Grammatikalsieerumine/grammatiseerumine 1. Üks teadvustamata, aga universaalselt toimiv keele muutuse mehhanism on grammatikaliseerumine. See on kognitiivne protsess, seetõttu ongi universaalne ja esineb igas keeles. Grammatikaliseerumine on leksikaalsete üksuste muutumine grammatilisteks üksusteks (s.o. ,,tavaline" sõna muutub grammatiliseks sõnaks, nt prepositsiooniks, partikliks, abiverbiks jne). Selleks, et aru saada, mis toimub, tuleb rääkida tähenduse liikidest. 2. Tähenduste liigid: leksikaalne (tähendus tavamõttes, nt sõitsin 'liikusin ratta, auto, rongi, bussi jm sõidukiga') ja grammatiline (nt sõitsin lihtminevik, ainsuse 1. pööre). Lähtudes sellest, tuleb vaadata, milliseid tähendusi väljendavad erinevad morfeemid
Grammatika: Grammatika all võib mõista keele ehituse süsteemipärast esitust, reeglite kogu või keele süsteemi. Grammatiline isik: deiktiline viitamine kõnesituatsioonis osalejatele, nt kõnelejale, kuulajale ja teistele Grammatiline kategooria: koosneb hulgast üksteisele vastanduvatest üht tüüpi grammatilistest tähendustest, mida süstemaatiliselt väljendavad mingid vormiüksused (nt kääne, aeg, isik). Grammatiseerumine: keele leksikaalsete üksuste arenemine grammatilisteks üksusteks ja grammatiliste üksuste arenemine veelgi grammatilisemateks üksusteks Häälik: on väikseim kuuldeliselt eristatav inimkõne üksus. Häälikuseadused: kirjeldavad süstemaatilisi häälikumuutusi keeltes. Häälikute kvaliteet: häälikute omaduste kogum, mis eristab neid teistest häälikutest Häälikute kvantiteet: häälikute omadus, mille akustiliseks vasteks kõnesignaalis on ajaline kestus, kõne vastuvõtul aga tajutud pikkus. Haru: on osa keelepuust
Grammatika - Grammatika all võib mõista keele ehituse süsteemipärast esitust, reeglite kogu või keele süsteemi. Grammatiline isik - deiktiline viitamine kõnesituatsioonis osalejatele, nt kõnelejale, kuulajale ja teistele Grammatiline kategooria - koosneb hulgast üksteisele vastanduvatest üht tüüpi grammatilistest tähendustest, mida süstemaatiliselt väljendavad mingid vormiüksused (nt kääne, aeg, isik). Grammatiseerumine - keele leksikaalsete üksuste arenemine grammatilisteks üksusteks ja grammatiliste üksuste arenemine veelgi grammatilisemateks üksusteks. Häälik on väikseim kuuldeliselt eristatav inimkõne üksus. Häälikuseadused - kirjeldavad süstemaatilisi häälikumuutusi keeltes. Häälikute kvaliteet - häälikute omaduste kogum, mis eristab neid teistest häälikutest Häälikute kvantiteet - häälikute omadus, mille akustiliseks vasteks kõnesignaalis on ajaline kestus, kõne vastuvõtul aga tajutud pikkus. Haru - on osa keelepuust
Nt tegi, teen, tehakse, tehtud, oled teinud, tegemaks .. on sõnavormid sõnast tegema. Sõnavorm on suurim morfoloogia ja vähim süntaksi üksus. Lekseemi tüvi kannab tema mõistesisu ehk leksikaalset tähendust, nt `maja', `valge', `ehita-' vms, sõnavormide muutetunnused aga grammatilist tähendust, s.o abstraktsemat tüüpi tähendusi, nt käsku, seesolu vms. Sõnavormid võivad aja jooksul muutuda abisõnadeks, st grammatilisteks üksusteks. Sellist protsessi nimetatakse grammatiseerumiseks. Grammatiseerumise vastandprotsess on leksikaliseerumine. See on nähtus, kus sõnavorm või sõnaosa omandab leksikaalse tähenduse (mõistesisu), seega muutub lekseemiks. 2. Sõnavara rikastamise teed Eesti kirjakeelt rikastatakse nii: moodustatakse püsiühendeid, liidetakse sõnu e moodustatakse liitsõnu, tuletatakse(otsetuletus, tagasituletus), annetakse sõnadelle uusi tähendusi
väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d (funktsioonid: mitmuse tunnus maja/d, pöördelõpp sa käi/d, osastava lõpp mer/d). Grammatilised morfeemid saavad tähenduse vormi koosseisus, sõnatüvega liitudes. Tähendus on olemas tüvimorfeemidel (nt käi/si/me, maja/ni). Morfeemid jagatakse nende mõistesisust ja funktsioonist lähtudes leksikaalseteks ja grammatilisteks morfeemideks. Tüved ja tuletusliited kuuluvad leksikaalsete morfeemide, tunnused ja lõpud aga grammatiliste morfeemide hulka. 2) Sõna ühelt poolt põhiline, teisalt mitmetähenduslik mõiste. Keele traditsiooniline baasüksus, mis kuulub kahele tasandile leksikaalne sõna kannab sisulist tähendust ja grammatilise sõna puhul lisanduvad mitmed mitteleksikaalsed tähendused, mida kannavad grammatilised tunnused ja lõpud. Nt lugesime = luge-
2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt). Morfeem – morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d. Morfeemid jagatakse nende mõistesisust ja funktsioonist lähtudes leksikaalseteks ja grammatilisteks morfeemideks. Tüved ja tuletusliited kuuluvad leksikaalsete morfeemide, tunnused ja lõpud aga grammatiliste morfeemide hulka. Sõna – ühelt poolt põhiline, teisalt mitmetähenduslik mõiste. Keele traditsiooniline baasüksus, mis kuulub kahele tasandile – leksikaalne sõna kannab sisulist tähendust; grammatilise sõna puhul lisanduvad mitteleksikaalsed tähendused, mida kannavad grammatilised tunnused ja lõpud.
Morfoloogia põhimõisted Morfofonoloogia uurib tüvevaheldusi: seda, kuidas sõna tüvi eri sõnavormides varieerub. Morfoloogia põhimõisted Vaba morfeem on morfeem, mis võib esineda omaette sõnana, ilma et sellega peaks kohustuslikult liituma teisi morfoloogilisi elemente. Vabad morfeemid jagunevad omakorda sõnaliikideks. Morfoloogia põhimõisted Seotud morfeem e afiks on morfeem, mis esineb alati osana sõnast. Seotud morfeemid jagunevad omakorda grammatilisteks tunnusteks (kiirele) ning tuletusliideteks (nt kiiresti). Morfoloogia põhimõisted Kliitik on seotud morfeem, mis liidetakse juba muudetud sõnavormile või lausa tervikfraasile. Kas Mallegi kirjutas? Kas Malle kirjutaski? Malle kirjutas täna kolm kirjagi. Afiksite liigid Sufiks on tüvele järgnev afiks. leijona-lle 'lõvile' (soome keel) Afiksite liigid Prefiks on tüvele eelnev afiks. no-cal 'minu maja' to-cal 'meie maja'
• allomorf – Allomorfideks nimetatakse ühe ja sama morfeemi erinevaid variante. Ühe morfeemi allomorfid kannavad kõik seega sama tähendust, erinevad üksteisest aga näiteks häälikulise koosseisu poolest; Kaks morfi on ühe morfeemi allomorfid, kui nad on 1) tähenduselt samad; 2) struktuurilt osaliselt sarnased; 3) komplementaarses distributsioonis (täiendavas jaotumuses) Morfeemide liigid: • jagatakse tähenduse järgi grammatilisteks ja leksikaalseteks morfeemideks ehk tüvedeks; neid liites moodustatakse sõnavorme • vabad morfeemid ehk juured võivad esineda iseseisva sõnavormina • seotud morfeemid ehk afiksid saavad esineda vaid koos teiste morfeemidega; enamasti grammatilised; Afiksite liigid: • prefiks – eesliide; morfeemid, mis lisatakse sõna algusesse juure või tüve ette; • sufiks – järelliide; morfeemid, mis lisatakse sõna lõppu juure või tüve järele;
Lihtsaim viis fonoloogilise opositsiooni kindlakstegemiseks on otsida minimaalpaari e sellist sõnapaari, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning mille liikmeil on erinev tähendus. 10. Morfeemide liigid ja funktsioonid- Morfeeme saab liigitada mitmel viisil: distributsiooni alusel vabadeks ja seotud morfeemideks, tähenduse alusel leksikaalseteks ja grammatilisteks. Morfoloogiliste ja süntaktiliste funktsioonide järgi jagunevad seotud morfeemid muutelõppudeks ning tunnusteks ja tuletusliideteks, vabad morfeemid omakorda sõnaliikideks. Morfoloogiliselt liitseid sõnavorme võib tekkida mitut moodi. Seotud morfeemidel ja prosoodilistel modifikatsioonidel on kaks põhiülesannet: muutmine (ühest lekseemist uued sõnavormid) ja sõnavara rikastamine (uute lekseemide tuletamine). 11
teatud sõnu semantiliste vm omaduste põhjal 4) kohustuslikkus kõneleja on kohustatud keeles olevat kategooriat väljendama 5) grammatilised morfeemid kuuluvad mingi sõna juurde, nad on seotud morfeemid. Grammatika grammatiseerumine on keele leksikaalsete üksuste arenemine grammatilisteks üksusteks ja nende arenemine veelgi grammatilisemateks üksusteks. Leksikaalne üksus Grammatiline üksus Tähendus Konkreetne Abstraktne Referentsiaalsus Viitab reaalse maailma Viitab suhetele objektide vahel objektidele Moodustamine Ebaregulaarselt Regulaarselt
IP-morfoloogia toob kirjeldusse suunalisuse. Ühed representatsioonid on põhilised või primaarsed, teised neist tuletatud. Primaarseid representatsioone nimetatakse generatiivses fonoloogias tavaliselt leksikaalseteks representatsioonideks. * Morfeemide liigitamine Morfeeme saab liigitada mitmel viisil: distributsiooni alusel vabadeks ja seotud morfeemideks, tähenduse alusel leksikaalseteks ja grammatilisteks morfeemideks. Morfoloogiliste ja süntaktiliste funktsioonide järgi jagunevad seotud morfeemid muutelõppudeks ning tunnusteks ja tuletusliideteks, vabad morfeemid omakorda sõnaliikideks. Morfeemiklassiks nimetatakse morfeemide rühma, mille liikmed käituvad teatud omaduste poolest sarnaselt. Distributsiooni alusel saab morfeemid jagada vabadeks morfeemideks ja seotud morfeemideks. *Vaba morfeem võib oma suvalise allomorfi kujul esineda iseseisva sõnavormina, ilma et
Sõnad jaotatakse mingi tunnuse või omaduse järgi erinevatesse rühmadesse. · KÄÄNE nimisõna morfoloogiliselt väljendatud grammatiline kategooria, mis võimaldab näidata nominaalliikme funktsiooni, üldiselt verbi suhtes. Käändeid võib keeles olla 053. Kui on üle 8 käände, väljendab enamik käändeist ruumisuhteid. Käände nimetus peaks näitama käände põhifunktsiooni. Käänded jagunevad grammatilisteks (nom, acc, abs, erg) ja semantiliseks (instr, komit, kohakäänded, sh lokatiivsed käänded). Ebatraditsioonilised käänded: ilmaütlev, predikatiiv, ekvatiiv, translatiiv, vokatiiv. · DEFINIITSUS ehk määratus Definiitne fraas nimisõnafraas, mille kõneleja ja kuulaja suudavad paigaldada referentsiaalsete suhete raame. Indefiniitne fraas ehk species nimisõnafraas, mille tuvastamiseks peab kuulaja looma uue referendi.
mõjud; suuliste avalike tekstide esiletõus (TV!), eesti kirjakeele prestiiži langus) Pajusalu 2000: • vanaeesti keel (...−1200) • muutuste aja eesti keel (1200−1700) • uuseesti keel (1700−...) 3. Grammatiseerumise nähtused eesti keele ajaloos. Grammati(kali)satsioon e grammatiseerumine (ingl grammaticalization v grammaticization): areng leksikaalsetest vormidest grammatilisteks ja grammatilistest vormidest veel grammatilisemateks Termin 1912 Antoine Meillet’lt: grammatilise iseloomu omistamine varasemale iseseisvale sõnale. Lisatähendusi: grammatisatsioon kui grammatika komponentide ja elementide kujunemise protsessi üldisemalt, sh nt sõnajärjereeglite ja lausetüüpide kujunemine; grammatisatsioon kui keeleteaduse see osa, mis tegeleb grammatisatsiooniprotsesside uurimisega. Iseseisva uurimisvaldkonnana tõusis huvi keskmesse 1980.–1990. aastatel
1940/1944 – 1980ndad – murdevastane võitlus, murde asendamine argikeelega, vene keel muulaste ja eestlaste vahelise suhtluse keel K. Pajusalu jaotus: ... – 1200 vanaeesti keel 1200-1700 muutuste aja keel 1700 - .... uuseesti keel 3. Grammatiseerumise nähtused eesti keele ajaloos. Grammati(kali)satsioon e grammatiseerumine – areng leksikaalsetest vormidest grammatilisteks ja grammatilistest vormidest veel grammatilisemateks, samuti grammatika komponentide ja elementide kujunemise protsess üldisemalt. Termini võttis kasutusele 1912 prantsuse lingvist Antoine Meillet ja see tähendas grammatilise iseloomu omistamist varasemalt iseseisvale sõnale. Omaette haruks kujunes 1980-1990. Grammatisatsioon – keeleteaduse osa, mis tegeleb
KLASS – sh sugu. Suahiili keeles on 7 klassi. Malai keeles need pikad peenikesed esemed. KÄÄNE - nimisõna morfoloogiliselt väljendatud grammatiline kategooria, mis võimaldab näidata nominaalliikme funktsiooni (tüüpiliselt verbi suhtes). 2-53 käänet. Kui käändeid on üle 8, siis suur hulk ruumisuhete kaudu. Käände nimetus peaks olema esitatud põhilise funktsiooni järgi, kuid see on tihti raske. Käänded jagunevad nn grammatilisteks (nom, acc, abs, erg) ja semantilisteks (instr, komit, lokatiivsed käänded). Käänete nimetused eesti keeles: nimetav nominatiiv osastav partitiiv omastav genitiiv sisseütlev illatiiv 7 seesütlev inessiiv saav translatiiv
Igal sõnaliigil on mingi teatud kategooria, mis sellega liitub. Näiteks nimisõnadel ja omadussõnadel on kääne, tegusõnadel aeg, tegumood , isik. 34. Sõnaliigi ja lauseliikme seostest Lauseliikmed on: alus ehk subjekt, öeldis ehk predikaat, sihitis ehk objekt, öelditäide ehk predikatiiv, määrus ehk adverbiaal, täiend ehk atribuut. 35. Grammatiseerumine, grammatika ja leksika suhe keeles Grammatiseerumine on keele leksikaalsete üksuste arenemine grammatilisteks üksusteks ja grammatiliste üksuste arenemine veelgi grammatilisemateks üksusteks. 36. Mis on substantiiviklass ja kuidas seda maailma keeltes väljendatakse? Substantiiviklasside süsteem on grammatiline süsteem, mida mõningad keeled kasutavad nimisõnade kategoriseerimiseks. Substantiiviklasside põhinevad sageli (vähemalt osaliselt) referentide omadustele (nt sugu, elusus, kuju). Klasse eristatakse kas: · substantiivile liituva afiksi abil;
teiste sõnade vahele mitte sisse), üksiesinemine (vabad morfeemid ehk sõnad saavad iseseisvalt esineda, v.a artiklid millel pole tähendust), foneetilised piirid (sõna kõla osutab sellele, kus on algus ja lõpp. V.a prantsuse keeles), semantilise üksuse staatus. Mis on glossimine? Glossimine on grammatilise info lisamine morfeemidele. Mis on grammatiseerumine? Grammatiseerumine on keele leksikaalsete üksuste arenemine grammatilisteks üksusteks või grammatiliste üksuste arenemine veelgi grammatilisemateks üksusteks. Mis on grammatiline kategooria? Grammatiline kategooria on komplekt või hulk morfosüntaktilisi omadusi, selle liikmed väljendavad samasse mõistelisesse valdkonda kuuluvaid tähendusi, esinevad üksteisega vastanduvalt ja väljenduvad ühe keele sees tavaliselt sarnasel viisil. Nimeta erinevad sõnaliigid. Mis neid iseloomustab?
AGA Sõnaliigid on: nimisõna ehk substantiiv, tegusõna ehk verb, omadussõna ehk adjektiiv, määrsõna ehk adverb, arvsõna ehk numeraal, asesõna ehk pronoomen, määrsõna ehk kvantgor. Igal sõnaliigil on mingi teatud kategooria, mis sellega liitub. Näiteks nimisõnadel ja omadussõnadel on kääne, tegusõnadel aeg, tegumood , isik. 45. Grammatiseerumine, grammatika ja leksika suhe keeles Grammatiseerumine on keele leksikaalsete üksuste arenemine grammatilisteks üksusteks ja grammatiliste üksuste arenemine veelgi grammatilistemaks üksusteks. Nt -ga, peale, kuna. Leksikaalne üksus Grammatiline üksus Tähendus Konkreetne tähendus Abstraktne tähendus Referentsiaalsus Viitab reaalse maailma objektile Väljendab suhteid objektide vahel Moodustamine Moodustatakse ebaregulaarselt Moodustatakse regulaarselt
AGA Sõnaliigid on: nimisõna ehk substantiiv, tegusõna ehk verb, omadussõna ehk adjektiiv, määrsõna ehk adverb, arvsõna ehk numeraal, asesõna ehk pronoomen, määrsõna ehk kvantgor. Igal sõnaliigil on mingi teatud kategooria, mis sellega liitub. Näiteks nimisõnadel ja omadussõnadel on kääne, tegusõnadel aeg, tegumood , isik. 45. Grammatiseerumine, grammatika ja leksika suhe keeles Grammatiseerumine on keele leksikaalsete üksuste arenemine grammatilisteks üksusteks ja grammatiliste üksuste arenemine veelgi grammatilistemaks üksusteks. Nt -ga, peale, kuna. Leksikaalne üksus Grammatiline üksus Tähendus Konkreetne tähendus Abstraktne tähendus Referentsiaalsus Viitab reaalse maailma objektile Väljendab suhteid objektide vahel Moodustamine Moodustatakse ebaregulaarselt Moodustatakse regulaarselt
AGA Sõnaliigid on: nimisõna ehk substantiiv, tegusõna ehk verb, omadussõna ehk adjektiiv, määrsõna ehk adverb, arvsõna ehk numeraal, asesõna ehk pronoomen, määrsõna ehk kvantgor. Igal sõnaliigil on mingi teatud kategooria, mis sellega liitub. Näiteks nimisõnadel ja omadussõnadel on kääne, tegusõnadel aeg, tegumood , isik. 45. Grammatiseerumine, grammatika ja leksika suhe keeles Grammatiseerumine on keele leksikaalsete üksuste arenemine grammatilisteks üksusteks ja grammatiliste üksuste arenemine veelgi grammatilistemaks üksusteks. Nt -ga, peale, kuna. Leksikaalne üksus Grammatiline üksus Tähendus Konkreetne tähendus Abstraktne tähendus Referentsiaalsus Viitab reaalse maailma objektile Väljendab suhteid objektide vahel Moodustamine Moodustatakse ebaregulaarselt Moodustatakse regulaarselt
Grammatika: Grammatika all võib mõista keele ehituse süsteemipärast esitust, reeglite kogu või keele süsteemi. Grammatiline isik: deiktiline viitamine kõnesituatsioonis osalejatele, nt kõnelejale, kuulajale ja teistele Grammatiline kategooria: koosneb hulgast üksteisele vastanduvatest üht tüüpi grammatilistest tähendustest, mida süstemaatiliselt väljendavad mingid vormiüksused (nt kääne, aeg, isik). Grammatiseerumine: keele leksikaalsete üksuste arenemine grammatilisteks üksusteks ja grammatiliste üksuste arenemine veelgi grammatilisemateks üksusteks Häälik: on väikseim kuuldeliselt eristatav inimkõne üksus. Häälikuseadused: kirjeldavad süstemaatilisi häälikumuutusi keeltes. Häälikute kvaliteet: häälikute omaduste kogum, mis eristab neid teistest häälikutest Häälikute kvantiteet: häälikute omadus, mille akustiliseks vasteks kõnesignaalis on ajaline kestus, kõne vastuvõtul aga tajutud pikkus. Haru: on osa keelepuust
akustilis-artikulatoorselt lähedaste ja funktsionaalselt samaste häälikute klass. Foneem avaldub kõnehäälikutena, mis alati mingil määral üksteisest erinevad. Neile erinevustele vaatamata on kõigil variantidel aga sama funktsioon: võimaldab sõnu ära tunda ja sõnu eristada. Morfeemid on väikseimad keeleüksused, millest genereeritakse tekstid. Potentsiaalselt on igal morfeemil tähendus, mis realiseerub tekstis. Morfeemid jaotatakse leksikaalseteks ja grammatilisteks, mõlemad võivad realiseeruda variantidena. Näiteks: juu/a, luge/da, hüpa/ta; joon, jõin, juua jõgi-jõe. Keelte kaupa varieeruvad sagedamini kas grammatilised morfeemid (nt. vene, läti keel) või leksikaalsed (nt. eesti keele tüvemuutused). Põhimõtteliselt moodustavad kõnesegmendid ja keeleüksused kaks erinevat üksuste süsteemi. Neist reaalselt tajutavad on kõnesegmendid, keeleüksused on aga teadusliku abstraktsiooni tulemus
Lauseliikmed (grammatical/syntactical function) ja nende tüüpilised väljendajad; Alus ehk subjekt NP; Öeldis ehk predikaat VP; Sihitis ehk objekt NP; Öeldistäide ehk predikatiiv NP või AP; Määrus ehk adverbiaal AdvP või PP; Täiend ehk atribuut AP 50. Grammatiseerumine, grammatika ja leksika suhe keeles Grammatiseerumine on keele leksikaalsete üksuste arenemine grammatilisteks üksusteks ja grammatiliste üksuste arenemine veelgi grammatilisemateks üksusteks. (Nt ga, peale, kuna) 51. Mis on substantiiviklass ja kuidas seda maailma keeltes väljendatakse? Substantiiviklasside süsteem on grammatiline süsteem, mida mõnes keeles kasutatakse nimisõnade kategoriseerimiseks. Substantiiviklassid põhinevad sageli (vähemalt osaliselt) referentide omadustele (nt sugu, elusus, kuju).
opositsioon. Määratlus "markeerimata" võib tähendada kas tunnuse puudumist (nt ainsus, algvõrre, olevik) või seda, et markeerimata liige on ehituslikult lihtsam kui markeeritud (nt ainsuse isiku pöördelõpud on lihtsamad kui mitmuses). Sõna määratlusest: paus ja vahe; lahutamatus, üksiesinemine, foneetilised piirid ja semantilise üksuse staatus Sõnade piiride märkimine (scripta continua) Grammatiseerumine on keele leksikaalsete üksuste arenemine grammatilisteks üksusteks ja grammatiliste üksuste arenemine veelgi grammatilisemateks üksusteks. Nt ga, peale, kuna Grammatiline kategooria liikmed · väljendavad samasse mõistelisse valdkonda (nt AEG) kuuluvaid tähendusi; · esinevad üksteisega vastanduvalt (st korraga ei saa esineda näiteks kaht aja valdkonda kuuluvat morfeemi, millest üks väljendaks olevikku ja teine tulevikku); · väljenduvad ühe keele sees tavaliselt sarnasel viisil (nt ajatunnus markeeritakse verbisufiksiga vms).
muutevormide moodustamist ja nende vormide funktsioone. Tuletusmorfoloogia selgitab, kuidas keeles juba olemas olevatest elementidest saab erisuguste morfoloogiliste operastsioonide abil moodustada uusi sõnu. 15. Morfeemide liigitamine (seotud morfeem, vaba morfeem, afiks, prefiks, sufiks, infiks). Morfeemid võib jagada kahte pearühma:semantilisteks (jagamatud tähendustervikud, millel on selge tähistussuhe keelevälise maailmaga) ja grammatilisteks (näitavad keelesiseseid struktuurisuhteid). SEOTUD MORFEEM- need morfeemid, mis kunagi ei saa esineda iseseisvate sõnavormidena. POTENTSIAALSELT VABA MORFEEM- võivad esineda kas omaette või teiste morfeemidega liitunult. VABA MORFEEM- ei saa kunagi liituda ühegi teise morfeemiga. AFIKS- seotudmorfeemid, neid võib jagada allrühmadeks selle järgi, kuidas nad oma tüvisõnaga liituvad. Afiksite funktsioonid on väga erisugused. Kõigepealt
Määrsõna ehk adverb - AdvP Määrus ehk adverbiaal AdvPvõi PP Arvsõna ehk numeraal - QP Asesõna ehk pronoomen Määrasõna ehk kvantor - QP Abisõnad (artikkel, pre-ja postpositsioonid, abiverbid, Määrus ehk adverbiaal AdvPvõi PP partiklid jm) PreP ja PspP (kokku PP) 45. Grammatiseerumine, grammatika ja leksika suhe keeles Grammatiseerumine on keele leksikaalsete üksuste arenemine grammatilisteks üksusteks ja grammatiliste üksuste arenemine veelgi grammatilisemateks üksusteks. NT kansak > ksak > ksa? > ksa > kâs > kas >- ka > -Ga (Rätsep 1979). kansak ,rahvas' latiivis Grammatika ja leksika suhe keeles Leksikaalne üksus Grammatiline üksus Tähendus Konkreetne tähendus Abstraktne tähendus
Määratlus "markeerimata" võib tähendada kas tunnuse puudumist (nt ainsus, algvõrre, olevik) või seda, et markeerimata liige on ehituslikult lihtsam kui markeeritud (nt ainsuse isiku pöördelõpud on lihtsamad kui mitmuses). Sõna määratlusest: paus ja vahe; lahutamatus, üksiesinemine, foneetilised piirid ja semantilise üksuse staatus Sõnade piiride märkimine vs scripta continua Grammatiseerumine on keele leksikaalsete üksuste arenemine grammatilisteks üksusteks ja grammatiliste üksuste arenemine veelgi grammatilisemateks üksusteks. NT: ga, peale, kuna Grammatiline kategooria liikmed · · väljendavad samasse mõistelisse valdkonda (nt AEG) kuuluvaid tähendusi; · · esinevad üksteisega vastanduvalt (st korraga ei saa esineda näiteks kaht aja valdkonda kuuluvat morfeemi, millest üks väljendaks olevikku ja teine tulevikku);
põhikategooriat: keel, kõne ja kõnevõime. Keeleüksuste määratlemiseks kasutatakse järgmist algoritmi: keelendi muutmine (kool-tool; vennaga-vennata jne.), saadud keelendi võrdlemine algkeelendiga semantiliselt ja formaalselt, keeleüksuse ja selle semantilise funktsiooni määratlemine. Algoritm on laialdaselt kasutusel ka koolis. Keeleüksused ise on järgmised: foneemid (nende akustilis-artikulatoorseid tunnuseid uurib foneetika, funktsioone aga fonoloogia), morfeemid (jaotatakse grammatilisteks ja leksikaalseteks), sõnavormid, sõnaühend, lause, sidus lauserühm. EED ülesandeks ei ole mitte ainult nimetatud üksuste formaalne analüüsi ja äratundmise õpetamine, vaid tähtsam on hoopiski suunata lapsi keeleüksuste tähendust mõistma ja neid kombineerima. Abiõppe vanemas astmes formaalse analüüsi osatähtsus küll tõuseb. Kõne liigendub järgmisteks segmentideks: silp, kõnetakt, süntagma (minimaalne — foneetiline sõna), fraas, ütlus
annaabi.ee 
