GANZFELDI EKSPERIMENT TELEPAATIA VÕIMALIKKUSE UURIMISEKS (1)

Toila Gümnaasium
Keiu Simm ja Kristjan Vene
12. Klass
GANZFELDI EKSPERIMENT TELEPAATIA VÕIMALIKKUSE UURIMISEKS
Uurimistöö lõpueksamina
Juhendaja : õp. Avar Pentel
Toila 2013
Sisukord
RESÜMEE 2
ABSTRACT 3
SISSEJUHATUS 3
Uurimisprobleem 6
METOODIKA 6
Valim 6
Protseduuri üldine kirjeldus 7
Saadetavad objektid 8
Juhusliku objekti esitamine saatjale 9
Objektide valiku esitamine vastuvõtjale 9
Andmeanalüüsi meetodid 10
TULEMUSED 10
KOKKUVÕTE 16
KASUTATUD ALLIKAD 17

RESÜMEE

Käesoleva uurimistöö eesmärk oli leida täiendavaid tõendeid telepaatia olemasolu kohta. Selleks viidi läbi Ganzfeldi korduseksperiment, mis näeb ette kahe katsealuse vahel tehtavat eksperimenti, mille käigus üks katsealune üritab teisele katsealusele, kes viibib ganzfeldi seisundis, mõtete kaudu mingit pilti saata. Ganzfeldi seisundiks nimetatakse sellist seisundit , mil katsealuse tavalised sensoorsed sisendid (nägemine ja kuulmine ) on kunstlikult piiratud ning aju püüab sensoorsete sisendite puudumist muul moel kompenseerida, kutsudes esile nägemusi. Varasemad eksperimendid on andnud põhjust uskuda, et telepaatia eksisteerib ning seda kinnitasid ka meie tulemused. Meie katsete tulemused ületasid juhusliku tulemuse positiivsete katsete protsendi (25%) 20,5 protsendipunkti võrra, seega saime tulemuseks 45,5% õnnestunud katseid kogu katsete arvust. Uurimistöö saavutas oma eesmärgi, leides kinnitust, et telepaatia, kui mõtete edastamine ilma igasuguse kommunikatsioonita, on võimalik.

ABSTRACT

The aim of the current research is to find additional proof of the existence of telepathy. In order to do that, repetitive Ganzfeld experiment was performed. This is an experiment that is conducted between two people, in course of which one of the participants tries to mentally send a picture to the other person, who is in ganzfeld state. Ganzfeld state is a state of mild sensory deprivation, which makes the brain try to compensate the lack of normal audiovisual input by producing visions. Earlier researches have given reason to believe that telepathy exists and the outcomes of our experiments confirmed that, too. The results of our research exceeded the percentage one can expect by chance (25%) by 20,5 percentage points, which means that the percentage of successful experiments from all of the experiments was 45,5%. The research reached its goal , finding proof that telepathy, forwarding thoughts without any communication , is possible.

SISSEJUHATUS

Telepaatia on parapsühholoogia uurimisobjektiks olev nähtus, mis põhineb informatsiooni edastamisel ühelt inimeselt teisele, olukorras, kus kahe inimese vahel puudub igasugune kommunikatsioonivõimalus. Selle termini võttis 1882. aastal kasutusele inglise teadlane Frederic William Henry Myers , mittetulundusühingu Society for Psychical Researches (tõlkes: psüühiliste uuringute ühing) asutaja , ning see on saanud populaarsemaks kui algne termin mõtteedastamine. [1]
Teadlased on katsetanud erinevaid viise telepaatia olemasolu tõestamiseks. Näiteks raamatus „ Mental Radio “ (tõlkes: vaimne raadio) kirjutab Upton Sinclair oma teise abikaasa, Mary Craig Kimbrough’ga, teostatud katsest, mille ajal oli naine sügavas depressioonis . Nimelt üritas autori naine jäljendada 290 tema abikaasa poolt joonistatud pilti. Sinclair väitis, et Mary suutis neist edukalt jäljendada 65, osaliselt 155. Küll aga ebaõnnestus ta ülejäänud 70 pildi jäljendamises. Seda eksperimenti ei sooritatud kontrollitud teaduslikus laboratooriumis ning sellest on ka tingitud skeptiline suhtumine tõenditesse. [2]
Kuulsaimate eksperimentide hulka kuulub Zener ’i kaartide kasutamine. Need kaardid on kujunatud Karl Zener’i poolt 1930. aastate alguses Joseph Banks Rhine’i telepaatia katsete teostamiseks. Eksperimendis kasutatakse viit erineva sümboliga kaarti, millele on kujutatud: ring, kaks ristuvat joont, mis moodustavad “plussi“, kolm paralleelset lainelist joont, neli sirget joont, mis moodustavad ruudu ja viisnurkne täht. Tänu sümbolite selgusele ei tohiks tekkida kahemõttelisust. Zener’i kaardipakis on iga sümboliga kaarte viis, seega kokku 25 kaarti. Kaardid segatakse ning saatja valib nende seast ühe ja proovib seda visuaalselt ette kujutada ning vastuvõtjale telepaatiliselt saata. Samal ajal üritab vastuvõtja kindlaks määrata, millise sümboliga on tegemist.
Kuna igat sümbolit on kaardipakis 5, on statistiliselt vastuvõtjal 20% võimalus juhuslikult õige sümboli valimiseks. Järgnevate katsete protsendiline tõenäosus sõltub aga sellest, kas kaart, mida on juba korra kasutatud pannakse pakki tagasi või mitte. Tõenäosus sümboli äraarvamiseks jääb samaks vaid juhul, kui peale igat arvamist pannakse kaart tagasi kaardipakki ning segatakse ära. Selleks, et katsetest midagi välja lugeda saaks, peaksid katsealused kordama seda protsessi mitmetel kordadel. Kui peale kõiki katseid on „tabamise“ protsent kõrgem kui 20%, on põhjust uskuda, et telepaatia on olemas või on katse käigus midagi valesti tehtud ning on toimunud pettus. [3]
Enamus telepaatiaga seotud katsed on sattunud kriitika alla just selle pärast, et arvatakse, et tegu on pettusega. Mitmed teadlased on veendunud, et sellist asja nagu telepaatia ei eksisteeri.
Parapsühholoogia ala teadlane Dean Radin räägib oma raamatus „The Conscious Universe: The Scientific Truth of Psychic Phenomena“ (tõlkes: teadlik universum : teaduslik tõde psüühilisest fenomenist) kogemustest psüühilise fenomeni vallas, uute ideede avastamisest ning sellest, milline on üldjuhul kriitika. Autor leiab, et teaduses eelneb uute ideede aktsepteerimisele teatud neljast faasist koosnev tsükkel. Esimeses faasis väidavad skeptikud kindlalt, et idee on võimatu, sest see eirab loodusseadusi. See faas võib kesta aastast kuni sajanditeni, sõltuvalt sellest, kui väljakutsuv see harjumuspärase mõtlemise jaoks on. Teises faasis tunnistavad skeptikud vastumeelselt, et see idee on võimalik, kuid ei ole piisavalt huvitav ja väidetavad efektid on äärmiselt nõrgad. Kolmas faas algab siis, kui inimesed mõistavad, et see idee pole mitte ainult tähtis, vaid selle efektid on palju tugevamad kui varem arvati. Neljandasse faasi jõutakse siis, kui samad kriitikud, kes eelnevalt eitasid igasugust huvi idee vastu, hakkavad väitma, et nemad mõtlesid selle esimesena välja.[4]
Autor reageerib samas raamatus ka mitmetele kriitilistele arvamustele.
Kriitika: Ilmselt on edukad eksperimentide tulemused tegelikult saavutatud tänu lohakatele protseduuridele, kehvasti treenitud uurijatele, metoodilistele vigadele, valikulisele aruandele ning statistilistele probleemidele. Järelikult pole väikseimatki asitõendit telepaatia eksisteerimise kohta.
Vastus: Tulemused demonstreerivad üheselt, et edukaid eksperimente ei saa eelnevas süüdistada. Harvardi Ülikooli spetsialistide poolt sooritatud uuring näitas, et tänase seisuga parim telepaatia uurimus pidas kinni väga karmidest standarditest. Lisaks kaasatakse viimastel aastakümnetel eksperimentidesse skeptikuid, tagamaks pettustevaba uuring.
Kriitika: Parapsühholoogial puudub “korratav“ eksperiment .
Vastus: Kui inimesed räägivad korratavatest eksperimentidest , peavad nad üldjuhul silmas taolisi eksperimente, mis tõestavad elementaarfüüsika tundides gravitatsiooni või keemilist reaktsiooni. Selliseid eksperimente võib läbi viia ükskõik kes, ükskõik millal, ükskõik kus, ning see toimib ikka. Sellist püsivust parapsühholoogia eksperimentidest oodata pole reaalne. Parapsühholoogiaga tegelevad teadlased näitavad järjepidevust statistiliselt.[5]
Üks telepaatiaga seotud katse, mida ei saa süüdistada protseduurireeglite rikkumises ja mis on andnud positiivseid tulemusi on seotud ganzfeldi seisundiga. Ganzfeldi seisund tähendab sellist seisundit, kus tavalised sensoorsed sisendid (nägemine ja kuulmine) on kunstlikult piiratud ning aju püüab nende sisendite puudumist muul moel kompenseerida kutsudes esile erinevaid pilte.

Uurimisprobleem

Telepaatia uurimisega on tegeletud juba mitmeid aastaid. Esimene Ganzfeldi eksperiment raporteeriti teadaolevalt 1974. aastal. Selles oli tõendeid selle kohta, et vastuvõtja nägemused ganzfeldi olekus langesid kokku saatja poolt mõtete teel edastatud pildiga .[7] Meie eesmärgiks on leida täiendavaid tõendeid telepaatia olemasolu kohta korduseksperimendi näol.

METOODIKA

Katsealune, kes hakkab informatsiooni vastu võtma (edaspidi vastuvõtja) pannakse toolile istuma. Vastuvõtja silmad kaetakse poolikute lauatennise pallidega. Vastuvõtja näole suunatakse punane valgus. Kõrvaklappidest lastakse katsealusele white noise’i (tõlkes: “valge müra“, sellise heli puhul jaotub võimsus ühtlaselt üle kogu müra spektri ehk müra sisaldab võrdselt igasuguse sagedusega võnkumisi).[6] Valge müra aitab paremini taluda keskendumist takistavat taustamüra.
Ganzfeldi eksperimendi üks seanss kestab 30 minutit ning selle käigus üritab üks katsealune talle ette antud pilti oma mõtete kaudu edastada teisele katsealusele. Neid kaht katsealust nimetame edaspidi saatjaks ning vastuvõtjaks. Saatja ning vastuvõtja asuvad eraldatud ruumides ning igasugune kommunikatsioon nende vahel on võimatu. Selle poole tunni jooksul, mil saatja üritab vastuvõtjale mõtteid edastada, näeb vastuvõtja üldjuhul erinevaid nägemusi, objekte, mida tal eksperimendi läbiviijale kirjeldada palutakse. Seejärel näidatakse vastuvõtjale nelja pilti (neljast pildist üks on saatjale näidatud pilt) ning palutakse tal nende seast valida see pilt, mis on tema nägemustele lähedaseim. Peale seda, kui vastuvõtja on valinud ühe neist neljast, näidatakse talle pilti, mida saatja üritas talle mõtete kaudu edastada. Juhuslikult õige pildi valimise tõenäosus on 25%, kui aga õige pildi valimise protsent mitmete katsete korral on sellest kõrgem, annab see põhjust oletada, et telepaatia toimis.

Valim

Käesoleva uurimistöö puhul oli tegu mugavusvalimiga. Lähtusime kättesaadavusest ning uuritavate katsealuste koostöövalmidusest. Samuti viisime läbi katseid inimestega, kes arvasid ise, et neil võivad olla telepaatilised võimed. Katsealuste osalemine eksperimendis oli vabatahtlik. Katsealuste koguarv oli 22, kellest 16 olid naissoost ning 6 meessoost. Katsealuste vanuse alampiir oli 18 eluaastat .

Protseduuri üldine kirjeldus

Viisime katset läbi kolmel erineval moel:

kaks katsealust asuvad ühes ruumis, kuid teineteisest võimalikult kaugel (6 katset);

kaks katsealust asuvad erinevates ruumides, mille kaugus ei ületa 50m (7 katset);

kaks katsealust asuvad erinevates paikades, mille kaugus teineteisest on 1km – 200km (9 katset).
Katse algab katsealuste viimisega positsioonidele. Järgnevalt siseneb saatja arvutis internetileheküljele http://toila.edu.ee/kl112/avar/pildid.php ning kirjutab ilmuvasse lahtrisse parooli (see võib olla ükskõik mis tähtede ja numbrite kombinatsioon), kuid ei vajuta enter’it enne kui korraldaja talle selleks märguande annab. Sama parooli kirjutab saatja ka paberile (3. variandi puhul arvutisse ) ning hoiab seda enda käes kogu katse vältel. Samal ajal seab teine katse korraldaja vastuvõtja valmis. Vastuvõtja lamab põrandal, tema silmadele asetatakse pooleks lõigatud ping -pongi pallid , pähe pannakse kõrvaklapid ning näole suunatakse lamp, millega saab näidata punast valgust. Kui vastuvõtja on valmis seatud, antakse saatjale märguanne enter’it vajutada . Seejärel ilmub saatja arvutiekraanile pilt, mida ta vastuvõtjale saatma peab ning vastuvõtja kõrvaklappidest hakkab kostuma white noise ning lülitatakse sisse näole suunatud punase valgusega lamp (Pilt 1).
Pilt 1: katseks valmis seatud vastuvõtja
Igasugune kommunikatsioon kahe katsealuse vahel puudub ning seda kontrollivad katse korraldajad. 30 minuti möödudes lülitatakse välja katsealuse näole suunatud lamp ning eemaldatakse kõrvaklapid ning ping-pongi pallid. Saatja annab katse korraldajale paberi, millele oli parool kirjutatud (3. variandi puhul saadab saatja parooli elektroonselt) ning korraldaja toimetab parooli vastuvõtjale. Vastuvõtja siseneb arvutis internetileheküljele http://toila.edu.ee/kl112/avar/pildivalik.php ning sisestab talle etteantud parooli ilmuvasse lahtrisse. Enter’it vajutades ilmub tema ette neli pilti, millest vastuvõtja peab valima pildi, mis tema nägemustele enim sarnanes. Olles oma valiku teinud, klikib katsealune pildile. Tulemused talletatakse andmebaasis ning vastuvõtjale antakse teada, kuidas tal läks.

Saadetavad objektid

Saadetavateks objektideks võivad Ganzfeldi eksperimendis olla nii pildid, videod, käegakatsutavad objektid kui ka sõnad. Meie otsustasime oma katsetes kasutada vaid pilte. Piltide valikul pidasime silmas, et objektid piltidel ei tohiks omada ühiseid jooni. Vastasel juhul võib objektide valiku esitamisel vastuvõtjale katsealusel tekkida seoseid ühe pildi asemel mitmega. Teadupärast on inimesel väga lennukas kujutlusvõime ning näidates katsealusele mingit pilti, loob ta nähtuga seoseid, mis võivad katse käigus formeeruda mõneks muuks objektiks , mis lähemalt või kaugemalt on siiski seotud pildiga, mida talle katse alguses näidati. Näiteks kui saatjale satuks pilt õunast ning vastuvõtjale esitatud nelja pildi seas on pilt õunast ning samuti ka pilt õunapuust, siis ei pruugi katsealune valida pilti õunast, vaid hoopis õunapuust. Sel juhul ei saaks katset ebaõnnestunuks lugeda, kuna kahe objekti vahel on ilmselge seos. Selleks, et taolisi situatsioone vältida ongi vaja, et objektid oleksid üksteisest võimalikult erinevad ja neid ei oleks võimalik omavahel seostada. Meie kasutasime oma katses kokku 50 erinevat pilti.

Juhusliku objekti esitamine saatjale

Tagamaks juhuslikkuse objektide esitamisel katsealusele, koostasime programmi, mis kuvab katsealusele parooli sisestamisel juhusliku pildi 50-st erinevast pildist. Juhuslikkus oli vajalik selleks, et katse läbiviijad ei kontrolliks seda, millist pilti katsealune saatma peab. Programm seostab sisestatud parooli saatjale kuvatud juhusliku pildiga ning talletab selle serveris. Kõikide eksperimentide vältel olid kasutusel samad pildid ning välistatud ei olnud võimalus, et erinevatele saatjatele kuvatakse sama pilt.
Pilt 2: internetilehekülg millele saatja siseneb (enne parooli sisestamist)
Pilt 3: internetilehekülg millele saatja siseneb (peale parooli sisestamist)

Objektide valiku esitamine vastuvõtjale

Objektide valiku esitamiseks vastuvõtjale koostasime samuti programmi, mis parooli sisestamisel kuvab ekraanile saatja parooliga seostatud pildi ning lisaks kolm juhuslikku pilti. Pildid esitatakse juhuslikus järjekorras. Programm kontrollis seda, et kõik katsealusele esitatud pildid oleks ühe eksperimendi käigus erinevad.
Pilt 4: internetilehekülg, millele vastuvõtja siseneb (enne parooli sisestamist)
Pilt 5: internetilehekülg, millele vastuvõtja siseneb (peale parooli sisestamist)

Andmeanalüüsi meetodid

Tulemuste analüüsimiseks kasutasime sagedusanalüüsi. Tulemuse esmasel hindamisel lähtusime sellest, et juhusliku tulemuse korral peaks 25% vastuvõtjatest saadetava pildi õigesti valima ning 75% valesti. Juhul kui õigesti valinud katsealuste protsent on märgatavalt kõrgem kui 25%, siis on väga väike tõenäosus, et tulemused on juhuslikud. Kogu katseseeria lõpptulemuse hindamisel arvutasime selle tulemuse juhusliku esinemise tõenäosuse kasutades binoomse tõenäosuse valemit.

TULEMUSED

Iga eksperimendi tulemused salvestusid serveri logifailis ning eksperimendi läbiviijate isiklikes märkmetes. Nende kahe allika vahel erinevusi ei olnud. Esitame kokkuvõtlikud tulemused tabelis nr.1. Esimeses veerus on esitatud eksperimendi number, teises saatja koodnimi, kolmandas vastuvõtja koodnimi ning neljandas tulemus, milles “1“ tähendab õnnestunud katset ning “0“ ebaõnnestunud katset.
Tabel 1: eksperimentide tulemused
NR
SAATJA
VASTUVÕTJA
TULEMUS
1
T1
T17
1
2
T2
T3
0
3
T3
T4
1
4
T4
T2
1
5
T2
T4
0
6
T3
T2
1
7
T5
T18
0
8
T6
T19
0
9
T7
T20
1
10
T2
T21
0
11
T8
T2
1
12
T2
T22
0
13
T9
T21
1
14
T3
T14
0
15
T10
T2
0
16
T11
T3
0
17
T3
T11
0
18
T12
T13
1
19
T13
T14
1
20
T14
T12
0
21
T15
T16
0
22
T16
T15
1
KOKKU
10
Kokku viisime läbi 22 katset, mille ajaline kogupikkus oli 11 tundi. 22-st eksperimendist 10-ne korral valis vastuvõtja õige pildi. 12-ne katse korral valis vastuvõtja vale pildi. Õige pildi valikuga lõppenud eksperimentide protsent kogu eksperimentide hulgast on seega 45,5%, vale valikuga lõppenud eksperimentide protsent aga 54,5%.
Joonis 1: eksperimentide tulemused protsendi järgi
Juhusliku tulemuse korral peaks õige valikuga lõppenud eksperimentide protsent kõikide eksperimentide hulgast olema 25%, vale valikuga 75%.
Joonis 2: eksperimentide tulemus juhuslikkuse järgi
ARUTELU
Eksperimendi tulemusi analüüsides võrdleme meie poolt läbi viidud katsete tulemusi juhuslikkusest tulenevate ning varasemate Ganzfeldi eksperimentide tulemustega.
Võttes aluseks juhusliku tulemuse võiks öelda, et meie poolt läbi viidud katsed näitavad, et mõtete edastamine on võimalik. Juhusliku tulemuse puhul peaks katsete õnnestumisprotsent olema 25%, meil oli see 45,5%. Kuid kogutulemuse tõenäosus sõltub ka katsete arvust.
Nii näiteks visates kirja ja kulli 10 korda ja saades 7 korda kull , siis see tõenäosus, et nii juhtub (või tuleb veel rohkem kulle ), on kuskil 0,17, aga kui visata 100 korda ja tuleb 70 (või rohkem) korda kull, siis selle tõenäosus on juba 0.000039. Selliseid tõenäosusi arvutatakse järgneva binoomse tõenäosuse valemiga:
Valem 1: binoomse tõenäosuse valem
- tõenäosus, et N katsest saadakse k või rohkem positiivset tulemust
N! - faktoriaal N-st
k!(N-k)! - faktoriaal positiivsetest tulemustest korrutatud faktoriaaliga negatiivsetest tulemustest
- üksiku positiivse tulemuse tõenäosus astmes positiivsete tulemuste arv
- üksiku negatiivse tulemuse tõenäosus astmes negatiivsete tulemuste arv
Selle valemi rakendamisel oma tulemustele saame katseseeria kogutulemuse juhusliku juhtumise tõenäosuseks 0,0295.
Võrreldes meie saavutatud tulemusi varasemate Ganzfeldi eksperimentide omadega, saame väita, et meie tulemus kinnitab eelnevalt saadud tulemusi. Kogutulemuses äraarvatud piltide protsent isegi ületab varasemate uurimuste äraarvatud piltide protsenti, kuid meie tulemust ei saa selle päras paremaks pidada, sest meie valim oli mitmete eelnevate uuringute omadest väiksem ja seetõttu on meie kogu eksperimendi tulemuse juhusliku juhtumise tõenäosus suurem.
Näiteks kui katsete koguarv oleks 100 ning õnnestunud katsete protsent oleks vastavalt sama suur nagu see oli meie katsetes (45,5%), mis tähendab, et õnnestunud katseid peaks olema umbes 46, siis oleks kogutulemuste juhusliku juhtumise tõenäosus 0,00000425, mis on tunduvalt väiksem kui meie katsete juhusliku juhtumise tõenäosus.
Tuleb mainida, et meie poolt sooritatud katsete ning samuti ka katses osalenute arv oleks võinud olla suurem, sest mida suurem on katsete arv, seda tõesemad on ka tulemused.
Ganzfeldi eksperimenti läbiviies võiks kindlasti keskenduda ka sellele, kuidas vastuvõtja oma nägemusi kirjeldab. Meie katsetes tuli ette olukordi , kus katsealune oma nägemuste põhjal küll õiget pilti ei valinud, kuid tema nägemuste kirjeldused langesid tegelikult kokku õige pildiga. Selleks, et veelgi täpsemaid tulemusi saada, võiks edasistes uuringutes läbi viia katseid ka kolmanda isikuga, kes ise mõtete edastamise protsessis ei osale, vaid kellele lastakse salvestist, milles vastuvõtja kirjeldab oma nägemusi. Olles salvestise läbi kuulanud, tuleks katsealusele näidata nelja täpselt samasugust pilti ning lasta ka temal nende seast valida pilt, mis tundub kõige rohkem vastuvõtja kirjeldustega seotud olevat. Põhjus miks meie seda meetodit oma katses ei rakendanud, oli see, et me kartsime, et kui me palume vastuvõtjal katse käigus oma nägemusi kirjeldada, võime esiteks tema keskendumist häirida ning teiseks ei pruugi ta tõtt rääkida või üldse suuta oma nägemusi kirjeldada.
Me palusime küll igal katses osalenud vastuvõtjal peale pildi valimist oma valikut põhjendada kuid ei võtnud katsealuse kirjeldusi valesti valitud pildi puhul arvesse. Näiteks oli ühe vastuvõtja ees olevas pildivalikus teiste seas pildid 3D prillidest ning poisi näost. Katsealune ütles, et ta nägi oma nägemustes pilte näost ning eelkõige silmadest ning lõpuks valis pildi poisi näost. Sel kohal lugesime katse ebaõnnestunuks, kuigi mõni teine katsealune oleks samade nägemuste põhjal võinud valida 3D prillid .
Samuti võiks analüüsida katsealuseid individuaalselt ning viia läbi täiendavaid uuringuid inimestega, kes said häid tulemusi.

KOKKUVÕTE

Meie uurimistöö eesmärgiks oli nõuetekohaselt läbi viia Ganzfeldi korduseksperiment, et leida tõestus või ümber lükata telepaatia olemasolu. Selleks korraldasime 22 katset, millest võtsid osa 21 katsealust kelle vanuste alampiir oli 18 eluaastat.
Ganzfeldi katse läbiviimise eeskirjad on järgmised: ühes katses osaleb korraga kaks katsealust, üks neist saatja, teine vastuvõtja rollis. Katsealuste omavaheline kommunikatsioon on täielikult piiratud. Saatja ülesandeks on talle ühte 50-st võimalikust ette näidatud pildist 30 minuti jooksul mõtete teel vastuvõtjale edastada, kes on katse vältel ganzfeldi seisundis. Ganzfeldi seisund kujutab endast järgmist: katsealune lamab maas, tema tavalised sensoorsed sisendid (nägemine ja kuulmine) on kunstlikult piiratud. Katsealuse silmadele on asetatud pooleks lõigatud lauatennise pallid, kõrvad on kaetud kõrvaklappidega, millest lastakse white noise’i ja katsealuse näole on suunatud punane valgus. Sellises seisundis püüab aju sensoorsete sisendite puudumist muul moel kompenseerida kutsudes esile erinevaid pilte. Saatja üritabki oma mõtetega mõjutada vastuvõtjal katse käigus tekkivaid nägemusi.
Katsete tulemused olid järgmised: 10 katset 22-st (45,5%) õnnestusid, 12 katset (54,5%) ebaõnnestusid. Juhusliku tulemuse korral oleks pidanud katsete positiivsete tulemuste protsent olema 25%.
Katsete läbiviimise üheks suuremaks probleemiks oli katsete ajaline pikkus. Kuna ühe katse kestvus on 30 minutit, on see väga mahukas uurimus. Edaspidistes uurimustes tuleks kas varuda katsete läbiviimiseks rohkem aega või proovida lühendada katse pikkust.
Teiseks probleemiks on selliste piltide leidmine, millele ei oleks ühiseid jooni. Kuna erinevaid pilte on võimalik mitmeti tõlgendada, on tõeliseks katsumuseks leida selliseid pilte, mida kirjelduste põhjal poleks võimalik segamini ajada. Üheks võimalikuks lahenduseks oleks luua selline programm, mis valib pilte neljast erinevast valdkonnast, mis on jaotatud kaustadesse ühiste tunnuste põhjal. Sel juhul tuleks jagada pildid nelja erinevasse kategooriasse näiteks: looduspildid, kuritegudega seotud pildid, muusikariistad , spordivahendid. Kuna kategooriad on väga erinevad on väga väike tõenäosus, et neist võetud neli juhuslikku pilti on kuidagi omavahel seotud.

KASUTATUD ALLIKAD

http://archived.parapsych.org/glossary_s_z.html#t (vaadatud: 21.02.2013 21:11)

http://en.wikipedia.org/wiki/Mental_Radio (vaadatud: 21.02.2013 21:42)

http://www.skepdic.com/zener.html (vaadatud: 21.02.2013 22:13)

http://www.deanradin.com/NewWeb/TCUindex.html (vaadatud 18.04.2013 17:23)

http://www.deanradin.com/para2.html (vaadatud 18.04.2013 16:57)

http://www.cs.tlu.ee/~rinde/oppetoo/digimeedia/2012/2012s/mm_audio_noise.pdf (vaadatud 18.04.2013 18:28)

K. Rama -Krishna Rao, 2001 Basic Research in Parapsychology. Mcfarland & Co Inc Pub

http://www.six-sigma-material.com/Binomial-Distribution.html (vaadatud 17.11.2013 kell 16:46)