Inimese siseheitlus hea ja kurja vahel (3)

Kirjand , essee
Inimene siseheitluses hea ja kurja vahel
Igas elusolendis on midagi positiivset ning samas negatiivset. Loomade puhul tundub, et valik hea ning kurja vahel sõltub instinktidest, kuid homo sapiensi liigi esindaja elus hoopiski muust . Kuulsa empiristi John Locke `i seisukohalt on inimene sündides kui tabula rasa, kes pole veel midagi kogenud - seega ei saa ta olla ei halb ega hea. Nõustudes tema arvamusega, algab siseheitlus järelikult siis, kui ollakse võimelised suhtlema end ümbritsevate persoonidega ning puututakse kokku ühiskonna ja viimase tingimustega. Inimest nii-öelda kisuvad lõhki peamiselt järgmised faktorid : õiglusemõistmine, rahahimu või -vajadus, armastus, põhimõtetele kindlaks jäämine. Raske on otsustada, milline on õige tee saavutamaks oma tahtmisi.
Inimesed sooritavad alatasa õilsate eesmärkide nimel õudusttekitavaid ja ebamoraalseid tegusid . Üritades lahendada probleeme, valitakse tihti vale, endalegi vastumeelne viis seda teostada, kuna hetkel näis see ainus ja õige lahendus. Fjodor Dostojevski romaanis "Kuritöö ja karistus " tapab noor üliõpilane Raskolnikov õilsal eesmärgil jõleda liigkasuvõtja ning olude sunnil ka mõrva tunnistaja. Noormees on veendunud, et ühe "kohutava maailma" elaniku tapmine oli heategu kõigile noortele ja andekatele, kes oma unistusi teostada tahavad. Tunnistaja mõrv oli aga paratamatus , mida Raskolnikovi enda arvates polnud võimalik ära hoida - see võis öeldud olla ta omaenda süümepiinade leevendamiseks. Ta loodab edaspidi elada ausat ning vooruslikku elu, töötada meeletult, uskudes, et kuritegu siis hüvitub. Ometi näitab Dostojevski oma psühholoogilises kuriteo aruandes, et inetud, väärad abinõud madaldavad ka eesmärgi; Raskolnikov vaevleb süümepiinades ja on täielikus hingeummikus, kuni kahetseb siiralt.
Raha mängib inimese elus suurt rolli. Ei ole võimalik omandada normaalset elukohta, moodsaid riideid, tehnoloogiat ja muud kaasaegses ühiskonnas tarvilikku ilma selleta. Raha saamiseks on mitmeid võimalusi: inimene võib rabada palehigis, teenides rahuldavat palka, hankida nimetatut kergelt, näiteks pettuste abil või - mis kõige lihtsam - röövida panka. Viimane võimalus langeb enamasti ära, kuna tänapäevased turvaelemendid on niivõrd täiuslikud, et säärase kuriteo sooritamisel karistuseta ei pääse. Vaadeldes aga kaht teist varianti , tekib küsimus: kas on mõtet rügada vähese raha eest, kui on võimalik teenida rohkem, seejuures väiksema vaevaga? Asetades inimese dilemma ette, on nii mõnigi kas sunnitud või ahvatletud tegema paratamatult valiku, mis on talle endalegi väär ning vastuvõetamatu.
Ammu on teada liigkasuvõtmine, mida nüüdisajal kutsutakse palju peenema nimetusega - korruptsioon. Raha teenimiseks on väga paljud inimesed valmis loobuma oma põhimõtetest. Vähesel määral on seesuguseid, kes pärast pikka siseheitlust otsustavad moraali kasuks ega kasuta oma mõju ja võimalusi kurjasti. Tihti unustatakse, õigemini surutakse alla mõte, et teguviis on väär, ning lohutatakse end arvamusega, et tulemuseks on jõukus, võim ja heaolutunne.
Laialt on levinud ütlus: "Armastuses ja sõjas on kõik lubatud!", mida ka üsna kindlalt järgitakse. Mainituist esimese pärast on inimesed võimelised isegi tapma , kusjuures teise puhul tehakse seda nagunii . Televiisorist Ladina-Ameerika kireseriaale vaadates tundub, et armastus paneb tegema meeletuid tempe. Kohati aga näib, et eelmärgitud emotsiooni mõjuvõimsus on ülehinnatud ning liiga suureks paisutatud. Vastu võib vaielda inimene, kes on kogenud tõelist armastust, sellega kaasnevat õnne ja valu. Omamoodi siseheitlust pidas ka Lev Tolstoi romaani "Anna Karenina" nimitegelane, kes jäi truuks oma armastusele, mis talle hiljem ohtralt piina ning kannatusi põhjustas. Ka puhtad ja siirad tunded võivad muuta elu täielikult, kui inimese hingeseisund on olnud hell ning ootamatult on tehtud niivõrd saatuslik otsus.
Õigel ajal ja sobivas kohas võib põhimõtetele kindlaks jäämine olla ideaalne, kuid mõnikord tähendab see ränka katsumust. Inimene on puhta südametunnistusega isetu kodanik, kuid ei sobi ühiskonda, kuna tema ideed ja vaated kuuluvad ehk mõnda teise sajandisse. Näiteks Timotheus von Bock (Jaan Krossi "Keisri hull"), kellele said tema ausus ning väärtushinnangud hukatuslikuks. Hakates vastu keisrile, teadis Timo täpselt, millega riskib - kõik oli eelnevalt läbi kaalutud. Mehel tuli teha valik ja ta tegi selle vastavalt oma vaadetele ning tõdedele. Edasine näitab, et põhimõtetele kindlaksjäämine võib otsustajale olla kohutavate tagajärgedega, kuid samaaegselt on ta oma riskidest teadlik - kangelane on oma otsuse teinud.
Heitlus inimese sisemuses võib segi paisata kogu tema hingeelu ja mõttemaailma, rikkuda ära elu, mida on üritatud elada õigesti ning vooruslikult. Säärase tulemuse tõttu kardavad paljud teha nii-öelda õigeid valikuid ja leiavad, et moraalist on võimalik mööda hiilida. Inimene ei oska valida hea ja kurja vahel - tal on vaja varianti, kus oleksid kaks eelnimetatut põimunud, et säiliks "plussi" ja "miinuse" tasakaal nii hinges kui ka elukorralduses. Tegelikult on ju ühiskond suurel määral otsustaja , kumb võidab siseheitluses - headus või kurjus . Tugev inimene teeb aga ise valiku, kõigest hoolimata.