Joan Miró elulugu (2)

Maria Lindmäe XII C
Joan Miro
20. aprill 1893- 25. detsember 1983
Joan Miró sündis 20. aprillil 1893 Barcelonas kella- ja kullassepa pojana . Vanemate soovil õppis ta kaubanduskoolis ja töötas kuni vaimse krahhini kontoriametnikuna. Pärast seda ostsid vanemad talle tervenemiseks maavalduse Montroigis ja lubasid kaks aastat hiljem asuda õppima Barcelona kaunite kunstide kooli. Joani õpetaja Francisco Galí võttis noormehe oma hoole alla ja juhendas ta klassikaliste ja kaasaegsete kunstisuundade kaudu sügavama taju poole. Miród seostatakse sürrealismi esimese, psüühilise automatismi staadiumiga. Kuigi Miró oli Barcelonas saanud korraliku akadeemilise hariduse, püüdis ta nagu kiuste sellest vabaneda . Tal ei olnud vaja kaugele minna, et tutvuda kõige uuemate voolude ja suundumustega kunstis – Barcelona oli sajandi alguses
intensiivse kultuurieluga kosmopoliitne linn. Suurde kunstikeskusesse Pariisi jõudiski Miró alles kolmekümnendates eluaastates.
Joan Miród tuntakse ennekõike sürrealistina. Pariisis puutus Miró kokku sürrealistide rühmitusega, esinedes koos nendega mitmetel näitustel. Kuid sürrealistide ekstravagantsetest ettevõtmistest enam imponeeris tagasihoidliku loomusega Miróle sürrealistlik kirjandus, millesse ta Pariisi-perioodil süvenes ning millest innustust leidis. Alles siis toimus tema loomingus radikaalne pööre. Geomeetriliselt ja lihtsustavalt kujutusviisilt läks Miró järsult üle fantastiliste vormide kujutamisele. Muutusid ka Miró töömeetodid, sürrealistide eeskujul võttis ta kasutusele automatismi ning juhuslikkuse. 
Joan Miro seostub kahe teise kuulsa kataloonlase, Pablo Picasso ja Salvador Daliga. Eesnimi „Joan“, ja mitte „ Juan “ on oluline viide kataloonia kultuurile . Mirole, kes oli tunnistajaks katalaani kultuuri hävitamisele Franco diktatuuri ajal, oli see vastupanu märgiks. Ta keeldus nimekuju muutmisest isegi USA-d külastades, kus Joan on pigem naisenimi.
Miro kombineeris abstraktsust fantaasiareaalsusega, üllatavalt rikkalik on tema skulptuuri- ja monumentaalkunsti looming. Andre Breton pidas teda „kõige sürrealistlikumaks meie seas“, kuigi otseselt ei olevat Miro sürrealistide rühmitusse kuulunud. Sürrealistlikke loomeviise kasutas ta „ Arlekiini karnevali“ (1924- 1925 ) maalides , kui saabus näljasena koju ja lasi end inspireerida laekonarustel.
Pärast Hispaania kodusõja puhkemist 1936. aastal pöördus Miro Pariisi, jäädes Prantsusmaale 1940. aastani. Tolle aja olulisemaks teoseks peetakse „ Vaikelu vana kingaga“, mis sobitub atmosfääri poolest dramaatilisse ritta ühes Salvador Dali „Kodusõja eelaimduse“ ja Pablo Picasso „Guernicaga“, väjendades kuulsate kataloonlaste valu kodumaa pärast.
1940. aastal Normandias sündisid Miro tippteosed pealkirjaga „Tähtkujud“. Neil maalidel on tähed, kuusirbid, linnud , silmad ja loomad ning inimkujud laotunud gravitatsioonivabasse ebamaisesse ruumi. 1940. aastatel oli Miro rohkem hõivatud monumentaalkunstiga: skulptuuride ja keraamiliste pannoodega.
1956. aastal asus kunstnik villasse Palma de Mallorcal. Seal kavandas ja teostas ta koos keraamiku Josep Llorens Artigas'ega kaks keraamilist pannood UNESCO peakorterisse Pariisi. „ Päike“ ja „Kuu“ olid kontrastis hoone halli tsemendiga. 1956. aastal andis president Eisenhover selle eest Mirole Guggenheimi rahvusvahelise auhinna.
Joan Miro oli vaeste ja tagasihoidlike asjade poeet. Tema pilk oli avatud ja ergas. Miro loominguprotsessi kuulusid jalutuskäigud rannas ja mägedes, samuti Kataloonia ja Mallorca põldudel, kus juhuslikud leidesemed ja looduse fragmendid käivitasid kunstniku kujutusvõime. Üksikutel oli õnne teda neil käikudel saata.
Praeguse seisuga pean kahjuks tõdema, et Miro ei ole eriti mu lemmik. Just nagu liiga-modernistlikud maalid või üli-minimalistlik arhitektuur ja sisekujundus, ei avalda ka Miro mulle suurt muljet. Eelmisel suvel külastasin tema muuseumi ka Barcelonas ning juba seal tundsin, et suurt ahhetust tema tööd mulle peale ei toonud . Minu mäletamist mööda polnud ka seal tema noorusea töid, vaid eelkõige sürrealistlikud-minimalistlikud teosed,mida pidevalt läbivad ühed ja samad motiivid. Elamust nõrgestas kindlasti ka fakt, et paar päeva varem olin külasanud Salvador Dali teatrikunstimuuseumi, mis on siiani üks vägevamaid väljapanekuid, mida olen eales näinud.
Tõsi, Miro tippteosed nagu „Vaikelu vana kingaga“ või „Hollandi interjöörid I ja II“ on amüsantsed, kuid KuMu -s ekponeeritavad maastikumalid jäid mulle lahjaks. Samas, spekuleerimine ajalehe äärele kritseldatud ruutjuurte hinna üle oli lõbus. Siinkohal oleks sobilik Miro lähedase sõbra Joan Pratsi tsitaat: „Kui ma korjan maast kivi, siis see on lihtsalt kivi; kui Miro korjab kivi, siis see on Miro.“