INIMESE NÄGEMINE (0)

Nägemine

Ümbritsevast keskkonnast saab inimene suurema osa informatsioonist nägemismeele abil. Nägemiselundiks on silm. Silm on nägemisanalüsaatori perifeerne osa, võimaldab eristada valgust, värvust, esemete kuju, suurust ja liikumist ruumis. Peale silmamuna ja selle abielundite hõlmab nägemisanalüsaator nägemisnärvist ja ajusisestest nägemisteedest moodustuva juhtetee ja ajus paiknevad nägemiskeskused. Normaalselt nägeva inimese silmas ilmub, nagu fotoaparaadis, vaadeldavast valgustatud esemest silmamuna tagaseinal retseptorite vahendusel selge vähendatud ja ümberpööratud kujutis. Valguse mõjul tekib võrkkesta valgustundlikes kolvikestes ja kepikestes fotokeemilise protsessi (nägemispigmendi rodopsiini lagunemise) tagajärjel erutus , see läheb närviimpulsside voona juhteteid kaudu nägemiskeskusesse ja seal analüüsituna muutub nägemisaistinguks. Nägemisaistingul põhineb meelelise tunnetuse protsess – nägemistaju. Nägemistajul on võrreldes teiste meeltega suurim tunnetuslik tähtsus. Silmal on võime kohaneda valguse tugevuse muutusega ning eristada esemete kuju ja suurust ka hämaras valguses. Tajumisala ulatuses ületab inimese silm mitmeid tehnilisi seadmeid

Monokulaarse nägemise areng

Sündimishetkel on nägemisteravus üsna kehv . See ulatub vaid käeliigutuste jälgimiseni. Selline kehv nägemine on enamasti põhjustatud nägemiskeskuste, kaasa arvatud lateraalse põlvikkeha tuuma ja nägemiskoore ebaküpsusest ajus. Esimeste nädalate jooksul toimub tänu reetina stimulatsioonile spetsiifiliste kortikaalsete seoste väljalangemine ja nägemisteravus paraneb . See varane neuraalne areng suurendab väikeste kõrge resolutsiooniga retseptiivsete väljade organiseerumist tsentraalse fovea piirkonnas.

Alates 4. elunädalast kuni 6. elunädalani tekib tsentraalne foveaalne fiksatsioon koos fiksatsiooniobjekti sujuva jälgimise võimega. Esimeste nädalate jooksul on refiksatsiooniks olemas ainult sakaadilised (kiired või tõmblevad) silmaliigutused. 6. elunädalaks tekivad sujuva jälgimise liigutused ja reageering optokineetilistele stiimulitele. Imikutel areneb nägemine väga kiiresti esimese 2 kuni 3 elukuu jooksul ja seda perioodi nimetatakse nägemise arengu kriitiliseks perioodiks. Kõrge resolutsiooniga foveaalse nägemise areng sõltub selgelt fokuseeritud reetina kujutisest varase arengu jooksul.
Puudulik võrkkesta stimulatsioon selle perioodi jooksul võib põhjustada pöördumatu nägemiskeskuse kahjustuse. Nägemisteravus paraneb aeglaselt pärast kriitilist perioodi ja on 0,6 umbes 3. eluaastaks. Tsentraalne fiksatsioon ja fiksatsiooniobjekti sujuv jälgimine on aluseks normaalsele nägemise arengule. Normaalselt esineb lastel tsentraalne fiksatsioon ja objekti sujuva jälgimise võime 2. – 3. elukuuks , mõnel lapsel võib esineda ka aeglasem nägemise areng. Puudulik fiksatsioon 6. elukuuks on tavaliselt patoloogiline ja eeldab uuringute teostamist nägemisteede haiguste hindamiseks.

Binokulaarse nägemise areng

Binokulaarse nägemise areng toimub koos monokulaarse nägemise arenguga. Neuroanatoomia põhialused ütlevad, et kahe silma vaheline side on vajalik binokulaarse nägemise tagamiseks. Nägemisnärvi kiud nasaalsest reetinast ristuvad nägemisristmikus, et liituda temporaalse reetina närvikiududega teisest silmast. Liitunud närvikiud projetseeruvad lateraalsele põlvikkeha tuumale ja edasi nägemiskoorele. Selline reetina jaotus ei arvesta täielikult keskjoont, kuna fovea piirkonnas kattuvad oluliselt mõned nasaalse fovea kiud, mis projetseeruvad samapoolsele nägemiskoorele ja mõned temporaalse fovea kiud, ristudes vastaspoolsel nägemiskoorel. Nägemiskoores liitub aferentne nägemisjuhtetee binokulaarsete kortikaalsete rakkudega, millised reageerivad kummagi silma stimulatsioonile ja monokulaarsete kortikaalsete rakkudega, millised reageerivad ainult ühe silma stimulatsioonile.

Inimestel ja enamikul loomadel, kellel on binokulaarne nägemine, on umbes 70% nägemiskoore rakkudest binokulaarsed. Binokulaarsed kortikaalsed rakud koos neuronitega nägemis­koores tekitavad ühekordse binokulaarse nägemise koos stereopsisega. Peenete neuroanatoomiliste seoste ja normaalse binokulaarse nägemise areng sõltub õigest binokulaarse nägemise stimulatsioonist. Normaalseks binokulaarse nägemise arengu eelduseks on mõlema silma reetinate võrdne reageering ärritusele ja silmade õige kooskõlastatud töö. Silmade koostöö on muutuv esimeste elunädalate jooksul. Binokulaarne nägemine ja fusiooni võime areneb 1,5. kuni 2. elukuuks.
Binokulaarne nägemine.
Kõige algsemal tasemel näitab mõiste binokulaarne nägemine seda, et mõlemad silmad näevad. Normaalne binokulaarne fusioon on üks meie kõige kõrgemini arenenud tajuvõimetest. Binokulaarse nägemise korral mõlema silma reetinale tekkivad kujutised sulanduvad aju nägemiskeskuses üheks kujutiseks e. toimub fusioon. Kujutiste ühtesulamiseks peavad mõlema silma kujutised paiknema teatud reetina piirkonnas. Seda piirkonda nimetatakse Panumi füsioloogilisek alaks. Oluline on, et korrespondeeruvatest reetina punktidest jõuaks samasse ajurakku võrdne signaal . Binokulaarse nägemise korral kontrollivad silmade asendit sensoorsed ja motoorsed fusioonimehhanismid. Kui sensoorne fusioon on takistatud häirub motoorne fusioon ja enamikul inimestel tekib nägemistelgede deviatsioon . Binokulaarse nägemise häire avaldub kõige rohkem kõõrdsilmsuse kujul – see on ühe silma deviatsioon nägemistelje ühisest fiksatsiooni punktist.

NÄGEMISTERAVUS

Nägemisteravus on inimese nägemissüsteemi võime lahutada osadeks meid ümbritsev maailm. Tihtipeale on nägemisteravus vaid üheks funktsiooniks, mille põhjal tehakse järeldusi patsient - kliendi nägemise osas. Nägemisteravust mõjutavad nii silma optikast kui ka reetinast ehk võrkkestast tulenevad kõrvalekalded. Sageli on reetina patoloogia põhjustatud just organismi üldhaigustest.
Nägemisprotsessi võib jagada neljaks osaks:

kujutise formeerimine võrkkestal

optilise kujutise muundamine närviprotsessiks

närviimpulsside vastasmõju ja nende juhtimine ajju

signaalide interpreteerimine ajus.
Valgustmurdvad keskkonnad silmas moodustavad keerulise optilise süsteemi, mis võimaldab saada silma võrkkestal välismaailma esemetest selge vähendatud kujutise. Valguskiired läbivad silma valgustmurdvad keskkonnad ja normaalselt lõikuvad üksteisega võrkkestal. Võrkkesta rakud vahendavad nägemisärritused nägemisnärvi, mis jätkub nägemisteena suuraju kuklasagarani. Seal muutuvad nägemisärritused nägemistajuks.
Nägemiskahjustuse põhjus võib olla ükskõik kus sarvkesta ja aju kuklasagara vahel. Nägemisaisting tekib siis, kui silmad vahendavad nägemisärritusi aju nägemiskeskusesse. Kui silm on sünnist saadik pime või kui see on pärast sündimist kinni kaetud, nagu mõnedes loomkatsetes on tehtud, jäävad vastavad ajupiirkonnad välja arenemata ja silm jääb praktiliselt pimedaks . Samalaadne olukord võib tekkida ka haiguse tõttu, kui ajus asuv kahjustus takistab nägemissüsteemi saabuvate nägemisärrituste muutumist nägemisaistinguks. Siis tekib kortikaalne pimesus ehk mõlema kuklasagara nägemispiirkondade kahjustusest tekkinud pimesus.