I maailmasõda (0)

TALLINNA VANALINNA TÄISKASVANUTE GÜMNAASIUM
Mikael Mahsudjan
11B Klass
I MAAILMAÕDA

Referaat

TALLINN 2016

Table of Contents

1. Maailmasõja puhkemise põhjused, ajend 3
1.1 Ajend 3
2. Sõjaplaanid 4
3. Rinnete väljakujunemine 5
4. Tähtsamad lahigud ……………………………………………………………6
5. Venemaa kokkuvarisemine ………………………………………………7-8
6. Maailmasõja lõpp, Versaille ’is rahuleping , Rahvasteliit …………………8-9
7. ALLIKAD
1. Maailmasõja puhkemise põhjused ja ajendid
Esimese maailmasõja põhjustest on raske nimetada ühte ja peamist või isegi peamisi põhjusi. Süsteem, mis lõi alused Esimese maailmasõja tekkeks, kujunes välja seoses 1789. aastast möllanud revolutsioonilistele sündmustele järgnenud Viini kongressi ( 1814 –
1815) restaureeritud vana korraga ning tollase tasakaaluprintsiibi nihetega 19. sajandil,
mis olid peamiselt tingitud Bismarcki -aegse Preisimaa jõulisest ekspansionismist, mille tulemus oli kõigi Saksa alade (välja arvatud Austria) inkorporeerimine Preisimaa koosseisu (Saksa keisririigi loomine). Esimese maailmasõja põhjused, ja sellest tulenevalt ka sõjasüü küsimus, on andnud ainest arvukateks debattideks nii 1920ndatel aastatel, kui ka Teise maailmasõja järgses Euroopas. Selle küsimuse aktuaalsus on tingitud asjaolust, et Esimeses maailmasõjas peituvad ka Teise maailmasõja puhkemise juured. Erinevused Esimese maailmasõja põhjuste käsitlemisel on tingitud uurijate ja ajaloolaste erinevast metodoloogiast, poliitilistest vaadetest ja rõhuasetusest.
1.1 Ajend
Maailmasõja puhkemise ajendiks sai Austria-Ungari troonipärija ertshertsog Franz Ferdinandi tapmine Sarajevos 28. juunil. 1914. Austria-Ungaris ja mujalgi Euroopas vallandas tapmine pahameeletormi, kuid atentaat polnud siiski sündmus, mis pidanuks viima maailmasõja puhkemiseni. Venemaa asus toetama Austria-Ungari surve alla sattunud Serbiat. Saksamaa õhutusel kuulutas Austria-Ungari Serbiale sõja, vastuseks kuulutas Venemaa välja mobilisatsiooni. Saksamaa võttis seda sõjakuulutusena, esitades Venemaale ja selle liitlasele Prantsusmaale ultimaatumi, mis nõudis mobilisatsioonikäsu tühistamist. Seda ei tehtud ja Saksamaa kuulutas 1. augustil 1914 algul Venemaale, seejärel Prantsusmaale sõja, tungides ühtlasi kallale Belgiale. Belgia neutraliteedi rikkumine sundis sõtta astuma Inglismaad.
2. Sõjaplaanid
Kuna Euroopa suurriigid olid sõjaks juba mõnda aega valmistunud, olid neil välja töötatud põhjalikud strateegilised plaanid:
2.1 Saksamaa sõjaplaan
Saksa sõjaplaani nimetati selle peamise koostaja, Saksa kindralstaabi ülema krahv Alfred von Schlieffeni järgi Schlieffeni plaaniks. See nägi ette esiteks Prantsusmaa kiire purustamise ja seejärel vägede paiskamise itta Venemaa vastu. Plaani teostamiseks koondas Saksamaa enamus oma jõududest Prantsusmaa vastu, eriti läänerinde paremale tiivale, kus väed pidid Belgia ja Luksemburgi kaudu Prantsusmaa tugevatest piirikindlustest mööda marssima, mööduma kaares Pariisist põhja poolt ja seejärel läänest ning Prantsuse armee koos pealinnaga kotti haarama. See pidi toimuma 39 päevaga, kogu sõda tuli aga võita 3-4 kuuga . Itta jäid esialgu vaid väiksemad katteüksused, mis pidid piiridelt vajaduse korral Ida-Preisimaa sisemesse taanduma.
2.2 Prantsuse sõjaplaan
Prantsuse sõjaplaan seadis eesmärgiks vältida 1870-1871 aasta Prantsuse Preisi sõjas kogetud katastroofi, kui prantslased said hävitavalt lüüa. Prantsuse-Saksa piirile rajati tugev kindlustuste süsteem, kuid Belgia piirile seda ei tehtud. Prantslased ei uskunud, et sakslased Belgia neutraliteeti rikuvad ja neid sealtkaudu ründavad. Prantsuse sõjaplaani nimetati plaaniks 17. See nägi ette l õuna pool asuvate Lotringi ja Elsassi, – mida prantslased lugesid Prantsusmaa ajalooliseks osadeks , hõivamise ning seejärel sissetungi Saksamaale. Kogu sõjaplaani kandvaks ideeks oli hoogne pealetung .
2.3 Inglismaa sõjaplaan
Inglismaal iseseisev sõjaplaan puudus. Venemaa sõjaplaan võimaldas valida kahe rünnakusuuna, Ida-Preisimaa ning Austria-Ungari vahel. Venemaa sõjaplaan oli järgmine: anda kõigepealt löök Austria-Ungarile ning vallutada Budapest ja Viin.
3. Rinnete väljakujunemine
3.1 Läänerinne 1914
Sõjategevus läänerindel algas 2. augustil 1914.a., mil Saksa väed hõivasid suurema vastupanuta Luksemburgi.
4. augustil alustas Saksamaa sissetungi Belgiasse kohates seal tugevat vastupanu. 21-25 augustil 1914.a. toimus nn piirilahing , kus Prantsuse-Inglise väed said lüüa ning paisati tagasi. Septembri alguseks 1914.a olid sakslased jõudnud juba Pariisi lähistele.
5.-6. sept. 1914.a. toimus Marne `i lahing, milles inglaste poolt toetatud Prantsuse armee pani sakslaste edasiliikumise seisma. Sakslased olid sunnitud tagasi tõmbuma. Vastased kaevusid kaevikutesse, algas positsioonisõda. Läänerindel muutusteta.
3.2 Idarinne 1914
Idarindel alustasid kaks Vene armeed 17. augustil 1914 sissetungi Ida-Preisimaale.
Saksa armee etteotsa asusid kindral Hindenburg ja Luddendorff, kes suutsid vene armee.Tannenbergi lahingus 2. septembril 1914 puruks lüüa.
Lahing on märkimisväärne eriti just selle poolest, et rongide abil sai Saksa 8. armee terve korpus teha kiireid liikumisi , lubades Saksa armeel esitada ühtainsat rinnet mõlemale Vene armeele. Teine Vene armee sunniti Ida- Preisimaal taanduma.
Edukam oli Vene vägede tegevus Austria-Ungari vastu. Galiitsias toimunud lahingutes kandsid Austria-Ungari väed raskeid kaotusi. Ebaõnnestus ka Austria-Ungari üksuste pealetung Serbias. Sakslased tõid osa vägesid läänerindelt idarindele ja alustasid koos Austria-Ungari vägedega pealetungi Varssavile. 1914.a. lõpuks olukord aga idarindel stabiliseerus.
4. Tähtsamad lahingud
4.1 Jüüti merelahing
1916.a. 31. mail toimus Jüüti merelahing, milles nii sakslased kui inglased kandsid raskeid kaotusi. Suurim merelahing, osales 250 alust Lahingu tegelik või kuulus aga inglastele. Sakslastel ei õnnestunud Läänemerel läbi murda. 1915.a. üritasid inglased oma kontrolli alla haarata Musta mere ja Vahemere vahelisi väinasid, saates Gallipoli poolsaarele dessandi. Türklased peatasid aga inglaste edasitungi ja aasta hiljem olid inglased sunnitud poolsaarelt lahkuma .
4.2 Marne'i lahing
Marne'i lahing (5.–6. septembril 1914), kus Prantsuse ja Briti väed andsid Joseph Joffre juhtimisel löögi Saksa vägedele, nurjas Saksa sõjaplaani ning mõjutas oluliselt sõja edasist käiku . Pärast ümberhaaramiskatseid tekkis kogu läänerindel positsioonisõda, mille rinde pikkus oli 720 km.
4.3 Somme'i lahing
Somme'i lahing peeti 1. juulist - 18. novembrini 1916 Somme'i jõe kallastel Põhja-Prantsusmaal. Inglased ja prantslased ründasid kokku 86 diviisiga, sakslastel oli vastas 67 diviisi. 15. septembril kasutasid inglased Somme lahingus esimest korda tanke. Liitlaste pealetung takerdus ja nad kaotasid 794 000, sakslased 538 000 meest surnute, haavatute , vangide ja teadmata kadunutena. Kumbki pool ei saavutanud edu. Lahing oli osavõtjate arvult ja inimkaotustelt suurim Esimeses maailmasõjas.
4.4 Verduni lahing
1916. aastal otsustas Saksa väejuhatus vältida sõja venimist ja vaenlase kiiresti hävitada. Seega tuli rünnakuks valida selline objekt, mida prantslased kaitseksid lõpuni ega taganeks. Enim sobis selleks Verduni kindlus, mis lukustas juurdepääsu Pariisi. Verduni lahing algas 1916. aasta veebruaris ja kestis 10 kuud. Selle aja jooksul käisid "hakklihamasinast" läbi enneolematud inimhulgad. Mõlemal poolel langes kokku üle miljoni sõduri. Kindral H. Ph. Petaini juhtimisel suutsid prantslased Verduni ja seega ka oma pealinna kaitsta.
4.5 Ypres ’i lahing
1915. aasta aprillis kasutasid sakslased Ypres`i lähedal esimest korda sõjategevuses mürkgaasi. Kloori balloonid paigutati 6 km ulatuses rindele. Tuul kandis Inglasteni, kes ei osanud arvata, et on tegemist surmatoovate pilvedega. Gaasirünnaku ohvriks langes üle 15 000 sõduri, kellest kolmandik suri. Sama aasta septembris kasutasid gaasi ka Inglased. Gaasi ja teiste mürkainete mõju tõkestamiseks võeti kasutusele gaasimaskid.
5. Venemaa kokkuvarisemine
1917. aasta alguseks oli Venemaa jõudnud revolutsiooni lävele. Venemaa oli maailmasõtta sekkunud ülepeakaela, selles osalemine käis talle üle jõu. Süvenevast kriisist andsid tunnistust järgmised nähtused.
Rahutused sõjaväes . 1917. aasta veebruariks oli Venemaa kaotanud üle 6 miljoni sõduri. Vilets varustamine ja suured kaotused tekitasid armees käärimist.
Majanduslik kaos. Venemaa majandus polnud suutnud sõja raskust kanda. 1917. aasta alguseks oli majandus tööjõu- ja toorainepuuduse, transpordi-ja kütusekriisi tõttu suurel määral halvatud . Suuremates linnades võis oodata näljamässe.
Keisrivõimu autoriteedi langus. Õukonnas võttis maad moraalne laostumine. Selle sümboliks sai „pühamees“ Grigori Rasputin , kelle erakordne mõju keisriperekonnale kahandas monarhia autoriteeti ka keisri ustavate toetajate seas. 1916. aasta detsembris langes Rasputin monarhistidest vandenõulaste atentaadi ohvriks, kuid see ei suutnud keisrikoja mainet enam päästa.
Rahulolematuse üldine kasv. Venemaa sõjaline, majanduslik ja moraalne allakäik põhjustas rahulolematuse üldise kasvu. Venemaad lõhestasid rahvuslikud vastuolud. Aktiviseerus töölisliikumine. Sõda oli Venemaa elu segamini paisanud. Suurlinnade elanikkond oli linna asunud maarahva arvel hüppeliselt kasvanud. Need oma juurtest lahti kistud inimesed said järgnevates rahutustes määravaks jõuks. Isevalitsuse vastu astus ka järjest rohkem haritlasi, kodanlasi ning isegi aadlikke. 1916. aasta lõpul küpses neis ringkondades plaan teostada paleepööre ja seada Venemaal sisse Inglise tüüpi konstitutsiooniline monarhia. Sündmused jõudsid neist kavadest aga ette.
5.1 Veebruarirevolutsioon
Revolutsioon puhkes veebruari lõpul, selle ajendiks sai Petrogradi (Peterburi) vilets varustamine toiduainetega. Rahutused kasvasid üle avalikuks vastuhakuks, sõjavägi läks ülestõusnute poolele üle. 27. veebruariks 1917 oli võim pealinnas ülestõusnute käes. Petrogradile järgnesid teised Venemaa suuremad linnad. Nikolai II üritas revolutsiooni maha suruda rindelt toodud vägedega, kuid need kas läksid ülestõusnute poole üle või peeti kinni.
Nikolai II sai aru, et on kaotanud nii rahva kui ka sõjaväe toetuse ning kirjutas 3. märtsil 1917 alla Riigiduuma Ajutise Komitee ette valmistatud aktile, millega ta loobus troonist ja andis võimu üle nimetatud komitee moodustatud Ajutisele Valitsusele.
5.2 Enamlaste ülestõus
Suurenev segadus tuli kasuks enamlastele, kes ainsana lubasid rahvamassidele kõike, mida viimased soovisid : nii rahu, leiba ja ka maad. Eriti populaarseks said enamlased Venemaa suurlinnades. Nende tegevust toetas Saksamaa, kes lootis, et enamlased lammutavad Venemaa lõplikult ning toovad ta sõjast välja. Seetõttu lasi Saksamaa Leninil ning teistel paguluses viibinud enamlaste liidritel läbi oma territooriumi Venemaale sõita ning toetas neid hiljem ulatuslikult rahaga .
Venemaale jõudnud, käivitas Lenin kampaania Ajutise Valitsuse vastu, nõudes Venemaa viivitamatut väljaastumist sõjast ning võimu üleandmist nõukogudele. Enamlaste esimese katse 1917. aasta suvel võimule tulla surusid Ajutisele Valitsusele ustavad üksused aga maha. Enamlaste juhtkond oli sunnitud minema põranda alla.
5.3 Oktoobripööre
Sügiseks oli Ajutise Valitsuse autoriteet nii madalale langenud, et mis tahes jõulise rühmituse riigipööre oleks võinud osutuda edukaks. Seda võimalust tõttasid kasutama enamlased, kellel polnud lootust demokraatlike valimiste teel võimule (eriti ainuvõimule) tulla. Teised parteid riigipööret ei kavandanud, üritades võita demokraatlikel valimistel. Kuid valimisi nad ära oodata ei jõudnudki.
Lenini arvates tuli esiteks haarata võim Petrogradi ümbritsevates linnades, sealhulgas Tallinnas, ja alustada seejärel vastuhakku pealinnas endas. Kuigi enamlaste plaan oli Ajutisele Valitsusele teada, ei suudetud midagi ette võtta. 25. oktoobril 1917 võtsid enamlastele alluvad väeüksused Petrogradi oma kontrolli alla. Suuremat vastupanu neile ei osutanud, pealinlased suhtusid toimuvasse võrdlemisi ükskõikselt .
Võimu ülemineku enamlastele vormistas 26. oktoobril 1917 II nõukogude kongress , mis moodustas esimese nõukogude valitsuse ehk Rahvakomissaride Nõukogu. Tegemist oli enamlaste ja vasakpoolsete esseeride koalitsioonivalitsusega. Selle esimeheks sai enamlaste liider Vladimir Uljanov ehk Lenin. Kongress võttis vastu rahu- ja maadekreedi. Rahudekreedis pöörduti maailma riikide poole ettepanekuga alustada rahuläbirääkimisi õiglase rahu sõlmimiseks, maadekreediga likvideeriti mõisnike suurmaaomandus. Oma riigipöörde kuulutasid enamlased Oktoobrirevolutsiooniks.
6. Maailmasõja lõpp, Versaille’s rahuleping
6.1 Maailmasõja lõpp
1916. aastaks oli Venemaa oma ressursid ammendanud, suurenes rahulolematus tsaarivalitsusega. 1917 puhkes Venemaal Veebruarirevolutsioon, mille tulemusena sunniti keiser Nikolai II troonist loobuma , kuulutati välja vabariik ja võim läks kodanlikule Ajutisele Valitsusele. Novembris 1917 teostasid enamlased V.Uljanovi (Lenini) juhtimisel riigipöörde ja sõlmisid Saksamaaga separaatrahu (e rahu sõlmimine vastaspoolega oma senistest liitlastest mööda minnes ja nendega konsulteerimata). Saksamaa alustas veebruaris 1918 idarindel suurpealetungi, et sundida Venemaad sõlmima rahu Saksamaa esitatud tingimustel. Rahu sõlmiti Brestis 1918 märtsis ja Venemaa loobus kõigist seni sõjas kaotatud aladest (Soome, Eesti, Läti, Valgevene, Ukraina, Taga-Kaukaasia).
Saksamaa sai nüüd osa oma vägesid tuua Idarindelt läänerindele, kus teostati 1918 esimesel poolel 4 suurpealetungi, mille käigus saksa väed kurnasid end lõplikult välja.
Juulis-augustis 1918 alustas pealetungi läänerindel juba Antant.
Järjest hakkasid kapituleeruma Saksamaa liitlased: Bulgaaria (30.september), Türgi (30.oktoober), Austria-Ungari (3.november). Saksamaa ja USA alustasid poolavalikke rahukõnelusi, Saksa armee Läänerindel alustas taganemist. Saksa laevastikus puhkes mäss, mis kasvas üle Novembrirevolutsiooniks - keiser Wilhelm II põgenes Hollandisse ja Saksamaal kuulutati välja vabariik. Alustati vaherahuläbirääkimisi Antandiga. 11. novembril 1918 sõlmiti Antanti ja Saksamaa vahel Compiegne´i vaherahu , millega lõppes I maailmasõda.
6.2 Versaille’s rahuleping
18. jaanuaril 1919 avati Pariisis rahukonverents, millest võttis osa 27 Saksamaaga kas sõdinud või diplomaatilised suhted katkestanud riiki. Rahukonverentsi dokumentidest oli tähtsaim Saksamaaga sõlmitud Versailles ' rahuleping, mis kirjutati alla Versailles' lossi peeglisaalis 28. juunil. 1919. Selle kohaselt pidi Saksamaa loovutama Prantsusmaale Elsassi ja Lotringi, samuti mõned alad Belgiale ja Taanile ning sõja tagajärjel tekkinud uutele riikidele nagu Leedu, Poola ja Tšehhoslovakkia. Kokku jäeti Saksamaa ilma ligi kaheksandikust territooriumist, sealhulgas mitmest sakslastega asustatud piirkonnast. Lisaks pidi Saksamaa vähendama oma sõjaväge 100 000 mehele, kellest vaid 4000 võisid olla ohvitserid . Saksamaa ei tohtinud kehtestada sõjaväeteenistuskohustust, tal keelati omada lennuväga ja allveelaevu, piirangud kehtestati ka laevastiku suurusele. Lõpuks tuli hüvitati võitjariikidele sõjakahjud ehk maksta reparatsioone. Et Saksamaa täidaks Versailles' lepingu tingimusi, hõivasid liitlased 15 aastaks Reini jõe piirkonna, kuulutades selle demilitariseeritud tsooniks.
6.3 Rahvasteliit
Rahvasteliit oli aastatel 1919–1946 eksisteerinud valitsustevaheline rahvusvaheline organisatsioon , mis loodi Esimese maailmasõja lõpetanud Pariisi rahukonverentsi tulemusel. See oli esimene ülemaailmne organisatsioon, mille põhiülesanne oli tagada maailmarahu. Rahvasteliidu põhikirja kohaselt olid organisatsiooni esmased eesmärgid sõja ennetamine kollektiivse julgeoleku ja relvastuskontrolli abil ning rahvusvaheliste tüliküsimuste lahendamine läbirääkimiste ja arbitraaži teel. Nii põhikirjas kui ka mitmetes seotud lepingutes leidsid käsitlemist veel töötingimused, põliselanike õiglane kohtlemine, inim- ja narkokaubandus, relvakaubandus, ülemaailmne tervishoid , sõjavangid ja Euroopa rahvusvähemuste kaitse.
Rahvasteliidu põhikiri allkirjastati 28. juunil 1919 ja jõustus 10. jaanuaril 1920. Organisatsioon saavutas oma maksimaalse suuruse perioodil 28. septembrist 1934 23. veebruarini 1935, mil sinna kuulus 58 liiget.
Rahvasteliidu diplomaatiline filosoofia kujutas endast murrangulist lahtiütlemist eelmise saja aasta põhimõtetest. Liidul puudusid relvajõud . Vastuvõetud otsuste kehtestamisel, majandussanktsioonide rakendamisel ja sõjalise abi osutamisel sõltus organisatsioon suurriikidest, kes ilmutasid sageli oma kohustuste suhtes vastumeelsust. Sanktsioonid võisid kahjustada ka Rahvasteliidu liikmeid ja seetõttu ei soovitud neid alati järgida. Kui Teise Itaalia- Etioopia sõja ajal süüdistas Rahvasteliit Itaalia sõdureid Punase Risti telkide sihikule võtmises, siis vastas Itaalia peaminister Benito Mussolini, et liidust on kasu küll varblaste kraaklustes, kuid mitte kotkaste konfliktides .
7. Allikad
http//www.google.ee
Ajaloo konspekt
1