Inimese siseheitlus hea ja kurja vahel (5)

Inimese siseheitlus hea ja kurja vahel
Kes meist pole tahtnud hommikuti voodis kauem lesida, äratuskella vastu seina taguda ja karjuda, et vihkan seda tobedat päeva nii väga ja mind ei huvita, mida uut tal pakkuda on? Ükski päev ei alga valge lehena. Selle ülemisele servale on juba kirjutatud mineviku mõju. Oma tänaseidki tegusid tehes peame arvestama, et need mõjutavad meie tulevikku. Palume, et Ilmataat hoiaks päikese endale, sest täna domineerib ja valitseb meie negatiivne külg nagu kardetud piraadid merel. Kuid, miks astume siiski vasaku jalaga voodist välja, lahkume paha tujuga kodunt, vihastame kohmakate pensionäride peale ja ületame asulas kiirust? Nendeks põhjusteks on raha ja aeg, mis ümbritsevad meid igal pool. Vanaisa naljatas alati, et raha paneb isegi logardid ja vargad tööle, mis siis veel tööinimestest, tuleb ainult valida, kas rabad palehigis või petad kaaslasi. Loomulikult saan aru, et siin maailmas maksab kõik, kuid miks ei võiks poemüüja mulle kordki ilusa naeratuse eest toidukoti tasuta kaasa anda, selle asemel, et puuduvaid sente nõuda nagu ahne harakas ehetekastil? Nüüd jääb ainult loota , et ehk pesitseb mõni kroonike teksade tagataskus, mida kaunistavad pankroti tiitel ja suured moeaugud.
Huvitav, kas sadu aastaid tagasi armastasid ja mõistsid inimesed teineteist rohkem? Miks ei lõiganud Rapuntsel oma muinasjutus ise patsi maha, kuigi nägi ,et prints mööda seda tema poole ronib? Siis oleks ta kahjurõõmus vaadanud, kuidas vaeseke oma sinikaid ja marrastusi silub. Miks mõtlevad tänapäeval paljud tüdrukud kääridest, kui nendest kõnnib mööda ilusate ja pikkade juustega piiga? Olen kindel, et sellisele suhtumisele on suure tõuke andnud Ladina-Ameerika kirglikud ja temperamentsed seriaalid, mis muutsid meie malbed ja tagasihoidlikud Mallekesed ülbeteks ja püsimatuteks Esmeraldadeks, Caroliinadeks ja Delakruusideks. Kõik need lisaprobleemid ja näilised armastusepuhangud muudavad meie arusaamu ja ka maailma, kus elame. Me pole valuvormi tinasõdurid, keda ei saa tükkideks rebida ega halvale teele suunata.
Meie üle otsustab vaid Jumal, kellelt tihti pisarsilmis abi ja nõu palume. Kui madu kiusas Aadamit ja Eevat, siis ei pöördunud nad Jumala poole, kes nägi ja teadis, mis toimub. Ometigi ei sekkunud ta vahele, sest abivajajad ei hüüdnud tema nime ega palunud armu . Osad inimesed arvavad , et saavad ilma Jumalate ja religioonita hakkama, aga tunnevad muret, millega küll täita teiste inimeste hingeauke ja tuua tagasi nende rõõm ja elutahe. Samasugust auku kirjeldas ka Goethe oma imelises teoses ,, Faust ``. Mees oli täis veidrat rahutust, ta oli tohutult õppinud ning omandanud palju teaduskraade, kuid leidis, et ei tea midagi, mis suudaks inimsoole teed parema suunas näidata. Samal ajal vedasid taevas kihla Issand ning Mefistofeles, et viimane ei suuda Fausti õigelt teelt kõrvale kallutada. Vahest tunnen isegi, et sammun samu teid, mida mööda jooksid halvad poisid. Tajun tihti õhus kurjust ja õelust, kuid hingates seda mürki, tunnen, kuidas mu lootused ja armastus närtsivad ning asenduvad vihaga. Kuigi Faust mängis tulega, ei süttinud tema hing ega meel, sest ta oli loomuselt hea inimene, kes oskas armastada. Mees leiab oma elu mõtte igivanana ning mõistab, et inimese ülim eesmärk on töötada kogu inimkonna hüvanguks.
Asetades inimese dilemma ette, on nii mõnigi, kes on sunnitud või ahvatletud tegema valiku, mis talle endalegi võib väär tunduda. Inimesed sooritavad alatasa õilsate eesmärkide nimel ebamoraalseid tegusid. Fjodor Dostojevski romaanis "Kuritöö ja karistus " tapab noor üliõpilane Raskolnikov õilsal eesmärgil jõleda liigkasuvõtja ning ka mõrva tunnistaja. Noormees arvab , et ühe "kohutava maailma" elaniku tapmine on noortele ja andekatele heategu. Edaspidi tahab ta elada ausat ning vooruslikku elu, töötada meeletult, loota, et suudab sellega oma kuritöö eest tasuda. Ometi näitab Dostojevski oma psühholoogilises kuriteo aruandes, et see pole õige ning Raskolnikov vaevleb süümepiinades ja on täielikus hingeummikus, kuni kahetseb siiralt. Kahetsus paneb inimesi mõtlema, tundma oma vigu ja negatiivseid pooli. Tal pole rohkem saba ega sarvi kui armastusel , sest nad käivad käsikäes ning säravad pärast pikka ööd nagu hommikune päike.
Kuigi ükski päev ei alga valge lehena, siis ei häiri meid ka eilsed mured ega probleemid, kui oleme leidnud oma sisemise headuse ja rahu. Nüüd mõistame, miks Rapuntsel ei lõiganud oma lõpmata pikka patsi maha, kuigi tal sellest kahju polnud, sest neiu ootas tõelist armastust, mis teda õnnelikuks teeks . Ka inimene leiab oma õnne, kui ta saab aru, et naeratades hommikuti päikesele vastu ja soovides kõigile vaid head, leiab oma koha, kus ei kõigu ta enam hea ja kurja vahel.
Auri Juhkam