Islamiriigid maailmapoliitikas ja nende diplomaatia (0)

Islamiriigid maailmapoliitikas ja nende diplomaatia
Alustada tuleb Muhammadist (570-632) . Ta oli pärit Quraiši hõimu Hašimi suguvõsast. Ta jäi varakult orvuks ja kasvas üles onu Abu Talibi perekonnas. Noore mehena sai temast kaamelikaravanide saatja . Hiljem abiellus ta oma tööandja, kaupmehe lese Hadidžaga. Ta jäi kirjaoskamatuks. Tähelepanelikkus, kuulamisoskus võimaldasid tal omandada teatud judaismi ja kristluse põhitõdesid.
Nende kuuest lapsest jäid ellu neli tütart.
Muhammad ei olnud ainult uue usu kuulutaja. Ta oli ka leidlik ja fanaatiline araabia hõimude ühendaja. Ühendamine toimus sõja ja vägivalla teel nagu mujalgi maailmas. Ta lootis pöörata oma usku ka Mediina juudid , keda ta austas. Algul ta palvetas näoga Jeruusalemma poole. Kui juudid ei nõustunud temaga, siis pidid muslimid hakkama palvetama näoga Meka poole.
Muhammadi Mediinas loodud kogukond ehk umma sai islamistliku teokraatliku riigi algmudeliks.
Peale surma 632 aastal tuli valida ta asetäitja ehk kaliif . Kuna prohvet ise selgesõnaliselt oma asetäitjat (esindajat) ei määranud, siis tänapäevani kestavad vaidlused õigusjärgluse üle, mis lõhestavad islami maailma.
Prohveti noorima tütre Fatima mees Ali väitis, et tema on järglaseks määratud. Enne Muhammadi surma juhatas palvetusi aga tema lemmiknaise Aiša isa Abu Bakr . Valiti Abu Bakr. Ali ei nõustunud sellega, aga lootis tulevikus saada ise kaliifiks.
Algasid alistatud hõimude mässud, aga kaliif Abu Bakr (632-634) lõi Mediina all puruks ülestõusnute väed ja ühendas kõik araabia hõimud ning alustas Pärsia vallutamist.
Järgmine kaliif Umar ibn al Hattab ( 634-644) laiendas edukalt Araabia valdusi.
635 aastal vallutati Damaskus ja aastatel 661-750 oli ta araablaste pealinn.
637 aastal sisenes Umar valgel kaamelil Jeruusalemma ja valis välja koha mošee ehitamiseks. Ta ei puudutanud kristlaste ja juutide pühamuid.
Umari ajal sai kalifaat oma lõpliku, teokraatliku struktuuri.
Tema tapmine ja islami sisevastuolud ei takistanud impeeriumi laienemist.
Kolmas kaliif Uthman ibn Affani ,prohveti väimees (644-656) jätkas ekspansiooni. Tema juhtimise all vallutasid araablased Küprose, Liibüa, allutasid endale ja islamiseerisid võimustruktuurid Iraanis , Afganistanis ja Indias.
Aastal 656 Ali pooldavad sõdurid tapsid Uthmani ja valisid AIi ibn Abu Talibi uueks kaliifiks.
Tema volitusi aga ei tunnistanud prohveti armsaim naine Aiša ja tema poolehoidjad. Samal aastal toimus kaamelilahing Basra all, kus võitjaks jäi Ali. Aiša süüdistas Ali`d , et ta ei ole Uthmani eest kätte maksnud.
Ali mõrvati 661 aastal. Ta pooldajad kuulutasid kaliifiks poja Hasani. Poeg otsustas lunaraha kasuks. Nüüd tuli võimalus võimule trügida Mekas tegutsenud prohveti vaenlaste Umaijaadide suguvõsal. Kaliifiks sai Uthmani onupoeg Mu`avia I.
Riigi keskuseks sai Süüria pealinn Damaskus. Algas araabia ekspansiooni teine periood.
Nad vallutasid Küprose, Rodose, Armeenia, Kaukaasia ja 711 tungisid Hispaaniasse. 712 aastal vallutati Sevilla, 716 Lissabon .
720 jõudsid Prantsusmaale. Euroopat sooviti muuta Damaskuse provintsiks. Araabia riik sai suuremaks kui kunagine Rooma impeerium .
Sada aastat peale prohveti surma said araablased 732 aastal Poitiers lahingus strateegilise kaotuse osaliseks frankide majordoomuse Karl Martelli poolt. Nad jätkasid ekspansiooni.
IX sajandil vallutasid Korsika ja Sardiinia ja 846 aastal olid Rooma väravate all.
Oma ekspansiooni alguses araablased ei surunud alistatud rahvastele peale oma usku.
Nad ehitasid kindlus-linnu (Kufa, Qum, Mosul, Basra jne.) ja korjasid andamit dhimmide ehk teiseusuliste käest. Karistati ainult maksude mittemaksjat.
Umar II (717-720) oli esimene kaliif, kes alustas alistatud rahvaste vägivaldset islamiseerimist. Edu ei olnud, kuna kadus dhimmide maksubaas.
Peale tema surma nõudsid šiiidid võimu üleandmist Ali otsestele järglastele.
749 aastal Ali pooldajad vallutasid Kufa linna ja kukutasid Umejaadide viimase kaliifi .
Uus abbasiidide hõimu kaliif Abu- al Abbas al- Saffa (750-754) tapab kõik Umaijaadide suguvõsa mõjukad liikmed. Algas absoluutse monarhia kujunemine, mis oli selle ajani islamile võõras.
Araabia kultuuri ja poliitika keskuseks sai 762 aastal rajatud Bagdad .
Jätkuvad vaidlused ja tülid selle üle, kes prohveti järglastest on õige kaliif ja kes mitte.
Kümnendal sajandil sai selgeks, et islamiriik ei ole suuteline säilitama oma poliitilist terviklikkust ja alates 935 aastast jäi kaliif ainult formaalselt umma juhiks.
1288 rajab Uthman, ghazi ehk püha sõdalane rajab Bütsantsi Anatoolias Osmanite dünastia .
Viimane kalifaat Osmani impeeriumi kujul lõpetas oma eksistentsi alles peale I maailmasõda 1924 aastal. Türgist sai ilmalik riik.
Araablaste diplomaatia lähtus samadest põhimõtetest kui bolševistliku Venemaa diplomaatia selle trotskistlikus variandis.
Diplomaatia oli vajalik ajutise suhtlemisvahendina perioodil, kuni kõik rahvad ei ole veel islami usku omaks võtnud. Bolševikel oli ajutine diplomaatia vajalik kuni maailmarevolutsiooni võiduni.
XI sajandist pärit memuaarid annavad hea ülevaate araablaste diplomaatiast. Saadikutena lähetati alati kaks isikut. Üks oli tähtis isik õukonnast ja teine oli õpetatud mulla.
Kaasas oli kaks kirja. Esimene oli adresseeritud valitsejale, keda külastati.
Kiri algas alati tsitaadiga koraanist , siis loetleti üle mõlema valitseja tiitlid .
Sellele järgnes saadikuid kiitev lõik. Lõpus toodi ära saadikute volitused .
Teine kiri oli määratud esimesele saadikule, kus olid instruktsioonid tegutsemise kohta. Kuidas tervitada, kellele kingitusi jagada.
Omapoolsesse lepingu projekti ta muudatusi ei tohtinud teha. Kui võõrustaja riik lepinguga rahul ei olnud, võis läbirääkimisi jätkata, kuid otsustamiseks oli vaja saada uued instruktsioonid.
Kui leping sai allkirjastatud , pidi saadik nõudma, et valitseja, tema pojad ja õukondlased annaksid vande, mis kohustab lepingut täitma. Keeruliseks toiminguks oli kinkide jagamine. Osa kinke jagati saabumisel. Teine osa jagati peale läbirääkimiste edukat lõppemist. Ebaõnnestumise korral viidi kingid koju tagasi.
Välisdelegatsioonide vastuvõtmine toimus nagu Bütsantsis Külalised võeti vastu piiril . Kohe läkitati kiirkuller valitseja juurde. Ta pidi ette kandma delegatsiooni liikmete, teenijate ja kaitsjate arvu kohta. Külalised jäid võimude valve alla, neid toideti ja kindlustati öömajaga.
Saadikuid ei tohtinud halvustada isegi siis, kui nad esindasid vaenulikke riike.
Koraanis on öeldud: saadiku ülesandeks on täpselt edasi anda sõnumi sisu.
Araablased said aru, saadikutel võivad olla ka varjatud ülesanded, millest avalikult ei räägita.
Maal viibimise käigus sai selgitada, milline on teede olukord, kuidas saab ületada jõgesid, kui arvukas ja hästirelvastatud on valitseja sõjavägi ? Kas hobuste jaoks on piisavalt sööta jne.?
Ka araablaste saadikud pidid tähelepanelikult õppima kohalikku olukorda.
Millised on kohalikud kombed? Milline on valitseja iseloom? On ta noor või vana, haritud või harimatu? Kas tema valdused on korras ja hoolitsetud?
Kas ta sõdurid on oma teenistusega rahul või mitte? Kas ta väejuhid on piisavate kogemustega või mitte? Kas ta rahvas on vaene või rikas? Kas ta lähikondsed on haritud või mitte? Kas veini juues on valitseja lõbus ja sõbralik või mitte? Kas ta eelistab sõjameeste või oma naiste seltskonda?
Lisaks ametlikele delegatsioonidele täitsid diplomaatilisi funktsioone veel erilised usaldusisikud, amanid. Tegemist oli sarnase institutsiooniga nagu proxenid Kreekas. Amanid pidid kaitsma muslimite huve riikides, milledega olid sõlmitud rahulepingud . Tänapäeva mõistes olid nad aukonsulid.
I