Mu südames sa (0)

Mu südames sa
Marie Underi ja Henrik Visnapuu isamaalise luule võrdlus

Kodumaa on väga individuaalne mõiste. Mõne persooni jaoks võib see tähendada kohta, mille nimel surra ja teiste jaoks on see vaid sõnakõlks. See oleneb mõnestki tähtsast detailist, mis võib seisneda nii kasvatuses kui ka hiljem väljakujunenud ideoloogias. Enne esimest Eesti Vabariiki sündinud inimeste jaoks oli vabadus küllaltki hingelähedane teema, mis seostus kindlasti Vabadussõja ja seejärel oma riigi tekkega. 1890. aastal sündinud Visnapuu toob oma luulesse sisse isamaa vaid väga harva, kuid tehes seda selgelt ning kohati ka ettenägelikult. Poetess Marie Underi looming mainib kodumaad ja selle probleeme kaudselt ning peidetult.
Nii Under kui ka Visnapuu on sündinud enne esimest Eesti Vabariiki. Vabadus aga saabus ja siis hakkasid mõlemad luuletajad vaikselt justkui ette nägema Eesti Vabariigi allakäiku. Luuletuses „Maarjamaa laulud 1“ kisendab Visnapuu „…kinnise suuga : / kuhu ! kuhu sa lähed ! kuhu ! / sina ise, / sa, minu kodumaa, / kuhu lähed võõra ja muuga , / sina kõrk !“. Mees justkui manitses Eestimaad , et ta arvas endast palju kuigi oli alles nii noor riik. Under kirjeldas varjatult, kuidas oht tõuseb isamaa üle ja kujutas seda mere abil, kirjutades, et „Meri on tõusnud. Ei ole tal pervi, / karjamaale veab välkuvaid järvi.“, „Ähib ja uriseb augud su unne, / et sa end eneses kodus ei tunne.“.
Aastal 1944 põgenesid mõlemad luuletajad Eestist ja jätkasid loominguga välismaal. Kodumaast eemalolek kajastub ka mõlema luules. Mõlemad räägivad maha jäänud ja rüüstatud Eestist. Under kirjeldab, kuidas „Rada on vaevakividest tihke; / hukunud eludest üdiseb rabu…“. Samuti väljendab naine ka lootust, et kunagi saab kõik korda, kirjutades „…Siiski! Kohiseb viljavihke; / kärbitud tiibu kohendab abu. / Esihõimude sammude raskus / ergutab ikka veel tallaalust…“. Visnapuu justkui jutustab Eestiga, öeldes „Mul on sinu pärast nii kitsas , / sina teeäärne kodumaa.“, „Kus on sinu rajatud hooned, / sinu aja tegude märk ? / Nüüd oled jälle kui toona : / üks kahele katkine särk.“. Samuti avaldub ka tema luules lootusehelk: „…Sinililled kasvavad kruusast - / sa matsid mind alla mäe.“.
Mõlemad luuletajad kirjutavad igatsusest kodumaa järgi. Under ütleb väga selgelt välja oma tunded isamaa suhtes, kirjutades:
„Kord veel tagasi tahaksin
leida kodutee,
kodumullas siis magaksin
välja kõik silmavee.“
Visnapuu räägib oma igatsusest veidi ümber nurga ning rohkem „tema igatseb mind“ võtmes. Luuletuses „Kodumaakuu“ kirjeldab ta, kuidas „…Kumiseb kuulmata hõbehell / kodumaa küngastel kuu / ärevas ootuse rahus .“.
Visnapuu jääb mitmes luuletuses isamaa suhtes küllaltki passiivseks. Seda näitab selgelt luuletus „Tõlkige mu kõne“, kus ta kodumaad justkui manitseb, kirjutades:
„ Soine ja patune
oled sa,
jumala jalaalune
Maarjamaa.
Enne õunapuud rüvetut !
Iga virves
ajab ise juuri,
nagu polekski ühist tüve
ja ühist kirvest.“
Under, on positiivsemalt meelestatud. Luuletuses „“Estonia“juubeliks“ kirjutab poetess: „…Ei üksi ilumeel : ka elutung / ja vabadusekirg, mis põlvi kestis, / et kaitstud oleks habras kunstipung, / need kivid kivi pääle visalt tõstis…“, „…Et saavutus ei kitsuks kammistavaks võrguks – / soov veres kohisegu: jäägem erguks !“
Oma elu lõpupoole kirjutasid nii Under kui Visnapuu oma mõtetest ja uskumisest kodumaasse. Nad lohutasid, et isamaa saab veel vabaks. Visnapuu teeb seda luuletuses „Astugem isamaa palge ette“, kus kirjutab, et ta näeb „…Eestit endiseksi, / isandaksi, homsepääle.“, „.. hõbedast hooned, mis olid kord vasest , / ehitame taas vabana.“, „…Päike paistab ka silmavette, / selja taha jääb tapper ja taud.“. Under pani aga oma mõtted kirja luuletuses „Lahti“, kus kirjeldab Eesti tulevikku: „…Nagu kivi lõi ruutu !... Nüüd kummuta kruus! / Ja kiusa – kiusa end lahti!“.
Hoolimata sellest, et mõlemad olid Siuru liikmed, on nende luule vägagi erinev, kuigi võiks arvata, et samasse rühmitusse kuulumise tõttu on see pigem sarnane. 1917. aastal loodud kirjandusrühmituse liikmed olid täis elujõudu ja saavutasid sellega kirjanduse populaarsuse kasvu Eestis. Mida vanemaks said rühmituse liikmed, seda enam on tunda nende luules ka pessimismi, nagu see avaldub Underi ja Visnapuu luules. Eriti suureks mõjutajaks oli Teine maailmasõda ja Eesti vabaduse kaotamine, mille käigus kaotasid paljudki neist oma kodud igaveseks . Võrreldavate autorite loomingus ei ole väga palju isamaalist luulet, küll aga ei kahtle ma nende kodumaaarmastuses. See väljendub hilisemas loomingus, kus mõlemad on nö. elutargad.