kabareeprogramm. 21.02.1995. aastal lõpetas Viiding oma elu suitsiidiga. Ta on maetud Tallinnasse Metsakalmistule.
Looming:
Juhan Viiding hakkas luuletama 1965. aastal. Tema luule on avaldanud mõju paljudele üle mitme aastakümne. Oma esimesed luuletused avaldas ta Jüri Üdi nime all, mis ei olnud mitte ainult varjunimi kirjandusmaailmas, vaid ka luuletaja alter ego. Tema luule oli mitmekülge ja tihti muutuv, ta võis keskenduda nii ühiskonna probleemidele kui ka kergelt mängelda või õrritada. Ta oli üks nendest poeetidest, kes on mõjutanud terve põlvkonna luulevormi ja elutunnetust. Jüri Üdi luule on ainulaadne ega sõltu eeskujudest, aga Üdi ise sai eeskujuks teistele. Tema luuletehnika on ainulaadne, mida võib kirjeldada kui pinget range vormi ja liikuva sisu vahel. Selles tuleb ette ootamatuid pause, katkestusi, lühikesi lauseid ja järke mõttepöördeid. Ta muudab oma hõlmava irooniaga kahtlaseks peaaegu kõik nähtused, millest räägib.
Jüri Üdi tegi kummalisel kombel kolm raamatudebüüti: kõige pealt ilmus väga väikse trükiarvuga raamatualune „Realistliku ingli laul“ (1968), tsükkel luuletusi koguteoses „Närvitrükk“ ( 1971 ), päris raamatuna „Detsember“ (1971). Senitehtule tõmbas joone alla Juhan Viidingu valikkogu „Ma olin Jüri Üdi“ (1978). Aastal 1980 ilmus „ Elulootus “ juba Juhan Viidingu nime all. Samas oli seal ka säilmeid Jüri Üdi kirjandusstiilist, mida paljud lugejad tähele panid. „Elulootuses“ on Viidingu luuleread muutunud ka sügavmõttelisemaks, ilmuvad ka esimesed enesetapule viitavad motiivid. 1983. aastal ilmus „Tänan ja palun“, mida peetakse luuletaja sisurikkaimaks teoseks, millest paljud luuletused on saanud omale taha ka viisi. 1991. aastal ilmus „Osa“, kus Viiding on muutnud melanhoolsemaks kui varem, üks luuletus selles on pühendatud tema tütrele Elole. Selles mõtiskleb ta, milline võiks olla tütre lein isa surma järel.
Üdi luule ilmutab ka modernistlikku huvi keele vastu, kuid säärast teatraalset esinemisviisi vormi pole just sageli kasutatud. Tema luules on ka teadlikku enesepiiramist ja liikumist kindlas suunas, teenäitajaks eetiline ning alandlik toon. Varem kadus eetilisus iroonia sisse ära, ühtäkki tuli seda võtta päris tõsiselt. 1980. aastatel kirjutas ta ka lühemat ja vabama vormiga luulet, igavikulisi tundeid väljendavaid mõtteteri ja välkpildistusi. Tekstides on ka midagi, mis võiks meenutada religioosset ilmutust. 1980. aastate Juhan Viidingu luule on võrreldes varasema Jüri Üdi luulega traditsioonilisem ja tõsisem ning taotleb harmooniat. Tema värvideks oli kõige vastandlikumad must ja valge, mis iseloomustavad tema vastuolulist loomingut ja isiksust. Nende värvidega olid kujundatud ka kõik luulekogud. Tema luulet on tõlgitud ungari, läti, ukraina , gruusia, moldova , vene, rootsi, norra, slovaki, inglise ja jaapani keelde ka soome keeles on ilmunud kogumik „Julkaistavaksi Suomen tasavallassa“.
Alates 1973. aasta algusest kuulus ta ka Kirjanike Liitu. Talle omistati 1977. ja 1978. aastal A. Lauteri nimelised näitlejapreemiad, 1980. aastal teenelise kunstniku aunimetus. 1980. aastal andis allkirja 40 kirjale. Juhan sai ka J. Smuuli nimelise kirjandusliku aastapreemia (1983) ja J. Liivi luuleauhinna (1953) luuletuse „Soov“ eest. 1990. aastal sai Eesti Teatriliidu eripreemia.
Juhan Viiding on kirjutanud ka näidendeid („Olevused“), filmistsenaariume („Nipernaadi“) ning esinenud lauljana (ansamblis „Amor-Trio“). Tema luulet on viisistanud Veljo Tormi, Arne Oit, Rein Rannap ning esitanud seda nt ansambel Ruja .
Temalt ilmunud luulekogud:
Realistliku ingli laul (1968)
Närvitrükk (1971)
Aastalaat (1971)
Detsember (1971)
Käekäik (1973)
Selges eesti keeles (1974)
Armastuskirjad (1975)
Ma olin Jüri Üdi (1978)
Elulootus (1980)
Tänan ja palun (1983)
Osa (1991)
Aastal 1998 ilmus mahukas kogumik „Kogutud luuletused”, mille pani kokku Hasso Krull . Aastal 2004 ilmus 5-st CD-st koosnev kogumik ("Juhan Viiding") tema luule ja lauludega.
5 CD kogumik „Juhan Viiding“:
I plaat – kopeerib 1975. aasta vinüülplaadile loetud luulet („Valik luuletusi. Eesti noort luulet“).
II plaat – 3. detsembril 1984 Juhan Viidingu luuleõhtust („3. 12. 1984“).
III plaat – 1989. aasta „Öötöö“ materjal koos Tõnis Rätsepaga. 
IV plaat – „Amor Trio“ (Tõnis Rätsep, Lembit  Ulfsak , Juhan Viiding).
V plaat „Avatud laul“ – valik Eesti Raadio arhiivis säilinud Juhan Viidingu tekstid autoriesituses ( koostanud Riina Viiding).
Viidingu õepojad Indrek Tarand, Kaarel Tarand, Jaagup Kreem ja Juhan Kreem ( klaveril Tõnis Rätsep ja Olav  Ehala ) on kuueteistkümnest tema luuletusest/laulust pannud kokku toreda kogumiku . Kogumiku nimeks on „No tere, Juhan!”
Luulenäited:
*
on tahtmine taevariik
ja saamine riigi piir
selle maapealse paradiisi
pikk viltune valguskiir
 („Käekäik“ 1973)
**
ühel valgel ööl tulevad
kogu maailma tantsuõpetajad
ja küsivad minult rubla
mul pole nii palju raha
mis sellest et kord olin rikas
ma saadan nad sinu juurde
sa elad ju vanas kohas
nad lähevad küsivad kaks
aga sina ei tunne neid ära
 („Selges eesti keeles“ 1974)
***
Ükskõik siin ilmas, millele sa toetud,
kas vastu klaverit või piljardit,
see kõik ei loe. Vaid päevad need on loetud:
paarkümmend tuhat , mitte miljardit.
Ka Maanus suri. Ära suri Maanus.
Ta maeti maha. Mis seal rääkida.
Ja muude hulgas haual rääkis Jaanus .
Ta rääkis hästi, mis seal rääkida.
Ka Jaanus suri. Ümber tema haua
me seisime. Ka mina olin sääl
ja rääkisin. Ma tegin seda kaua.
Mul oli tookord väga ilus hääl.
 („Elulootus“ 1980)
****
„ Aeglast enesetappu ei anna
ma iial endale andeks.“
See, mis ma ütlesin, olgu
mu elu
truuduse
vandeks.
 („Armastuskirjad 1975“)
KUI LAPSENA TELEVISIOONIS
Kui lapsena televisioonis
ma mängisin kaamera ees
oli elu kui pliiatsi joonis
ei palju seal värvisid sees
oi ma mängisin mängude mängu
oi ma mängisin siis nagu hull
kuni õlad jäid häbiga längu
ja õhtuti valutas mul
seal ma kohtasin neidude neidu
meie vahele midagi jäi
nüüd ta jälgi seal majas ei leidu
sest valguse kätte ta jäi
uut kultuuri nüüd kõikjal on tunda
talle vana ei järgneda või
uued tuuled end annavad tunda
mida sajandi lõpp meile tõi
aga lapsena televisioonis
kui mängisin kaamera ees
oli elu kui pliiatsijoonis
ei palju seal värvisid sees
aja möödudes muutuvad tiitrid
suured plaanid ja paremaks vänt
aina uuemaks kleidid ja sviitrid
ja saatele sobiv puänt
 („Ma olin Jüri Üdi“ 1978)
 
Kasutatud kirjandus:

Eesti kirjanike leksikon , koostanud Oskar Kruus ja Heino Puhvel (Eesti Raamatu, 2000)

Uuem Eesti Kirjandus, gümnaasiumi õpik, koostanud Epp Annus , Luule Epner ja Mart Velsker (Koolibri, 2006)

Eesti kirjandus, XII klassile (Tallinn, „Valgus“ 1989)

http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/juhan_viiding.ht m

http://et.wikipedia.org/wiki/Juhan_Viiding

http://www.htg.tartu.ee/~d6trints/

Ma vaatan

Juhan Viiding
Ma vaatan kõigi nende inimeste ja asjade peale - ja ma unustan ennast vaatama. Loodus on huvitav asi;
talle nagu ei läheks see üldse korda, mida meie temast arvame.
Kui vihma sajab, sajab ta kõigi peale, sajab kurja inimese ja hea inimese peale, anderikka inimese ja teistsuguse inimese peale.
Päike paistab kõigi inimeste peale, pimedate ja nägijate peale. Ja meie mõtted ei loe midagi, kui välku lööb - ei loe välgule.
Ma vaatan kõigi nende asjade ja inimeste peale ja mulle näib, et see kõik on nii puhas ja süütu, et tundub, nagu oleks see lapsepõlves. See kõik on juba nagu olnud; muidugi - praegu ei ole minul lapsepõlv, aga kellelegi on see lapsepõlv. Keegi on praegu laps.
Mina olen Eestis esimest korda. Ma olen siin 1948. aastast. Igal hommikul avan silmad ja ma võin öelda: "Milline imeline maa!"