Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Jõulukuusk". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
minust, avasin, ehted, joostes, avasid, diivaniSaate sellest aru, te ajudeta jõnglased?" "Jah, ema", ütlesid nad nördinult, pead alla vajunud. "Aga nüüd tulge mulle kööki appi!" käskisin neid. Nad tulid suure kiiruga mulle kööki järele. Me saime üsna kiiresti kõik köögis tehtud. Ma panin selga oma lilla sädeleva õhtukleidi. Helen pani selga kena miniseeliku ja moeka sekretärijaki. Stiiven pani selga kuue ja viigipüksid ja mu mees Stiiv-Maikel sama, mis Stiivengi. Uksekell helises. "Ma avan!" hüüdsin üpris kõvasti. Avasin ukse ja sealt tuli sisse suur tümakas, paks ja kiilaspäine mees, kes oli umbes 43 aastat vana. Ütlesin: "Astuge sisse ja tundke end nagu kodus!" Kõlas kõmisev vastus: "Jah, muidugi, aga enne makske mu taksoarve 670 krooni ja tooge mu kohvrid autost. Kas teie mees ei võiks seda teha? Takso ootab!" kõlas väljast üks "piip-piip". Ütlesin vaikselt susistades Stiiv-Maikelile: "Maksa ta arve ja too ta kohvrid!" tuli tasane vastus "Kust ma selle raha võtan?" Vastasin talle: "Minu rahakotist!
1 Siis sõin ma natuke Fitnessi hommiku helbeid ning kõrvale sõin tassikese sooja ekspresso kohvi. Mõtlesin et käin pissil ka ära, kooli vetsu on ju nii rõvedad. Kuid järsku helises uksekell. Ust avades nägin et seal seisis... Jätkub Cry// Kristel Kiisk 2 Ust avades nägin et seal seisis...Kaire. Mõtlesin siis et mida see hull bitch minust tahab. "Hey Angela, kuule unustame omavahelised tülid ning tule meiega klassiga matkama." "Mm..nh olgu.Aga kus matk toimub?" "Metsas loomulikult,homme hommikul kell 9 saame kooli ees kokku...,mm ma olen kuulnud et metsad hirmutavad sind ..." "Ahah..e.e..ei hirmuta.kess seda rääkis...ning muideks ma kutsun Kerli ka." "Omad allikad !Nh olgu ." Appi , ma kardan metsasid.!!Aasta tagasi olin ma sõpradega metsas piknikul.Pärast einestust tuli mul kange tahtmine metsas natuke ringi joosta
Puutumatu linn trinitau Lennuõnnetus 1970. Kuskil keset Atlandi ookeanit. Ma sõitisin oma eralennukiga ja istusin mugavas nahast toolis suitsetades sigarit. ''Nad ütlesid mulle, poeg sa oled spetsiaalne. Sa kasvad suuri asju tegema. Ja tead mis, neil oli õigus.'' Minu lennukil tekkis probleem ja see kukkus ookeanisse. Mina pääsesin vaevalt eluga. Vee alla kukkudes oleks lennuk mind pea-aegu sodiks litsunud, kuid ma sain vee peale. Ujudes öösel lennuki põlevates rusudes nägin ma kaugelt ühte lossi või vähemalt midagi selle sarnast. See tundus väga imelik, et keset ookeani on üksik maja, kuid mul ei jäänud midagi muud üle, kui sinna ujuda. Trepp maja kõrval oli parim viis sisse saamiseks. Seda kaunistasid põlevad laternad välja arvatud üks mille pirn oli katki ja see vilkus. Maja uks oli lahti ja tundus nagu mind oodatakse. Sees oli täiesti pime ja siis ma kuulsin ust enda taga sulgumas ja
Jõudsin maja ette ja vaatasin et kedagi pole kodus. Otsisin taskust võtme ja tegin välisukse lahti. Kõssi jooksis koheselt mulle uksele vastu. Võtsin jalanõud jalast, jope seljast ja koti jätsin väikesele toolile ning läksin kööki ja panin Kõssile süüa. Kui Kõssi oli oma söögi ette saanud, kiirustasin oma tuppa, et arvutisse minna. Sain arvuti käima, tuli ekraanile teade, et mulle on saabunud 17 lugemata sõnumit. Ma kõige ei viitsinud lugeda, avasin ainult klassijuhataja kirja: ,, kolmapäeval 11. septembril on meil klassiga ekskursioon Jumindale. Raha tuua hiljemalt teisipäevaks 29.septembriks!" ,,Oh jess, õpetaja viib meid ekskursioonile," ütlesin endamisi rõõmustades. Kuid äkki tuli mul meelde, et täna on Katri sünnipäev. Kuigi ta seda ei pea, lähen viin talle midagi. Ta on mu parim sõbranna, kes oleks nagu õe eest. Kuna mul ei olnud kinki talle, võtsin rahakassast 70 krooni ja ostsin suure kommikarbi
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To
Edgar Allan Poe "Kaev ja pendel" Mulle määrati surmaotsus. Olin minestanud. Toibudes hakkas mu hing taas tajuma liikumist ja heli- südame ägedat tuksumist ja tema löökide kõla kõrvus. Ja kohe meenub mulle kogu kohtuprotsess, lõplik otsus, minestus. Avasin kiiresti silmad. Mind ümbritses pimedus. Hakkasin vaikselt kõndima, et leida kuskilt valguskiirt. Liikusin ettevaatlikult, et mitte põrkuda vastu haukambri seinu. Sammude järgi tegin kindlaks, et kongi ümbermõõt on umbes viikümmend jardi (sada sammu). Ma komistasin ja kukkusin. Avastasin, et olin kukkunud kaevuääre juurde. Tänu komistusele pääsesin hukust. Roomasin tagasi seina äärde. Otsustasin sinna ka jääda, sest ma kartsin, et taoliseid kaeve võib kongis veel olla. Jäin magama. Ärgates leidsin enda kõrvalt leivapätsi ja veekruusi. Olin väga janune, seega tühjendasin kärmelt veekruusi. Kuid kruusi oli ar
Seda ümbritses puuvilja aed ja ilusad lillepeenrad, kus kasvas tohutult palju ilusaid lilleid. Ethani peas vormis üks küsimus, mida ta ka välja ütleski:" Kellega sa siin elad?" "Mina elan siisn koos oma isa ja paljude muude sugulastega." "Mis su isa nimi on?" "Michell- Michell Wolfwood." "Michel? Mu tädi ütles, et tal pole tütre, see on imelik ja ,kus su ema on?" "Selles pole midagi imelikku, sest Michel varjas minu olemasolu, et Damen ei saaks minust teada ja ei avastaks, et ma inimene olen ja mu ema- ta hukkus selle linna vallutamise ajal." vastas Helena Ethani küsimusele. "Mul on kahju, aga ma tahaksin ka teada, kuidas on või..." ei antud Ethanile oma lauset lõpetada Helena:" ...malik see, et mina inimene olen? See pole keeruline. Mu vanemad on mõlemad hundid, aga mina mitte. Asi on selles, et ema ei tahtnud, et ma hunt oleksin ja pöördus ühe nõia poole. Nõid oli muidugi nõus
näritud mingit kahtlast liikumist uue aasta õhtul ja nii võtsin osa väiksest luurekäigust kahe Dodge 6x6 masinaga. Mina olin esimese auto peal BfiEN kerge-kuulipildujaga ja minu kõrval oli laadijaks üks Juuri nimeline venelane. Jõudes nimetatud silla ette, avati meie peale järsku püssituli kanali teisel kaldal asuvast külast. Keegi meist kohe pihta ei saanud ja nii saime panna ilma kaotuseta auto varjule ning leida kuulipildujale soodsa positsiooni. Avasin tule vaenlase positsioonile, kust oli pimedas näha suudmetuld. Peale paari valangut juhtus järsku imelik õnnetus: Ma sain kõva löögi kuulipilduja päraga õlga ja kuulipilduja magasin lendas minema. Hilisemal vaatlusel selgus, et kuul oli rauda kinni jäänud ja padruni kest lõhkenud. Seega oli järjekordselt tegemist saboteeritud laskemoonaga. Kuulipilduja tagasilöök oli aga nii tugev, et see murdis mul parema õlaluu ja lõi käe õlast välja. Kuid vastaste tulistamine
Tänapäeva Jõulud! Oli õhtu ja sõime perega õhtust, vanaema magas ja ema ütles: ,,mine magama!". Ma läksin kuid unes tuli jõuluvana minu juurde ja ütles: ,,Mine küsi vanaema käest millised on tänapäeva jõulud ja tule räägi siis mulle ka ,mul oleks vaja teada kas vanaaja kombeid ikka austatakse. Ma ärkasin üles ja läksin vanaema juurde ja äratasin ta vaikselt üles. Vanaema tõusis püsti ja küsis: ,,Kas mingi mure on?" . Ma vastasin ,,Ei vanaema ma tahan teada tänapäeva jõuludest millised need välja näevad ja kuidas neid tänapäeval peetakse?" .Vanaema tõusis püsti ja hakkas rääkima ,,Tänapäevaks on inimesed unustanud väga palju vanu jõuludega seotud traditsioone. Tähtsuse alla seatakse hoopis teistsugused asjad. Pigem tähtsustatakse materiaalseid asju, mitte kauneid kombeid, millele rõhuti varasemal ajal. Mida siis tänapäeva inimeste jaoks jõulud üldse tähendavad? Enamasti tähendab see seda, et kiirete töögraaf
tuju tagajärgi. Ühel õhtul purjus peaga linnas hulkumast koju tulnud, tundus mulle, et kass püüab must eemale hoida. Haarasin ta kinni; ehmunud mu ägedusest, kriimustas ta hammastega mu kätt. Otsekohe valdas mind meeletu raev. Ma ei tundnud iseennast enam ära. Näis, nagu oleks mu tõeline hing jalamaid kehast põgenenud; ning mingi džinnist turgutatud ülikuratlik õelus pani iga mu ihuliikme võbisema. Võtsin vestitaskust sulenoa, avasin selle, haarasin vaesel loomal kõrist kinni ja pistsin tal kõhklematult ühe silma välja! Punastan, põlen, värisen häbist, kui ma seda vastikut jõledust kirja panen. Kui aru koos hommikuga tagasi tuli – kui olin öise prassimisuima välja maganud –, valdas mind toimepandud kuriteo pärast pooleldi jälestus-, pooleldi kahetsustunne; aga see oli parimal juhul mingi nõrk ja ebakindel tunne, millest hing jäi puutumata.
KALLIS, MA OLEN ÕNNELIK LIIS LUKK Eesti Teatri Agentuuri 2015. aasta näidendivõistlusel äramärgitud 1 TEGELASED: ANN FELIX KAREEN TIM SAARA MEES 2 ESIMENE Varahommik. Felix seisab elutoa akna all. Toas on hämar ja teda pole õieti näha. Kuulda on köögist kostev gaasiboileri surin ja Felixi kiirenenud hingamine. Korraga hüppab ta diivani peale ja teeskleb magamist. Välisust püütakse avada, kuid see ebaõnnestub korduvalt. Lõpuks uks avaneb. Siseneb Ann. Luksudes. Ta püüab luksumist kinni hoida, aga see ajab teda hoopis naerma. Ann on leidnud üles lüliti. Valgus süttib. Felix ärkab. Ann püüab saapaid jalast võtta ja kukub pikali. FELIX Sa oled joonud? ANN (endiselt luksudes) Mina? Ei. FELIX Ära valeta. ANN No sai mõni kokteil joodud. Mis siis?
Jane Eyre 1)Jane Eyre cv. Nimi: Jane Eyre Vanus: 20 Keeled: Inglise Prantsuse, Ladina Haridus: Lõpetas Lowoodi kooli Muud oskused: Maalimine Eelnevad ametid: Guvernant, algkooli õpetaja Perekonnaseis: Abielus Lapsed: poeg Elukoht: Inglismaa, Mr. Rochesteri mõis metsas. Soovituskirjad: Lowoodi kooli ametnikeilt, mr. Rochesterilt Soovitav amet: Guvernant Tasud: 40 naela aastas, tasuta majutus ja toit. 2) Lugu mr. Rochesteri seisukohalt. Mul oli õnnelik elu kuni 18 eluaastani, mil mu isa suri. Ta jättis mu vennale kogu oma varanduse. Varsti peale päranduse kättesaamist mu vend suri. Ma olin suures shokis, ma ei teadnud mida teha.Kuid ta ei tahtnud ka mind vaeseks jätta. Sain aru, et mu isa oli otsinud mulle ühe väga kauni neiu Ladina-Ameerikast. Neiu isa oli väga rikas ja see oligi vist põhjus, miks mu isa meid paari pani. Me abiellusime. Varsti sain aru, et mu naine on hull. Ta üritas mind mitu korda tappa, kuid see õnneks ei õnnes
"Jane Eyre" C. Bronte Väike tüdruk Jane Eyre oli orb, kelle vanemad olid surnud. Ta elas mrs. Reedi juures. Mrs Reed oli Jane`i vastu väga halb. Mrs Reed elas koos oma lastega: Eliza, Johni ja Georgianaga Gatesheadis. Majas oli Jane`i ainukeseks sõbraks teenija Bessie, kuigi ka tema pahandas tihti Jane`iga. Ükskord kutsus mrs Reed Gatesheadi ühe mehe. See mees oli mr Broklehurst, kes oli Lowoodi vaestekooli juhataja. Mrs Reed tahtis Jane`ist lahti saada ning teda vaestekooli saata. Mr Broklehurst oli nõus Jane`i oma kooli vastu võtma ning tüdruk oli väga õnnelik, et ta sai Gatesheadist ära minna. Jane pakkis oma asjad ja sõitis Lowoodi. Talle tutvustati koolikorda- mis oli väga karm ning ta asus seal õppima. Lowoodi vaestekool oli kool, kus õpilasteks olid ainult tüdrukud. Elamistingimused olid koolis halvad, sest tihti olid seal halvad söögid ning väga külm. Iga päev loeti palveid ning kõik pidid tegema nii nagu õpetaja ütles. Ko
pole ma ju üks õige rähn." Tihaseema läks õhtuks suppi keetma lootes, et ehk läheb Taavil toksimine varsti üle. Aga kui tihaseema köögist tagasi tuli, pidi ta äärepealt supipoti maha pillama. Nimelt oli Taavi võtnud enda joonistamistunni vesivärvid ning maalinud enda suled musta-valge kirjuks. ,,Hästi, teeme nii, et oled siis täna rähnipoiss," kokutas tihaseema kui oli enesevalitsuse tagasi saanud. ,,Aga vaata, et sa vesivärvi diivani peale ei aja." Tihasepoiss Taavi, kes oli rähn, otsustas õppima hakata. Ta oli unustanud, mis homseks nokkimise tunnis õppida oli ning logis puu kooli sisse. Hiljem leidis Taavi aga, et tema uus sõber Rähnipoiss Rändi oli talle saatnud kirja: ,,Oli tore sinuga sõbraks saada. Soovin, et ka mul oleks nii tore kollane sulejope kui sul ning et ma oskaksin nii hästi nokkida. Lähme mõni kord koos kelgutama." Kui tihaseema poega õhtul magama tuli panema, olid Taavi suled puhtaks pestud ning
,kuna ta tundis, et see koht inspireerib teda. Ühel päeval kui oma küünlakese kirikus kustutasin ja olin just koduteele asumas, kui märkasin pingil üht märkmikku. Alguses mõtlesin seda mitte puudutada, aga miski ütles mu sees, et ma pean seda vaatama. Kui ma märkmikku oma käte vahel hoidsin, nägin ma, et see kuulub meie küla uuele kirjanikule. Peale seda unustasin ma keelu võõraid asju lugeda ning uudishimu sai minust võitu . Ma ju tean, et ei ole ilus teiste asju lugeda, aga teadmine , et mul on selline harukordne võimalus teada saada, kui hea kirjanik ta tegelikult on, pani mind tegutsema. Nii ma siis avasin kaane ja nägin, et William kirjutab luulevormis . Pärast esimese peatüki lugemist sellest roamantilisest raamatust, kuulsin ma kellegi sisenemisest kirikusse. Selja taha vaadates nägin ma Williamit, kes imestunul ilmel kergete sammudega minu poole liikus
Mida ma teen vabal ajal arvutis. See on päris huvitav küsimus , et mis ma teen vabal ajal arvutis , kui täiesti aus ja konkreetne olla siis ma ise ka ei teagi ega saa aru mida ma teen selles arvutis. Ma ei ole üldse arvuti inimene eriti , ma ei ole sellised nagu mõned arvutisõltlased , et nii kui koolist või töölt koju jõuan , et siis kohe jooksuga arvuti taha ja hakkan mingit mängu kähku mängima või midagi muudsellist imelikku värki. Mina olen selline inimene , et mina lähen arvutisse siis kui mul on midagi vaja teha , midagi kindlat vaja teha , mul ei ole sellist vajadust , et ma peaksin arvutis istuma tunde päevi nädalaid või isegi kuid. Mina lähen arvutisse näiteks siis kui mul on selleks vajadus ja kui mul on selleks võimalus , ma usun , et ma ei ole ka selle pärast selline arvuti sõber , et ma juba väiksest peale olen kasvanud ilma arvutita ja ma olen oma elu jooksul väga vähe arvutit kasutanud.
vahel ja isa-isaisa murdsid nugisejahil näljased hundid maha. Meil arvati põlvi kuni kuningate ja vanemateni tagasi. Aga see - ei ole muidugi... teie silmis midagi? MARGUS (ei vasta). TIINA (ägedalt). Meie sugu ja see, et mina vabade inimeste tõust olen, see ei maksa teie silmis midagi? MARGUS. Mis sa nüüd! (Püüab Tiina kätt pihku võtta.) TIINA (kirglikult). Ei, ei, puiklemisega sa ei pääse! Mina tahan teada, mis isa ja ema, mis teie kõik minust arvate - mispärast mina teie silmis teist nii palju madalamal seisan. Kõik tahan ma teada, Margus, (lõkendavate silmadega lähemale astudes) kuuled sa, kõik! MARGUS (selle kire üle veidi kohkunult). Meie ei mõtle sinust midagi halba, ei tea ju sinust ega sinu vanematest üldse midagi. Muudkui et... kümne aasta eest ühel tormisel õhtul meie läve ette juhtusid ja meile jäid. TIINA (vaenulikult). Ei! Te teate veel midagi. Te teate veel, et minu ema...
saksa rahvusvaheliste väeosade relva-SS mundris. Sinna koondus vabatahtlik k e, kuid enam ik värvati mobilisatsiooni kaudu. Niisiis olime olukorras, kus eesti mehed võitlesid mõlemal poolel. 1944. aasta al g ul, kui Leningradi rinne kokku varises, kaitses Eesti Leegion vapralt meie idapiiri mitmekordse üleolekuga P unaarmee vastu kuni septembrini, mil S aksa ülemjuhatus otsustas rinnet tagasi tõmmata ja Eesti loovutada. Mind tabas mobilisatsioon 1944 . suvel ja minust sai noorte lennuväe abiteenistuslaste hooldusohvitser. Seekord mobilisatsioonist ei olnud pääsu ega ka kõrval e hoidmise tahtmist. Kommunismiterror, küüditamine ja Tallinna pommitamine oli igal meeles ja olime valmis võitlema kas või vanakuradi endaga, nii kaua kui see vaid võitle b kommunismi vastu. Kriitiline olukord tekkis septembris, kui rinne Eestist tagasi tõmmati. Oli võimalus jääda kodumaale ja oodata P unaarmee "vabastajaid" või lahkuda koos S aksa vägedega
Ja mingil põhjusel see lohutas mind. Teadmine ,et keegi on siin kes on minu pärast nii mures et valab pisaraid. Mõned päevad hiljem olime vennaga jälle puu otsas ja ronisime oksalt oksale üha kõrgemale ja kõrgemale. Me ei saanud enam nii kõrgele kui vanasti aga me saime siiski ronida ja ega ka sealt ei olnud vaatel viga midagi." Venda vaatab taas telekt ja veroonika tõuseb püsti. T: ,, Ma mäletan sedagi päeva. Ma olin vaimustuses ,et vennad saavad nii kõrgele ronida. Nad ei ole minust küll palju vanemad aga paar aastakst on ikka. Ma ei jõudnud sellel hetkel ära oodata aega millal mina saan nii kõrgele ronida ja näha mida nemad näevad seal kõrgel. Kui nad kukkusid ei suutnud ma algul midagi teha. Ma lihtsalt seisin ja vaatasin. Kuidas nad lamavad. Mul oli endalgi tahtmine nende kõrvale lamama minna aga aju teatas, et tuleb ema kutsuda. Järgmisel hetkel olin koos emaga suures toas, silmad veel nutmisest märjad ja pilk vendadel. Ema muudki tegutses
TE HAUAPLAADILT LOEKS MU NIME KUI EI OLEKS JUHTUND IME : NAABRI MAJA PÕLES MAHA ALLES JÄI VAID SEIN MUL EI OLNDKI ENAM PAHA JÄRSKU TERVEKS SAIN. PLIIATS PABERID JA PLIIATS LAUAL EI KIRJA PANDUD AINSAT RIDA MEELEOLU NAGU HAUAS SIISKI LOENGUT PLIIATS PIDAS : OH, KÜLL MA ALLES KIRJUTAN MA PANEN KIRJA TÄHTI SADU, MA LAUSED KAUNIKS VORMISTAN - MU JUTT ON TARK, MU JUTT ON LADUS NOVELL VÕI DRAAMA - VAHET POLE EEPOS, JUTUSTUSED, LUULE MINA KÕIGES PAREM OLEN KOGU MAAILM MINUST KUULEB 14 15 NII KUULSUST KOGUKS ELUAJAKS, KÕIK MIND KIIDAKS VÄGA HEAKS MA ISE TÕESTI MUUD EI VAJAKS KUI, ET KEEGI PABERIL MIND VEAKS SA LÄHED JA TULED SA LÄHED - LAHKUD MINU AJAST LÄHED SIIS, KUI SIND KÕIGE ENAM VAJAN SA LÄHED JA OSA MINUST KAASA LÄEB : SEE OSA, MIDA MA EI NÄE SELLES ELUS IIAL ENAM. SA LÄIND JA JÄÄNUD SIIA MA JÄÄB AJAL ÜHT-TEIST SILUDA. SA TULED - SAABUD ÜLE PIKA AJA TULED SIIS,
" Jane Eyre" C. Bronte Väike tüdruk Jane Eyre oli orb, kelle vanemad olid surnud. Ta elas mrs. Reedi juures. Mrs Reed oli Jane`i vastu väga halb. Mrs Reed elas koos oma lastega: Eliza, Johni ja Georgianaga Gatesheadis. Majas oli Jane`i ainukeseks sõbraks teenija Bessie, kuigi ka tema pahandas tihti Jane`iga. Ükskord kutsus mrs Reed Gatesheadi ühe mehe. See mees oli mr Broklehurst, kes oli Lowoodi vaestekooli juhataja. Mrs Reed tahtis Jane`ist lahti saada ning teda vaestekooli saata. Mr Broklehurst oli nõus Jane`i oma kooli vastu võtma ning tüdruk oli väga õnnelik, et ta sai Gatesheadist ära minna. Jane pakkis oma asjad ja sõitis Lowoodi. Talle tutvustati koolikorda- mis oli väga karm ning ta asus seal õppima. Lowoodi vaestekool oli kool, kus õpilasteks olid ainult tüdrukud. Elamistingimused olid koolis halvad, sest tihti olid seal halvad söögid ning väga külm. Iga päev loeti palveid ning kõik pidid tegema nii nagu õpetaja ütles. Koolis sai Jane sõbraks Hele
«karuohakaks» on kiitnud. Oota sa! Sina 34 lailõug! Ja Puniku on ta mul ka ära teinud, et nüüd piimast palju viletsam on kui naabritalu Lillik: ei anna seitset toopigi päevas enam! – Maie, ae! Kus ta nokitseb nüüd! – Sellel pole ka enam muud kui kosilased peas! Ma ei taha nüüd küll ülearu sõidelda selle üle, eks see ole noore rahva viis ja eks ma ole ise ka noor olnud, ja libe nägu on Maiele minust enesest tulnud – ole, jumala ristike, juures! Aga tarvis ometi ka maja eest muret kanda, mis muidu külapoiss mõtleb! Eks ta või arvata, meie Maiel olla tuhat tuhinat taga tema järele ja et ei jõua teise tulekut ära oodata. (Hüüdes.) Maie! (Jälle, lauda koristades, ettepoole.) Ei, pole ma oma last ka nõnda kasvatanud – ta on just nagu ema, karvapealt! – Või ometi Märt? No ma märkasin küll ammugi, palju kukk oli Märdi kiitus laulnud, selleks mulle jumal ju selle ärksa pea
nimetaksingi sinise liblika usuks. Miks me usume unistustesse ehk mis paneb meid uskuma sinisesse liblikasse? Ainult unistustes oleme tõeliselt vabad. Enda soovides ei ole kedagi, kes meie elu dikteeriks ja meie eest valikuid teeks. Vaba olemine täidab meid rahu ja jõuga, mis aitab edasi reaalses elus eesmärkide elluviimisel. Juba sellest ajast peale, kui ma oma elu mäletama hakkasin, olen ma tegelenud muusikaga, kas siis ema nõudel trummi mängides, mööda tuba ringi joostes ja lauldes või lasteaias klaverit õppides. Kogu see aeg, mida ma mäletan, olen ma olnud huvitatud muusikast. Ma unistasin oma laulukariäärist, nagu paljudki minu eakaaslased, kuid ma pole siiani sellest unistusest loobunud. Unistamine, et küll saabub kunagi päev, kui annan oma enda kontserdeid ja oman hulgaliselt fänne, annab mulle jõudu, et ma tõesti ei tohiks alla anda, ükskõik kui kaua sellega läheb. Tihti
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep�
ROLAND: Kas see on sinu saabas? See on veel nätske. (Laura istub. Paus. Roland paneb kingad jalga, riietub.) Lähen tuulutan veidi. (Lahkub.) 8. stseen OSVALD: Väga tõsine noormees. Tal on tulevikku. LAURA: Kuhu ta läks? OSVALD: Ma arvan, et ta tahab värsket õhku. 26 27 LAURA: Mis te talle rääkisite? OSVALD: Peamiselt rääkisime sinust. LAURA: Minust ei ole midagi rääkida. Mis udu te talle ajasite? Ta oli väga imelik. Ma olen mures. Kuhu ta läks? OSVALD: Temaga on kõik korras. Ta ütles, et läheb tuulutama. Ma tean, et see on nii. Ta tuleb varsti tagasi. LAURA: Ma kardan. (Paus.) Ärge vaadake mind niimoodi. OSVALD: Kuidas sa saad seda öelda? LAURA: Ebameeldiv on ju. OSVALD: Ma loodan, et sa tahtsid öelda, ebamugav. LAURA: Ebameeldiv! OSVALD: Ma tahan sinuga rääkida. Ma pean sinuga rääkima. Ma ei tea, kas
tulevikku. Mis siis nüüd on? Ja kes ma olen? Ja kuidas LAURA: Kuhu ta läks? me... (Osvald saadab terava pilgu.) OSVALD: Ma arvan, et ta tahab värsket OSVALD: See kõik võtab aega. Aga varsti õhku. hakkab väga hea. Paari nädala pärast … LAURA: Mis te talle rääkisite? ROLAND: Ja mida ma emale-isale ütlen? OSVALD: Peamiselt rääkisime sinust. OSVALD: Proovi vaiksemalt mõelda, LAURA: Minust ei ole midagi rääkida. Mis kuuled, tagatoas ärkas keegi üles. Huvitav, udu te talle ajasite? Ta oli väga imelik. Ma kes seal on? Mis sa arvad? olen mures. Kuhu ta läks? ROLAND: Ei oska arvata. OSVALD: Temaga on kõik korras. Ta ütles, et läheb tuulutama. Ma tean, et see on nii. Ta tuleb varsti tagasi. 7
Ootamatu pööre minu elus. Kohver oli nagu ikka. Pruun. Veidi kulunud nurkadega ja lahmakas, nii et seda paigalt nihutada oleks olnud suhteliselt piinarikas. Seal ta siis nüüd seisis. See kohver noh. Leivavärvi ja suur. Mõtetult suur kusjuures. Alati saaks läbi ajada palju väiksemate ja praktiliste sumadanidega.Kuid see monstrum sin ei kuulunud kohe kindlasti mitte nende hulka. Nii ma siis selle avasin. Seest oli see palju jubedam kui väljast poolt. Siseriie oli täiesti niru ja see sahtel seal nurgas oli põhjatu. Õnneks see õudus kestab vaid kaks nädalat ja laagris ei pea ma seda kasutamaka. Ma mõtlen kohvrit. Ainuke probleem on selles, et kuidas mu riided selle jubeda eluka sees lebada suudavad. Loodan, et see jube vanainimeste hais minu riietele külge ei jää. Kuulsin elutoa seinakella krigisevat kilinat ja pugesin ruttu teki alla. Mõne aja pärast ilmus minu tuppa ema. Ei
Uurimustöö Tallinna 21. Kool German Didenko 8c klass Minu imikuiga 0-1a: Mina elasin väiksena Sr.Peterburis, see oli suur linn. Seal ma tegin oma esimesed sammud. Algul roomasin ja ühtäkki tõusin püsti ja käisin 2m. Sellest ajast peale hakkasingi ma käima. Minu esimesed sõnad olid: papa, emme. Õppisin kiiresti rääkima kahte keelt(eesti, vene keelt). Vanaema imikuiga 0-1a: Ta elas maal metsa sees ilma elektrita, telekata, raadiota, telefonita. Neid asju lihtsalt ei saadud. Keegi ei mäleta minu vanaema esimesi samme ja sõnu. Vanavanaema imikuiga 0-1a: Tema elas ka maal metsa sees jõukas talus. Nad elasid ilma elektrita, tulena kasutati puupirdu. Keegi ei mäleta ka tema esimesi samme ja sõnu. Võrdlus: Minu vanavanaema ja vanaema elasid
Lõpuks märkasin seda sama rebast umbes 100m kaugusel. Mina olin metsa ääres ja tema keset põldu. Ainus asi mis meie vahel oli, oli üks kaev mis oli umbes meetri kõrgune. Hakkasin sinnapoole peaaegu, et roomama. Kui rebane tõstis pea jäin mina liikumatuks kui jätkas jälle hiireotsimist hakkasin mina jälle roomama. Lõpuks jõudsin kaevuni. Istusin kaevu taga umbes 10 minutit kuni rebane oli juba umbes 20 meetri kaugusel. Ta tuli aina lähemale ja lähemale kuni lõpuks oli ta minust 5 meetri kaugusel. Ta tõstis pea ja vaatas mind, tegi mõned kiiremad sammud minust eemale, vaatas jälle ja jooksis veidi eemale ja nii mitu korda kuni lõpuks metsa putku pani. See oli minu kõige lähem kohtumine rebasega. 7 Kuu udus Olin augustis vanaema juures tähti pildistamas. Kell oli umbes 12 öösel. Põhja pool sähvisid nõrgad virmalised ja lõunas ilutses linnutee. Läänes oli just tõusnud kuu ja maad kattis paks udu
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana,
sina õpetasid mind olema tugev, panid mind uskuma imedesse. Sina õpetasid mind mõistma, mida tähendab sõna ,,Õnn". Sina õpetasid mind saama hakkama ka üksi. Sina õpetasid mulle mis on üksindus. Sina õpetasid mulle, kuidas tuleb kinni hoida kõigest, mis on sulle tähtis, sest iga hetk võib see lihtsalt kaduda. Tänu sinule sain ma aru, kuidas ma pean iga võimaliku hetke oma elus nautima ja tänulik olema sellele mis mul on. Sina tegid minust selle, kes ma praegu olen. Olen kohutavalt väsinud sinu ootamisest, teades et sa ei tule iial tagasi, kuid ma ei anna alla. Aeg läheb edasi, inimesed muutuvad, paljud asjad kaovad ja paljud inimsed kaovad, kuid on miski mis jääb igaveseks... Mälestused need püsivad igavesti. Olgu süda elus või surnud, mälestused elavad selles ikka. Need hoiavadki mind tugevana. Mälestused, Sinust, Meist. Avan alati oma mäletsustelaeka, kui tundub,
jahe hämarus unelmad viib. On tühjaks jäänd tee, magab vana allee, tuled kustunud akende reas. Vaid tuluke veel paistab kohviku seest või ehk näib see nii mulle, ei tea?! Refr. :.: Seisan nüüd taas... :.: Korraks vaid Kustas Kikerpuu / R. Germani Mati Nuude Refr. Korraks vaid ainult sain ma olla sinuga, korraks vaid küllap nii siis peabki olema. Korraks vaid lootsin leida õnne ma, korraks vaid kuid siis jälle läksid sa. Ütlesid, et lahkud minust teise leidnud sa, nii teha võid, ei hakka hoidma kinni sind nüüd ma. Ilmas leidub teisigi, kes armastavad mind, no ütle, miks siis taga nutma pean ma praegu sind? Refr. Korraks vaid ... Mine siis, kuid minneski sa seda meeles pea ma peagi leian teise, kes on sama hell ja hea. Pole tarvis teada mul, et süüdi oled sa, küll aeg see kiirelt mööda lä'eb, pea unustan sind ma. 10 Refr. Korraks vaid ... Kui sadam ootab
Esimene päev- Katku probleemi lahendamine Tänane päev algas üpris huvitavalt, mulle tulid külla mitu väga ootamatut külalist. Nendeks olid preester ning hulk noori poisse. Preester tuli alandlikult minu käest abi paluma, soovides katku kohta nõu. See hirmus needus lasus minu kalli rahva peal, mis loomulikult muserdas mu hinge ning sellepärast olin suurima heameelega nõus teda aitama. Selleks tuli mul pinksalt mõelda, kuidas lahendada see keeruline probleem katkuga. Otsustasin enda juurde kutsuda Kreoni, kellelt lootsin saada uudiseid Apollonilt, seoses katku hävitamisega. Olin pikka aega oodanud Kreoni, kuid ta polnud ikka veel saabunud ning see muutis mu natuke närviliseks. Ja lõpuks ta tuligi ning ma südamest lootsin, et ikka heade uudistega. Kui Kreon kohale jõudis, hakkas ta väga imelikku juttu rääkima. Kreon ütles, et kui ma tahan oma rahvast katkust päästa, tuleb mul üles leida, see inimene, kes tappis eelmise valitseja Laios
annaabi.ee 
