Jogurt ja keefir (0)

TALLINNA TEENINDUSKOOL

Merilin Jürine ja Merit Martin
011K

KEEFIR JA JOGURT

Referaat

Juhendaja: Kristi Tüvi

Tallinn 2011

Jogurt on tervistav ning mitmekülgne hapupiimatoode. Jogurt täidab kõhtu, kustutab janu, hoolitseb seedimise eest ning aitab ka nahahoolduses nii sees- kui välispidiselt.
Hapendatud piimatooteid teati Vahemeremaades juba antiikajal . Aastasadade vältel on jogurtit kasutatud mitmel eesmärgil. Aegamööda õpiti valmistama erineva maitse ja konsistentsiga hapendatud piima, mille lahutamatuteks koostiosadeks on mikroorganismid , peamiselt piimhappebakterid. Ajaloolise tõe huvides tuleb lisada, et arvatavasti olid need türklased, kes avastasid jogurti valmistamise saladuse. Ka nüüdisajal levinud nimetus jogurt tuleneb Türgi keelest. Jogurtiga on ravitud kõhuhädasid ja unetust ning jogurti ühel arvataval sünnimaal Bulgaarias arvatakse, et regulaarne jogurti tarbimine on seotud pikaealisusega. Sõna „jogurt" on tuletatud sõnast yoghurmak, mis tähistab türgi keeles paksenemist. Paljudes riikides on jogurt kohupiima tänapäevane versioon. Populaarseks muutus jogurt alles pärast seda, kui sellele hakati lisama puuvilju ja mahla, et kaotada kibedat maitset .
Et saada head jogurtit on vaja kvaliteetset piima või rõõska koort ja mikroobe e. piimhappebaktereid. Järelkuumutamata jogurtis on palju kasulikke baktereid (üle miljoni 1 grammis tootes ). Jogurt on fermenteeritud piimatoode, mis saadakse piimale piimahappebakterite lisamisel. Jogurti valmistamisel lisatakse piimale kääritamiseks juuretist, mis muudab osa laktoosist piimhappeks. Juuretiseks on kahte liiki baktereid: Lactobacillus bulgaricus ja Streptococcus thermophilus. Jogurti juuretisel on mitmeid ülesandeid: need lõhustavad piimasuhkrut ja toodavad sellest orgaanilis happeid (piimhapet peamiselt), kalgendavad piimavalke, eritavad tootesse jogurtile omaseid lõhna- ja maitseaineid, tagavad tootele vajaliku tiheduse ning sünteesivad mitmeid vitamiine. Juuretise bakterid on suutelised lõhustama ka piimavalke ja- rasvu, muutes need piima toitained inimkehale veelgi paremini omastatavaks.
Lisaväärtuse andmiseks rikastatakse jogurteid probiootiliste bakteritega- laktobatsillide ja bifidobakteritega. Farmi jogurtitele on lisatud juurde Lactobacillus casei, Lactobacillus acidophilus, Streptococcus Thermophilus, Bifidobacterium Bifidum. Probiootiliste piimahappebakterite kasulikkus avaldub jogurti tarbimisel mitmel viisil: tootesse lisatud bakterid takistavad nii otseselt kui kaudselt haigustekitajate kinnitumist ja paljunemist meie soolestikus ; jogurtiga sissesöödud bakterid soodustavad soolestikus seede- ja imendumisprotsesse; toodavavad mitmeid vitamiine ja bioaktiivseid peptiide ning antioksüdante; vähendavad erinevate toitainete ( piimavalk ja piimasuhkur) talumatusest tingitud vaevusi ning reguleerivad kõhulahtisust ja- kinnisust; rikastavad ja mitmekesistavad mikroobikooslust, mis on eriti oluline seedehäirete korral ning pärast vajalike bakterite kogukonda laastavat antibiootikumiravi.
Süsivesikud, valgud , rasvad
Põhiliseks süsivesikuks on piimasuhkur e. laktoos . Võrreldes piimaga sisaldab jogurt vähem piimasuhkrut ning seetõttu sobib jogurt eriti hästi neile inimestele, kelle seedekulgla piimasuhkrut üldse ei talu. Kõige vähem süsivesikuid on maitsestamata jogurtis.
Piimavalk on organismile väga vajalik kuna on täisväärtuslik toiduvalk. Piimavalgus sisalduvad kõik inimkehale vajalikud asendamatud aminohapped. Piimahappebakterite tegevusena on jogurtis piimavalgud rohkem või vähem kalgendunud, mistõttu seedub jogurt võrreldes piimaga oluliselt kiiremini.
Jogurti rasvasisaldus sõltub otseselt toorme rasvasusest. Rasvasuse alusel jaotuvad jogurtid kolme rühma: kõigepealt on rasvavaesed tooted, mille rasvasisaldus jääb vahemikku 0,1- 0,5%; teise rühma moodustavad piimajogurtid, rasvasusega 1,5- 3%; kolmanda rühma moodustavad dessertjogurtid, milles on rasva 5- 10%. Oma rasvasusega ületavad veel dessertjogurteid teatud koorejogurtid. Jogurti toidurasvad on olulised eelkõige energia seisukohalt. Lisaks annavad nad tootele tajutava pehmuse ja maheduse ning erilise maitse.
Vitamiinid ja mineraalid
Jogurti järjepidevalt tarbimisel rahuldab jogurt meie vitamiinivajadust üsna arvestaval määral. Jogurtis leiduvatest vitamiinidest on olulisim vitamiin A - immuunsussüsteemi tagamisel , rasvasemates ka vitamiin D ning B- rühma vitamiinid (B2, B5, B10 ja B12), mis on oluline ainevahetusprotsessides ja hea nahale, küüntele, juustele ja nägemisele. Mineraalainetest leidub jogurtis suurel määral kaltsiumi, kaaliumi , magneesiumi ja fosforit, mis on tuntud kui luustiku ja hammaste tugevdajatena.
Keefir ehk kefiir on täis-või poolkooritud piim, mida on kääritatud mitme bakteriliigi ja pärmiga. Hapuka maitsega keefir on pisut gaasiline ja selles leidub vähesel määral (~1-2%) alkoholi. Keefiris on esindatud kõik mikrotoitainete rühmad, tema valkudest saab inimorganism paraja koguse kõiki aminohappeid . Hapendatud piimajook on ka kergesti omastatav. Kergesti omastatavat keefirit tasub tarbida igas eas. Parimate toiduainete hulka kuulub keefir mitmel põhjusel :
1) Keefiri valgud on inimkeha jaoks väga suure bioväärtusega, andes väga hea koguse ja sobivas vahekorras kõiki aminohappeid, sh ka neid, mida organism ise ei tooda. Lisaks on keefirit hõlbus seedida, sest selles leiduvad piimavalgud on juba eelkalgendunud ja osaliselt mikroorganismide ensüümide abil lõhustatud. Mõnede piimavalkude allergeensus hapnemise käigus väheneb ja nii on keefiri juues vähem probleeme ka piima suhtes tundlikel inimestel.
2) Rasvasus pole keefiri juures üldse küsimus. Näiteks väherasvase ja rasvase keefiri vahe on kõigest veidi üle 3%, mis kalorsusse ümber panduna annab lOOgrammise joogiportsu kohta juurde vaid 30 lisakalorit. Kalorsus polegi probleem, sest meil kõige enam müüdav 2,5% rasvasisaldusega variant annab klaasitäie puhul umbes 100 kcal toiduenergiat. Keefiril on värskendav, nõrgalt terav maitse. Teravus on aga seda vähem tajutav, mida rasvasem on keefir. Arvestades mitmekesise koosseisuga lipiidide hädavajalikkust inimkeha aine-ja energiavahetuses, sobib ka rasvasem keefir igati hästi. Südamelihas kasutab tavaolukorras eelistatult just rasvhappeid. Eriti oluline on rasvasem keefir laste toidulaual, nende maitsmismeel on tundlikum ja energiavajadus mõnevõrra suurem.
3) Sõltuvalt toote rasvasusest ja kääritamise kestusest on keefiris umbes 3,5-4% süsivesikuid, millest põhiosa langeb laktoosi arvele. Seda on aga vähem kui tavapiimas, sest segajuuretise mikroorganismid kasutavad osa laktoosi ära. Seetõttu sobib keefir neile, kel probleeme laktoositalu-misega.
4) Keefiri koostises on esindatud kõik mikrotoitainete rühmad sobivas vahekorras. Keefir on väga hea kaltsiumi ja tsingi ning märkimisväärne fosfori, magneesiumi, kaaliumi ja joodi allikas. Ta on ka väga hea K-, B2-, В - ja H-vitamiini ning märkimisväärne B3-vitamiini andja. Ekstra tähtis on see, et keefiris on inimorganismile sobiv B]2-vitamiini vorm.
5) Keefir on üks parimaid inimese veevajaduse katjaid. Ühelt poolt on tal suur veesisaldus (keskmiselt 88%), teisalt seob seda vett valk, mistõttu selle doseerimine seedetraktist verre toimub sobivalt aeglaselt ehk märksa funktsionaalsemalt kui sama koguse tavalise vee joomise järel.
6) Probiootiliste piimhappebakteritega rikastatud keefir on veelgi mitmekesisema bioväärtusega.
Ja veel: kuigi lisaainete hulgas on ka probleemituid loodusesindajaid, on keefir ka siin silmapaistev - temas lisatud lisaaineid pole. See toiduainete koorekihti kuuluv tegija on hea ka paljudes toitudes. Nii sobib keefir segamiseks teiste janukustutajatega, näiteks mahladega. Koos puuviljadega saab keefirist valmistada smuutisid, keefirist ja maitsetaimedest teha vürtsikaid salati- kastmeid . See jook sobib suurepäraselt kama tegemiseks (ühenduvad taimse ja loomse toidukraami väga head jooned). Keefirit saab kasutada ka lihamarinaadide alusena : just mõõdukas happesus soodustab liha sidekoe pehmenemist, kuid ei veetusta liha ega muuda ka eriti maitseomadusi.
VALMISTAMINE
Valmistamiseks on vajalik piima pastöriseerimine ja jahutamine. Hiljem lisatakse keefiriseen ehk juuretis ning sobivas soojuses toimubki hapnemine. Keefiri valmistatakse lehma-, kaameli-, kitse - või lambapiimast. Keefiriseene moodustavad kääritavad pärmid (Saccharomyces kefir ja Candida kefir) ning bakterid (Lactobacillus caucasicus, Lactobacillus casei, Lactococcus lactis subsp lactis ja Streptococcus diacetilactis). Bakterid toodavad piimhapet, mis annab keefirile sellele iseloomuliku maitse. Pärm teisendablaktoosi süsihappegaasi ja alkoholi seguks. Alkoholi kogus keefiris ning toote paksus ja viskoossus sõltuvad kääritamise pikkusest.
TOIME
Keefiri tarbimine põhjustab allergiat oluliselt vähem kui piim, kuna hapnemise käigus kalgenduvad piimavalgud, mis enne joogi lõplikku valmimist mikroorganismide ensüümide poolt juba osaliselt lõhustatakse. Et tegemist on happelise joogiga (keefiri pH jääb vahemikku 4,2-4,6), siis on joogil seedenäärmete tegevust ergutav toime, mis mõjub positiivselt neile, kes kannatavad mao alahappesuseall.
AJALUGU
Väidetavalt pärineb keefir Elbruse jalamil asuvast mägikülast. Palju aastaid osati keefirit valmistada ainult Osseetias ja Karabahhias. Legendi järgi andis keefiriseened mägilastele prohvet Muhamed .
PILDID:
Kasutatud kirjandus :
http://www.farmi.ee/infot-piimast/keefir (09.04.12)
http://et.wikipedia.org/wiki/Keefir (09.04.12)
http://www.farmi.ee/infot-piimast/jogurt (09.04.12)