Evolutsioon (0)

Evolutsioon
1.) Evolutsiooni teooriad:
Antiik-Kreeka filosoofid – loomad ja inimesed võisid areneda teist tüüpi loomadest.
Aristoteles ja Platon – ideede õpetus, mille järgi kõik olemasolev on ebatäiuslik koopia täiuslikust vormist . Summutasid Antiik-Kreeka filosoofide hüpoteesi.
Georges-Louis Leclerc de Buffom – koostas 44-köitelise loodusloo ensüklopeedia ning seadis kahtluse alla Piibli väite, et Maa on vaid 6000 aastat vana. Tema arvates arenesid liigid suhteliselt väikesest hulgast eellasliikidest, kuid ta ei suutnud esitada tõsiselt võetavat mehhanismi liikide muutumise kohta ega tõendeid Maa vanuse kohta.
Carl von Linne – nentis küll liikide omavahelise ristumise võimalust (ta oli seda varem taimede peal seda märganud), ent uskus, et liikide muutused on siiski ette määratud ja toimuvad piiratud ulatuses.
Jean Baptiste Lamarck – arvas , et lihtsaid eluvorme tekib looduses iseenesest kogu aeg juurde ja ajapikku arenevad neist üha keerukamad eluvormid . Ta mõistis, et organismid on kohastunud elama neid ümbritsevas keskkonnas. Kohastumise mehhanismina pakkus ta välja, et elu jooksul organismis toimunud muutused päranduvad edasi järglastele. Seda hüpoteesi on tema järgi hakatud nimetama lamarkismiks.
Georges Cuvier – fossiilsetele leidudele tuginedes tõestas ta liikide väljasuremise ning see on ka Cuvieri teene evolutsiooniteooria arengus. Samas arvas, et liigid on muutumatud: alguses loodi lihtsalt väga palju liike, millest osa aja jooksul katastroofiliste sündmuste tõttu välja suri.
James Hutton ja Charles Lyell – pakkusid välja idee, et Maa on palju vanem kui Piiblis kirjas ning maad kujundavad jõud tegutsevad väga aeglaselt ja kogu aeg. Nende meelest polnud liikide väljasuremiseks vaja katastroofe, Maal toimuvad protsessid võivad seda põhjustada sama efektiivselt.
Charles Darwin ja Alfred Wallace – jõutsid järelduseni, et liigid ei ole mitte loodud, vaid arenenud varem elanud liikidest (Darwin jõudis ennem selle hüpoteesini). Otsustasid evolutsiooniteooriat kõigepealt tutvustada Wallace'i ja Darwini ühistööna aastal 1858. Aasta hiljem avaldati Darwini raamat „Liikide tekkimine“ (The Origin of Species) muutsid bioloogide arusaamu elu arengust. Darwini evolutsiooniteooriat ja loodusliku valiku põhimõtteid on täiendanud palju uued bioloogiaalased teadmised.
2.) Evolutsiooniteooria põhiseisukohad:
1.Kõikide liikide sigivus on selline, et isendite arv peaks kasvama, kuid ometi säilitavad populatsioonid enam-vähem püsiva suuruse.
2.Ressurssid (toit, elupaigad ) on looduses piiratud.
3.Isendite sigivust arvesse võttes peab paratamutult tekkima konkurents piiratud ressursside pärast ehk olelusvõitlus.
4.Iga liigi isendid erinevad üksteisest ehk populatsioonides esineb muutlikkus.
5.Suurem osa pärilikest muutustest tekivad keskkonnast sõltumatult ehk on keskkonna suhtes juhuslikud.
6.Osa muutusi võimaldavad isenditel keskkonnas paremini hakkama saada ehk muudavad organismid kohasemaks, mistõttu võivad nad võrreldes populatsioonikaaslatega kauem elada või rohkem järglasi saada. Selline ebavõrdne sigimine aitab keskkonnaga paremini sobivatel tunnustel järglaspõlvkondades levida ning kaotab kahjulikud tunnused. See ongi looduslik valik.
7.See aeglane protsess tagab populatsioonide parema kohastumise keskkonnaga, muutuste kuhjumine võib viia lõpuks uue liigi tekkimiseni.
3.) Paleontoloogia on teadusharu, mis uurib muistsete organismide maailma fossiilide abil. Fossiilid ehk kivistised on ammustel aegadel elanud organismide jäänused. Osa organisme on säilinud ka tervikuna , nt merevaiku sulgunud putukad või Siberi igikeltsist leitud mammutid. Fossiilide uuringutele tuginemises on ka nõrgad kohad, sest kõikidest maakeral elanud organismidest ei ole fossiile säilinud. Nt. Seente ja ja pehme kehaga mereloomade fossiile on väga vähe. Fossiili ligikaudne vanus arvestatakse välja samade kivimikihides leiduvate laialt levinud ja teadaoleva vanusega fossiilide (nn juhtfossiilide) abil.
Võrdlev anatoomia uurib organismide ehituse sarnasust ja erinevust. Mida sarnasem kahe liigi anatoomia, seda lähemalt on nad omavahel suguluses ja seda hiljutisem on nende kahe liigi ühine esivanem . Nt. elevandi ja nüüdseks välja surnud mammuti anatoomia on suhteliselt sarnane ning neil on ühine esivanem.
4.) Mõisted:
homoloogilised elundid – eri liikide elundid, millel on sarnane ehitus. Kuid võib olla erinev funktsioon.
analoogilised elundid – eri liikide elundid, mis täidavad sama ülesannet, kuid on erineva päritoluga.
mandunud elundid ehk vestiigiumid – oma esialgse ülesande kaotanud elundid, mis teistel sarnase ehitusega liikidel võivad olla välja surnud.
radiaalsümmeetria – kiireline sümmeetria, organismist on võimalik läbi suunata kujutlev kesktelg, millest lähtuvad kiired jagavad organismi sarnase ehitusega sektoriteks.
bilateraalsümmeetria – kahekülgne sümmeetria, organismi kehaehitus on võimalik kaheks jaotada vaid ühe sümmeetriatasandiga, mille tagajärel saab kahte osa vaadelda üksteise peegel pildina.
5.) Ürgsupi hüpotees: Maa pinda mõjutasid tugev ultraviolettkiirgus, äike ja meteoriidid . Väga palju oli vulkaanipurskeid, mis paiskasid välja gaase . Kõik eelmainitud tegurid olid energiaallikaks gaaside segu moodustavate anorgaaniliste elementide ja ühendite omavahelistes reaktsioonides. Meredes hakkas kogunema süsiniku-, vesiniku- ja lämmastikuüheneid, tekkisid valkude struktuuriosad ja nukleiinhapped .
6.) Elu teke on tavaliselt jagatud kolmeks etapiks. Kõigepealt tekkisid anorgaanililised lämmastiku sisaldavad ühendid, mid olid nukleiinhapete ja valkude koostisosadeks. Teises etapis orgaanilised ühendid liitusid ning moodustasid suuri makromolekule: nukleiinhapeid, mida vajatakse raku elutegevuse juhtimiseks , ja valke, mida vajatakse raku ülesehituseks. Erinevate hüpoteeside kohaselt tekkisid kõigepealt kas valgud või nukleiinhapped. Kolmandaks etapis koondusid makromolekulid lipiidse membraani sisse, mis eraldas nad keskonnast . On täheldatud, et suured orgaanilised molekulid jäävad üksteise külge kinni, nii moodustuvad nn tilgad . Tilga välispind on justkui rakumembraan, mis suudab kontrollida ainete liikumist sisse ja välja. Nukleiinhappete ja valkude sattumist tilga sisse võib pidada algelise rakku tekkeks, millest väidetakse, et algas evolutsioon .
7.) Märkimisväarne edasiminek elu arengus toimus u. 3 miljardit aastat tagasi, kui tekkis fotosüntees. Fotosünteesi eelduseks oli bakterirakkudes moodustunud rohelise pigmendi olemasolu, mis võimalas siduda päikese valgusenergiat. Kuna vett ja valgust oli piisavalt, said fotosünteesiks võimelised organismid konkurentsieelise ning paljunesid kiiresti. Fotosünteesivõimelised tsüanobakterid olid hiljem tekkinud kloroplastide eelasteks. Fotosünteesi tulemusel tekkinud hapnik lahustus algul vees, kus see seoti erinevate ühenditega. Alles kaks miljardit aastat tagasi hakkas rohkem vaba hapnikku atmosfääri kogunema.
Hapniku kogunemisega atmosfääri kaasnes mitu olulist muutust. Näiteks reageeris hapnik atmosfääris olnud inimesele mürgiste gaaside metaani ja ammoniaagiga, mis seejärel hakkas atmosfääri koostis vähehaaval muutuma selliseks nagu tänapäeval. Teine oluline muutus oli see, kui atmosfääri kõrgemates kihtides moodustus hapniku molekulidest osoonikiht , mis kaitses ultraviolettkiirguse eest.
Kõik algelised organismid olid anaeroobid(ei vaja elutegevuseks hapniku – hapnik oli neile lausa mürgine). Kui tekkis vaba hapnik, pidid algelised organismid valima , kas kohaneda uue keskonnaga, taanduda hapnikuvabasse keskkonda või hukkuda.
8.) Endosümbioos – vastastikku kasulik kooselu vorm, kus üks organism elab teise kehas või rakus.
9.) Perm 'i lõpul leidis aset Maa ajaloo kõige suurem väljasuremine, mille tulemusena hävis üle 80% perekondadest ja 50% sugukondadest. Massiline väljasuremise põhjused pole täpselt teada, kuid mõned teooriad põhendavad seda vulkaanilise aktiivsuse järsu suurenemine või komeetide ja meteoriitide Maaga kokkupõrkega.
Kriidiajastu lõpuks suri väga palju liike välja. Kadusid ka dinosaurused. Väljasuremise põhjuste kohta on esitatud mitu teooriat, kuid kõige tõenäolisemaks peetakse Maa temperatuuri langust. Temperatuuri langus oli ilmselt tingitud maakeraga kokkupõrganud suurest meteoriidist : kokkupõrkest tekkinud tolmupilv takistas päikesekiirguse jõudmist maapinnale.
10.) Taimede sündmused evolutsioonis:

• Hulkraksete vetikate teke
  
• Fontosünteesivõimeliste rakkude teke
  
• Taimed jõuavad maismaale
  
• Soontaimede teke
  
• Lopsaka taimestiku jäänustest moodustub kivisüsi
  
• Seemnetega taimedega teke
  
• Õitega taimedega teke
  

11.) Selgroogsete loomade sündmused evolutsioonis:

• Hulkraksuse väljakujunemine
  
• Esimesed keelikloomad
  
• Lõuatute kalade väljasuremine
  
• Lõugadega kalade väljakujunemine
  
• Kahepaiksete teke
  
• Esimesed roomajad
  
• Esimesed linnud