50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2014-12-07
Kuupäev, millal dokument üles laeti
9 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
gregor134
Õppematerjali autor
Instinkte ei ole inimesel üldjuhul vaja, kuna neid saab loogiliselt järeldada mõistust kasutades. Kehakatted, tööriistad, suhtlemine need kõik oleme pidanud enda leidlikkust kasutades ise leiutama, et looduses ellu jääda. Et mõistusega kaasneb võime teha uusi järeldusi kaasaantud teadmisi arvestamata, on need sõltumatud minevikus toimunust. Seega võimegi öelda, et inimene saab määrata oma arenemise käiku. 5. Seltskondliku seltsivuse all mõtleb Kant käitumist, mille puhul inimene ei vastanda ennast ühiskonnaga, vaid nõustub enamike üldlevinud normide ja tavadega, kuna niiviisi tunneb inimene ,,oma looduslike eelduste väljaarenemist" ja hõlbustab ühiskonna üldist toimimist. Antagonism, kuigi see sisaldab selliseid üldiselt pahakspandavaid omadusi nagu saamaiha, võimuiha ja auahnust, mängib siiski igaühe elus suurt rolli. Need faktorid panevad inimesi üritama olema teistest paremad,
Olga Dalton, 104493IAPB, 2/4 N 10, Filosoofia kodutöö nr 3 Idee üleüldisest ajaloost pidades silmas maailmakodanlikku kavatsust Põhiideed: Oma artiklis tutvustab Kant kontseptsiooni üleüldisest maailmaajaloost kui inimeste vabaduse realiseerimise protsessi. Seejuures on inimese areng täiusliku riikliku korralduse poole vältimatu, looduse poolt ette nähtud. Inimkonna ajalugu on seega samm-sammuline progress inimsoo looduslike eelduste väljaarendamise poole. Progressi liikumapanevaks jõuks on inimeste antagonism, vastuseis teiste ühiskonnaliikmetega. Just kadedus, edevus, auahnus ja muud sellised moraali seisukohalt ,,halvad", kuid
SUUNAVAID KÜSIMUSI KIRJALIKUKS TÖÖKS Hegel (1770-1831) ja Kant: (1724-1804) 1) abstraktse mõtlemise määratlused (Hegel) • Kahte objekti või nähtust samastatakse. Sel juhul pannakse 2 otseselt mitteseotud objekti võrduma. • Ühe objekti teatud omadused kantakse teisele üle. Sel juhul kantakse mingi nt. Inimesele kuuluva asja omadus inimesele endale üle. 2) mis on otsustus, ; mis on loogiline Subjekt ja mis on loogiline Predikaaat Otsustus on mõtlemise vorm, millel on teatud kindel tõeväärtus ning milles on subjekt
Referaat: teise arutelu(argumenteeritus vastuse otsimine küsimusele), tuua välja küsimus, mida arutleda. Eessõna + 1-5 prg – tuleb välja küsimus. Näidata, kuidas üks küsimus läheb üle teisele – mitu küsimust Kant’i teoses. Miks ta esitab selliseid küsimusi, mis sunnib teda esitama neid küsimusi? Seose loomine nende traditsioonidega? Kus antiikfilo asetseb filosoofilise mõttelises traditsioonides? Kuidas need on püstitatud ja mida nende peale hakkab? Mõisted, mida Kant kasutab, peavad olema formulaseeritud – mis tähenduses need mõistsed on arutluses. Kant kasutab ühte sõna erinevates tähendustes – kompetentne inimene oskab märgata erinevusi. Abstraktsed mõisted. Mida kant silmas peab? Kõiki küsimusi peab siduma omavahel! 1. Seminar. Eessõna. 1-8 lk. Kant reageerib retsensioonile. Tema sõnumit ei märgatud. Püüti leida traditsioonist kedagi, kellega võrrelda. Kant vastandab siin kahte filosoofia praktikat – traditsiooni edasi kandmine
1 IMMANUEL KANT (1724 - 1804) I. ELU, ISIKSUS, TEOSED Õhtumaine filosoofia saavutab I.Kanti teostes oma kõrg- ja pöördepunkti. Erakordne on seejuures, et kõik see sünnib ühe mehe mõttetöö tulemusena. Samal aastal (1781) kui Lessing, suur saksa valgustusaja luuletaja ja tähelepanuväärseim kriitik, sulges silmad, ilmus Kanti esimene peateos, "Puhta möistuse kriitika". Selle teosega saavutab Euroopa valgustus oma körgpunkti ja ühtlasi ületab end körgemal astmel. Kant sündis 22
Just vajadus arukale tööjaotusele ning õiguste ja kohustuste jaotamisele sunnib rahvast riigiks ühinema. Rahvas annab kindlas mahus võimuvolitused valitsejale. [ladina termid 20] [v.k.S:]Õiguse, moraali, mõistuse jne aluseks on Gr järgi inimsoo loomulik, "ürgne" olek; normid, mida kõik inimkogukonnad, sh kõige vähem "tsiviliseeritud" kogukonnad, tunnustavad (ja mis on vahel jälgitavad ka loomade hulgas) leiduvad kõigi inimeste ühises, sugulusloomuses. [Seega idee oli selles, et vaatamata inimeste iseloomude ja hoiakute suurtele erinevustele, leidub midagi sellist, mis on neile kõigile ühine ning olemuselt sügavam, kui nähtavad erinevused.] Loomuliku seisundi printiipide hulka kuulub mh püüd ühineda kogukondadesse. Selle printsiibi arenedes (ehk nagu Gr ütleb, armastuse ja õigluse vajaku tõttu) tekib tsiviilühiskond (societas civilis). Nii nagu üksikute inimeste kokkuleppest tekib riik, nii võib riikide vaheliste kokkulepete
Selle teooria kohaselt on loomuõigus sõltumatu seadusandlikust fiat'ist, eksisteerides isegi juhul kui me eeldame, et Jumalat pole olemas. John Locke'i sõnastatud loomulike õiguste teooria kasutati nii Ameerika kui ka prantsuse revolutsiooni käigus. Teooria järgi on indiviididel inimõigused nende sotsiaalse ja ratsionaalse olemuse tõttu [Zajadlo 2001, lk 25]. Õiguspositivism lükkas tagasi sünnipärase loomulike õiguste idee ning ainsa õiguse allikana tunnistati riikliku seadusandja tahet. Marxi teooria üldine eeldus, et inimõigused toetuvad teatud ajaloolise kategooriana esinevatele ühiskondlikele suhetele, ei anna piisavalt alust universaalsetele inimõigustele, sest ta käsitleb inimesi vaid kui hic et nunc. Marx ei arendanud kasutatud mõistet ,,tegelik inimene". Õiguse sotsioloogilises koolkonnas öeldakse loomupäraste õiguste kui ka õiguste analüütiliste koolkonna apriorismidest
Phileo = armastan. Sophia = tarkus. Filosoofia algselt tarkusearmastus oligi, kuid nii pole see siiski alati olnud. Ka veel hiljuti oli filosoofia ja kohati on ta praegugi pigem teadmisega kui tarkusega tegelev distsipliin. Filosoofia kujunes vana-kreekas 7.-6. sajandil e.m.a. seoses linnriikide ehk poliste tekkimisega. Mütoloogilne maailmapilt asendus filosoofilisega. Esimesed filosoofid olid Thales, Anaximandros, Anaximenes, Empedokles, Pythagoras, Herakleitos, Parmenides jt. Filosoofia oli algselt osa mütoloogiast. Eristatakse Herakleitose joont ja Parmenidese joont filosoofia ajaloos. Herakleitos tunnistas saamise (tekkimine, muutumine, kadumine) ja olemise (see, mis muutumise kestel samaks jääb) ühtsust ning rõhutas saamise poolt, Parmenides tunnistas ainult olemist. Parmenides pidas tõe kriteeriumiks (loogilist) mõtlemist. Tema õpetust kaitses tema õpilane Zenon oma apooriatega: Achilleus ja kilpkonn, lendav nool, lõigu poolitamine...
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid