Jaan Koort (4)

11. klass
JAAN KOORT
Referaat
Juhendaja :
2008
Sissejuhatus
Jaan Koort (ill 1) sündis 6. november 1883 Sootaga vallas Tartumaal ja suri 14. oktoobril 1935 Moskvas. Ta oli eesti kujur , maalikunstnik ja keraamik. Koorti looming tekitas eesti seni akademistlikus skulptuuris murrangu. Varaseis kujudes ilmneb impressionismi mõju ja kallakut sümbolismi. Varased maalid olid postimpressionismi mõjulised linnavaated ja dekoratiivsed natüürmordid. Ta oli suurepärase vormitunnetusega skulptor , kes kasutas meisterlikult erinevaid materjale ning huvitus keraamikast, kasutades oma töis erinevaid glasuure. Jaan Koorti töid iseloomustab suurejooneline lihtsus ja suursugusus.
Lapsepõlv ja õpinguaastad
Jaan koort sündis 6. novembril 1883. aastal Tartumaal Sootaga vallas Pupastvere külas talupoja perekonnas. Lapsepõlvel oli erakordselt suur mõju tema edaspidisele elukäigule. Tema tähtsamaks iseloomuks oli see, et ta lähenes kunstile kui käsitööle, kui hingestatud käsitööle. Koorti perekonnas loeti palju, telliti „Olevikku“ ja „Valgust“, austati muusikat. Viiulimäng oli tema jaoks meeldivaim kõrvalharrastus, mis aitas teda isegi Pariisi nälja-aastatel mitmel korral välja kroonilisest rahahädast.
Esimesed kooliaastad veetis Koort Orge koolis, mille hoone pole säilinud. Õpetajaks oli Jaan antik – koloriitne kuju, kuid elust ja oludest araks löödud inimene. Kuna õppetöö toimus vene kooliinspektori ja kohaliku vaimuliku range kontrolli all, siis õpiti hoolega vene keelt, usuõpetust, tuubiti pähe keiserliku perekonna liikmete nimesid , laulutundides aga õpiti koraale. Järgmisena asus Koort õppima neljaks aastaks Tartu linnakooli, pärast seda läks veel aastaks H. Treffneri eragümnaasiumisse, kus lõpetas viienda klassi. Tartu- aastatel tärkas tal ka huvi kunsti vastu, mis teda juba 1902 . aastal viib Stieglitzi kunstikooli Peterburis.
Tartu oma ülikooli ja võrdlemisi intelligentse keskkonnaga mõjus soodustavalt eesti haritlaskonna esimese põlvkonna vaimsele arengule. Seal moodustati mitmesuguseid seltse, kus kujunesid välja ka Koorti kunstihuvid. Õpinguaastail Tartus on tema kunstiharrastused aga veel küllaltki ebamäärased. Koort luuletas, võttis viiulitunde M. Metsanurga juures, kelle kaudu tutvus tulevase viiulikunstniku ja revolutsionääri Ed. Sõrmusega. Vabal ajal külastas Koort Saksa Käsitöölise Seltsi joonistuskursusi, mis asutati kaheksakümnendate algul kohalikele käsitöölistele vajaliku joonistusoskuse andmiseks. Seal õpiti tundma kujutavat geomeetriat, perspektiivi ja joonistamist. Pärast seda, kui 1883. aastal kutsutakse õpetajateks skulptor F. Villebois ja maalikunstnik R. Mühlen, laienes õppetegevus tunduvalt. Just tänu Mühleni entusiasmile, kes oskas noori ergutada tõsistele kunstiõpingutele, on koolist võrsunud tulevasi tuntud eesti kunstnikke, nagu K. Raud ja J. Koort.
1902. aastal oli Koorti nimi Peterburi „ Parun Stieglitzi tehnilise joonistuse keskõppeasutuse“ nimekirjas, algul küll vabakuulajana, sest tal puudus täielik eelharidus , kuid 1903. aastal oli ta juba täisõiguslike õpilaste nimekirjas. Stieglitzi kunstikool oma praktilise tarbekunstialase suunaga avas lõpetajaile küllaltki head perspektiivid tegutsemiseks kodumaal kiiresti arenevas mööblitööstuses või teistes kergetööstuse ettevõtetes. Ajal, mil Koort astus Stieglitzi kooli, domineeris seal hingetu elektika. Seda ajajärku peetakse tarbekunsti ajaloo kõige sügavama languse perioodiks . Koortil aga mõnel määral vedas. Tema õpetajaks skulptuuriklassis oli tuntud vene skulptor M. A. Tšižov. 1905. aastal lahkus Koort revolutsioonilistel sündmustel Pariisi.
Pagulasaastad Pariisis
1905. aastal läks Koort Pariisi. See tõi kaasa järsu pöörde kunstniku elus. Katkeb vahetu side kodumaaga ning lähedaseks muutunud Peterburi kunstieluga. Jaan Koort läks Pariisi kindla tahtega õppida, kasutada maksimaalselt seda, mida pakkus Pariis oma Kunstiakadeemiaga, rohkearvuliste eraateljeedega, iga- aastaste hiiglaslike kunstinäitustega. Koort oli vitaalne ja jõuline isik, ta suutis Pariisi tormilistest aastatest kõihutamatult välja tuua oma kriitilise mõistuse ja ammendamatu optimismi, maameheliku jõu ja tasakaalu. Paratamatult pidi Pariisi keskkond suuremal või vähemal määral kunstnikule mõju avaldama, kuid ka kõige traagilistematel momentidel, meeleheite ja väsimuse hetkedel aitasid loomupärane optimism ja muhe huumor tal rühkida edasi. Esimesed Pariisi-aastad kujunesid tema jaoks väga raskeks ning majanduslik kitsikus ning nälg olid tema alalisteks kaaslasteks . Siis tegi ka Koort tänaval oma esimese viiuliesinemise, millega teenis natukene raha.
Hiljem kolis Koort linna lõunaserval asuvasse kunstikehvikute kolooniasse „La Ruche“. Ent ka seal, koos eesti kolleegidega, elas Koort endiselt äärmiselt viletsates majanduslikes tingimutes. Tema materjaalne olukord paranes alles pärast reisi kodumaale 1908. aastal, mil ta sai mõningaid tellimusi ning mil ta esines edukalt Pariisi ja kodumaa kunstinäitustel. Sel ajal saavutas ta loominguks vajaliku enesekindluse ning usu oma võimetesse.
Pariisis õppis Koort 1908. aastani Pariisi Kunstiakadeemias – Ecole des Beaux -Arts’is, hiljem täiendas ta ennast mitmes erastuudios. Skulptuuris sai tema juhendajaks akadeemik A. Mercie, maalimist õppis ta J. Adleri , R. Collini, F. M. H. Lucasi eraateljeedes. Üsna pea muutus Koorti, nagu kogu noore skulptorite põlvkonna ebajumalaks A. Rodin. Rodin tõi sügava pöörde prantsuse skulptuuri. Koort suutis omaks võtta Rodini kõige väärtuslikumad printsiibid – meisterliku modelleerimise, marmor - ja pronksskulptuuride maalilise pinnakäsitluse, eriti aga tähelepaneliku natuuri tundmaõppimise, mis aitas Rodinil ületada tema eelkäijate piiratust ja argust inimese keha kujutamisel, natuuri vahetult tunnetada.
Esimene ulatuslikum säilinud Koorti teos on vanamehe figuur „Mure“. Koort on kujutanud vanameest longus pea ja jõuetult langevate kätega, kuivetunud, närtsinud ihuga. Koort näitab pigem viletsust kui vanadust. Lõdvalt rippuv nahk, tursunud sooned, sõlmelised lihased, tühjus pilgus kõnelevad närtsimisest, lootusetust resifnatsioonist. Oma teostuselt on skulptuur vastuoluline . Heale akadeemilisele koolile viitab anatoomia põhjalik tundmine, figuuri kindel ülesehitus, küllalt suur vilumus anda edasi elamust ja meeleolu figuuri plastilise iseloomustuse kaudu. Kuid selles teoses on ka jooni, mis viitavad autori vähestele kogemustele ühelt poolt, teisalt aga Salongi kunsti läbiseedimata mõjudele. Kunstniku parimad teosed käsitletavast ajajärgust on tema „ Melanhoolia “ ja „Henrik Ibsen“. Mõlemad vastavad sümbolismi esteetikale. Väljapaistvam on neist H. Ibseni portree. Koorti „Ibsen“ on terviklik teos, lahendatud ühtses käsitluslaadis ning selles osas liitub täiesti Rodini ja eriti tema õpilase Bourdelle’i jõulise, kohati ülepakutud tundepaatosega teostega.
Sellel ajal hakkas Koort saama ka tunnustust oma loomingule. Tema nimi hakkas läbi käima retsensioonidest, näituste ülevaadetest. Tema enesetundele avaldas see väga tugevat mõju. Tema loomingule hakkasid tähelepanu pöörama juba kunstikaupmehed ja Koort oma naiivsuses ei taha midagi muud, kui ennast koos oma loominguga Bernheimidele maha müüa, kuid ta unustab, et see tähendaks eluaegset orjust . Õnneks ei tulnud sellest midagi välja. Pariisis hakkas Koort tellimusi täitma. Eestist sa ta tellimuse kahele tööle – jakob Tamme hauamonumendile ja Nõo kiriku altarile apostlite puust skulptuuridele, millel küll kunstniku loomingulises biograafias erilist tähtsust ei ole. Jakob Tamme büst sai valmis 1909. aasta algul. Arvustustes leidis see töö aga võrdlemisi jaheda vastuvõtu.
Koort käis ka tihti Eestis ning teistkordsel kodumaal viibides 1910 . aasta suvel tutvus Koort oma tulevase abikaasaga Mari Uusmaniga. Koort valis endale väärika eluseltsilise, nad üürisid elamiseks ruumika ateljee, millest sai ka eesti kunstnike armastatud kohtumispaigaks. Uusmaniga sa koort ühe tütre ja kolm poega .
Maali alal on tema väljapaistvamaks teoseks „Pariisi eeslinn “. Selles teoses leiame kõiki tema väiksematele maastikuetüüdidele iseloomulikke jooni. Kujutatud on inimtühja Pariisi agulitänavat ajahambast puretud kivist tulemüüride, kõrgete piirdeaedade ja maaliliselt ebakorrapäraste hoonetegruppidega. Peamotiiv jääb keskplaani, mida rõhutavad sügavusse viivad tänava ja piirdeaedade perspektiivjooned. Tiheda pastoosse faktuuriga annab Koort edasi majaseinte ebaühtlust, maalilist pinnamõju, peente värvivarjunditega modelleerib plastiliselt selgepiiriliste majaseinte erinevat värvust. 1909. aastal Eestis viibides maalis Koort rea Pühajärve ja selle ümbruse motiive . Võrreldes Pariisi vaadetega on need maalitud märksa dekoratiivsemalt ja hoogsamalt. Peale maalimise töötas Koort neil aastail ka väga palju joonistuse alal. Tänaseni on säilinud rohkearvulised aktikrokiid, portreejoonised, mis kõnelevad pingsast ja järjekindlast natuuri tundmaõppimisest.
1910. aastal algas Koorti loomingus uus etapp, ta vabanes lõplikult sümbolismi mõjudest. Uee etapi esimstes töödes paistavad silma Rodini koolkonna maalilise käsitluslaadi tugevad järelmõjud. Ta kasutab peamiselt pehmemaid kiviliike – marmorit ja liivakivi. Selle aja silmapaistvaim töö oli „Abikaasa portree“, kuid võrreldes järgnevate töödega ei valdanud Koort seal veel küllalt seda hämmastavat oskust saavutada loomulik, nagu iseendastmõistetav üleminik kivilahmakast peaks, mis moodustaks sellega lahutamatu kompositsioonilise terviku.
Kunstniku meisterlikkuse kasvu on eriti märgata aastatel 1915-1916 Moskvas teostatud kahes naisportrees. Neist esimene, eestis modelleeritud „Naise pea“ oma kompaktse massiga, rahuliku selge siluetiga, meisterliku vormikäsitlusega on kunstniku tähelepanuväärivaks saavutuseks. Teose mõjujõudu aga vähendab liigne staatika, eriti näo ilmestamisel. Hoopis teistsugune oli samal ajal teostatud „Abikaasa portree“. See on koorti varasema loominguperioodi tippsaavutuseks ja pika arengutee lõppresultaadiks. Oma käsitluslaadilt on abikaasa portreele väga lähedane „ Karjapoiss “ (ill 2).
Pariisi-periood oli koort isikupärase loomingulaadi kujunemise ja küpsemise ajajärguks. Koorti jõuline ja omapärane kunstnikuisiksus formeerus Pariisi keerulises ja vastuolulises kunstimiljöös. Sellele vaatamata oskas Koort leida oma tee kunstis ja mainitud perioodi lõpuks on ta kordumatu loomingulise isikupäraga silmapaistev skulptor.
Loomingulise õitsengu aastad kodumaal
1916. aastal pöördus Koort kodumaale tagasi ning asus esialgu elama Tartu, kus töötab suurem osa eestti loomingulise intelligentsi esindajaist. Tartu-aastatel töötas Koort hämmastamapaneva energia ja hooga. Kesksel kohal selle perioodi loomingus on kunstniku talupojaportreede sari. See sari on mitmes suhtes tähelepanuväärne. Esiteks kajastab see kunstniku püüet luua rahvusliku tüübi, eestlase koondportreed. Teiseks püüab Koort vastandada oma loomingut – rahvusliku omapära teadliku rõhutamisega – kosmopoliitilise modernistliku kunsti rahvuslikule nihilismile. Kolmandaks , Koort vastandab oma sarja kitsarinnalistele natsionalistlikele tendentsidele, rahvusromantilise suuna esindajatele, kes tuletasid rahvusliku vormi mehaaniliselt ja otseselt talurahvakunsti vormielementidest, langedes sealjuures primitiivsesse stilisatsiooni ja lihtsustamisse. Sarja tööde kõige suuremaks väärtuseks on poeetilisus, romantiline muinasjutulisus. Sarjas elab rahvaluule , rahvaeepose vaim. Seeria ühed paremad skulptuurid on „Eesti taat “ ja „Piibumees“. Vaatamata seeria üksikute tööde erinevale väärtusele on mainitud teoste sari Koorti tähtsamaks panuseks eesti rahvuslikku kunsti. Sisu ja vormi ühtsus, kindel ideelis-kunstiline kontseptsioon, üksikute peade lõpetatus ja kompositsiooniline selgus – kõik need koorti talendi parimad jooned kehastuvad selles seerias.
1921. aasta maikuus asus Koort Tallinna. Seal alustas ta pedagoogilist tegevust kunsttööstuskoolis. Tallinna-perioodil ei arene aga kunstniku loominguline tegevus enam sellise hoo ja järjekindlusega. Tema loomingut pidurdas ideelis-kunstiliste eesmärkide ähmasus. Ta reisis inspiratsiooni saamiseks Pariisi, osales mitmetel näitustel, kuid oodatud tulemust see ei andnud. 1923. aastal avas Koort personaalnäituse. Sel perioodil teostas Koort tellimustöödena ka mõned monumentaalskulptuurid. Parimaks nendest on C. R. Jakobsoni hauamonument Kurgjal.
Võitlusaastad
1926. aastal toimus oluline pööre Koort biograafias. Tekkis järsk muutus. Purunes kindel töörütm, millest Koort oli pidanud kinni raudse järjekindlusega. Kunstnik kaotas hingelise tasakaalu, optimismi ja elurõõmu, mis tal seni oli aidanud ületada ettejuhtuvaid raskusi, millest tal kunagi puudus ei tulnud. Sel perioodil kirjutas Koort palju artikleid ja arvustusi ajalehtedele. 1927. aastal reisis Koort Austraaliasse.
Uute teede otsingul
Pärast tagasijõudmist Austraaliast asus Koort uuesti tööle oma ateljees Kadrioru põlises pargis Mäekalda tänav 3. Sellel perioodil oli Koorti peamiseks huvialaks kunstiline keraamika . Keraamikavaimustusel oli mitu põhjust. Puhtväliseks oli asjaolu, et Koorti Austraalias viibimise ajal oli tarbekunstnik O. Martinson ehitanud kunstniku ateljeesse keraamikaahju. Kuid tegelikud põhjused peitusid muus. Esiteks püüdis Koort teha oma loomingut rahvale kättesaadavaks, kavatsedes oma skulptuure paljundada keraamikas , nagu ta oli seda püüdnud teha kunstgraniidis. Edasi tahtis ta aga viia keraamika tootmise juba laiemale tööstuslikule baasile, teha dekoratiivesemeid – vaase, tuhatoose, serviise jne. See aga tal ei õnnestunud, sest ta ei suutnud konkureerida odava välismaa kaubaga.
Koorti esimene ja parim teos loomaskulptuuri alal on „Metskits“ (ill 2), mis kuulub euroopa loomaplastika suurteoste hulka. „Metskitses“ avaldub Koorti peen lürism. Kompositsioonis on meisterlikult lahendatud keerukas liikumismotiiv, mis nagu viitab valmisolekule väiksemagi hädaohu puhul välkkiirelt kohalt kaduda. Tervikuna on „Metskitsel“ suurepärased dekoratiivsed omadused. Paigutatuna muruväljakule Toompea jalamil on ta muutunud Tallinna linnapildi lahutamatuks osaks ja ühtlasi eesti skulptuuri üheks populaarsemaks teoseks.
1934. aastal sõitis Koort Nõukogude Liitu. Seal hakkas ta tööle suure vaimustusega , innustatud soojast vastuvõtust. Nõukogude Liidus koodi talle erakordselt soodsad töötingimused. Kunstnikku rõõmustas kõrge tunnustus, mille osaliseks sai Nõukogude Liidus tema looming.
1935. aastal 14. oktoobril tabas keset aktiivset tööd Jaan Koorti ootamatu surm. Ta oli töötuhinas kuumast tsehhist õue läinud, haigestus seejärel kopsupõletikku ja suri. Moskvas korraldati talle suurejoonelised matused, pidulik leinatalitus toimus Vsekohudožniku saalis. Koorti põrm põletati ning urn saadeti abikaasaga Tallinna. Ta maeti Tallinna Rahumäe kalmistule.
Kokkuvõte
Koorti kunstiline pärand on eesti kunsti eredaks leheküljeks. Tema skulptuurid, maalid, keraamika kuuluvad eesti kunsti varasalve, innustavad vaatajat oma elulisuse ja iluga . Koorti teostel on silmapaistev koht nõukogude paljurahvuselises kunstipärandis. Koorti kunst õpetab skulptoreid sügavalt mõistma oma eriala spetsiifikat, innustab tänapäeva kunstnikke teenima ennastsalgavalt oma rahvast, looma rahva väärilisi kõrgetasemelisi kunstiteoseid.
Lisa
Illustratsioon 1. Jaan Koort
Illustratsioon 2. Jaan Koort „Karjapoiss“.
Illustratsioon 3. Jaan Koort „Metskits“.
Kasutatud kirjandus

Gens, L. Jaan Koort. Tallinn: kirjastus Eesti NSV Kunst, 1964, lk 5 – 164.

http://kunstiveeb.arhiiv.ee/elulood/Koort.html 08.05.08

http://www.e-kunstisalong.ee/?e=oksjonid&o=18&num=1823 08.05.08

http://www.e-kunstisalong.ee/?e=oksjonid&o=16&num=874 08.05.08