Viljandi 0,92 0 0,18 0 8,02 23,8 26,85 17,96 0,83 0,67 1,2 0,76 10,09 1,86 0,1 6,73 0,03 Võru 0,72 0 0,06 0,02 2,77 8,17 24,08 6,8 11 9,35 10,28 15,35 4,42 0,74 0,43 5,8 0,01 Eesti 1,64 1,04 7,03 3,55 14,6 12,15 17,06 9,69 1,99 1,74 1,94 1,78 15,68 2,2 0,3 7,48 0,13 Väheviljakate leetunud ja näivleetunud gleimuldade osatähtsus haritaval maal vabariigi keskmisena moodustab 1,78 %, kuid märgatavalt enam on neid muldi Võru (15,4 %) ja Pärnu (4,75 %) maakonnas. Pärnu maakonnas on ka rähksete, leostunud ja leetjate gleimuldade osatähtsus suurem – 52,9 %. Veelgi enam on gleimuldi Hiiumaal (57,65 %). Turvastunud gleimuldade osatähtsus haritaval maal ulatub vabariigi keskmisena 2,2 %-ni, kuid enam on neid muldi põllumajanduslikult kasutusele võetud Saaremaal (7,13 %) ja Ida – Virumaal (6,0 %).
sügavusest alates gleihorisondi (G). See on hapnikuvaeses keskkonnas peamiselt raudoksiidi taandumise tõttu tekkinud sinakas-, rohekas- või valkjashall horisont, milles esineb rohkesti roostevärvi laike – gleistumistunnuseid, mis katavad horisondist vähemalt 1/3. Vastavalt lähtekivimile ja omadustele eristatakse paepealseid (Gh), rähkseid (Gk), leostunud (Go), küllastunud (G(0)) küllastumata (G(I)), leetjaid (GI), näivleetunud (LPG), leetunud (LkG) ja leede- (LG) gleimuldi. Gleimuldade omadused ja nende tüüpprofiilid sõltuvad peamiselt lähtekivimi materjalist, liigniiskuse astmest ja põhjavee koostisest. Gleimullad asuvad madalatel tasandikel ja nõgudes ning liigniiskus võib olla tingitud nii kõrgest põhjaveest kui ka pealevalguvast pinnaveest. Huumuskatte all asuvates horisontides on savirikkamad leostunud, leetjad ja näivleetunud gleimullad, üldiselt suurendab gleistumine ka lasuvustihedust. Levik
Siit võis järeldada, et muld on liialt tihestunud. Seda parasniisket põllumaad on kasutatud juba üle 20 aasta, millest pool minimeeritud harimise näol. Joonis 3. Põllumaa sügavkaeve. Must rist – sügavkaeve asukoht, Punased jooned - kaugused 7 5. Muldkatte koosseis Kadrina vald asub Kesk-Eesti leostunud ja leetjate ning ka Põhja-Eesti rendsiinade ja mitmesuguste gleimuldade valdkondadesse (Mullateadus, õpik kõrgkoolidele). Piirkonnas leidub enamasti leostunud muldasi, rähkmuldasi ja gleimuldasi ( T. Kikas ja P. Penu ). Leostund mullad on tugevalt karbonaatsetel lähtekivimitel kujunenud. Keemine algab 30-60 cm sügavuselt. Leostunud muldadele on tihti iseloomulik Bw ( pruuni savistunud horisondi, cambic ) esinemine. Rähkmullad on karbonaatsetel rähk-või veerismoreenil. Neid iseloomustab väga tugev karbonatsus, lühike profiil ja kivisuse paljusus
Samblaid oli vähe, mis ei moodustanud pidevat samblarinnet. (Lõhmus, E. 2004). Kuna terve kvartal on liigniiske, siis on gleimullad terves kvartalis domineerivad. Puistu esimese rinde moodustas sookask ja teises rindes kasvas kuusk. Järelkasv: haab ja pihlakas. Lähtekivimiks on punakaspruun põhimoreen. Veereziim oli liigniiske. Gleimuldade kujunemine toimub eelkõige kamardumise ja soostumise koosmõjul. Mullateket iseloomustab 1) orgaanilise aine kuhjumine pindmisesse horisonti, 2) gleistumine ja 3) mitmesuunaline ainete migratsioon. Küllastunud gleimullad on kujunenud lubjarikka põhjavee mõju all algselt lubjavaestel sorteeritud veesetetel.Keemine neis
mullakaardist (joonis 1) ning põllu asendiplaanist Eesti kontuuril (joonis 2). Põld nr. 59756255724 on kompaktne põllumassiiv, millel esineb palju erinevaid mullaliike üsna võrdselt. Suurim osa on aga koreserikkaid leostunud gleimuldi, leostunud muldi ning sügavaid madalsoomuldi. Tegemist on paeveerisega enamasti kerge liivsavilõimisega muldadega, mis suurel osal põllumassiivist läheb üle keskmiselt kuni väga tugevasti rähkseks liivsaviks. Madalsoo osa põllust aga ka gleimuldade osa oleks tarvis kuivendada. Huumuskihi tüsedus põllumassiivil varieerub 0-30cm-ni. Põldu ei ole tarvis lubjata. Boniteet silma järgi on umbes 40-50 vahel(kaalutud keskmine põllumassiivil 44). Kuivendamisejärgselt sobib põllumassiiv põlluks, varem sobiks selleks leostunud muldade osa ning ka gleistunud muldade osa, millel kasvatada pigem teravilja. Kive põllult korjata ei ole tarvis. Tabel . Põllumassiivi nr. 59756255724 mullastik
veereziimiga; leostunud ja leetjad gleimullad ehk glei-pruunmullad on savistunud horisondiga, kujunenud karbonaatsel moreenil ja on parimad gleimullad; küllastunud ja küllastumata gleimullad on veesettelise lähtekivimiga. Gleimullad on levinud kogu Eestis madalamatel pinnavormidel ja hõlmavad ~28% kogu maafondist ja ~17 % põllumaast. Suurema levikuga on leostunud ja küllastunud gleimullad. Suuremad gleimuldade alad paiknevad Madal-Eestis (Pärnumaa, Läänemaa, Raplamaa lõunaosa ning saared). Rohkesti leidub neid ka Võrtsjärve ja Peipsi ümbruses, Põhja-Eesti rannikul ja Valga piirkonnas. Põllumajanduslikus kasutuses olevaid gleimuldi on enamasti parandatud kuivendamisega, kuivendamata mullad üldjuhul kultuurmaaks ei sobi. Sügiseti ja kevaditi küllastuvad nad veega ning orgaaniline aine muundub vaid suviti, kui mullas on piisavalt hapnikku. Profiili
orgaanilise aine hapendamiseks (oksüdeerimiseks) mineraalides olevaid rauaühendeid. Selle toimel muutuvad mulla mineraalhorisondid sinakashalliks. Nõgudes, kus vett on rohkem, ei lagune taimejäänused lõpuni ja hakkavad kuhjuma turbana. Pideva liigniiskuse s.t soostumisega kaasnevat orgaanilise aine puudulikku lagunemist (mineraliseerumist) nimetatakse turvastumiseks. Sellest tulenevalt on tundra glei- või turvastunud gleimuldade profiilis võimalik enamasti eristada vaid kaht horisonti: CG (gleistunud lähtekivim) ja AT (toorhuumus). Turvastunud gleimuldi leidub ka teistes vööndites, kus valitsevad pidevalt liigniisked tingimused. Tundrale on iseloomulik ka polügonaalpinnas, mis on külmalõhedega hulknurkadeks jagunenud pinnas. Külmumis-sulamistsükli tõttu külmuvad ja tihenevad pealmised mullakihid rohkem kui alumised. Jäätudes vesi paisub ja tekivad praod
Siluri ja Devoni ajastu aluskivimid. Gleimullad Pidevalt liigniiske muld, mille profiilis on rohked gleilaigud ja roosteplekid või pidev gleihorisont. Toorhuumuslikku huumushorisonti katab looduslikel rohumaadel ja lodumetsades alla 10 cm paksune turvastunud rohukamar või metsakõdu. Lähtekivimi, orgaanilise aine, gleistumise, mullaprotsesside laadi, profiili ehituse järgi eristatakse järgmisi gleimuldade tüüpe: karbonaatsed gleimullad, mis asetsevad pael ja rähkmoreenil, on kivised, õhukesed ja heitliku veereziimiga; leostunud ja leetjad gleimullad ehk glei-pruunmullad on savistunud horisondiga, kujunenud karbonaatsel moreenil ja on parimad gleimullad; küllastunud ja küllastumata gleimullad on veesettelise lähtekivimiga. Eestis esineb gleimuldi kõige rohkem Lääne- ja Pärnumaal ning Lääne-Virumaal. Gleimuld Leetunud mullad
suhteliselt halvasti alusmullas. Seega võib nende profiili koguneda ka ülavett. [2] Gleistunud näivleetunud muldade boniteet on valdavalt 35-40 hindepunkti, kuid võib pärast kuivendustööde tegemist ulatuda ka 40-45 punktini. Korralikult kuivendatud gleistunud näivleetunud mulla kasutussobivus on peaaegu võrdne sama liiki parasniiskete muldade kasutussobivusega. Gleistunud näivleetunud põllumuldade huumusesisaldus on alla 2,2-2,6%. [2] Leostunud ja leetjate gleimuldade huumuskate on pikaajalise liigniiskuse tõttu toorhuumuslik ning sisaldab rohkesti poollagunenud ja nõrgalt mulla mineraalsetele osadele kinnitunud orgaanilist ainet. Looduslikud leostunud ja leetjad gleimullad on heaks reserviks haritava maa laiendamisel. Nende muldade hästi kuivendatud keskmise lõimisega erimite perspektiivboniteet võib olla 50-55 hindepunkti. Kui on tegemis kergel lõimisel oleva gleimullaga, ei ületa perspektiivboniteet 35-40 hindepunkti
mulla lõimis on raske liivsavi ning universaalindikaatoriga pH 6,6. Mulla struktuur on keskmiselt tulpjas, poorid on suuremalt jaolt keskmised. Muld on kivine, esindatud on veeris, vähem klibu. Horisondis märgatavad ka roostetäpid. Kuna horisont on tugevalt rähkne, siis algab keemine juba 23 cm sügavuselt. Rähksuse, liigniiskuse ja keemise kõrguse järgi (20 cm) selgub, et tegemist on rähkse gleimullaga, mulla kood on Gk. Muldade klassifikatsioonis kuulub see gleimuldade alla. [4] Joonis 9. Metsakeve profiil 5.3.1 Levik ja osatähtsus 17 Gleistunud rähkmuldada suurimad levikualad asuvad Saare-, Lääne- ja Hiiumaal. Kui kõrgematel aladel kaasnevad selliste muldadega paepealsed mullad, siis madalamatel kohtadel küllastunud turvastutnud ja madalsoomullad. Tartumaal on rähkne gleimuld väga vähe levinud, moodustades kõikidest muldadest tühise osa
haritavatel maadel (Eesti mullastik 2011). Põllumaast moodustavad gleistunud leetjad mullad suurema osa Kolga-Jaani ja Tänassilma ümbruses (Mullateadus 2012). Gleimullad on levinud kogu Eestis madalamatel pinnavormidel ja hõlmavad ~28% kogu maafondist ja ~17% põllumaast (Penu 2006). Gleimuldadest suurima levikuga on leostunud gleimullad, moodustades ligikaudu poole kõigist gleimuldadest (Mullateadus 2012). Ka leetjate gleimuldade osakaal on suur: nad moodustavad ligikaudu 1/3 kõigist gleimuldadest. Nende suurimad levikualad on Pärnu-, Lääne-, Hiiu- ja Raplamaal. 9 KASUTATUD KIRJANDUS 1. Eesti mullastik. 2011. Eesti entsüklopeedia. [WWW] http://entsyklopeedia.ee/artikkel/eesti_mullastik 2. Muldade väliuurimine. 2013. Koostajad: A.Astover, E. Reintam, E. Leedu,R. Kõlli. Tartu. 70 lk. 3. Mullateadus. 2012. Koostaja: A.Astover. Tartu. 486 lk. 4. Penu, P
selle tüsedus jääb enamasti alla 10 cm. Külmunud mulla ülessulamisel toimub veega küllastunud, igikeltsa ja maapinna vahel asuvates mineraalsetes mullahorisontides gleistumine. Nõgudes, kus vett on rohkem, ei lagune taimejäänused lõpuni ja hakkavad kuhjuma turbana. Pideva liigniiskuse s.t soostumisega kaasnevat orgaanilise aine puudulikku lagunemist nim turvastumiseks. Sellest tulenevalt on tundra glei- või turvastunud gleimuldade profiilis võimalik enamasti eristada vaid kaht horisonti. Okasmetsa mullad Jahedas niiskes kliimas, kus sademed ületavad aurumise, toimub läbiuhteline veereziim. Et niiskus- ja temperatuuriolud aasta jooksul vahelduvad, siis arenevad sellistes tingimustes välja keerulise ehitusega mullad. Mullad on siin sageli tekkinud graniitsel murendil, mis on liivakas ja hästi vett läbilaskev. Sügiseste vihmasadude ja eriti kevadiste sulamisvete mõjul uhutakse aluselised katioonid mullast välja
puuduliku väetamise korral väike toitainete sisaldus, sellest järeldan, et oluline on õige väetise kogus. Leostunud muldade viljakus ja saagikus sõltub samamoodi põhiliselt väetamisest ja agrotehnikast nagu ka eelneval mullal. Gleistunud leetjate muldade puhul on vaja maad kuivendada, kuivendatud gleistunud leetjad mullad on head põllumullad ja sobivad paljude kultuuride kasvatamiseks, kuivendamata mullad halvendavad kultuuride kasvutingimusi. Leostunud gleimuldade puhul on vajalik samuti kuivendamine. [2] Ala kaalutud keskmine perspektiivboniteet Tabel 2. Põllumassiivi nr. 60156043960 perspektiivboniteedid. [3] Muld Perspektiivbo niteet KI,Ko 62 KIg 53 Go 48 Kaalutud keskmine perspektiivbonieet on 54,3, mis on kõrgem keskmisese kvaliteediga muldade perspektiivboniteedist. Metsakasvukohatüüp neil muldadel Leetjas muld ja gleistunud leetjas muld neil muldadel kasvavad metsad kuuluvad sinilille,
Mullaprofiil on allpool tugevasti gleistunud, moodustades teatud sügavusest alates gleihorisondi (G). See on hapnikuvaeses keskkonnas peamiselt raudoksiidi taandumise tõttu tekkinud sinakas-, rohekas- või valkjashall horisonti, milles esineb rohkesti roostevärvi laike gleistumistunnused, mis katavad horisondist vähemalt 1/3. Vastavalt lähtekivimile ja omadustele eristatakse erinevad gleimuldi. Gleimuldade omadused ja nende tüüpprofiilid sõltuvad peamiselt lähtekivimi materjalist, liigniiskuse astmest ja põhjavee koostisest. Gleimullad asuvad madalatel tasandikel ja nõgudes ning liigniiskus võib olla tingitud nii kõrgest põhjaveest kui ka pealevalguvast pinnaveest. Huumuskatte all asuvates horisontides on savirikkamad leostunud, leetjad ja näivleetunud gleimullad, üldiselt suurendab gleistumine ka lasuvustihedust (Penu, 2005).
Saarepeedi, Sinialliku ja Tuhalaane ümbruse oosidel on rähksed rendsiinad, mitmel pool liivadel leetunud ja leedemuldi. Kõige silmapaistvamad pinnavormid on sügavad ja laiad ürgorud (RaudnaViljandiTänassilma, KarksiHalliste, LoodiSinialliku jmt) ning nende veerusid liigestavad lisaorud. Paljudes neist (Paistu Põrguorus, Tarvastu Kullimäel, Karksis, Abja-Paluoja lähedal ja mujal) leidub aluspõhjapaljandeid. Ürgorgudes levinud madalsoomuldi ääristab kohati lai gleimuldade riba. Võrtsjärve madalikul ning Soomaal on valdavad järvesetetel kujunenud soo- ning glei- ja leet- gleimullad, metsasel Navestitagusel Kõrvemaal leede-, leet-glei- ja rabamullad. Peamiselt Siluri aluspõhjal paikneva Kolga-Jaani voorestiku ning Kesk-Eesti lavamaa karbonaatsel moreenil kujunenud leostunud ja leetjad ning gleistunud ja gleimullad on enamjaolt põllustatud. Muldade kivisuse kohapealt on Viljandimaa keskel. Lääne ja Põhja-Viljandimaal on
Külmunud mulla ülessulamisel toimub veega küllastunud, igikeltsa ja maapinna vahel asuvates mineraalsetes horisontides gleistumine. Mineraalsed ained kasutavad orgaanilise aine hapendamiseks rauaühendeid, mis tingib kihtide sinakashalli värvuse. Nõgudes ei lagune taimed pideva liigniiskuse tõttu ning kuhjuvad turbana. Liigniiskusega kaasnevat aine puudulikku lagunemist nimetatakse turvastumiseks. Tundra glei- või turvastunud gleimuldade profiilis on võimalik enamasti eristada ainult kahte kihti. OKASMETSADE MULLAD. Keerulise ehitusega mullad. Tekkinud tihti graniitsel murendil, mis on liivakas ja vett hästi läbilastev. Sügiseste vihmasadude ja kevadise sulamisvee tõttu uhutaksealuselised katioonid mullast välja ja muld on happeline. Vähenõudliku okaspuud tulevad vähese toitainete hulgaga toime. Aeglaselt lagunev okaste kiht maapinnal moodustab kõduhorisondi. Orgaanilise aine lagunemine toimub seente abil
rabastunud metsad. Uhutud moreenitasandikele on aga iseloomulikud gleistunud näiv-leetunud mullad, millel kasvavad peamiselt sõnajala- ja angervaksakaasikud. Kuivendussüsteeme kasutades on antud alasid ka põllumaadena kasutusele võetud (Arold, 2005). Peipsi madaliku keskosale omased mullad on soo-, glei-, näivleetunud- ja gleistunud mullad. Mehikoormast lõuna poole jäävatel aladel vahelduvad näivleetunud mullad gleimuldade ja gleistunud muldadega. Olgugi, et madalamate alade mullad kannatavad perioodilise liigniiskuse all, on moreentasandik suures osas kasutusel põllumaana (Arold, 2005). Madaliku lõunapoolsele osale on iseloomulikud leetunud ja leedemullad, millel levivad mustika- ning pohla-palumännikud ja sambliku-kanarbiku nõmmemännikud. Madalamate ja niiskemate alade leede-gleimuldadel kasvavad sinika- ja karusamblamännikud (Arold, 2005).
haritavate maadena. Eestis 843000 ha (21,2%), harit. maadena 163000 ha e. 15,5% Kahkjad (näivleetunud) gleimullad LPG - kahekihilisel karbonaadivaesel lähtekivimil (lõimise erinevus vähemalt 2 astet); - alumise lähtekivimi ülaosas selged sügavad väljasopistused; - alaliselt liigniisked mullad, lähtekivim vähem gleistunud; - profiil eluvio-akumulatiivne - O-AO-BfG-EG-BtG-C2g Põllumajanduses ei kasutata. Turvastunud gleimullad G1 248000ha(6,3%) välja kujunenud kõigi eelnevate gleimuldade edasisel soostumisel. Harit. maadena kasut. 27000 ha e. 2,5% - - pindmiseks kihiks < 30 cm tüsedune turbahorisont, järgneb BG või lausaldane gleihorisont (profiil T-G). - oluliseks tunnuseks neutraalsele lähedane reaktsioon ja kõrge huumusesisaldus. Jaotatakse: küllastunud ja küllastumata. Viljakus peale paepealsete sõltub lõimisest ja koresusest, kuivendamata gleimuldadel VIII-IX kl., ls ja s muldadel pärast kuivendamist V-VI-VII kl.
Alumise raskema lõimisekihi ülaosa lõhedes on näha sügavad väljasopistused nn. keeled. Tpr: (O, T)-AT-Bafg-ELg-BCG. 6. Leetunud gleimuld LkG. Tekkinud karbonaadivabal lähtekivimil, ülaosas valdavalt kerge lõimisega, happelised ja alaliselt liigniisked mullad. Tpr: (O)-AT-E-BG-CG. 7. Leede-gleimuld LG. Tekkinud karbonaadivabadel liivadel, happelised ja alaliselt liigniisked mullad. Toorhuumuslik horisont puudub või tema tüsedus on alla 5 cm. Tpr: O-(OT)-E-Bhf-BG-CG. Gleimuldade profiili veega küllastatus muutub seaduspäraselt vegetatsiooniperioodi jooksul. Gleimullad on aeglaselt soojenevad ehk külmad mullad. Kultuurmaadena kasutamisel vajavad põhjalikku kuivendamist ja sobivad paremini kasutamiseks rohumaadena. Metsamaana kasutamisel on võimalik leida puistu optimaalne koosseis, mis kasvaks ka ilma kuivenduseta, kuid siiski oleks metsa tootlikkuse suurendamiseks vaja gleimuldi kuivendada. Gleimuldade
Alumise raskema lõimisekihi ülaosa lõhedes on näha sügavad väljasopistused nn. keeled. Tpr: (O, T)-AT-Bafg-ELg-BCG. 6. Leetunud gleimuld LkG. Tekkinud karbonaadivabal lähtekivimil, ülaosas valdavalt kerge lõimisega, happelised ja alaliselt liigniisked mullad. Tpr: (O)-AT-E-BG-CG. 7. Leede-gleimuld LG. Tekkinud karbonaadivabadel liivadel, happelised ja alaliselt liigniisked mullad. Toorhuumuslik horisont puudub või tema tüsedus on alla 5 cm. Tpr: O-(OT)-E-Bhf-BG-CG. Gleimuldade profiili veega küllastatus muutub seaduspäraselt vegetatsiooniperioodi jooksul. Gleimullad on aeglaselt soojenevad ehk külmad mullad. Kultuurmaadena kasutamisel vajavad põhjalikku kuivendamist ja sobivad paremini kasutamiseks rohumaadena. Metsamaana kasutamisel on võimalik leida puistu optimaalne koosseis, mis kasvaks ka ilma kuivenduseta, kuid siiski oleks metsa tootlikkuse suurendamiseks vaja gleimuldi kuivendada. Gleimuldade
*Transistjõed: pikad ja aeglase vooluga, läbivad teel erineva pinnaehituse ja kliimaga alasid. 18. MULD- JA TAIMKATE Mille poolest erineb taimkatte laiusvööndilisus Lääne- ja lda- Euroopas? Laiusvööndilisus on hästi välja kujunenud Ida-Euroopa lauskmaal, lääne pool segavad vööndilisust mägised alad ja Atlandi ookean, mis ühtlustab kliimat Mille poolest erinevad taimede kasvutingimused tasandikutundras ja mäginiitude vööndis? Tundras esineb igikelts ja gleimuldade kiht on õhuke aga mäginiitudel on mulla kiht paksem ja huumuserikkam Kuidas muutub taimkate ühe loodusvööndi piires läänest itta liikudes? ? Millest sõltub kõrgusvööndilisus mäestikes? Mida põhjapoolsem on mäestik, seda vähem on kõrgusvööndeid 18 KOKKUVÕTE Eesti muldade teket ja arengut mõjutavad:*1)taimekooslused*2)lähtekivim (sete või aluspõhjakivim, millest muld on tekkinud)*3)veeolud*4)inimeste tegevus. *Põllumuldade omadused muutuvad:1)loodusliku taimkatte
Alumise raskema lõimisekihi ülaosa lõhedes on näha sügavad väljasopistused nn. keeled. Tpr: (O, T)-AT-Bafg-ELg-BCG. 6. Leetunud gleimuld LkG. Tekkinud karbonaadivabal lähtekivimil, ülaosas valdavalt kerge lõimisega, happelised ja alaliselt liigniisked mullad. Tpr: (O)-AT-E-BG-CG. 7. Leede-gleimuld LG. Tekkinud karbonaadivabadel liivadel, happelised ja alaliselt liigniisked mullad. Toorhuumuslik horisont puudub või tema tüsedus on alla 5 cm. Tpr: O-(OT)-E-Bhf-BG-CG. Gleimuldade profiili veega küllastatus muutub seaduspäraselt vegetatsiooniperioodi jooksul. Gleimullad on aeglaselt soojenevad ehk külmad mullad. Kultuurmaadena kasutamisel vajavad põhjalikku kuivendamist ja sobivad paremini kasutamiseks rohumaadena. Metsamaana kasutamisel on võimalik leida puistu optimaalne koosseis, mis kasvaks ka ilma kuivenduseta, kuid siiski oleks metsa tootlikkuse suurendamiseks vaja gleimuldi kuivendada. Gleimuldade
1) Leedegleimullad O E Bhf G 2) Turvastunud leedegleimullad O T E Bhf G VIII Tüüp Soomullad S mullad, mille turba lasumi tüsedus on üle 30cm. (võib olla mitu meetrit) võivad tekkida: 1) mineraalmuldade edasise soostumise tulemusena 2)veekogude kinnikasvamise tulemusena a)veekogu kasvab kinni põhjast b)veekogu kasvab kinni pinnalt (äärmiselt ohtlikud sood) õõtsik sood. Sood jagunevad. 1) Madalsood M tekivad turvastunud gleimuldade edasise soostumise tulemusel või kui järved kasvavad kinni põhjast. Toitainete rikkad sood. a) Halvasti lagunenud turvas M1 turvas käsi ei määri ja tuleb vett pigistades b) Keskmiselt lagunenud turvas M2 vesi peaaegu must c) Hästilagunenud turvas M3 nagu pori · Õhukesed sood · Keskmised sood · Sügavad sood 2) Siiredsoo S turvastunud leedegleimuldadest või kui veekogu kasvab kinni pinnalt.
Võrumaal, Valgamaal ja Põlvamaal, lisaks Põhja-Kõrvemaal, Kundas, Edela-Saaremaal ja Lääne- Hiiumaal. Tekkinud karbonaadivabal lähtekivimil, kihisemine puudub, happelised mullad. Esineb selgelt väljakujunenud tüse (>5cm) huumushorisont. Tüüpprofiil: (O)-A-E-B-C. G Gleimullad Levik: Gleimullad on levinud kogu Eestis madalamatel pinnavormidel ja hõlmavad ~28% kogu maafondist ja ~17 % põllumaast. Suurema levikuga on leostunud ja küllastunud gleimullad. Suuremad gleimuldade alad paiknevad Madal-Eestis (Pärnumaa, Läänemaa, Raplamaa lõunaosa ning saared). Rohkesti leidub neid ka Võrtsjärve ja Peipsi ümbruses, Põhja-Eesti rannikul ja Valga piirkonnas. Esineb alaline liigniiskus. Ülemiseks horisondiks kas toorhuumuslik AT-horisont või turvastunud kõduhorisont tüsedusega alla 10 cm. 73. Eesti agromullastiku valdkonnad. Karbonaatsete ja analoogsete soostunud muldade valdkond Põhja- ja Loode-Eestis ning saartel. Moodustab 31,8% maismaast
Endla Reintam, 2009 21 Org. Aine varust (200 Mg ha-1) ¾ Bh-s; C:N kõdus > 35, keskm. 1820 Leetunud gleimullad - LkG Gleimuldade füüsikalised omadused sõltuvad kivimist millel nad tekkinud on Alaliselt liigniisked, ülaosas valdavalt kerge lõimisega, happelised Dm savidel kuni 1,9 Mg m-3 Sisseuhtehorisont valdavalt tsementeerunud nõrgkivi Dm liivadel ca 1,3 Mg m-3 Leetumise astme järgi ei eristata Valdav osa gleim. Väikese kivisusega
) sõltuvalt veereziimist III-V klass 2. Gleimullad G FAO Eutryc, Dystrya Glysols 2,7% haritavast maast · profiil A0-G · need mullad on välja kujunenud lubjarikka põhjavee mõjutusel, soostumise ja küllastumise koosmõjul · jaotatakse pH järgi a) küllatunud pH >6,0 (lab 5,6) G(0) b) küllastamata pH <6,0 G(I) 1. Turvastunud gleimullad G1 · väljakujunenud kõigi eelnevate gleimuldade edasisel soostumisel · pindmiseks kihiks <30 cm tüsedune turbahorisont, järgneb BG või gleihorisont T-G · oluliseks tunnuseks neutraalne reaktsioon ja kõrge huumuse sisaldus Viljakus peale paepealsete sõltub lõimisest ja rabasusest, kuivendamata G muldadel VIII-IX klass, ls ja s muldadesl pärast kuivendamist V-VI-VII klass. Rohumaadena boniteet 1-2 klassi kõrgem kui põllumaana. MKT sõnajala, tarna, III-V boniteet 1. kahkjad (näivleetunud) gleimullad LPG
) sõltuvalt veereziimist III-V klass 2. Gleimullad G FAO - Eutryc, Dystrya Glysols 2,7% haritavast maast · profiil A0-G · need mullad on välja kujunenud lubjarikka põhjavee mõjutusel, soostumise ja küllastumise koosmõjul · jaotatakse pH järgi a) küllatunud pH >6,0 (lab 5,6) G(0) b) küllastamata pH <6,0 G(I) 1. Turvastunud gleimullad G1 · väljakujunenud kõigi eelnevate gleimuldade edasisel soostumisel · pindmiseks kihiks <30 cm tüsedune turbahorisont, järgneb BG või gleihorisont T-G · oluliseks tunnuseks neutraalne reaktsioon ja kõrge huumuse sisaldus Viljakus peale paepealsete sõltub lõimisest ja rabasusest, kuivendamata G muldadel VIII-IX klass, ls ja s muldadesl pärast kuivendamist V-VI-VII klass. Rohumaadena boniteet 1-2 klassi kõrgem kui põllumaana. MKT sõnajala, tarna, III-V boniteet 1
seotud mulla mineraalosaga. Huumus tekib muundunud taime- ja loomajäänustest ja mulla mikroobide lagusaadustest, kui need hapenduvad, liituvad ja tihkestuvad. Huumuses on keskm. 58% süsinikku 38% lämmastikku. Huumus on ehituselt ja koostiselt lähteainest keerukam ning tema põhimass koosneb huumusainetest. Eestis on huumust mulla A horisondis 110%, harva kuni 25%, sügavamal on huumuse sisaldus väiksem. Erandiks on leet-gleimuldade ning mõningate leetunud ja leedemuldade huumus-illuviaalhorisont (Bh), kus huumust võib olla kuni 45% 5.Mulla horisondid. Mulla tekke protsesside tulemusena kujuneb välja mullaprofiil, milles võib näha mitmesuguse tüseduse ja värvusega kihte, mida nimetatakse geneetilisteks horisontideks. Horisondid erinevad üksteisest ka lõimise, struktuuri, orgaanilise aine sisalduse, keemilise koostise jm poolest. Horisontide tüsedus ja iseloom muutub nii ruumis kui ka ajasmulla arengu käigus.
rabamuldadeks. Need mullad on Eesti happelisimad ning kõigi nende profiili iseloomustab nõrgkivi. Nõrgkivi on tekkinud põhjaveest tõusva kapillaarvöötme piirile ning takistab puujuurte sügavamale tungimist. Sealt võib siseneda põhjavette nii leetumisel tekkinud sadenemata metallorgaanilisi ühendeid kui ka õhust või inimtegevusest pärinevaid aineid. Põhjavesi ei ole gleistunud leede-, leede-glei- ja turvastunud leet-gleimuldade alal peaaegu üldse kaitstud. Liivadel olevad leetunud gleimullad (Lääne- ja Vahe-Eestis, Hiiumaal, Peipsi ääres ja mujal) erinevad leede-glei- ja turvastunud leet-gleimuldadest ainult huumushorisondi olemasolu poolest. Keemilised saasteained satuvad hõlpsasti põhjavette. Mõnevõrra paremad on moreensel lähtekivimil paiknevad leetunud gleimullad, kuid neid on Eestis väga vähe. Leostunud ja leetjad gleimullad on pidevalt liigniisked savistunud horisondiga mullad,
annaabi.ee 
