Marie Under vs Heiti Talvik (1)

„Sest laulgem nüüd ja ikka ka: see ilus maa on minu kodumaa!“
Marie Underi ja Heiti Talviku loodusluule võrdlus
Turismist rääkides öeldakse tihti, et Eesti eripäraks ülejäänud Euroopaga võrreldes on meie omalaadne rikkumata loodus. Hiied , loomad ja taimed olid pühad ka meie esivanematele. Ehkki tänapäeval ei pinguta kõik ilusa roheluse säilimise nimel ning töötavad loodushoiule vastu, on meil siiski olemas võimalus seda nautida. Kellele meeldib metsa vahel jalutada, kellele vihmapiiskade sabinal aknaplekil looduse teemal ilusaid asju lugeda. Nii Marie Under kui ka Heiti Talvik elasid oma viimastel eluaastatel välismaal, kuid sellest hoolimata panid mõlemad poeedid kirja ilusaid luuleridu Maarjamaa loodusest.
Kuigi mõlemad luuletajad kirjutasid kõikidest aastaaegadest, imponeeris neile väga sügis – kõle, külm ja vihmane aastaaeg, mis jättis Marie Underile hinge ülimalt võimsad tunded:
„Aga ta ratsutab uhkelt neist langenuist üle,
naeratab õelalt ja kõlistab kannukseid ülbelt,
kolistab kändusid mööda ja vilistab ladvus:
raudsete kätega kuningas – sügisemaru.“
Sama suursuguseks peab maailmaruumis sügist ka Talvik: „Tuul kõhe yle välja sinihalli jäämägedelt veab surmaõhku lõikavat.“ Siiski pole poeedi arvates sügises midagi ülemäära ilusat , mida väljendab tema sõnakasutus järgnevates värsiridades: „Tühjas pargis tummalt seisid puud. / Olid kõledad kui roiskund luud .“
Kui sügist iseloomustab süngus, siis selle vastandiks on kevad – aastaaeg, mil talve pimedus hakkab pöörduma suve päikeselisuseks, ilmad lähevad taas soojaks ning linnud hakkavad laulma. Underi jaoks on kevade saabumine joovastav: „Ei ammu näinud ma nii palju päikest! / Ta voolab tuppa nagu kuldne viin / ja purju paneb mind, kes kaua paastusin / …“ Kevade saabumine kuulutaks talle justkui parema elu algust: „End laotanud üle minu vaikse aia/on rohelised õndsad lootused, / ja igas väikses põõsas suured ootused / …“ Heiti Talviku kevades kõlab laul: „Ah, võsastik rõkkab, orkester on koos, / lind linnuga sillerdab paisuvas hoos.“
„Kuupaistel roheline läigib jää,
kuupaistel maastik sädeleb kui suhkur.
Öötuules lumitolm keeb üles tuhkur
ja tähina meil’ vajub üle pää.“
Nõnda kirjeldab Talvik aastaaega , mille sõnatüvi moodustab ka tema perekonnanime – talve. Tema sõnul „…lendavad (talvel) hobused …“ ning „…õhud on kõik hõbedas…“ Under võrdleb seevastu suve ja talve: „Sääl, kus suvel sadadena kullerkupud kollendasid, / … / laialt lasub lumi, lumi, külm ja hingetu / …“ Samas juhtub talvel nii, et „meelde tuleb kõik, mis hää: lilled, laulud, soojus , valgus.“ Talviku jaoks sümboliseerivad talve jõulud: „Nii südaööni sumpasime ringi / … / Kuid leebe nukrus looritas me hingi, / sest võõraist aknaist „Püha öö“ meil’ kajas.“
Underi puhul tekibki tunne, nagu oleks ta suve-inimene. Kui ta talvel meenutas suve tunnusmärke, siis suve lõppedes jääb ta möödunud kuid taga igatsema: „Need hilissuve rauged päälelõunad! / Mu üle tuleb lahkumise lein, / kui hellal meelel aiateedel käin / …“ Minu meelest kõige paremini kirjeldab Under aga suve ühes luuletuses , kus äsja on lõppenud vihmasadu:
Käib sisse-välja päikse, häälte rõõmu,
uut pihlapuna purskub tuppa puust,
toob kaasa küpsest suvest suure sõõmu,
mis tusa mõrumaigu uhab suust .
See tähendab, et kõige päikesepaistelisem aastaaeg on populaarse poetessi jaoks just see, mis vaatamata kõigele halvale tuju alati heaks teeb. Rõõmu võib siis tuua ükskõik, mis –laste lõbusast kilkamisest õitsva looduseni.
Nii Marie Under kui ka Heiti Talvik kasutasid loodusluulet väljundina oma tunnete kirjeldamiseks. Vaagides teemavalikut põhjalikult, jõudsin järeldusele, et just erinevate aastaaegade kohta kirjutamine võimaldas edasi anda tundeid, mis neid tol ajal valdasid. Kuigi luuletajad on niivõrd erinevad (Under suur lüürik ning Talvik seevastu isegi kohati roppe võrdlusi kasutav), on mõlemad oma stiili tõttu rahvale peale minevad ning ikka ja jälle populaarsed . On ju ilus meie Maarjamaa.
Kasutatud luuletused:
Marie Under „Sügisemaru“
„Kevad“
„Talvel“
„Hilissuvel“
„Rõõm ühest ilusast päevast“
Heiti Talvik „Sygiseleegia“
„Oli sügis“
„Kevadelaul“
„Taliöine“
„Jõuluööl“