Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Juhan Liivi Luuletused". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
tuppa, pedak, kask, nõmm, pilvine, samet, metsatee, sügisele, üteldes, lõpmata, nuttes, enesel, muusikväljaandega pole Liiv rahul. Kuid see jäi viimaseks Liivi raamatuks ta eluajal. Liiv suri 1913. aasta 1. detsembril kopsutiisikusse. * Sügisene kodu Mu armas kodu, väikene, Seal eemal mäe peal! Su üle särab päikene, Puud haljendavad seal. Siin pilved, tuuled, päikene Kõik vanad tutvad on, Siin olgu suur või väikene Kõik vanad sõbrad on. Siin kaerapõld, siin kartulid, Siin vana, tuttav tee. Koer jookseb õue väraval, Kask varjab ojavee. Siin väljad nõnda seljakad, Ja armas päikse läik; Siin väljad nõnda viljakad Hea kraavi kaldal käik! Siin kari tuleb karjamaalt, Mets laulust kõliseb Ja igalt, ihalt raal Mu noorus heliseb! Siit koduõhk mind tervitab Kui siidikäega, Tuul teele tervist vastu toob, Nii õnnis olen ma! Siin olen nõnda vaene ma Ja nõnda rikas ka: Mu tutvad kõik on minuga Ja mina nendega. * Sügis
KOHTLA-JÄRVE JÄRVE GÜMNAASIUM Juhan Liivi luuletused Referaat Kohtla-Järve 2014 Sügise Igav liiv ja tühi väli, taevas pilvine, jõuan tulles metsa äärde, tuleb nõmmetee. Männi roheline samet, üksik metsatee: pedak heleroheline, kask kuldkollane. Pedak heleroheline, kask kuldkollane! Nõmm on sügisele langend kaenlasse. Sügis Kaselehekene, meie väraval. Langeb oksalt alla, langeb värinal. Vaatan metsa poole: pilve vanunud! Minu meel ja mõte nagu leheke! Kurva pilve, närtsinud metsa sarnane. Külm Mets härmatises surnuvaik, koit idas veripunane, õhk kristallisid piserdab, õhk põhjast tuleleil on see! Loom koiduvalgel kisendab, hunt, põder, metskits ägavad. Kord-korralt külm sääl plaksatab, siis jällegi kõik surnuvaik... Koit idas veripunane. Sügis Sügisetuul
kui armas ole see! kus kasteheinas põlvini me lapsed jooksime. Kus ehani ma mängisin küll lille, rohuga, kust vanataat käe kõrval mind tõi tuppa magama. Küll üle aia tahtsin siis ta kombel vaadata: «Laps, oota,» kostis ta, «see aeg on kiir küll tulema!» Aeg tuli. Maa ja mere peal silm mõnda seletas
hilised sügislilled ehivad väljad ja nõmmed kauni, karge iluga. Sügise päike Sügise Aga üle oru, Igav liiv ja tühi väli, sääl kus põllupind, taevas pilvine; sügissuve päiksest jõuan tulles metsa äärde, hiilgab mäerind tuleb nõmmetee. Männi roheline samet, Sööt üksik metsatee: pedak heleroheline, Eemal meie akna kohal kask kuldkollane. valendab üks söödike, Pedak heleroheline, kullalise päikse paistel kask kuldkollane! ise kulla sarnane. Nõmm on sügisele langend kaenlasse.
Sinuga olen õnnetu ma, õnnetum ilma sinuta!" "Eile nägin ma Eestimaad" kodumaa on ilus, kuid vaimselt vaikne ja mahajäänud, räägib, mida kõike ta Eestimaal nägi, rõõmus, kuid ka halbadest asjadest "Ta lendab mesipuu poole" ka võõral maal olles ja surmaga silmitsi seistes ihkab hing kodu ja isamaad, ka viisistatud Kes meeldida tahab- Kes meeldida tahab peab roomama. "Jah" ütledes "ei" mõtlema. Mis teine tahab peab tegema. Peab ahelaid kandma ja tänama. Peab kandma lõpmata palju veel. Peab tundma kuidas tal murdub meel. Peab kummardama kulla eel. Peab nuttes naeratama veel. Ja kes ei taha ei meelita ta. Ei taha, ei taha, ei tahagi ta. Vaid külmalt elugi pakub ka. Tal enesel katsutaks meeldida. Kuid jääb ta nüüdki veel muutmata. Ta tõearmastus puutmata. Üks peab nüüd kahest sündima. Ta peab tõusma ehk langema. 4. armastusluule Väikseim osa L loomingust. Tundehellad, igatsuslikud. Suuresti suunatud Liisa Goldingule, aga ka emale
looduse rikkalikkust ja võimu ning muutusi hea näidata. Lydia Emilie Florentine Jannsen, kirjanikunimega Lydia Koidula on meie esimene naiskirjanik ja ka luuletaja, jutukirjanik, näitekirjanduse ja teatri rajaja, veelgi ajakirjanik ja ühiskonna- tegelane. Juhan Liiv on läinud Eesti ajalukku kui geniaalne kirjanik ja harukordselt kurva biograafiaga isik. Mõlemad luuletajad on kirjutanud palju loodustemaatilist luulet. Liivi loodusluule on koondunud aastaaegadele, enamasti sügisele: ,,üle külmetanud / sügisese maa, / palja metsade, / tules nutvate...". Oma iseloomult jagunevad Liivi sügisluuletused kahte rühma. Üks rühm näitab sügismaastikke veel rõõmsailmeliste ning päikesepaistelistena, kus kanarbik, kulu ja hilised sügislilled ehivad väljad ja nõmmed kauni, karge iluga. ... Männi roheline samet, Üksik metsatee:
Kaunis soe suvi on ju läbi ja mõtted samuti hoopis teised. Sel ajal on juba külm ning puudelt langevad lehed. Ka Liiv kujutab sügist kõleda ja kurvana. "Oh kanarbik, oh lilleke, / nii kõle, kõle sügise! / Nii väsinud, nii kurb on meel, / sa pehmelt, õrnalt õitsed veel / oh lilleke!" Kõik hea ja rõõmus, mis saabub kevadega, kaob samamoodi sügisel nagu ka loodusest rohelus. Liiv kirjeldab ühes oma luuletuses detailselt sügisest nõmme. "Männi roheline samet, / üksik metsatee, / pedak heleroheline, / kask kuldkollane. / Pedak heleroheline, / kask kuldkollane! / Nõmm on sügisele / langend kaenlasse," Sügisel muutub looduse välimus täielikult. Puude lehed muudavad värvi ja langevad maha. Roheluse säilitavad vaid okaspuud. Selles luuletuses on autor andnud hästi edasi pildi, mis avaneb sügisesel nõmmel. Liivi sügisluule on sügavamõttelisem, mis ei hõlma ainult looduse välist ilu. Ta laskub ka väikseimasse detaili, luues talle oma mõtte- ja tundemaailma
Tema elust ei puudunud ka armastus. Juhan Liiv oli armunud Liisa Goldingisse. Neil toimus mitmeid aastaid kirjavahetus ja Liiv pühendas mitmeid luuletusi ka Liisale. Kahjuks olid needgi kurva alatooniga, kuna Juhan ei kosinud teda kunagi, kuigi Liisa oli talle ilmselt tähtsaim maailmas. Liisa kohta kasutab Juhan Liiv igas luuetuses väga ilusaid sõnu. Üks parim on luuletus ,,Sa tulid". Sa tulid tuppa, ja valgust ja selgust sai tuba täis. Su üle oli kui päike, kui päike kiiresid täis. Minu arvates oli Juhan Liivil kõik olemas, et leida oma õnn. Ta teostas isegi paljud neist. Näiteks luuletuste kirjutamine. See peaks muutma inimese õnnelikumaks, isegi kui need on kurvameelsed
Kas olete näinud? Kas olete näinud laeva, mis mastita? Kas olete näinud laeva, mis tüürita? Kas olete näinud, mis meestel on südames, kui meri käib keeru ja sadam on silma ees ja sisse ei saa! Oh nõnda oled sa, minu isamaa: laev oled sa mastita, laev oled tüürita. Su masti murdis kauge minevik ja võõrad su tüüri on juhtind, kuis juhtus. Kes meeldida tahab? Peab kandma lõpmata palju veel peab tundma, kuidas tal murdub meel, peab kummardama kulla eel- peab nuttes naeratama veel.
vanatarkade jutte kuulates, kangelaste tegusid imestes. Minge sinna ja viibige nende seas, kes on loodud radade rajajaks, kodude kaunile kaitsjaks. Mulle miks tulete haiget tegema, mulle miks heljute südamepiinaks te... ,,Kangas" ,,Oh sõbrad, ei löase ma öelda" ,,Õhtul" ,,Mina ei tea kus ma need rõõmud võtan" ,,Sugulased" ,,Kuuseke" ,,Mänd" ,,Helin" ,,Varakult" ,,Mustlase tütar" ,,Minu saatus" ,,Üks tõsine tund" 3. Mõtteluule ,,Kes meeldida tahab, peab roomama"- ... ,,Jah" üteldes ,,ei" peab mõtlema, mis teine tahab, peab tegema, peab ahelaid kandma ja tänama. ,,Omakasu" ,,Kus pettus on, sealt põgene" ,,Hõlpsam on mägesid tõsta" 4. Loodusluuletused ,,Mai hommik" ,,Mine, mine, lumeke" ,,Kullerkupp" ,,Lumehelbeke" ,,Talve õhtul" ,,Tali" ,,Külm" ,,Tuisk" ,,Talve öö" ,,Sügise" ,,Üks suvepäev" ,,Sügisene rand" ,,Jaaniõhtu" ,,Sügise päike"
Oi, hella eideke, ketrad sina minule? Veere, veere, vokiratas, ketra, ketra, eideratas! Siis saan talveks sukad ma, suveks särgi ilusa. Vurr-vurr-vurr-vurr-vurr-vurraa, vurr-vurr-vurr-vurr-vurr-vurraa! Oi, hella eideke, tean, et ketrad minule! Veere, veere, vokiratas, ketra, ketra, eideratas! Laudalakas linaluud, taat toob tuppa kangaspuud. Vurr-vurr-vurr-vurr-vurr-vurraa, vurr-vurr-vurr-vurr-vurr-vurraa! Oi, hella eideke, pika pai teen sinule! Kill-kõll Kill-kõll, kill-kõll! Rautasin rattaid. Kill-kõll, kill-kõll! Kadrivankri rattaid. Vanker veeres varsti teele, all tal valivad rattad need; l äksin Teistre-talu teele, kirra-kõrra kadriteed. Kiisu-Ants Öö tuli oma rahuga, väike poiss läks magama. Ainult Kiisu-Ants ei maga, tema luurab kapi taga.
ja teiselt tegin teisipidi hääd - nüüd nägin ma, mis oli ootmata. Zoofiilia Ei aidanud hammas - ja sõprade meel, kui puudus lammas, mis villa kannab ja sooja annab mu eluteel! Zoofiilia ...siis müürad kui ahelas karu, siis heidad hilbud sa, siis langed pääle kui maru sa - mõõga ja kilbiga. Zoofiilia ja BDSM Üks eesel leiab teise ära - jah, eeslitelgi omapära. Kas oleks ta siis eesel veel, kui karu juurde kisuks meel? Zoofiilia Kes meeldida tahab, peab roomama, ”jah” üteldes “ei” peab mõtlema. Mis teine tahab, peab tegema, peab ahelaid kandma ja - tänama! BDSM Sa magad, sa magad, sa magad, Sa magad, mehike. ja rauad, käsist ja jalust sull´ lõikavad lihasse... Gay ja BDSM Nüüd oigad haledalt üksi all pimedas tihnikus ja vaatad haledalt üles, kus lendab su igatsus! BDSM Mis on kui vaikne valu hääl mu südames, kui kaeblik helin kandle pääl ja rinna sees? SM Ei valust me enam räägi, ei räägi ma, ei sa. Ah, teda on küllalt, küllalt,
Selle asemel, et väärtustada seda, kes ollakse, ning anda endast kõik, üritavad inimesed iga hinna eest olla suuremad ja tähtsamad, pääsedes nii loorberitele puhkama. Selle ränga vaeva juures jäädakse tihti aga hoopis tühiseks ning lakatakse olemast funktsioneeriv inimene. Liivi luuletuses "Kes meeldida tahab", leiab read: Kes meeldida tahab, peab roomama, "jah" üteldes "ei" mõtlema, mis teine tahab, peab tegema, peab ahelaid kandma ja- tänama! See väljendab selgelt, kuidas inimesed on valmis pugemiseks ka oma hinge müüma ning nii tähtsamaks saama. Kui eneseuhkusest enam raasugi alles ei ole ning igasugune isiksus kadunud, võib ju loota, et nüüd ollaksegi suur-on ju selle nimel nii palju üle elatud ja läbi kogetud.
Jõuluvana punanina need ju naabrionu saapad päkapikk see tantsis seal hüppas üle laualina --- roos see õie lahti lõi laualina kärises Jõuluvana kavalpea päkapikk ta Sulle tõi jõuluvana värises mitte midagi ta ei tea --- --- küsis päkapikult abi Kui tuppa astub jõulumees Jõuluvana, rikas mees et saaks eksamilt ta läbi ja salmi küsib sinult tuli meile BMW's --- siis tea, et kõik, mis paki sees tuli tuppa istus maha Auto ostis jõuluvana on tegelikult minult küsis kes nüüd kinki tahab sellega siis pani käna ---
Juhan Liiv ja loodusluule Sissejuhatus Juhan Liiv on läinud Eesti ajalukku kui geniaalne kirjanik ja harukordselt kurva elulooga isik. Vähemalt ühte tema luuletust oleme kõik kord õppinud, paljud rohkemgi. Teatakse ka tema rasket elukäiku, paljud nimetavad teda üheks õnnetuimaks luuletajaks eesti ajaloos. Lisaks sisemistele hingeheitlustele tuli põdural kirjanikul rinda pista nii füüsiliste haiguste(kopsutiisikuse) kui ka vaimsemate haigustega(skisofreenia, jälitusmaaniad). Kurb- naljakas tõsiasi on seegi, et suur kirjanik pidas end teatud haigushetkedel Poola kuningakski. Teda on püütud mõista, lahata tema luuletusi ja seeläbi ligi pääseda sügavatesse hingesoppidesse, kuid vaevalt leidub inimest, kes suudaks täielikult mõista Juhan Liivi hingeelu kogu selle üksinduses ja nukruses. Ja kui keegi mõistakski, ehk peaksime tedagi omamoodi hulluks, veidi nõdrameelseks oma piiritus isamaa- ja loodusarmastuses, isegi enesehaletsemises?
2. Loodusluule Juhan Liivi elu ei olnud kerge, ometigi on eesti kirjandus saanud temalt hindamatu kultuuripäran-di luuletuste ja juttude näol. Ühte tema luulezanrit loodusluulet tahan siinkohal ka põhjaliku-malt käsitleda. Miks just loodusluulet? Nimelt seetõttu, et olen isegi kiindunud Eestimaa kaunisse loodusesse ning Juhan Liivi loodusluule, mis on ühtaegu nukker ja luuleline, suudab anda edasi reaalsuselähedast pilti Eestimaa looduse mitmekesisusest ja kaunidusest. Juhan Liiv veetis oma lapsepõlve Peipsi kalda äääres. Tema nukrasse argipäeva tõi rõõmu või-malus viibida maalilises koduümbruses. Liiv vaatles looduse pisiasju ja suhtus neisse kui endasu-gustesse. Tema loodusluules ei ole võltsina tunduvaid kirjeldusi, mis tihti kipuvad sattuma luulesse, kui kirjanik ei suuda loodusele piisavalt lähedal viibida. Juhan Liiv otsekui elas looduses: kurvas-tas, kui loodusel oli raske, tundis rõõmu, kui valitses päikesepaiste. Juhan Liiv pühendab palju luulet
Juhan Liiv Sissejuhatus Juhan Liiv on läinud Eesti ajalukku kui geniaalne kirjanik ja harukordselt kurva elulooga isik. Vähemalt ühte tema luuletust oleme kõik kord õppinud, paljud rohkemgi. Teatakse ka tema rasket elukäiku, paljud nimetavad teda üheks õnnetuimaks luuletajaks eesti ajaloos. Lisaks sisemistele hingeheitlustele tuli põdural kirjanikul rinda pista nii füüsiliste haiguste(kopsutiisikuse) kui ka vaimsemate haigustega(skisofreenia, jälitusmaaniad). Kurb-naljakas tõsiasi on seegi, et suur kirjanik pidas end teatud haigushetkedel Poola kuningakski. Teda on püütud mõista, lahata tema luuletusi ja seeläbi ligi pääseda sügavatesse hingesoppidesse, kuid vaevalt leidub inimest, kes suudaks täielikult mõista Juhan Liivi hingeelu kogu selle üksinduses ja nukruses. Ja kui keegi mõistakski, ehk peaksime tedagi omamoodi hulluks, veidi nõdrameelseks oma piiritus isamaa- ja loodusarmastuses, isegi enesehaletsemi
) ! ! ! Puhkab puust palitus, Pojuke viidi kabelimäele (keegi kooles ära) Metafoor võib laieneda kogu tekstile. ! ! Metafoori alaliikidena tõusevad esile isikustamine, ümberütlus, tabu, sümbol, allegooria, iroonia, oksüümoron ja sünteesia. ISIKUSTAMINE e PERSONIFIKATSIOON- millelegi mitteinimlikule (elutule) isikuomaduste omistamine- Mõte südant lööb; Toomingad valvavad talu. ÜMBERÜTLUS e PERIFRAAS- rõhutab nähtuse mõnd väljapaistvat joont, selle nimetust teisiti ümber üteldes: Lauluisa, kirjaneitsi, Emajõe Ateena; Tuli päike, tulisilm. ! Ümberütlus on mõistatuste lemmikkujund: seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline. Ümberütlused on ka SÕNAKEELD e TABU- (issand, põrguvürst, härra direktor (mitte Ants ega Jüri) ja MAHEVÄLJENDUS e EUFEMISM- (armurõõm, võid jääda Nimetuse riiki; Sääl teistpoool ust). SÜMBOL- võrdkuju, pilt või märk, mis esindab mõnd nähtust või mõistet, eriti abstraktset.
Juhan Liiv Lugemik Kaimar Lehtlaan Parksepa keskkool 12B Võru 12.02.2008 ,,Kevad"-Kevadest on Juhan Liiv kirjutanud otsekui heldimusega, kirjeldades kevade tärkavat loodust ning selle kaunist ilu.Üheks näiteks võib tuua katkendi luuletusest "Mai hommik". Esimeses salmis loob kirjanik pildi tärkavast maast kogu selle lihtsuses ja kauniduses. Teises salmis jätkab kirjanik seda teemat, kuid luuletusse põimitakse igatsev alatoon. Õrn maikuu hommik imeilul koitis. Kõik linnud hõiskasivad üheskoos ja kastekullal hiilgas iga roos, mis mururinda rikkalikult toitis. Sääl jarve pinnal tõusev päike loitis, ta peegel säras kuldses värvivoos ja nagu hingas pehme ohu hoos, m
ei iialgi su armu ma taha kerjata. Refr. :,: Las jääda nii, kui oli, las jääda nii, kui on. Las jääda saladuseks, et sind ma armastan. :,: Võin uhkelt, külmalt, võeralt sinu silmi vaadata, võin vaikselt nii kui vari sinust mööda minna ka. Refr. Las jääda nii, kui oli ... Võin teistel suud ka anda ja teisi armasta, kuid südames vaid siiski ma olen sinuga. Refr. Las jääda nii, kui oli ... Võin vaikselt rannal sõuda ka ilma sinuta, võin aga põuepõhjas sind kanda lõpmata. Refr. Las jääda nii, kui oli ... Leib jahtub Tõnis Mägi Tõnis Mägi Akna all must metsaäär. Akna peal koltub kuväär. Mida on maailmas uut? Kiirus, vaid kiirus, ei muud. Lapsed taas tulla ei saa - lühike aeg, pikk on maa. Kummutil pildid reas, õlelill nende seas, kuldjuuksed peas. Refr. Valgel laual rätiku all palav leib. Madal on uksepiit, lapsed on läinud siit. Leib jahtub, oodates neid. Kõrge taevas, madalad, suitsunud laed ...
enam kuskil sooja kohta. MARGUS (kähku, riideid võttes). Mina lähen, võtan hobuse lahti. PEREMEES. Kui sa hea mees oled! Laota temale siis ka riie peale ja seo londiga kinni! MARGUS. Küll saab! (Õue ära.) PERENAINE. Saite ikka eluga koju, ei murdnud hundid teid ära? PEREMEES. Ei olnud meil viga midagi. Ei näinudki teisi. JAANUS. Eks nende kõlin ikka läinud läbi Pähnipalu Sooniite poole. Siis olid ka vanal ruunal jalad! PERENAINE. Meil tahtsid või tuppa tungida! PEREMEES. Jah, niisuguse ilmaga on nad näljas! VANAEMA (tähtsalt). Nad on kurjad, et ühte sõsarat kirikutulbas peksti! PEREMEES (pealisriideid ära pannes, raskelt). Jah, hirmus see oli, ja veel niisuguse külmaga! Mina küll vaatama ei läinud, aga - eks teised ikka käisid! JAANUS. Raudaas oli ümber kaela ja teine ümber keha. Siis timukas lõi... MANN (ema ümbert kinni hoides). Näin, mina pelgan! PERENAINE. Jah, pelga, latseke, pelga pattu! JAANUS
Lydia Koidula ja Juhan Liivi luule Igal ajastul on oma võrdkuju, keegi kes tõuseb ikooni seisusesse ja on kogu ajastu võrdnäoks tulevastele põlvedele. Klassikalise suurkujuna tõusis esile Lydia Koidula ta oli ikoon juba oma eluajal, ta oli eeskujuks oma kaasaegsetele. Tema oli ajastu näoks ta luule kajastas sügavat patriotismi ning oli tihedalt läbipõimunud ärkamisaja mõjutustest. Teine suurkuju, kes väärib nimetamist, on Juhan Liiv. Tema oli ikoon tulevastele põlvedele, nimelt - ta oli oma ajast ees. Liivi loomingut hakkasid tõeliselt hindama talle järgnenud põlvkond, ning ta läks hinge just noorpõlvele. Koidula, keda peetakse romantismi esindajaks Eesti luules, oli sügavalt romantiline lembelaulik. Seevastu Liiv, realismi teerajaja sünge ja päris. Ehkki esmapilgul nii ei tundu, ühendab neid kaht peale luulevirtuoosiks olemise veel paljugi. Lydia Koidula on Eesti luules romantismi esindaja. Ta on luuletajana äärmiselt r
Tere! Minu nimi on John Smith ja ma tutvustan teile hämmastavat vinni eemaldusvahendit Adobe Photoshop. Kui neil seal taevas sokolaadi pole, siis ma sinna ei lähe! Tänane doonor on homne abivajaja. Kui tahad kohvi voodisse, eks maga siis köögis. Enne minuga kohtumist ei uskunud keegi, et põrgu on olemas. Kurvast pepust ei tule õnneliku peeru. Lapsi tuleb teha laia ja lageda mäe otsas, siis tulevad lapsed suure silmaringiga Tasakesi tuled hiilid sa mu tuppa ja õrnalt puudutad mu keha, kuni leiad kõige parema koha ja hakkad imema... kuradi sääsk Paned selle suhu, see on kõva ja märg. Liigutad seda suus edasi tagasi, suu on valget vahtu täis, naeratad ja võtad suust välja hambaharja!! Nõnda oli see vanasti ja nõnda on see praegu: laidetakse vaikselt istujat,laidetakse valjuhäälelist ja laidetakse mõõdukalt rääkijat. Miks pannakse orkaanidele naiste nimed: tulles on nad märjad ja metsikud, kuid lahkuvad koos sinu maja ja autoga.
Ka Tuglase novellis ,,Maailma lõpus" on äratuntav Liivi rännaku temaatika. Seesama rändaja motiiv on lisaks kirjandusele leidnud kasutust ka muusikas, teatris ja filmis. Juba mainitud Gailiti ,,Nipernaadi", mille filmiformaadi peategelane on saanud üsna legendaarseks tegelaskujuks meie filmiklassikas. Samast filmist on pärit ka ,,Rändaja õhtulaul", mis käsitleb samuti teelolekut ja üksindust, kuid sisaldab ka looduse kirjeldust. Ma kõnnin hallil lõpmata teel, kesk nurmi täis valmivat vilja. Ma kõnnin ja kõnnin otsata teed ju lapsena teesid armastas meel. Teed laulavad õhtul hilja, need teed, kuis on nad nii kõvad kui keed. Need otsata kutsuvad jooned, ma kõnnin ja kõnnin teed kõvad kui keed.
Hinn ükskord tüli hoos, üritanud ära kägistada Kadaka Jütsi, aga siis rahunes maha nagu lambatall, jooksis uksele ja vaatams et rohkem pealtvaatajaid ei oleks olnud. Riinu juuksed tükkisid pea püsti. Riinu oli Hinnule veel 100 rubla võlga, aga Hinn ei olnud sellest rohkem rääkinud ja see kivi langes südamelt. Riinu ütles, et Kadaka Hinn korralik mees käib kirkikus, Liisu hakkas sellepeale naerma. Riinu ütles et mis naerad, et tema ise näeb seda kõike, ja et Hinn hiilib tuppa, vaga nagu vader. Vallavanema sisseastudes ei tahtnud Liisu ja Riinu sellest enam rääkida, et mitte tuhinat tekitada. Riinu läks ka üsna pea minema. Riinul tuli jälle hirm peale peale Liisuga rääkimist. Eideke palus vallavanemat et see Tammistul ka läbi astuks, kui liiga uhkeks ennast ei arva. Eidekesel oli pakkuda vaid seda mida maalt leidub. Riinu läks Miinat tädi juurest ära kutsuma. Miina rääkis kirikujuures juhtunud loo
Vendade Grimmide järgi Näidend III vaatuses Tegelased: võõrasema kukk võõrasema tütar lumeeit võõrastütar õunapuu(d) leivapätsid lumehelbed I VAATUS Toas on võõrasema oma tütrega ja võõrastütrega.Võõrasema seisab keset tuba. Võõrasema tütar sööb kuivikuid ahju peal. Võõrastütar astub tuppa. Võõrasema:(pöördub oma võõrastütre poole, kurja näoga ja käed puusal) Siin sa oledki! Kas sul on juba toad koristatud? Võõrastütar:(rõõmsalt) Jah, ema. Kas ma tohin oma nukuga nüüd mängida? Võõrasema: Mis jutt see on, sa pole ju veel vett toonud. Mängimiseks pole aega. Võõrastütar: (kohkunult näitab käega kööginurga suunas) Vaata, kulla emake, kaks ämbrit seisavad nurgas. Täna hommikul ojast tõin.
Henrik Visnapuu sündis 2. jaanuaril 1890 aastal sulase pojana. Ta pidi enda perega palju mööda Lõuna-Eesti talusid ringi rändama ning tänu sellele jäi talle külge palju erinevaid murdeid. Ülikoolis õppis Eesti filoloogiat ning hiljem töötas kooliõpetajana, mille kõrvalt tegeles pidevalt enesetäiendusega. Ta osales väga tihedalt igasuguses kirjanduslikus tegevuses. Ta kuulus ,,Siuru" rühmitusse, oli ajalehe ,,Uus Eesti" toimetuse liige ning ajakirja ,,Varamu" toimetaja. Henrik Visnapuu on üks olulisemaid 20. sajandi luuletajaid. Ta on teinud suure panuse Eesti isamaalisesse luulesse. Tema esimesed värsid ilmusid 1908. aastal ,,Postimehes". Visnapuu looming on selgelt mehelik ning ta stiil erineb teistest märgatavalt. Ta ei hooli eriti keelereeglitest ning tihtipeale mõtleb ka ise uusi sõnu. Algperioodil on ta luule spontaanne, kerge ja kirglik. Henrik Visnapuu esimene luulekogu ilmus 1917 aastal ning selleks oli Siuru väljaanne ,,Amores". Tema luuletusi ilmus vä
Kodu Meil aiaäärne tänavas, kui armas oli see! Kus kasteheinas põlvini me lapsed jooksime. Kus ehani ma mängisin küll lille, rohuga, Kust vanataat käe kõrval mind tõi tuppa magama. Küll üle aia tahtsin siis ta kombel vaadata. ,,Laps, oota'' kostis ta, "see aeg on kiir küll tulema''. Aeg tuli. Maa ja mere peal silm mõnda seletas- ei pool nii armas olnud seal kui külatänavas!
1. Kogemus õpetab meile, et kogemusest ei õpi inimene midagi. 2. Pilgud on esimesed armastuskirjad 3. Armastus sünnib pilgus, kasvab suudluses ja lõpeb pisarais. 4. Armastus on kirg, mis tuleb teadmata kust ning läheb samuti teadmata kuhu 5. Ainult lahkumisel või jällenägemisel tuntakse, kas teineteist armastatakse 6. Armastus on nagu palavik: ta sünnib ja kustub, ilma et tahtel oleks sellega midagi tegemist 7. Armastus võtab mõistuse neilt, kellel seda on, ja annab sellele, kel seda pole 8. Sõprus lõpeb seal, kus algab umbusk 9. Pole hirmsamat kõrbe kui elu ilma sõpradeta 10. Õnn on see, kui üks mure on lõppenud ja teine pole veel alata jõudnud 11. Kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab 12. Naerata, homme on veel hullem! 13. Ärge kaotage pead. Elu tahab seda paitada 14. Suur leek süttib pisikesest sädemest 15. Südamel on omad põhjused, millest mõistusel pole aimugi 16. 90% kõigest on rämps 17. See, mida sa ei tea, on alati tähtsam sellest
(Naerab rõõmust. Kallistavad Lauraga.) No nii, kui palju te olete mõelnud? (Võtab rahakoti. Osvald pöörab selja ja läheb akna juurde. Paus.) OSVALD: Trall-lall-laa, trall-lall-laa. (vaikselt) Laura jääb hommikuni siia kuivama ja kosuma, aga sina lähed nüüd õue... ja tuled hommikul. ROLAND: (Laurale.) Ma ei tea. Ma lähen ja kõnnin siis natuke? LAURA: Võta minu sall. ROLAND: Laura... (teeb ukse lahti) LAURA: Roland... OSVALD: (Rolandile rõõmsalt) Lased külma tuppa! Mine juba, mis sa jutustad! (Roland lahkub.) 2 stseen Osvald variseb kokku, jääb lamama. Hingab kiiresti. LAURA: (vaikselt) Appi! ROLAND: (kargab tuppa) Nii! OSVALD: (tõuseb rahulikult püsti) Kukkusin! ROLAND: Mina jään siia. (Keegi ei lausu midagi. Roland väljub.) OSVALD: (Laurale) Istu. Võta saapad ära. (Osvald paneb saapad kuivama, võtab villased sokid.) Siin on mõned augud sees. Kas ma teen teed või kohvi?
ukse. Ta lähenes vaibale, katsus sõrmedega narmaid ja rapsas siis käega. Vaip langes alla ja peitis enesega Huhuu. Ta vassis selles mõne silmapilgu hirmunult, pääses siis vabaks ja taganes, kogu aeg umbusklikult vaiba poole piiludes. Ta hakkas jälle toitu otsima. Ta leidis laualt mõne lilloa ja sõi need. Siis juhtus ta köögi lävele, ja kohe oli ta aedvilja-korvi kallal. Popi kuulis, kuis ta porgandeid puri. Siis aga näis talle teine nõu tulevat. Ta sikutas korvi vangupidi tuppa ja lükkas ümber. Kõrvitsad, melonid ja tomatid veeresid põrandal laiali. Ta istus nende keskel ja sõi vaheldumisi õuna ning lillkapsast. Popi oli tast ainult mõni samm eemal, lõug vastu külma põrandat vajutatud ja teine esimene käpp teisel pool lõuga. Ta mõtted olid hirmu pärast segi. Ta vaatas Huhuu poole violetsete silmadega, karvad kuklas püsti. Varsti jättis Huhuu söömise ja hakkas suurt kõrvitsat põrandat mööda veeretama
Ta lähenes vaibale, katsus sõrmedega narmaid ja rapsas siis käega. Vaip langes alla ja peitis enesega Huhuu. Ta vassis selles mõne silmapilgu hirmunult, pääses siis vabaks ja taganes, kogu aeg umbusklikult vaiba poole piiludes.Ta hakkas jälle toitu otsima. Ta leidis laualt mõne lilloa ja sõi need. Siis juhtus ta köögi lävele, ja kohe oli ta aedvilja-korvi kallal. Popi kuulis, kuis ta porgandeid puri. Siis aga näis talle teine nõu tulevat. Ta sikutas korvi vangupidi tuppa ja lükkas ümber. Kõrvitsad, melonid ja tomatid veeresid põrandal laiali. Ta istus nende keskel ja sõi vaheldumisi õuna ning lillkapsast. Popi oli tast ainult mõni samm eemal, lõug vastu külma põrandat vajutatud ja teine esimene käpp teisel pool lõuga. Ta mõtted olid hirmu pärast segi. Ta vaatas Huhuu poole violetsete silmadega, karvad kuklas püsti.Varsti jättis Huhuu söömise ja hakkas suurt kõrvitsat põrandat mööda veeretama.
lõigata, pliiatsit teritada, liha lõigata. ROLAND: Siis jään mina ka. (Teritab veel natukene aega ja lööb siis noa OSVALD: Sina küll ei jää. tugevasti laua sisse. Samal ajal koputatakse ROLAND: Mis kurat nüüd on siis?! Tule, uksele. Osvald istub liikumatult. Koputus Laura. kordub mitut puhku, kuni koputajad ise ukse OSVALD: Sa viid märgade jalgadega naise avavad ja tuppa piiluvad.) metsa. Igal öösel on tugevad öökülmad. ROLAND: Tere, meie koputasime. Miinus viis kraadi, miinus kümme kraadi. LAURA: Roland koputas. Üks jalg on jumala märg. ROLAND: Mina koputasin. LAURA: Astusin kraavi. LAURA: Tere. Tema on Roland ja mina olen OSVALD: Kuuled, astus kraavi. Laura. ROLAND: Ma tean.
annaabi.ee 
