John Locke (0)

John Locke
John Locke sündis 1632. aastal, kui Euroopas vältas Kolmekümneaastane sõda, muuhulgas nägi ta ka Suur-Britanniat kodusõja päevil, mis algas 1642. aastal. Tihtipeale nimetatakse teda liberalismi isaks, kuna tema mõtted elust, vabandusest, omandist ning muudest aspektidest moodustavad klassikalise liberalismi alustalad. Locke eluajal toimus Stuartite restauratsioon, Londoni suur tulekahju ja Londoni katkuepideemia . Ta kasvas puritaanlikus perekonnas Bristolis, Somersetis , mis oli üks rahvastatumaid ning rikkamaid maakondi ta kodumaal. Õppis prestiižses Westminsteri koolis, mis asus Londonis ning 1652. aastal siirdus edasiõppima Christ Church ülikooli, mis paiknes Oxfordis. 1666 . aastal tutvus ning sai heaks tuttavaks Anthony Ashley Cooperiga, kellest sai hiljem Shaftesbury krahv . Sama krahviga aitas ta hiljem luua Carolina konstitutsiooni . Leidis, et inimesed on looduse poolt loodud vabade ja võrdsetena, vastupidiselt mõningatele, kes leidsid , et Jumal on teinud kõik inimesed kellegile alluvaks ning sellega seoses õigustasid monarhiat . Peab mainima, et John Locke oli ise veendunud kristlane ning soovitas tungivalt võimudel ateismi mitte tolereerida, kuna uskus, et Jumala eksistentsi eitamine õõnestaks ühiskondliku korda ning viiks kaoseni (Waldron, 2002). Locke kirjutised jäid ta kodumaal suurema tähelepanuta ning pigem saavutasid oma tähtsuse Ameeriklaste jaoks. Locke oli ka eeskujuks mitmetele valgustusaja mõtlejatele nagu Voltaire ja Rousseau . Ta suri 72 aasta vanuselt 28.10.1704 kordagi abiellumata ja järglasteta.
John Locke poliitilistes vaadates saab eristada kahte perioodi – Oxfordi periood ning Shaftesbury periood. Oxfordi perioodil olid John Locke vaated pigem konservatiivsed , hilisemal Shaftesbury perioodil olid varajasemaga võrreldes Locke vaated liberaalsemaks muutunud. Samas ei kohkunud ta jõu kasutusest ja leidis, et elanike üldiseks hüvanguks ja et riiki stabiilsena hoida peab kasutama sundi ja jõudu. Mõned „ebaseaduspärasused“ eksisteerivad ta uskumustega, näiteks toetas ta mõningatel juhtudel orjust . Orjus oli Locke jaoks aktsepteeritav, juhul kui agressor võitluse kaotab. Sellest tulenevalt kaotab ta ka kõik õigused mis tal olid, mistõttu võib teda õiglaselt orjastada. Tema soovituste hulgas oli ka saata kerjused sõjaväeteenistusse ning alaealistele kerjustele piitsa anda ( Bourne , 1876).
Ta poliitilised ideed baseeruvad ühiskondliku lepingu teoorial. Teooria väidab, et üksikisik nõustub loovutama mõningaid enda õigusi valitsejatele vastutasuks turvalisuse ja stabiilse korra eest. Üks tema väiteid on ka, et isik saavutas omanikustaatuse ressursi või maa üle, kui ta selle oma tööga väljateeninud oli. Locke uskus samuti võimude lahususse ning revolutsioonide vajalikusesse. Ta ideed mõjutasid Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsiooni ning konstitutsiooni (Zuckert, 1996). Thomas Jefferson, iseseisvusdeklaratsiooni üks koostajaid pidas John Locke üheks tähtsamaks meheks, kes kunagi on elanud.
„Kaks Traktaati Riigivalitsemisest“ on 1689. aastal anonüümselt ilmunud kirjutis John Locke poolt. Oma eluajal lükkas ta tagasi väite nagu oleks ta „Kaks Traktaati Riigivalitsemisest“ autor, seda sellepärast, et mitmed provokatiivsete või ekstreemsete teoste autorid hukati. Esimesene traktaat on vastuseks Sir Robert Filmeri monarhiat õigustavale kirjutisele. Selles teoses lükkab ta ümber vastaspoole väiteid tõlgendades piibli sõnu enda arusaamist mööda. Muuhulgas toob John Locke välja mitmeid arutlusvigu oma oponendi järeldustest. Näiteks õigustab Filmer enda väiteid, et vanal ajal olid vanematel palju suuremad õigused enda lastega. Locke aga ütleb, et see ei tähenda ilmtingimata, et tänapäevasel generatsioonil peaksid samasugused õigused olema, kuna vanal ajal tegeleti ka näiteks insesti, sodoomia ning abielurikkumisega ning eeldatavalt ei sooviks Filmer nende tegevuste taastamist. Teises traktaadis avaldab Locke arvamust enda poliitiliste ideede kohta ning mõtiskleb tsiviliseeritud ühiskondade tekkimise põhjuste üle. Sealt tuleb ka mõte “Võimu peab kasutama ainult üldiseks hüvanguks“. Locke mõistab hukka ka orjuse ning möönab, et inimene ei saa ennast orjusesse müüa. Teisest traktaadis kirjutab ta ka sellest, kuidas inimene saab õiguse eraomandile.
Locke omanditeooria on üks olulisemaid ning diskussiooni tekitavamaid ideid ta poliitfilosoofiast. Nimelt saab Locke arvates inimene omanikuks, kui ta selle omandi saamiseks tööd on teinud. Kui mees võtab jõest kannuga vett, siis see vesi ta kannus on tema oma, sest ta nägi vaeva et see vesi endale võtta. Kuid jõe vesi jääb ikkagi ühisomandisse. Kas see pole mitte vargus kui keegi võtab jõest, mis kuulub kõigile, endale vett? John Locke vastus sellisele arupärimisele oli, et nõuda universaalset luba viiks universaalse nälgimiseni. Kuid mis saab siis, kui isik on enda tööga endale krahmanud liialt palju ressursse? Selle kohta väidab Locke, et kristlik moraal nõuab, et inimene võtaks looduselt ainult nii palju kui tal vaja on. Jumal ei loonud inimesele nii palju, et ta seda raisata või hävitada võiks (Locke, 1689). Sealt tulenevalt, kui keegi vahetab enda kogutud töövilju mingi objekti vastu, mis ajaga halvaks ei lähe, siis võib ta seda teha nii suurtes kogustes, kui soovib. Näiteks kogudes liialt palju õunu ja lastes neil halvaks minna võttis ta rohkem, kui oli tema aus osa ning röövis sellega teisi. Samas, kui ta oleks need õunad näiteks mõne metalli vastu vahetanud, mis halvaks ei lähe, ei oleks ta sellise tegevusega kedagi röövinud.
Selle mõttega tekkis valuuta ning järelikult oli inimestel võimalik suuri rikkusi kokku koguda, ilma, et need rikkused oleksid vastuolus Locke eelnevalt paikapandud ideedega. Locke arvates oli inimesel õigus maale ainult siis, kui ta seda maad viljeles, vastasel juhul maa metsistudes muutus see tagasi ühisomandiks (Locke, 1689). Valuuta seadustab järelikult ka suurte maalappide omamise , kui nendelt saadud vili õigeaegselt mitte-raiskumineva valuuta vastu vahetati. Locke on pannud paika ka teised piirid, öeldes, et igal mehel on õigus maale niikaua kuni leidub sama palju ning kvaliteetset maad ka teistele. Samas peab meeles pidama , et Locke omanditeooria ei käinud kütt - korilaste kohta, kes küll enda toitmiseks maa peal küttisid ning loodusande korjasid, kuid ei kultiveerinud maad, mistõttu Locke silmis nad selle maa omanikud polnud. Locke arvates oli ka orjus lubatud juhul, kui orjadeks võeti ründavad vaenlased. mistõttu võib oletada, et Locke arvates ei olnud Ameerika koloniseerimine moraalselt vale tegu kuna Locke enda sõnul on igaühel õigus kõnnumaast midagi kasulikku teha ning kõnnumaaks nimetab ta sisuliselt maad, mida ei ole tihedalt asustatud ega kasutatud. (Locke, 1689). Veelgi enam võiks sellest järeldada, et loodusrahvaste koloniseerimine on Locke arvates aksepteeritav ning, kui nad otsustavad koloniste rünnata siis on nad agressorid ja nende orjastamises pole mitte midagi valet.
Locke ideed olid nende kirjapaneku ajal kindlasti väga vajalikud, olles aluseks mitmetele valgustusaja filosoofidele ning aktuaalsed , sest oli veel laialt levinud feodaalne kord. Feodaalse korra ajal valitses rahvast nende provintsi kontrolliv aadlik , kelle seisus pärandati isalt pojale. See tekitas olukorra, kus ühel väljavalitul grupil , olid palju suuremad õigused ning valdused , kui enamikel teistel inimestel. Kuna valitsejad ei saanud juhtima , mitte nende oskuste või kogemuste põhjal vaid nende seisuse põhjal, tekkisid lõpuks ebapädevad juhid ning vastuseis feodaalsusele. Olles veendunud kristlane, arendas Locke välja oma ideed Piibli põhjal, mis jällegi kirjutamise ajal oli enesestmõistetav , kuid tänapäeva kontekstis pole Piibel enam niivõrd tõsiseltvõetav seaduste ja ideede alus, kui sellel ajaperioodil. Locke ideed eraomandi kohta on minu arvates suhteliselt hästi argumenteeritud , isegi kui põhjendused on seotud tihtipeale jumalasõnaga. Locke leiab, et inimesed võivad ainult nii palju ressursse koguda, kui neil endil vaja on või suudavad ära vahetada, et ei tekiks raiskamist. Teoorias küll mõistlik idee, kuid praktikas kõlab plaanimajanduse sarnaselt, kuna hakates suuremastaabiliselt kauplema on raske täpselt hinnata, kui suur hulk kaupa vahetuseks läheb. Jõukas ühiskonnas arvestatakse pigem mõninga ülekuluga kui puudujäägiga. Kui aga erinevatel tootjatel jääb natukene üle siis lõpuks akumuleerub see suure ülejäägiga, mis tavaliselt äravisatakse. Üks võimalus seda vältida on annetada ülejäänud toit heategevusele. Sellisel põhimõttel seaduse kehtestas Prantsusmaa, kus supermarketid ei tohi enam halvaks minevat toitu halvaks lasta ja ära visata , vaid peavad selle annetama.
Locke vastumeelsus orjusesse tuleb samuti ta omanditeooriast välja, näiteks juba lausest, et inimene saab omanikuks kui ta on mingi objekti omandamiseks vaeva näinud. Sellega välistab Locke üldjuhul orjapidamise, kui ressurside teenimise vormi, sest orjapidaja ise vaeva ei näe, ainult võtab orjalt ressursid mis too on kogunud . Samas võib keegi väita, et antud võrdlus sobiks ka tööandjale, kes ise tööd ei tee vaid teenib palgatud töötajatelt. Kuid sel juhul on pigem tegemist vahetusega, kus tööandja pakub töötajale võimalust töötada tootlikumas töökeskkonnas ning vahetada töövili valuuta vastu, orjale aga tema töökulu ei kompenseerita. Vaatamata ta vastumeelsusesse orjuse suhtes oli Locke investeerinud Kuninglikku Aafrika Kompaniisse, mis muuhulgas tegeles ka orjade vahendamisega Aafrikast Ameerikasse. Arvatavasti pidas ta neid orje n.ö õiglaselt orjastatud orjadeks.
John Locke kirjutisi on erinevatel teemadel , sealhulgas majanduslikel, religioossetel ja ka epistemoloogilistel. Ta omanditeooria ideed pole tänapäeval enam kuigi aktuaalsed, kuid osalt tema üleskirjutatud mõttekäikudele kujunes Valgustusajastu ja tänapäevane liberaalne ühiskond selliste väärtusasetustega ühiskonnaks nagu ta hetkel on. Ta mõtted mõjutasid ka kaudselt Ameerika Ühendriike, mille asutajad ta töödest inspiratsiooni said ning enda teostes ärakasutasid. Seetõttu võib väita, et poliitiliselt on John Locke üks tähtsamaid filosoofe Ühendriikide ning Euroopa kontekstis.

Viited

Bourne, H. F. (1876). The Life of John Locke. In Two Volumes (Vol. 2). London: Henry S. King .
Locke, J. (1689). The Two Treatises of Civil Government .
Zuckert, M. (1996). The Natural Rights Republic . Notre Dame University Press.
Waldron, J. (2002). God, Locke, and Equality : Christian Foundations in Locke's Political Thought. Cambridge : Cambridge University Press.