Hiina Rahvavabariik pärast II maailmasõda (0)

Hiina Rahvavabariik pärast II MS
Nõo Reaalgümnaasium aprill 2012
’
Koostaja : Ardo Klaos
Juhendaja : Ege Lepa
Eellugu
Sündmused sajandi algul. Hiina oli võrreldes Jaapaniga nõrk ja mahajäänud maa. Võõramaine Quingi (mandžu) dünastia ( 1644 – 1912) oli äärmiselt ebapopulaarne. Xinhai revolutsiooniga (1911 – 1912) see kukutati . 1. jaanuaril 1912.a. kuulutati välja Hiina vabariik.
Monarhia kukutamine ei toonud siserahu. Maa eri osades haarasid võimu omavahel rivaalitsevad kindralid . Keskvõim oli nõrk ja reforme ei toimunud. Küll aga oli vabariigi väljakuulutamine soodne kultuurielule (koolivõrk, ajakirjandus , tõlketeosed, kunst ; idee kirjakeele reformist)
Hiina oli 1917. a. astunud I maailmasõtta Entente ’i poolel, lootes nii parandada oma siseolukorda. Saadeti 130 000 inimest abitöödele, kuid väikse osa neist tuli tagasi. Tegelikult ei saavutatud Pariisi rahukonverentsil midagi (ei kaotatud välismaalaste privileege, ei saanud tagasi Saksamaale kuulunud valdusi)
Kokkuvõttes siis oli Hiinas maailmasõja eel kaks jõudu: Chang Kaiseheki juhitud valitsus Nankingis ja Loode-Hiinas kommunistid, keda ei suutnud valitsus kontrollida.
Kodusõda
Pärast Jaapani kapituleerumist haaras kommunistlik Hiina Rahvavabastusarmee oma valdusesse Mandžuuria, saades enda käsutusse kogu relvastuse, mis Punaarmee oli jaapanlastelt ära võtnud. Nii läks kontroll Kirde- ja Põhja-Hiina üle HKP kätte. (ca veerand riigi territooriumist). Ülejäänud ala kuulus veel Goumindangile. 1946. aasta kevadel algas mõlema vahel jälle kodusõda.
1949. aasta aprillis langes kommunistide kätte Nanking. Chang Kaishek , koos ca 200 000 mehe ja enamuse riigi kullavarudega taandusid Taivani saarele . Seal säilis USA sõjajõudude kaitse all Hiina Vabariik.
1. okt. 1949. a. kuulutas kommunistide liider Mao Zedong [Mao Tse Tung (1893 – 1976)] Pekingis välja Hiina Rahvavabariigi.
1949. a. tuli kokku Hiina rahvuspoliitiline konverents, mis pidi saama maoistliku režiimi kõrgeimaks organiks. Moodustati:
administratiivnõukogu (= valitsus), eesotsas peaminister Zhou Enlai ( Chou En-lai)
Valiti:
alaliselt tegutsev seadusandlik organ: Keskvalitsuse Nõukogu, eesotsas Mao
Mao oli ühtlasi ka Sõjanõukogu esimees, st. talle allus ka armee (oluline edasisi sündmusi silmas pidades)
Mao võimu vastu olid paljud ringkonnad. Abinõud:
organisatsioonilist laadi :
vaenulikud organisatsioonid (sh. ka misjonid ja salaühingud ) keelustati
mittekeelustatud organisatsioonid allutati HKP kontrollile
parteiline monopol massikommunikatsiooni üle (st. kogu massikommunikatsiooni oli ainult HKP käsutuses)
kohtureform ja kohtuaparaadi puhastamine
puhastus haldusaparaadis
terroristlikud
poliitilised vastased kuulutati kurjategijaiks, üle 2 milj. inimese hukati
võitlus kolme pahe vastu:
korruptsioon ,
raiskamine,
bürokraatia ( tapeti ja vangistati sadu tuhandeid)
võitlus viie pahe vastu:
maksude mittetasumine,
majandusinfo vargus,
ametnike äraostmine,
riigivara riisumine
valitsuse tellimuste ebakorrektne täitmine
1949 – 1957. aastad olid taastamisperiood: pearõhk transpordile, sidele; teostati agraarreform, suurendati riikliku sektori osakaalu .
1953 – 1957. aastad – I viisaastak: põhiline rasketööstus, lõpuosas ka põllumajanduse kollektiviseerimine – loodi kolhoositüüpi põllumajandus­ettevõtteid.
Seda rakendati ka riigi äärealadel. Vähemusrahvaid oli vähemalt 6%. Räägiti piirkondliku autonoomia andmise vajalikkusest, tegelikult otsustati kõike Pekingis.
Peale “puhastusi” otsustati läbi viia valimised. Korraldati astmelistena, mitte võrdsetena ja mitte salajastena. ca 18 milj. hiinlast jäi ilma valmisõigusest.
Reorganiseerus Hiina juhtimissüsteem:
parlamenti nimetati nüüd Ülehiinaline Rahvaesindajate Kogu;
see võttis 1954. aastal vastu Hiina konstitutsiooni:
Riigi eesotsas Hiina Rahvavabariigi esimees: Mao Zedong
Kõrgeim seadusandlik võim parlamendil
Valitsust nimetati Riiginõukogu, eesotsas Zhou Enlai
Kõik nad olid ka HKP Poliitbüroo liikmed.
HKP-s oli ca 7 milj. inimest, neist 70% talupojad.
1956.aastal toimus HKP VIII kongress , mis kavandas Hiina edasist arengut (tegelikult olid otsused isegi võrdlemisi realistlikud). Samas tehti ka ettepanek forsseeritud edasiminekuks ja uueks hoobiks maosimivastastele.
Loosung : “Las õitseb sada lille , las võistleb sada koolkonda ” oli sisuliselt üleskutse pluralismile, vabadele mõtteavaldustele. Selle peale läks lahti küllaltki massiline Mao kriitika. Mao aga teatas, et õitseda võivad vaid healõhnalised lilled ja ülejäänud tuleb välja kitkuda. Nii tehtigi – õitsema jäid vaid “maoistlikud lilled”.
Samal ajal anti välja ka määrus tööga ümberkasvatamise kohta --> loodi laialdane sunnitöölaagrite võrk.
Suur hüpe ja selle tagajärjed
1950. aastail olid teatud majanduslikud edusammud ja sellest tehti järeldus, et Hiina meetodid võimaldavad arengut forsseerida ja liikuda suure hüppega tulevikku. 1956. aastal tunnistati II viisaastaku plaan iganenuks ja võeti revideerimisele.
1958. a. otsustati: kõiki jõude pingutades söösta edasi. 20 aasta plaan suruti 5 aastasse ja 5 aasta plaan ühte aastasse.
Pearõhk pandi tööstustoodangu kasvule: ehitati ca 7,5 milj. sulatusahju. Paraku polnud kvalifitseeritud tööjõudu ja tööd tegid hiina talupojad. Toodang tõusis 3-5 korda, kuid see raud oli äärmiselt ebakvaliteetne. Lisaks puudusid ka ettevõtted, kus seda rauda töödelda.
Põllumajandus. 740 000 majandit ühendati 26 000 kommuuniks. Kogu kommuuni vara oli ühiskondlik (st. midagi isiklikku ei tohtinud olla, kõik oli ühine), kaasa arvatud ihupesu. Ühiskondlik toitlustamine, produktide võrdsustav jaotamine jne. Struktuur oli sõjaväeline: brigaad → polk → diviis → armee. Töö vaheldus sõjalise väljaõppega.
Agroteadus: töötati välja nn. “8 hieroglüüfi teadus”:
sügavkünd 1 meetri sügavuselt (samas oli maaharimistehnikat just nii palju, et kõigi Hiina traktoritega oleks saanud üles künda 5% põllumaast)
massiline niisutamine (viis soostumiseni)
kogu maapind jagati kolmeks: põlluks, aiaks ja metsaks (vähenes külvipind)
Kultuur: kirjanikele anti käsk kahe- kuni kolmekordistada romaanide toodangut. Kõrgkoolides pidid kahe nädalaga valmima uued õpikud.
Juba 1959 . aastal mõisteti, et “suur hüpe” on läbi kukkunud. Mao tõmbus mõneks ajaks kõrvale ja pühendus partitööle. Otsustati suure hüppe tekkinud puudused likvideerida :
likvideeriti kommuunid; taastati isiklik omand ja töötasu
osa tööstusest suleti ja ca 30 milj. töölist suunati põllumajandusse
intelligentsi ees vabandati
Maoistid ei tunnistanud suure hüppe vigasust, vaid rääkisid “üksikutest vigadest”.
Süüdlased tõmbusid mõneks ajaks kõrvale ja nende asemel tulid riigi etteotsa HKP peasekretär Deng Xioaping [deng tsiaoping] ja Hiina RV esimeheks sai Liu Shaoqi. Samal ajal valmistati ette uut arveteõiendamist. Üha enam tugines Mao armeele.
Samal ajal sündis Hiinas oma nn. Kolme maailma teooria:
I maailm: valge imperialism – USA
punane imperialism – NSV Liit
II maailm: arenenud kapitalistlikud riigid
III maailm: arengumaad
→ teooria: arengumaad pidid hakkama maailma poliitikas üha suuremat rolli mängima ja Hiina juhib neid.
→ Hiina sekkus üha rohkem arengumaade sisepoliitikasse. Pahempoolsetele soovitati relvastatud rahvavõitlust, relvadega ka toetati.
Kultuurirevolutsioon
Suur Proletaarne Kultuurirevolutsioon või ka
Laiaulatuslik Revolutsioon Töölisklassi Kultuuri Kehtestamiseks
1963 – 1965. a. – ettevalmistav periood.
1960. aastate alguses pidurdus tootmise langus. Edasiminek oli siiski aeglane. Elanike arv kasvas kiiresti, üldine olukord oli hull. Üle 30 milj. lapse ei saanud koolis käia. elatustase madal.
Teravnes poliitiline võitlus, HKP sees kujunes välja kaks mõjukat rühmitust:
pragmaatikud(ka mõõdukad) – Deng Xiaopingi juhtimisel – tuginesid peamiselt parteiorganitele
Pragmaatikutel oli oluline arengu kiirus. Areng on alati seda kiirem, mida rohkem võetakse üle leiutisi ja otstarbekaid töövorme, mis on mujal juba kasutusel.
radikaalid – Maoga eesotsas – tuginesid relvajõududele
→ sisepoliitiline võitlus → katsetused
Radikaalidele oli tähtsaim, et säiliks võimalikult suures ulatuses Hiina enda kultuur, see mis teeb Hiina hiinalikuks. Pooldasid suletust, (kultuuri)kontaktide vähesust. Polnud oluline arengu kiirus, vaid see, et kunagi saab Hiinast võimas riik.
1963. a. alustati eksperimenti – tööstiimuliks peab olema mitte raha vaid revolutsiooniline entusiasm. Riigi käest ei tohi küsida kolme asja:
raha
teravilja
tehnikat
Ehk siis põllumajandus pidi tuginema oma jõule. Jäi katsetuseks.
Samasugune katse oli ka tööstuses, nn. “Viie kõpla revolutsioon”.
Viis naistöölist harisid ettevõtte aia nurgas üles tüki maad. Siit siis tehti järeldus: iga tehas peab end ise kogu toiduga varustama. Ei tohi riigilt küsida. Jäi kastetuseks.
Kultuur. Hakati rajama linnadesse töölisnoorte koole : 4 tundi õppimist ja 4 tundi tööd. Maale rajati hooajalisi koole. Tulemusi polnud ja jäi katsetuseks.
Sisepoliitilises võitluses läks ülekaal järk-järgult radikaalidele. Üha rohkem pandi rõhku Mao ideede tundmaõppimisele ja propageeriti armee kogemuse uurimist .
Kaitseminister Lin Biao koostas nn. “Väikse punase raamatukese” – oli Mao tsitaatide kogumik, mis pidi saama käsiraamatuks kõigile.
1965 – 1966. Kultuurirevolutsiooni algus
Sisepoliitiline võitlus oli muutunud äärmiselt teravaks. Nov. 1965 sõitis Mao Pekingist Shanghaisse, kus asus välja töötama plaane opositsiooni purustamiseks. (+ käis Jangtses ujumas) Konkreetsed plaanid töötas välja Kultuurirevolutsiooni grupp HKP Keskkomitee juures (juhtis Mao abikaasa).
Lin Biao alustas vallandamisi armees ; Mao kirjutas 7. mail 1966 kirja Lin Biaole. Nõudis:
Kogu Hiina ühiskond tuleb sõjaväestada
Armee muuta suureks poliitkooliks
Teisitimõtlejad saata ümberkasvatuslaagritesse (rahvas hakkas neid hüüdma “7. mai koolid”)
Ümberkasvatuslaagris oli oma tunniplaan , tuli selgeks õppida Mao ideed ja töötada ühiskondlikus korras. Osa tunde oli ette nähtud ka enesekriitikaks.
Sellega sai revolutsioon hoo sisse.
Parteiorganisatsioon puhastati teisitimõtlejatest. Sai hoo sisse, kui Mao avaldas oma üleskutse: “Tuld staapide pihta!”
Haridusreformi seadus 1966. aasta suvel:
Keelustati kogu Lääne klassika ( muusika , kunst , kirjandus)
raamatute põletamine
Koolides õpiti:
Algkool – Mao tsitaate
Keskkool – Mao valitud teoseid
Ülikool – Mao kogutud teoseid
18. aug. 1966 pidasid maoistid Pekingis suure koosoleku (1,5 milj. osavõtjat), kus muuhulgas kutsuti rahvast üles Mao vastaseid füüsiliselt hävitama.
Selle ülesande said:
hungveipingid ehk “punavalvurid” – õpilasnoorsugu
ja zaufanid ehk “mässajad” – peamiselt töötav noorsugu
Neil oli õigus õiendada arveid kellega tahes.
purustati kultuuriväärtusi
põletati raamatuid tuleriitadel
teadlasi ja kultuuritegelasi mõnitati staadionitel suurte rahvahulkade ees
→ õppetöö seiskus, sest valdav osa pedagoogidest saadeti ümberkasvatuslaagritesse
→ vähenes toodang, sest selleks polnud aega
→ transport desorganiseerus, sest veeti ainult hungveipinge ja zaufane
ca 5 milj. hukkus ja ca 30 milj. langes repressioonide ohvriks.
1967 – 1969 – võimuhaaramise etapp
Hungveipingid jäid tahaplaanile, zaufanide tähtsus tõusis (neid toetas armee). Saatsid laiali kohalikud võimuorganid, loodi revolutsioonikomiteesid. Areenilt kadusid pragmaatikute liidrid , näiteks Liu Shaoqi jt.
Armee võttis kohtadel võimu enda kätte, hungveipingide ja zaufanide tegevus lõpetati. Liikumisest osavõtjad saadeti maapiirkondadesse “põllumajandust stabiliseerima”. Võim läks armee ja Lin Biao kätte.
Lin Biaol ei õnnestunud jagu saada Zhou Enlaist. Tolles nägi aga Lin Biao ohtu (võib mõjutada Maod) ja Lin Biao otsustas, et seni, kui ta on ametlik pärija, tuleks Maost lahti saada. Biao kavatses rongi kraavi laskmist (see pole ametlik versioon !). Anti ülesandeks ühele rööpmeseadjale. Tolle naine informeeris Enlaid, see võttis abinõud tarvitusele.
1971 . aasata septembrikriis. Kogu Hiinas keelati lennukitel õhku tõusta, välja arvatud ühel, mis kukkus Mongoolias alla. Selles lennukist leiti Lin Biao ja tema lähikondlaste laibad (olid surnud juba enne lennuki allakukkumist). Loomulikult järgnes ulatuslik puhastus Rahvavabastusarmees ja sõjaväe mõju Hiina siseelus vähenes nüüd.
Kultuurirevolutsioon jätkus kuni 1976. aastani (samal aastal, muide, surid nii Mao kui ka Zhou Enlai), kuid selle dramaatilisem osa oli läbi. Küll aga jätkus võimuvõitlus. Kui kultuurirevolutsioon läbi sai, algasid massilised rehabiliteerimised.
Enlai oli tolleks ajaks juba üsna vana ja haige. Otsis asetäitjat ja selleks sai Deng Xioaping.
Hiina RV ja Deng Xioaping
1976. aastal suri Suur Tüürimees (= Mao). Järgmisel kuul arreteeriti Mao lesk Jiang ja tema lähimad kaasvõitlejad. Nende vastu algas äge vaenukampaania. Peatselt ilmus Deng avalikkuse ette ja kõigile oli selge et pragmaatikud (vt. lk. 6) olid võitnud.
Deng: “Pole tähtis, mis värvi on kass , peaasi , et ta hiiri püüab”. Sisuliselt tähendas see lause loobumist senistest jäikadest kommunismipõhimõtetest ja majandusreformide algust:
põllumajanduses likvideeriti 1981. aastal kollektiivmajandid. Talupojad võisid vabalt hakata nende valdusesse antud maad harima ja toodangut turustama;
keskse juhtimise lõdvendamine. Suurendati ettevõtete vabadust ja töötajate õigusi;
haridussüsteemist kadus senine ideoloogiline rõhuasetus;
majandus- ja kultuurisidemete tihendamine välismaaga.
Hiina jäi siiski sotsialistlikuks – tööstusettevõtted jäid riigi omandusse, tootmist reguleerib riik plaanide kaudu. Ei muutunud ka poliitiline süsteem.
Tulemus: kui 1965 – 1980 oli HRV rahvuslik kogutoodang kasvanud aastas keskmiselt 6,4%, siis 1980. aastatel kiirenes see kuni 11,4%-ni aastas. Elatustaseme kiire kasv.
Püstitati eesmärk, et peres ei tohi olla üle ühe lapse. Mõjutatakse premeerimise ja trahvide süsteemiga. Kuna hiinlastele on väga tähtis, et peres oleks pärija, siis kiputakse tütarlapsi surmama. Tulemuseks on väga suur noorte meeste ülekaal.
Massiteabevahendid on riigi kontrolli all (“partei lojaalsed silmad, kõrvad ja suu”).
Ohu korral riigivõimule on kasutatud ka vägivalda: 1989. a. kevadel suruti Pekingis
veriselt maha üliõpilaste meeleavaldus Taevase Rahu väljakul.
Välispoliitika
Hiina ja NSV Liit
Kui Mao võimule tuli, oli NSVL ainus võimalik liitlane. 1949 sõlmiti vastastikuse sõpruse ja abistamise leping 30 aastaks. NL andis laenu (suur roll majanduse taastamisel).
1950. aastate lõpul suhted halvenesid – Hruštšov kritiseeris Stalini isikukultust ja hoiatas teisigi kommunistlike parteisid selle eest – ärritas Maod. Mao ise arvas , et kommunismileeris peaks nüüd juhtpositsioon minema Hiina kätte. 1960. aasta juunis Nõukogude – Hiina piiril esimene vahejuhtum. 1969. a märtsis tärisesid piiril juba relvad.
Hiina ja Ameerika Ühendriigid
Kodusõja ajal toetas USA Chang Kaisheki ja tunnustas Taivani iseseisva riigna. President Nixoni ajal hakkasid suhted paranema (1971 jj), diplomaatilised suhted siiski alles 1979.
Hiina ja Jaapani suhted reguleerusid samuti 1970il.
Anekdoot
Kohtuvad venelane ja hiinlane . Võtavad koos klaasikese ja hakkavad siis kodumaadega kelkima... Hiinlane:
- Meil Hiinas elab peaaegu kaks miljardit inimest!
Venelane:
- Aga meid on 150 miljonit!!
Hiinlane:
- Ollallaa. Te vist tunnete kõik üksteist nägupidi?
Kasutatud materjal :
http://www.vm.ee/eng/kat_579/7348.html
http://et.wikipedia.org/wiki/Hiina_Rahvavabariik
http://en.wikipedia.org/wiki/Cultural_revolution
http://luup.postimees.ee:8080/leht/97/02/21/valis.ht m
http://www.maaleht.ee/?page=Ennustus&grupp=artikkel&artikkel=1009
http://www.sinomania.com/china_image_archive/photo_albums/

Page 17 of 1