Franz Kafka Protsess (0)

Franz Kafka Protsess



Franz Kafka “Protsess” 1) Milline on peategelast ümbritsev keskkond ja kuidas see mõjutab tema olekut/enesetunnet? Kafka kirjeldab romaanis “Protsess” kohtukantselei ruume kui ülimalt masendavaid, kitsaid ja lämmatavaud kohti. Koridorid olid
kitsad ning üksikute väikeste pinkidega, keerduvad ja ilmatu pikad ning rusuvad. Ruumis ise asusid pööningutel ning
nendeni pääses ebamääraste treppide läbi. Paljudes tubades polnud aknaid, töötajad olid paksult kokku pressitud ning pidid
leidma teed põrandal olevate aukude ümber, või suhtlema kolleegidega läbi aukude, mis asusid laes. Kafka kirjeldab neid
niinimetatud kontoriruume nagu nad oleksid loodud inimeste võitlusvaimu murdma ja tahet alla suruma.
Josef K-le mõjusid need ruumis šokeerivalt. Pärast lühiajalist seal viibimist läks Josef K-l silmade eest mustaks ning ta vajas
töötajate poolset abi, et välja pääseda. Töötajad ise ei pidavat enam õhupuudust tajumagi ning olid leppinud oma
töötingimustega. Samas hakkas neil halb värskemast õhust.
2) Kuidas kirjeldad K.d kui vahialust? Milline oli ta käitumismaneer? Josef K. käitub vahialusena küllaltki mõistlikuna, kuigi ta on oma valvurite intelligentsi suhtes kahtleval seisukohal ning ta katsetab pidevalt kui paljuga tal
lastakse minema pääseda. Ta ei ilmu alati õigel ajal või üldse ülekuulamisele, ta on küllaltki sõnakas ning võitlusvalmis,
soovides tõestada oma süütust süüdistuse suhtes, mille sõnastusest tal pole aimugi.
3) Kuidas käitub K. edasi pärast vahi alla võtmist? Stseenides, kus protsess on takerdunud või tundub et ununenud on Josef K. pidevalt ära ootaval seisukohal, närviline, kuid ta sunnib end välimiselt rahulikuks. Ta proovib jätkata
oma tavalise eluga, käia tööl ja mitte jätta ka oma eraelu unarusse, kuid see ei tule tal kuigi hästi välja. Töö juures asjad
muudkui halvenevad, sest Josef K. ei suuda keskenduda ning ta mõtted rändavad teistel teemadel. Ta unustab kohtumisi,
eelistab protsessi asju oma klientidele ning elab pidevas vaikses hirmus.
4) Too teosest absurdinäiteid. Ühe näitena absurdist võiks tuua ühe kohtuametniku noore naise kohest armumist Josef K-sse kui nad kohtuvad ning ka Josef K. vastamist tema tunnetele. Noort naist kimbutab üliõpilane, kes on naise abikaasa
ülemuse lähedalseisev isik ning seetõttu ei saa naine meest eemale ajada. Nähes Josef K-d ja naist väga sõbralikult läbi
saamas tormab üliõpilane sisse ning peab Josef K-ga pika sõnasõja, mille tulemusena ta haarab naise oma sülle ning
toimetab ta oma ülemuse juurde, kellele naine pidi ‘teeneid’ osutama.
Samuti oli suhteliselt absurdne Josef K. ülekuulamisel publiku jagunemine, nende ühesugune monotoonne välimus ja
vastanduv pahameel või ülistav nõustumine Josef K. seisukohtadega.
5) Mis juhtus kunstniku Titorelli ja K. vahel? Josef K. ei nõustunud ühegi Titorelli pakutud õigeksmõistmise vormiga, sest need ükski ei paku talle seda, mida ta tahab. Josef K. soovib, et protsessi enam ei oleks ning see ei ripuks tema
peakohal, kaoks täielikult. Seda on aga võimatu saavutada, sest tõelisi õigeksmõistmisi pole juhtunud peaaegu, et mitte
kunagi. Mitte keegi ei mäleta neid. Näiline õigeksmõistmine ei pakuks Josef K-le südamerahu, sest ta on kindel, et pole
teinud midagi taunimisväärset, samal põhjusel ei rahulda teda ka venitamistaktika. Kogu jutt ajab K-d veel rohkem
segadusse ning vihaseks selle situatsiooni peale, millesse ta sattunud on.
6) Mida rääkis vaimulik kirikus? Toomkiriku vaimuliku mõistulugu Seaduse valvurist tõlgendan kui seletust Kafka arusaamisest saatuse kohta. mees, kes ootas terve elu ukse taga valvuri luba edasi minna, proovimata teha ühtegi aktiivset
liigutust läbi minemiseks või teise ukse leidmiseks, on kui inimkond, kes on aheldatud oma saatuse külge. Kuigi me
proovime sellele vastu hakata ei suuda keegi meist selle eest pääseda või teha piisavat pingutust sellest mööda minemiseks.
Oleme end ise naiivses usus sidunud ühiskonna reeglite külge ning ei vabane neist eal, sest meil pole julgust midagi piisavalt
muuta.
7) Miks ei kuulanud K. Leni soovitust jääda Huldi juurde ega tahtnud, et ta teda enam kaitseks? Leni soovitus ei sobinud K-le lihtsal põhjusel, et K. oli veendunud oma süütuses. Ta oli kindel, et ei olnud teinud midagi valet,
mitte midagi mille alusel saaks teda süüdi mõista. Ta oli enda teada elanud oma elu produktiivselt ja seadusekuulekalt, kuigi
üksikult. Kuigi ta alateadlikult kartis mingit süüdistust, mis osutuks tõeks, oli ta võimetu oma süüd tunnistama, sest sellega
oleks ta end omaendi silmis millegi ees vastutavaks lugenud, mingi kuriteo sooritajaks end tembeldanud. Isegi kui ta oleks
milleski süüdi oleks tal lihtsam elada seda mitte uskudes ning seda mitte tunnistades.
8) Kas K. tegi vigu protsessi käigus? Milliseid soovitusi sa talle oleksid andnud? Jah, Josef K. tegi oma protsessiga seoses vigu. Ta oli trotslik ja mõttes pidevalt valmis vastuhakuks, kuigi tihti polnud ta mõtted juriidiliselt ja
poliitiliselt korrektsed. Minu arvates oleks K. pidanud võtma vastu rohkem talle pakutud abi ja sellesse tõsisemalt suhtuma.
Samuti otsima ise abi rohkem ja suhtuma protsessi rahulikumalt ning mitte nii palju kiirustama ja närviline olema selle tõttu.