GEORG LURICH (0)

Tartu Ülikool
Maria Liive
GEORG LURICH
Referaat
Tartu 2015
Sisukord
Sissejuhatus..........................................................................................3
Tee maadluseni.....................................................................................4
Karjäär läbi aastate...............................................................................4
Elu lõpuaastad......................................................................................5
Lurichi tulemusi...................................................................................5
Kasutatud kirjandus..............................................................................7
Sissejuhatus
Georg Lurich, sünninimega Luri, oli üks kolmest kõige kuulsamast Eesti elukutselisest maadlejast. Sündis 22. aprillil 1876. aastal Väike-Maarja alevikus kaupmees Jüri Luri perekonnas ja suri
22. Jaanuaril 1920. aastal Venemaal Armaviris. Lurich oli suurepärane võimleja, samuti hea jooksja , hüppaja, jalgrattur , uisutaja ning maletaja. Lisaks valdas ta veel vähemalt kümmet keelt.
Lurich püstitas ligi 40 maailmarekordit. Ta oli 177 cm pikk ning parimas vormis olles kaalus 90 kg. Parema käe biitsepsi ümbermõõt? oli 37-41cm ning rind 120-128 cm, reis 61cm ja säär 40.
Tee maadluseni
Kümme aastat vana, astus Georg Lurich juunior õppima Tallinna Peetri Reaalkooli (Tallinna Reaalkool ). Tallinnas elas Lurich oma onupoja Hans Luuri juures, kes pidas pagariäri.
Just sel perioodil hakkas Lurich esmakordselt huvituma füüsilisest treeningust ja keha arendamisest.
Onupoja juures töötavad pagarisellid harjutasid kaalupommide peal tõstmist - neid jälgides hakkas ka Lurich asja vastu huvi tundma ning lõi ajapikku nendega kampa, otsides lisaks õpetussõnu saksakeelsetest spordilehtedest.
Hiljem, kogunud jõudu ja jaksu, käis Lurich just nende samade pagarisellide, Gustav Vainu ja Jüri Kanepi ( eks olnud jõumehed nemadki) õhtusel maadlemas Gustav Boesbergi ja Adolf Andruškevitši juures.
Kuigi neil ei olnud ametlikult registreeritud spordiseltsi, andis nende püsiv koosseis Eesti spordiloole äärmiselt olulise ühenduse. Lisaks Lurichile kasvas nende juures veel teisigi väga edukaid spordimehi.
Lõpetanud Tallinna Peetri Reaalkooli 1895.aastal, läks Lurich St Peterburgi, kus asus treenima  tuntud raskejõustikuõpetaja dr Wladyslaw Krajewski käe all.
Samuti käidi Peterburi suveaedades üles astumas koos Gustav Boesbergiga. Tehti nii tõstmisdemonstratsioone kui võisteldi ka kohalike maadlejatega.
Nähes, et teda saadab nendes tegevustes suur edu, otsustaski Lurich, et valib lõplikult elukutseks jõumehe karjääri.
Karjäär läbi aastate
1897 .-1898. aastail, esines Lurich Venemaa linnades, saades suure menu osaliseks ning võites muuhulgas ka kuulsat jõumeest Ivan Poddubnõid. Lurichi edu üheks saladuseks oli oskus oma kavasid rahvale huvitavaks teha, põimides kavasse erinevaid atraktiivseid elemente, mis rahvast elavdasid. Kõik matšid olid läbikomponeeritud, võtted olid efektsed, riietus glamuurne. Mängis taustamuusika , ning esitati trikke.
1899. aastal sõitis Lurich Lääne-Euroopasse oma esimesele turneele. Seal võistles ta nii maadluses kui ka raskuste tõstmises.
Võitnud mitmeid tugevaid maadlejaid nii Hamburgis, Riias, Budapestis, Lissabonis jm, sai Lurichi nimi Euroopa maadlusmattidel kuumaks kaubaks.
1912. aasta võttis Lurich vastu otsuse minna Põhja-Ameerikasse, püüdes ka seal end maadlejana läbi lüüa. Ja ta ei pidanud pettuma. Sealseks tähelennuks sai Lurichi jaoks võistlus Kansas Citys 17 000 pealtvaataja ees ameerika vabamaadluses valitseva maailmameistri Frank Gotchi vastu, mis lõppes Lurichi kaotusega.
Sellest hoolimata suutis Lurich Ameerikas saavutada nii mõnegi suure võidu, tuntuimaks alistatuks oli jänkide tippmaadleja „ doktor “ Benjamin Roller .
Lurich käis tihti ka Eestis esinemas. Peale selle, et ta kohalike jõumeestega rammu katsus, korraldas ta ka ise maadlus - ja tõstevõistlusi ning muid jõunumbreid.
Oma esinemistel pidas ta kõnesid, kus rõhutas tervislike eluviiside kasulikkust ning andis treeningu alustamise juhiseid.
Lurichi esinemised ja võistlemised Eestis ja mujal tekitasid eestlastes meeletu spordivaimustuse, tekitasid huvi raskejõustiku vastu ning tõstsid rahvuslikku eneseteadvust.
19.sajandi lõpuks, rahvuslikul ärkamisajal, oli Lurichist saanud Eestlaste jaoks tõeline kangelane, kes tõstis eneseusku. Lurichi võidud kinnitasid eestlastele, et ka nemad on suutelised kaugele jõudma ja midagi maailmamastaabis saavutama .
Oma aja populaarseima atleedi nimest sai jõu sümbol.
Elu lõpuaastad
1917. aastal naases Lurich koos Alexander Abergiga( maadleja ja Lurichi sõber) läbi Jaapani ja Hiina Venemaale, jõudes sügiseks Eestisse.
Kodumaal osales ta maadlusturniiril, mis paraku Saksa vägede lähenemise tõttu pooleli jäi.
Seejärel läks Lurich Petrogradi ning viimaks Lõuna-Venemaale.
Sõda jõudis neile aga järele ning nad pidid aina sügavamale ja sügavamale Venemaale liikuma. Peatuma saadi alles Lõuna-Venemaa kauges nurgas , Armaviris.
Meeste eesmärgiks sai Venemaalt üle musta mere lahkuda.
1920. Aastal jõudis rinne ka Armaviri. Oli palju hukkunuid. Külmavaene talv tõi endaga tüüfuse ning viimasesse haigestus ka Georg Lurich. Tänu sõjategevusele oli arstiabi saamine raskendatud ning meie kangelane suri 22.jaanuaril 1920.
Tüüfusesse nakatus ka sõber Aberg. Peaaegu tervenenud, ülehindas ta oma tervist ning nakatus kopsupõletikku ja suri 15.veebruaril 1920.
Georg Lurich ning Alexander Aberg on maetud ühte hauda Armaviri saksa kalmistule.
Lurichi tulemusi

• surumine parema käega 96 kg 1 kord ja mõlema käega 85 kg 24 korda;
  
• rebimine parema käega 78 kg 1 kord ja 70 kg 12 korda;
  
• tõukamine parema käega 121 kg 1 kord, 100 kg 6 korda, 90 kg 10 korda ja 81,5 kg 15 korda;
  
• tõukamine vasaku käega 109 kg ja mõlema käega 165 kg;
  
• rebinud parema käega üles 50-kilose sangpommi ja hoides seda pea kohal, rebis vasakuga üles veel samasuguse raskuse;
  
• tõuganud parema käega üles 112-kilose kangi, lükkas selle siis pea kohal ühelt käelt teisele;
  
• tõmbas parema käe biitsepsi jõul maast aeglaselt rinnale 70-kilose sangpommi;
  
• tõukas kahe käega üles 140-kilose kangi ja võttis selle siis paremale käele ;
  

• tõukas kahe käega üles 128 kg, võttis selle siis pea kohal paremale käele ja, küünitanud maast vasaku käega veel 37-kilose sangpommi, surus selle tõstekangi kõrvale, seega kokku 165 kg;
  
• selili olles surumine kahe käega 164 kg;
  
• selili olles tõukamine kahe käega (keskkehaga hoogu andes ) 201 kg;
  
• tõukas selili olles kahe käega 150 kg, võttis selle siis paremale käele ja ja surus vasaku käega selle kõrvale veel 36-kilose sangpommi, kokku seega 186 kg;
  
• tõukas selili olles 187 kg ja võttis selle siis paremale käele;
  
• selili olles surus jalgadega 167 kg 25 korda, 164,5 kg 30 korda ja 115 kg 100 korda;
  
• hoides 50-kiloseid sangpomme pea kohal, tegi sügavküki ja tõusis püsti;
  
• laskus pikali ja tõusis taas, hoides kogu aeg ülessirutatud paremas käes 85-kilost kangi:
  

Kuulus oli Lurichi sild, mida ta suutis teha ka tavalisel toolil. Maadleja näitas oma jõudu, kui lasi sillas olles oma rinnale istuda neljal raskel mehel.
Kasutatud kirjandus
Georg Lurich.
Allikas: 1) https://et.wikipedia.org/wiki/Georg_Lurich#1920
2) http://www.folklore.ee/rl/inste/ars/Lurich.ht m
8