Poliitika (0)

Poliitika

Hiina on Hiina Kommunistliku Partei võimu all ning kuulub seega sotsialistlike riikide hulka. Hiina Rahvavabariigi režiimi on nimetatud ka autoritaarseks. Mõned vasakpoolsed kommunistid nimetavad Hiina süsteemi riigikapitalismiks, sest alates 1970. aastate lõpust on kommunistliku partei juhtimisel kasutusele võetud üha enam kapitalismi elemente, kuid partei ülemvõimu lõdvendamisest ei ole juttugi.
Kommunistlik Hiina Rahvavabastusarmee oli Teise maailmasõja lõppedes haaranud võimu Mandžuurias, saades punaarmee käest endale jaapanlastelt võetud relvastuse. Kontrolli alla läks Kirde ja Põhja Hiina, kes 1946 aastal alustasid kodusõda ülejäänud aladele . Esialgu oli ülekaal Guomindangi poolel .
1949 aasta arillis toimus kodusõjas pööre ja kommunistid asusid pealetungile ja vallutasid suurema osa Hiinast. Nähes olukorra lootusetust taandus Guomindangi liider Chang Kaishek koos 200 000 mehelise sõjaväega Taivani saarele, kus ühendriikide kaitse all säilis Hiina vabariik.
1. Oktoobril 1949 kuulutas kommunistide liider Mao Zedong Pekingis välja Hiina Rahvavabariigi. Tema juhtimisel omandas kommunistlik partei Hiina kodusõja järel võimu suurema osa üle Hiinast. Hiinas omistatakse Maole see teene , et ta esimest korda pärast oopiumisõdu ühendas (peaaegu kogu) Hiina ilma välismaise mõjuta. Samal ajal kritiseeritakse tema poliitikat, sealhulgas majanduspoliitikat.
Mao Zedong käivitas nn suure hüppe. Hiinas üritati viie aasta plaani täita ühe aastaga ja kahekümne aasta plaani viiega .
Suur hüpe ja selle tagajärjed:
1950. aastail olid teatud majanduslikud edusammud ja sellest tehti järeldus, et Hiina meetodid võimaldavad arengut forsseerida ja liikuda suure hüppega tulevikku. 1956. aastal tunnistati II viisaastaku plaan iganenuks ja võeti revideerimisele.
1958. a. otsustati: kõiki jõude pingutades söösta edasi. 20 aasta plaan suruti 5 aastasse ja 5 aasta plaan ühte aastasse.
Pearõhk pandi tööstustoodangu kasvule: ehitati ca 7,5 milj. sulatusahju. Paraku polnud kvalifitseeritud tööjõudu ja tööd tegid hiina talupojad. Toodang tõusis 3-5 korda, kuid see raud oli äärmiselt ebakvaliteetne. Lisaks puudusid ka ettevõtted, kus seda rauda töödelda.
Põllumajandus.740 000 majandit ühendati 26 000 kommuuniks. Kogu kommuuni vara oli ühiskondlik (st. midagi isiklikku ei tohtinud olla, kõik oli ühine), kaasa arvatud ihupesu. Ühiskondlik toitlustamine, produktide võrdsustav jaotamine jne. Struktuur oli sõjaväeline: brigaad → polk → diviis → armee . Töö vaheldus sõjalise väljaõppega.
Agroteadus: töötati välja nn. “8 hieroglüüfi teadus”:
sügavkünd 1 meetri sügavuselt (samas oli maaharimistehnikat just nii palju, et kõigi Hiina traktoritega oleks saanud üles künda 5% põllumaast)
massiline niisutamine (viis soostumiseni)
kogu maapind jagati kolmeks: põlluks, aiaks ja metsaks (vähenes külvipind)
Kultuur: kirjanikele anti käsk kahe- kuni kolmekordistada romaanide toodangut. Kõrgkoolides pidid kahe nädalaga valmima uued õpikud.
1967 – 1969 – võimuhaaramise etapp
Hungveipingid jäid tahaplaanile, zaufanide tähtsus tõusis (neid toetas armee). Saatsid laiali kohalikud võimuorganid, loodi revolutsioonikomiteesid. Areenilt kadusid pragmaatikute liidrid , näiteks Liu Shaoqijt.
Armee võttis kohtadel võimu enda kätte, hungveipingide ja zaufanide tegevus lõpetati. Liikumisest osavõtjad saadeti maapiirkondadesse “põllumajandust stabiliseerima”. Võim läks armee ja Lin Biao kätte.
Lin Biaol ei õnnestunud jagu saada Zhou Enlaist. Tolles nägi aga Lin Biao ohtu (võib mõjutada Maod) ja Lin Biao otsustas, et seni, kui ta on ametlik pärija, tuleks Maost lahti saada. Biao kavatses rongi kraavi laskmist (see pole ametlik versioon !). Anti ülesandeks ühele rööpmeseadjale. Tolle naine informeeris Enlaid, see võttis abinõud tarvitusele.
1971. aasata septembrikriis. Kogu Hiinas keelati lennukitel õhku tõusta, välja arvatud ühel, mis kukkus Mongoolias alla. Selles lennukist leiti Lin Biao ja tema lähikondlaste laibad (olid surnud juba enne lennuki allakukkumist). Loomulikult järgnes ulatuslik puhastus Rahvavabastusarmees ja sõjaväe mõju Hiina siseelus vähenes nüüd.
Kultuurirevolutsioon jätkus kuni 1976. aastani (samal aastal, muide, surid nii Mao kui ka Zhou Enlai), kuid selle dramaatilisem osa oli läbi. Küll aga jätkus võimuvõitlus. Kui kultuurirevolutsioon läbi sai, algasid massilised rehabiliteerimised.
1959.aastal tõmbus Mao tagasi, kuid suutis säilitada võimu partei üle. 1966.aastal tuli ta uuesti võimule ning kuulutas välja suure proletaarse kultuurirevolutsiooni.
1976 Mao suri. Võimule tuli Deng Xiaopingi. Deng: “Pole tähtis, mis värvi on kass , peaasi, et ta hiiri püüab”. Sisuliselt tähendas see lause loobumist senistest jäikadest kommunismipõhimõtetest ja majandusreformide algust:
põllumajanduses likvideeriti 1981. aastal kollektiivmajandid. Talupojad võisid vabalt hakata nende valdusesse antud maad harima ja toodangut turustama;
keskse juhtimise lõdvendamine. Suurendati ettevõtete vabadust ja töötajate õigusi;
haridussüsteemist kadus senine ideoloogiline rõhuasetus;
majandus- ja kultuurisidemete tihendamine välismaaga.
Hiina jäi siiski sotsialistlikuks – tööstusettevõtted jäid riigi omandusse, tootmist reguleerib riik plaanide kaudu. Ei muutunud ka poliitiline süsteem.
Tulemus: kui 1965 – 1980 oli HRV rahvuslik kogutoodang kasvanud aastas keskmiselt 6,4%, siis 1980. aastatel kiirenes see kuni 11,4%-ni aastas. Elatustaseme kiire kasv.
Püstitati eesmärk, et peres ei tohi olla üle ühe lapse. Mõjutatakse premeerimise ja trahvide süsteemiga. Kuna hiinlastele on väga tähtis, et peres oleks pärija, siis kiputakse tütarlapsi surmama. Tulemuseks on väga suur noorte meeste ülekaal.
Massiteabevahendid on riigi kontrolli all (“partei lojaalsed silmad, kõrvad ja suu”).
Ohu korral riigivõimule on kasutatud ka vägivalda: 1989. a. kevadel suruti Pekingis
veriselt maha üliõpilaste meeleavaldus Taevase Rahu väljakul