Giuseppe Verdi (4)

Giuseppe Verdi

Giuseppe Verdi
Giuseppe Fortunino Francesco Verdi (10. oktoober 1813 Le Roncole küla (praegu Roncole Verdi, Busseto vald) Parma lähedal – 27. jaanuar 1901 Milano ) oli 19. sajandi üks tuntumaid Itaalia heliloojaid. Tema muusika oli itaallaste jaoks erilise tähendusega ja seotud vabadusvõitlusega. Ta oli rahvuskangelane, keda rahvas austas ja armastas . Lemmikžanriks oli tal ooper . Muusikas pidas Verdi kõige tähtsamaks meloodiat. Tema meloodiad on tihedalt seotud Itaalia rahvamuusikaga. Tema lood on hästi meeldejäävad.

Varajane elu

Verdi sündis Parma lähedal Le Roncole külas. Tema isa oli baaripidaja. Kui Verdi oli väike, siis nad kolisid Piacenzast Bussetosse. Talle meeldis kirikus orelimuusikat kuulamas käia. Oma klaveriõpinguid alustas ta Busseto kiriku organisti juhendamisel. 11-aastaselt oli ta ise selle kiriku organist. Muusikat õppis ta ikka eraõpetaja juures. 20-aastaselt läks ta Milanosse, et seal jätkata oma õpinguid. Ta tahtis astuda sealsesse konservatooriumi, kuid teda ei võetud vastu. Kompositsioonieksam läks küll hästi, kuid klaverieksamil osutus, et tal oli halb käte asend, mida peeti parandamatuks. Peale selle oli ta vanuselt kaks aastat üle lubatud piiri ja neli aastat tavalisest vastuvõtueast vanem. Peale selle oli ta võõramaalane ja konservatooriumis nappis kohti. Ta jätkas õpinguid eratundides, kuid naasis peagi Bussetosse.

Roll Itaalia ühendamises

Verdi populaarsus, 1840. aastad, langes kokku Itaalia ühendamise liikumise ajaga . Tema romantiline ja kohati kurb muusika sobis hästi Itaalia poliitilise olukorra vastaste meeleoludega. Ooper " Nabucco " tegi Verdi kuulsaks kogu Itaalias, eriti Milanos, mis sellal oli Austria poolt okupeeritud. Rahvas samastas end Paabeli vangipõlve viidud juutidega. Orjade koori laulu sellest ooperist on korduvalt pakutud Itaalia hümniks.
Milanolased hakkasid pooldama Sardiinia kuninga Vittorio Emanuele II katseid ühendada Itaalia. Selliste vaadete avalik esitamine oli keelatud. Sellepärast kasutasid vabadusvõitlejad loosungit "Elagu Verdi!" ("Viva VERDI!"), kus VERDI oli lühend sõnadest Vittorio Emanuele Re D'Italia (Itaalia kuningas Vittorio Emanuele). Verdi teadis oma nime sellist kasutamist ega olnud sellele vastu.

Ooperid

• 1839: " Oberto , krahv di Bonifacio" ("Oberto, Conte di San Bonifacio")
  
• 1840: "Kuningas üheks tunniks" ("Un giorno di regno")
  
• 1842: "Nabucco"
  
• 1843: "Lombardlased Esimeses Ristisõjas" ("I lombardi alla prima crociata")
  
• 1843: "Ernani"
  
• 1844 : "Kaks Foscarit" ("I due foscari")
  
• 1845: " Jeanne d'Arc ehk Orleansi neitsi" ("Giovanna d'Arco)
  
• 1845: "Alzira"
  
• 1846: "Attila"
  
• 1847: "Macbeth"
  
• 1847: "Röövlid" ("I masnadieri")
  
• 1847: " Jeruusalemm " ("Jerusalem", 2. versioon "Lombardlastest")
  
• 1848: "Korsaar" ("Il corsaro")
  
• 1849: " Legnano lahing" ("La battaglia di Legnano")
  
• 1849: "Luisa Miller "
  
• 1850: "Stiffelio"
  
• 1851: " Rigoletto "
  
• 1853: " Trubaduur "
  
• 1853: " Traviata "
  
• 1855: " Sitsiilia verepulm" ("Les vêpres siciliennes")
  
• 1857: "Simon Boccanegra"
  
• 1857: "Aroldo" (2. versioon "Stiffeliost")
  
• 1859: " Maskiball " ("Un ballo in maschera")
  
• 1862: " Saatuse jõud" ("La forza del destino")
  
• 1867: "Don Carlos "
  
• 1871: "Aida"
  
• 1887: " Othello " ("Otello")
  
• 1893: "Falstaff"
  

Giuseppe Verdi järgi on nimetatud Verdi abajas Aleksandri saare Beethoveni poolsaarel Antarktika ranniku lähedal ja asteroid 3975 Verdi.

Kirjandus

• Franz Werfel, "Verdi" (biograafiline romaan). Saksa keelest tõlkinud ja järelsõna: Rita Tasa. Eesti Raamat, Tallinn 1996