kõikvõimalike seoseta sõnade üheaegne kõikvõimalike seoseta sõnade üheaegne kõikvõimalike seoseta sõnade üheaegne kõikvõimalike seoseta sõnade üheaegne deklameerimine, lisandiks vile ja karjed; neile imponeeris deklameerimine, lisandiks vile ja karjed; neile imponeeris deklameerimine, lisandiks vile ja karjed; neile imponeeris deklameerimine, lisandiks vile ja karjed; neile imponeeris juhuslikkus ka maalis ja skulptuuris, mis sageli andis juhuslikkus ka maalis ja skulptuuris, mis sageli andis juhuslikkus ka maalis ja skulptuuris, mis sageli andis juhuslikkus ka maalis ja skulptuuris, mis sageli andis
Supersümmeetria Hiljuti käisin vaatamas Ryoji Ikeda näitust "Supersümmeetria". Näitus oli Kumus ning oli ka juba kajastust saanud meedias. Kuigi ma ei tea palju kunstist ega selle hindamisest, võin ma öelda, et see näitus oli vapustav. Mulle imponeeris kõige rohkem selle erinevus teistest. Näitus koosnes mitmetest ekraanidest ning kastidest, kus sees aatomid liikusid pealtnäha korrapäratult. Ryoji näitus põhines CERNi tööl ning avastustel. (CERN on tuumafüüsikajaamade kogumik) Kohati vilkuvad ekraanid ning veerevad aatomid tekitasid natuke õudse ning natuke väikese tunde. Tuli ka tahtmine füüsikat õppida, aga õnneks see taandus kiiresti. Kokkuvõttes nautisin Ryoji Ikeda
suunda:1)ekspressiivne e spontaanne-Kandisky 2)konstruktiivne e geomeetriline- Mondrian,Malevitch Tekkimine:1)otsiti uusi kirjutamisvõtteid 2)kunstniku isikliku filosoofia otsingud 3)ühisk uued suundumused DADAISM 1916-22: Isel: 1)rangelt võttes polnud kunstistiil 2)ei seadnud eesmärgiks uue kunsti loomist-see ongi uudne 3)eitada senist kunsti 4)ideaaliks oli ,,suur eimiski, tühjus, auk" 5)bruitism-esemete üheagne kakofooniline kokkumäng 6)imponeeris juhuslikkus maalis ja skulptuuris 7)programmiks oli selle puudumine Esin: J(hans) Arp(zürich)- tegi puust kujundeid, kolaazid rebitud paberist F.Picabia(newyork)- maal, reprod tehnilistest joonistustest, esemed ,,Tuletikunaine" G.Grosz(berl)- dadaistlik fotomontaaz K.Schwittwrs(hannover)-"maalile" lisatud esemed(nöörijup,võrkaiatükid) M.Ernst(kölnis) grotesk purustava militarismi üle T.Tzara(pariis); M.Duchamp(newyork)- nn Ready-made- valmis objekti eksponeerimine kunstiteosena
5. tuleb maalida seda mida näed. 6. tuleb maalida vabas looduses. 7. tuleb maalida õigesti valgust. 8. valgus- varjus on sama värvuse erinevad toonid. Esimene näitus 1874, viimane 1886, kokku 8. Manet: hulgas rasked tuhmid varjud ja pruunikad koloriidi pildid heledad. ,,Keiser Maximilani hukkamine". Glaude Monet: 1874 ,,Impressioon. Tõusev päike" siit nimetus. Maalis vaateid mitmeid kordi, kuid erinevatel kellaaegadel. Edgar Degas: pastellmaalid, sest talle imponeeris joon. Teemad: ballett, hobused. Tegi ka skulptuure. Pierre-Auguste Renoir: figuur maastikus: päikeselaigud läbi puuvõra, akt. Camille Pissarro tänavad. Alfred Sisley eeslinnas. Sklp: hetke püüdmine. Rodin ,,Mõtleja". Eestis Konrad Mägi, Villem Ormisson, Ants Laikmaa, Paul Burman. Neoimpressionism: vikerkaarevärvilised värvid, väiksed erivärvi punktid (puantilism), veel enam valgusküllasemad kui impressionismis. Georges Seurat täpptehnika
nad edasi kannavad on üks.Väga kaua mõtiskledes teose mulle meeldis see aina rohkem. Igas väikeses pildis on kujutatud mingi sündmus. Olgu see ajalooline või lihtsalt mingi mäss. Seal oli ka väikesi pilte tavaelust. Kõik see nägi välja nii erk ja ilus.Kogu pilt oli massiivne ja kohe paistis silma, kuigi ma ei peatunud selle ees kauaks, ma väga tahaks, et teeksin nii, sest foto peal seda vaadates on palju raskem, kui saalis olles. Samuti mulle väga imponeeris näitusel paika pandud installatsioon. Sinna sisse astudes ei näinud midagi peale seinal kujutatud erinevaid videoid. Nad näitasid mulle vaadet nagu peidetud kaamerast. Seal olid loomad, inimesed oma tavaelu elades ja ma olin see, kes alati hoiab neil silma peal. Ruumi sees ainuke, mis oli kuulda, oli südame tuksumine ja hingamine. See ajas mul kananaha peale. Kõik oli nii realistlik. Oli nii huvitav, kui jube,
vastu, on meil siiski olemas võimalus seda nautida. Kellele meeldib metsa vahel jalutada, kellele vihmapiiskade sabinal aknaplekil looduse teemal ilusaid asju lugeda. Nii Marie Under kui ka Heiti Talvik elasid oma viimastel eluaastatel välismaal, kuid sellest hoolimata panid mõlemad poeedid kirja ilusaid luuleridu Maarjamaa loodusest. Kuigi mõlemad luuletajad kirjutasid kõikidest aastaaegadest, imponeeris neile väga sügis kõle, külm ja vihmane aastaaeg, mis jättis Marie Underile hinge ülimalt võimsad tunded: ,,Aga ta ratsutab uhkelt neist langenuist üle, naeratab õelalt ja kõlistab kannukseid ülbelt, kolistab kändusid mööda ja vilistab ladvus: raudsete kätega kuningas sügisemaru."
Tal ei olnud vaja kaugele minna, et tutvuda kõige uuemate voolude ja suundumustega kunstis Barcelona oli sajandi alguses intensiivse kultuurieluga kosmopoliitne linn. Suurde kunstikeskusesse Pariisi jõudiski Miró alles kolmekümnendates eluaastates. Joan Miród tuntakse ennekõike sürrealistina. Pariisis puutus Miró kokku sürrealistide rühmitusega, esinedes koos nendega mitmetel näitustel. Kuid sürrealistide ekstravagantsetest ettevõtmistest enam imponeeris tagasihoidliku loomusega Miróle sürrealistlik kirjandus, millesse ta Pariisi-perioodil süvenes ning millest innustust leidis. Alles siis toimus tema loomingus radikaalne pööre. Geomeetriliselt ja lihtsustavalt kujutusviisilt läks Miró järsult üle fantastiliste vormide kujutamisele. Muutusid ka Miró töömeetodid, sürrealistide eeskujul võttis ta kasutusele automatismi ning juhuslikkuse. Joan Miro seostub kahe teise kuulsa kataloonlase, Pablo Picasso ja Salvador Daliga. Eesnimi
DUFY – heledad, õrnad värvitoonid; muusikariistad, noodid; kasutas motiive, millega sai väljendada elurõõmu. MARQUET – kõige realistlikum; Raudtee ja rongid; tume kontuur; valkjas koloriit; palju veega seotud sumeda ilma töid. EKSPRESSIONISM 1095-1913 Eelkäijad: Grünewald, Munich, Gogh Tekkis Saksamaal, sarnane kunstisuund fovinismile (prantsusmaal) ISELOOMUSTAB: o Iseloomulik saksa kunstile, sest neile imponeeris kirjanduslik süzee, sümboolika o Ülepaisutatud tunnete väljendus, dramaatiline kujutamine o Objektide-subjektide deformeerumine, et väljendada suhtumist ümbritsevasse o Joonistuse moonutamine, lihtsustamine või üldistamine o Inimene/loom piina ja traagikat väljendava ilmega o Loodus vms ümbrus ärev ja pingestatud o Tihti kujutati ühiskondlikke vastuolusid o Teemaks inimene ja teda ahistav ühiskond
majandusjuhatajana. Isa Lembit Nool oli Võru Mööblikombinaadis hinnatud tisler, kes käis kutsemeisterlikkuse võistlustel auhindu korjamas. Suved veetis Erki kirikuõpetajast vanaisa juures Rõuges. Kuuelapselise pere neljas võsu oli väikest kasvu, tulevikumeest temas ei nähtud. Kuni 1983. aastani õppis ta Võru esimeses 8-kl. koolis, hiljem jätkas õpinguid Tallinna Spordiinternaatkooli 7. klassis. 15-aastane Erki oli üsna nõrguke, pikkust 160 sentimeetri ringis. Sokule imponeeris Erki tohutu kirg, tahe teha kõike andunult, mitte jääda suurematest ja tugevamatest maha. Noole trumbid on väga hea tervis, suur töötahe, kannatamisvõime ja võitleja hing. Olümpiamängud Sydney 2000 Olümpiavõitjaks tuli Nool läbi suurte raskuste, sest kohtunikud ei suutnud pärast viimast ehk kolmandat kettaheite katset öelda, kas Nool astus üle või mitte. Lõplik otsus oli, et ei astunud, ja tulemus pandi kirja Üksikalade tulemused Esimene päev (27
(Kokku oli etenduste seerias kolm koosseisu, viimasena astusid peaosades üles Pille Lill, Riina Airenne, Vello Jürna ja Aare Saal.) Eesti ooperipublikule hästi tuntud lauljanna Cynthia Makrise (USA/Soome) Aida oli jõuline ja kirglik ka oma meeleheiteja nõrkushetkedel. Marianna Tarassova (Peterburi Maria teater) Amnerisest säras külma kõrkust ja võimutunnet. Moskva Suure Teatri tenor Roman Muravitski (Radames) esines temperamentselt, hea keskendumise ja lavanärviga. Imponeeris külalissolistide täielik üleolek vokaalpartiist, siiski oleksin nende tõlgenduses soovinud kuulda veidi rohkem pehmust ja lüürilist liini. Eesti lauljatest oli sel õhtul suurim roll Jassi Zahharovil Amonasrona, tema mitmekülgne interpretatsioon (ka hääleliselt) teenis publiku vaimustunud vastuvõtu. Ühtlaselt heal tasemel esinesid Leonid Savitski (Ramphis), Mati Palm (Egiptuse vaarao), Heli Veskus (Ülempreestrinna) ja Mart Madiste (Saadik)
Isa Lembit Nool oli Võru Mööblikombinaadis hinnatud tisler, kes käis kutsemeisterlikkuse võistlustel auhindu korjamas. Suved veetis Erki kirikuõpetajast vanaisa juures Rõuges. Kuuelapselise pere neljas võsu oli väikest kasvu, tulevikumeest temas ei nähtud. Kuni 1983. aastani õppis ta Võru esimeses 8-kl. koolis, hiljem jätkas õpinguid Tallinna Spordiinternaatkooli 7. klassis. 15-aastane Erki oli üsna nõrguke, pikkust 160 sentimeetri ringis. Sokule imponeeris Erki tohutu kirg, tahe teha kõike andunult, mitte jääda suurematest ja tugevamatest maha. Noole trumbid on väga hea tervis, suur töötahe, kannatamisvõime ja võitleja hing. 1990. ja 1991. aasta: Selle aasta parimaks tulemuseks oli Nõukogude Liidu talvistel sisemeistrivõistlustel seitsmevõistluses saavutatud teine koht 5959 punktiga. 1990. aasta suvel on Nool otsustanud jätkata kümnevõistlejana, sest teivashüppes on palju raskem läbi lüüa. See aasta oli Erki Noolele
Kui väga Kai Magnuse juurde minna tahtis, ei suutnud ta siiski oma kodumaad, Eestit, hüljata. Magnus püüdis teda küll ümber veenda, kuid mõistis siiski, miks Kai tulla ei saanud, see sama tunne valdas tihti ka teda ennast, ta oli oma kodumaast juba aastaid puudust tundnud. Kai lahkumine oli talle ta elu teiseks suurimaks hoobiks. Kord oli ta järjekordsel komandeeringul , seekord Madridis , kui ta kohtas uut naist nimega Cara, ta oli väga veetlev ja imponeeris Magnusele ka iseloomu kui mõistusega. Cara oli suvepuhkusel , ta töötas ühes USA ülikoolis lektorina ning oli otsusatnud suveks Hispaaniasse minna. Nende teed kohtusid ühel õhtul restoranis , kus Magnus oli otsustanud enne Madridist lahkumist söömas käia. See kohtumine jättis ta sinna pikemaks ajaks, kui alguses planeeritud oli. Nende lühikeste nädalatega tekkisid neil üksteise vastu tormilised tunded, Magnus oli talle isegi ühel õhtul purjus peaga abielu- ettepaneku teinud
Isa Lembit Nool oli Võru Mööblikombinaadis hinnatud tisler, kes käis kutsemeisterlikkuse võistlustel auhindu korjamas. Suved veetis Erki kirikuõpetajast vanaisa juures Rõuges. Kuuelapselise pere neljas võsu oli väikest kasvu, tulevikumeest temas ei nähtud. Kuni 1983. aastani õppis ta Võru esimeses 8-kl. koolis, hiljem jätkas õpinguid Tallinna Spordiinternaatkooli 7. klassis. 15-aastane Erki oli üsna nõrguke, pikkust 160 sentimeetri ringis. Sokule imponeeris Erki tohutu kirg, tahe teha kõike andunult, mitte jääda suurematest ja tugevamatest maha. Noole trumbid on väga hea tervis, suur töötahe, kannatamisvõime ja võitleja hing. 1990. ja 1991.aasta Selle aasta parimaks tulemuseks oli Nõukogude Liidu talvistel sisemeistrivõistlustel seitsmevõistluses saavutatud teine koht 5959 punktiga. 1990. aasta suvel on Nool otsustanud jätkata kümnevõistlejana, sest teivashüppes on palju raskem läbi lüüa. See aasta oli Erki Noolele
ekspert Barnes Wallis sama meetodi kümmekond aastat hiljem uuesti kasutusele pommitajate Vickers Wellington ja Warwick puhul, mis olid relvastuses Teise maailmasõja lõpuni. SL I ehitati kiires korras ümber ning 1. septembril 1912 osales ta Schütte enda juhtimisel Berliinis toimunud sõjaväeparaadil. Pärast paraadi korraldati mitu proovilendu lennuväeohvitseridele, kes tunnistasid, et manööverdusvõime osas on SL I tsepeliinidest tublisti üle. Muidugi imponeeris neile ka puust sõrestik, mida oli lahingutingimustes kergem remontida. Pärast detsembris läbiviidud 16 tundi kestnud vastuvõtukatsetusi ostis sõjavägi SL I ära. Taas tuleks meenutada krahv von Zeppelini, kellel õnnestus esimesena maha müüa alles viies tsepeliin kõik eelmised olid katsetuste käigus hukkunud, kusjuures mõned juba esimese lennu ajal. Samas oli Zeppelini firma "tootmismaht" selleks ajaks mitu korda suurem, sest lisaks armeele ehitati tsepeliine ka laevastiku
aastal. Ehitustööd algasid siiski alles 1879. aasta aprillis. Hoone oli hiiglaslik, juba telliste hulk 1 450 000 oli aukartustäratav, ja hoone valmimine võttis aega viis aastat. Kahjuks ei näinud arhitekt lõplikku varianti enam oma silmaga. Valminud loss sai maaliline teravad profiilid, kihiline struktuur, torniline katus... Kuigi Sangaste lossist kõneldes on teda tihti võrreldud Windsori kuningalossiga, ei ole see võrdlus A. Heina sõnul õigustatud. Pigem imponeeris Hippiusele inglise arhitektide tööstiil, nende oskus sobitada arhitektuuripärandit tolleaegse arenenud ehitustehnoloogiaga. Ka Hippius oli saanud loomingulist innustust keskaegsest ehituskunstist. Hippius suhtus oma töösse äärmiselt loominguliselt. 1867. aastal võttis ta osa Berliini toomkiriku konkursist. Sel perioodil avaldas ta ka mitmeid artikleid, kus põhjendas oma seisukohti. Nii on ta kirjutanud oma 1871. aastal avaldatud töös "Darf der Dom von Berlin ein Kuppelbau sain
rahvusromantism, modernstiil, Sezessionsstil). Juugendi oluline seisukoht oli see, et arhitektuur peab looma kauni keskkonna ja seeläbi ka kauni inimese. Otstarve ja ilu tuli ühendada. Eriti väärtustati eramaju keset rohelust. Seetõttu tõusid ka mõisad kui ideaalsed maakodu arhetüübid arhitektide, kunstnike jt huviorbiiti. Inspiratsiooni saadi taaskord keskaegsest arhitektuuripärandist. Seda eelkõige seetõttu, et gooti arhitektuur imponeeris oma käsitöölike võtete ausse tõstmisega, kunstilise vormi ühtsusega ning dekoratiivsuse taotlusega. Gooti arhitektuuri peeti orgaaniliseks ja seda taotles ka juugend. Toetumist keskaegsetele prototüüpidele soosis ka historitsim, mistõttu saab siin kahe suuna vahel paralleele tõmmata, kuid juugend püüdis olla uuenduslikum ja looduslähedasem. Juugend ilmus Baltikumi kunsti 1890. aastate keskpaiku. Tähtsündmuseks kujunes 1901.
* Hilisemast 16. saj ikoonimaalist (relvapalati meistrite ikoonimaal) on tuntud kunstnik Simon U? akov * 17. saj lõpus mõjutab vene arhitektuuri ka Lääne-Euroopa barokkarhitektuur * Barokkehitised on väga rikkaliku dekooriga PEETER I !!!! Vana Vene kunst Paremate poliitiliste ja majanduslike suhete arendamiseks naabritega , võttis Kiievi vürst Vladimir vastu ristiusu ja kuulutas selle 988.a riigiusuks. Usu valimisel otsustas Vladimir Bütsantsi õigeusu , sest talle imponeeris selle tore rituaal. Ristiusu vastuvõtmine hoogustas kultuuri arenemise. Töötati välja slaavi tähestik; koos sellega levis ka kirjaoskus. Arhitektuur valdavaks kujunes Bütsantsis levinud viie kupliga kirik. Kuplid on algselt lamedad, ehitusmaterjalina kasutati looduslikku kivi või tellist, metsarikastel aladel ka puitu. kaunimaks ehitismälestiseks: Sofi katedraal. 5 lööviline kirik. meenutas Bütsantsi kirikut ( väliselt) ; erakordne oli kuplite arv-13.
seda sadade tuhandete sunnitööliste ja koonduslaagri vangide tööjõudu kasutades. Speeri pidev võitlus efektiivsema relvatootmise nimel pikendas sõda kindlasti kuude kui mitte terve aasta võrra. Samas ei pidanud Speer ennast rezhiimi veendunud käsilaseks. Ta nimetas end kunstnikuks, kes ükskõik millist eesmärki teenib. Sõjavastased nägid Speeris tehnokraati, mis omakorda süvendas temas võimuomamise ülendavat tunnet. Talle imponeeris teadmine, et tema käsutuses on piiramatus koguses ressursse ja inimtööjõudu. Väära kõrge eesmärgi poole püüdlemine välistas sisemise moraali. Pärast rezhiimi kokkuvarisemist väitis Speer: "Meis kõigis peitub sügav aukartus sündsuse ja kommete ees." Hiljemalt 1943.aasta oktoobrist pidi Speer nii juutide massimõrvast kui vaimuhäiretega inimeste hävitamisest oma töö tõttu teadlik olema. Speer polnud küll aktiivne antisemiit, ent pigistas
Isa Lembit Nool oli Võru Mööblikombinaadis hinnatud tisler, kes käis kutsemeisterlikkuse võistlustel auhindu korjamas. Suved veetis Erki kirikuõpetajast vanaisa juures Rõuges. Kuuelapselise pere neljas võsu oli väikest kasvu, tulevikumeest temas ei nähtud. Kuni 1983. aastani õppis ta Võru esimeses 8-kl. koolis, hiljem jätkas õpinguid Tallinna Spordiinternaatkooli 7. klassis. 15-aastane Erki oli üsna nõrguke, pikkust 160 sentimeetri ringis. Sokule imponeeris Erki tohutu kirg, tahe teha kõike andunult, mitte jääda suurematest ja tugevamatest maha. Noole trumbid on väga hea tervis, suur töötahe, kannatamisvõime ja võitleja hing. 1990. ja 1991. aasta: Selle aasta parimaks tulemuseks oli Nõukogude Liidu talvistel sisemeistrivõistlustel seitsmevõistluses saavutatud teine koht 5959 punktiga. 1990. aasta suvel on Nool otsustanud jätkata kümnevõistlejana, sest teivashüppes on palju raskem läbi lüüa. See aasta oli Erki
jätkas 7.klassis ja lõpetas selle kooli 1989. aastal. Spordiinternaatkooli päevil oli Erki suviti Paunkülas laagris. Seal järgnesid meil alati pärast hommikusööki rivistus, töö, oli see siis heinategu, koristamine, või miski muu. Erkil ei olnud töö tegemise vastu mitte midagi ja see näitas et temast võib saada asja. 15. Aastasena oli Erki üsna nõrguke ja pikkust 160cm ringis. õpingute aastatel tallinnas oli tema treener Rein Sokk, kellele imponeeris Erki tohutu kirg ,tahe teha kõike andunult, mitte jääda suurematest ja tugevamatest maha. Erki Noole trumbid olid olid väga hea tervis,suur töötahe,kannatamisvõime ja võitleja hing. (Erki Nool,autogramm) 1.2 Iseseisvusaeg Tagantjärele mõistab Erki et spordiinternaatkool oli parim koht, kuhu tema sugune sattuda võis. Koolis valitses valitses vaba,innustav õhkkond,ning seltsimehelikkus vaim. Tsikist jäid Erkile parmimad mälestused.1989
Isa Lembit Nool oli Võru Mööblikombinaadis hinnatud tisler, kes käis kutsemeisterlikkuse võistlustel auhindu korjamas. Suved veetis Erki kirikuõpetajast vanaisa juures Rõuges. Kuuelapselise pere neljas võsu oli väikest kasvu, tulevikumeest temas ei nähtud. Kuni 1983. aastani õppis ta Võru esimeses 8-kl. koolis, hiljem jätkas õpinguid Tallinna Spordiinternaatkooli 7. klassis. 15-aastane Erki oli üsna nõrguke, pikkust 160 sentimeetri ringis. Sokule imponeeris Erki tohutu kirg, tahe teha kõike andunult, mitte jääda suurematest ja tugevamatest maha. Noole trumbid on väga hea tervis, suur töötahe, kannatamisvõime ja võitleja hing. 1990. ja 1991. aasta: Selle aasta parimaks tulemuseks oli Nõukogude Liidu talvistel sisemeistrivõistlustel seitsmevõistluses saavutatud teine koht 5959 punktiga. 1990. aasta suvel on Nool otsustanud jätkata kümnevõistlejana, sest teivashüppes on palju raskem läbi lüüa. See aasta oli Erki
leedit. Pärast Milvi Laidi, Gerda Murret, Silvia Urbi ja Meta Kodaniporki tulid Margarita Voites, Katrin Karisma ja Helgi Sallo. Oli teisigi. Ja siis saabus vaikus. Lavale jõudsid uued operetid ja muusikalid, kuid primadonna mõõtu ei andnud neis lavastustes keegi välja. Janne Sevtsenko Elizana on tõeline leid. Kaunis, särav, elegantne, üdini naiselik, lavaliselt peenetundeline, mis mulle selle etenduse puhul eriti imponeeris. Sevtsenko Elizas kumas juba algusest peale läbi suurilmadaami oreooli ähmast valgust. Ta on võrratu Eliza. Mitte milleski ei jää Sevtsenko lauldud "Ma tantsiks veel ja veel" alla selle laulu maailma parimatele ettekannetele. Sevtsenkol on kauni tämbriga hääl, mille mikrofon veelgi ilusamaks muudab, tuues esile hääle kohati sametise ja südamesse mineva pehmuse. Sevtsenko suudab luua muutliku ja mõtestatud karakteri, pannes igasse esitatavasse
Toimus nn. Realistlik reaktsioon vastukaaluks sõjaeelsele muutusterikkale aastakümnele. Selleks ajaks oli pehmenenud vastuolu ametliku ja sõltumatu kunsti vahel. Paljud "ametlikud" olid hakanud ettevaatlikult kasutama mõndasid moodsa kunsti võtteid ja paljud radikaalsed uuendajad olid vananedes rahulikumaks ja traditsioonilisemaks muutunud. Demokraatlikult meelestatud eestile imponeeris suurem lähedus publikule ja siiras rõõm, mida tavalised inimesed tundsid lihtsast kui ilusast kunstist. Eesti kunstnikud leidsid oma rahvuslikule meelelaadile sobivama, korda ja mõõdukust soosiva eeskuju. 1930.aastatel eesti kunstis toimunud rahunemine peegeldas eesti ühiskonna stabiliseerumist ja iseseisvuse kindlustamist. Kuristik kunstnike ja publiku vahel oli peaaegu ületatud ja eesti kunstikultuur saavutas oma tervikklikkuse ja küpsuse
Mind kantakse nagu last kätel üle uulitsa ja seatakse kõnniteel ilusti jälle jalule. SANDER. Aa! - Ja see kangelane oli? LAURA. Üks suurispea-kull. SANDER. Mis sa ütlesid? LAURA. Ma vaatasin talle näkku, kui ta mind kandis - ö ö k u l l, võta või jäta! SANDER. Huu, kui kahju! LAURA. Mispärast kahju? Öökullil on toredad silmad - nii ilmavõõrad ja siiski kõikemõistvad! SANDER. Noo, ja siis? LAURA. Siis sündis, mis mulle kõige enam imponeeris: ta paneb mu sõna lausumata maha ja jalutab sõna lausumata edasi, nagu oleks nööbi uulitsalt üles võtnud; ise nagistab veel midagi närida. Oleks ta korraks tagasigi vaadanud! SANDER. Kui ebaviisakas! LAURA. Ebaviisakas olin mina. Ma ei märganud talle aitähki ütelda. - Linnas käies olen küll hoolega ringi vaadanud - SANDER. Sa otsid teda taga? LAURA. Oleks ju huvitav teda veel kord näha saada. SANDER. Tema öökulli-silmade pärast? LAURA (tõsiselt). Seda ka. SANDER
Isa Lembit Nool oli Võru Mööblikombinaadis hinnatud tisler, kes käis kutsemeisterlikkuse võistlustel auhindu korjamas. Suved veetis Erki kirikuõpetajast vanaisa juures Rõuges. Kuuelapselise pere neljas võsu oli väikest kasvu, tulevikumeest temas ei nähtud. Kuni 1983. aastani õppis ta Võru esimeses 8-kl. koolis, hiljem jätkas õpinguid Tallinna Spordiinternaatkooli 7. klassis. 15-aastane Erki oli üsna nõrguke, pikkust 160 sentimeetri ringis. Sokule imponeeris Erki tohutu kirg, tahe teha kõike andunult, mitte jääda suurematest ja tugevamatest maha. Noole trumbid on väga hea tervis, suur töötahe, kannatamisvõime ja võitleja hing. 1990. ja 1991. aasta: Selle aasta parimaks tulemuseks oli Nõukogude Liidu talvistel sisemeistrivõistlustel seitsmevõistluses saavutatud teine koht 5959 punktiga. 1990. aasta suvel on Nool otsustanud jätkata kümnevõistlejana, sest teivashüppes on palju raskem läbi lüüa. See aasta oli Erki
Kui väga Kai Magnuse juurde minna tahtis, ei suutnud ta siiski oma kodumaad, Eestit, hüljata. Magnus püüdis teda küll ümber veenda, kuid mõistis siiski, miks Kai tulla ei saanud, see sama tunne valdas tihti ka teda ennast, ta oli oma kodumaast juba aastaid puudust tundnud. Kai lahkumine oli talle ta elu teiseks suurimaks hoobiks. Kord oli ta järjekordsel komandeeringul , seekord Madridis , kui ta kohtas uut naist nimega Cara, ta oli väga veetlev ja imponeeris Magnusele ka iseloomu kui mõistusega. Cara oli suvepuhkusel , ta töötas ühes USA ülikoolis lektorina ning oli otsusatnud suveks Hispaaniasse minna. Nende teed kohtusid ühel õhtul restoranis , kus Magnus oli otsustanud enne Madridist lahkumist söömas käia. See kohtumine jättis ta sinna pikemaks ajaks, kui alguses planeeritud oli. Nende lühikeste nädalatega tekkisid neil üksteise vastu tormilised tunded, Magnus oli talle isegi ühel õhtul purjus peaga abielu- ettepaneku teinud
Vabaduse ja saatuse vastandamise teema oli humanistidele väga oluline. Machiavelli järgi inimkonna üks osa on saatuse vallas, teine sõltub voorustest ja vabadusest. Valitseja seisab oma voorusega saatuse vastu, kasutamaks seda enda huvides ära. M. leidis, et Rooma impeerium võlgnes oma sünni pigem (vallutaja) voorustele, kui saatusele. Ehkki M. realistlik käsitlus keskendub ainuvalitsusele, on tema ideaaliks siiski vabadusele ja headele tavadele rajatud vabariik. [30]Imponeeris 20. saj. diktaatoritele (Mussolini, Stalin, Hitler). Kas naturalistlik realist või küüniline pamfletist? Näiteks: ajaloo näidetest järeldab Machiavelli, et valitsejal on alati kergem võita nende sõprust, kes olid varem tema vaenlased, kui nende toetust, kes said tema sõbraks ja aitasid tal maad vallutada, sest esimesed olid eelmise valitsusega rahul, teised aga polnud valitsusega rahul. [3]Thomas Hobbes (1588-1679) [4 Leviathan]
Shakespeare on geniaalne metslane ütles Voltaire. See väljendas tohutut austust Shakespeare'i vastu, oli temast tõeliselt sisse võetud. Ei olnud varem Shakespeare'ist kuulnud. Arvas, et tal jääb puudu reeglitest, muu kõik geniaalne. Reeglitest ehk siis heast maitsest. Shakespeare'il tema meelest üle pakutud, liiga kirglik ja robustne, liiga palju kõike. Romantikud nimetavad seda aga loomulikkuseks seda, mida Voltaire nimetab metsluseks ja robustseks. See vabadus imponeeris just romantikutele, Shakespeare oli nende ülim etalon. Kui algab romantikute võitlus klassitsistidega, siis võtavad nad Shakespeare'i oma sümboliks, klassitsistidel aga Racine. Voltaire ei võidelnud klassitsistidega vaid reformis seda. Voltaire tundis, et ta vajab väikeseid kohandusi, reforme. Voltaire isegi tõlkis Shakespeare'i näidendeid, kirjutas ka ise rea näidendeid tema mõjul (mitte esteetiliselt vaid ideoloogiliselt). See mõju
valitsemisvormi. Diktatuuriidee, milline ta ka ei oleks minu suhtumisel Habsburgide kotta, näis mulle kuriteona vabaduse ja mõistuse eest võitlemise vastu. Küllaltki palju aitas sellele kaasa ka see, et minus, palju ajalehti läbilugenud noores inimeses, elas alateadlik lugu-pidamine Inglise parlamendi vastu. Sellest tundest ei suutnud ma nii kergesti vabaneda. Inglise Alamkoda ajas asju suure väärikusega (vähemalt kujutas seda nii hästi meie ajakirjandus) ja see imponeeris mulle kõige kõrgemal määral. Kas siis võiski keegi enesele isegi vaid ette kujutada enam-kõrgemat vormi rahva omavalitsemiseks? Kuid just seetõttu olin ma Austria parlamendi vaenlane. Austria Riigipäeva töö välised vormid tundusid mulle üldse mitte suure eeskuju väärilistena. Sellele lisandus veel järgmine. Austria sakslaste saatused Austria riigis sõltusid nende positsioonidest Riigipäevas. Kuni üldise ja
annaabi.ee 
