Foobiad (1)

Tallinna Ühisgümnaasium
Foobiad
Referaat
Karl Terase
10a
Tallinn
19.02.2009
1. Foobiad ( agorafoobia , sotsiaalfoobia, lihtfoobia)
2. Agorafoobia
2.1 Kulg
2.2 Diagnostilised juhised
3. Ravi
3.1 Psühhoteraapia
3.2 Psühhofarmakoteraapia
1.Foobiad (agorafoobia, sotsiaalfoobia, lihtfoobia)
Üldiseloomustus:
Foobiate korral on ärevus põhjustatud ainult või peaasjalikult kindlate selgelt määratavate (subjekti suhtes väliste) situatsioonide või objektide poolt, mis tegelikult ei ole ohtlikud.

• Foobiatele on iseloomulik:
  

vältimiskäitumine;
foobne ärevus ei ole eristatav teistest ärevuse tüüpidest
( subjektiivselt , füsioloogiliselt ega käitumuslikult);
ärevuse tugevus võib varieeruda - ebamugavustundest kuni paanilise hirmuni;
tähelepanu ja muretsemine võib keskenduda mõnele üksikule sümptomile (nt. käte värisemine, punastamine );
ärevust ei vähenda ka teadmine, et teised inimesed ei pea seda situatsiooni ohtlikuks ega hirmutavaks;
mõte, kujutlus foobsesse situatsiooni sattumisest põhjustab tavaliselt ärevuse tõusu.

• Foobiate alla ei kuulu enamus haigustega ("nosofoobia") või välimuse muutusega
  

("düsmorfofoobia") seotud hirme , mis leiavad käsitlemist hüpohondria all (F45.2).
Foobia võib esineda sageli koos depressiooniga.

• Depressiivne meeleolu liitub sageli mõnedele foobiatele, eriti agorafoobiale.
  

Primaarne foobne ärevus muutub alati tugevamaks depressiooniepisoodi ajal.

• Depressiooniepisoodi ajal võib ajutiselt kaasuvana esineda foobset ärevust.
  

Juhul, kui seisund vastab depressiooni kriteeriumidele enne, kui ilmnesid foobia sümptomid, käsitletakse foobiat depressiooni avaldusena.

• Foobses situatsioonis tekkinud paanikahoogu käsitletakse foobia raskuse avaldusena ja mitte paanikahäirena.
  
• Paanikahäiret saab diagnoosida kui ärevus kindlalt ei ole seotud väliste objektide või situatsioonidega
  
• Obsessiivsete häirete korral ei sõltu sundmõtted ja kujutlused oluliselt sellest, millises situatsioonis inimene viibib.
  
• Enamus foobiatest, v.a. sotsiaalfoobia esineb sagedamini naistel.
  

2.Agorafoobia

• F40.00 Agorafoobia paanikahäireta
  

• F40.01 Agorafoobia paanikahäirega (agorafoobia esineb sageli koos paanikahäirega - F41.0)
  

Mõistele agorafoobia on antud algsest käsitlusest tunduvalt laiem tähendus.
Agorafoobia sisaldab nii avatud ruumi kartust kui ka sellega seotud asjaolusid, nagu olukorrad, kust on raske kiiresti ja takistusteta ohutusse kohta (tavaliselt koju) põgeneda. Kohese lahkumise võimaluse puudumine on agorafoobsete situatsioonide üks kesksemaid tunnusjooni.
Mõiste agorafoobia hõlmab RHK-10-s ka avatud ruumi kartusega otseselt mitte seoses olevaid situatsioone nagu
- poodiminek,
- rahvahulgad
- avalikud kohad
- üksinda liikumine,
- rongi, bussi või lennukiga sõitmine (enamasti kartusest, et nende tervisega võib midagi juhutuda).
Paljusid patsiente võib agorafoobia korral hirmutada mõte, et nad võiksid minestada või muul viisil teiste inimeste ees abitusse (piinlikkust tekitavasse) olukorda sattuda.

• Agorafoobia korral võivad nii ärevuse raskusaste kui vältimiskäitumise ulatus varieeruda.
  

• Agorafoobia on üks kõige enam inimese sotsiaalseid funktsioone kahjustavaid foobiaid (raskus+prevalents).
  

• Sotsiaalsete funktsioonide kahjustuselt on agorafoobia kõige raskem:
  

agorafoobia > sotsiaalfoobia > lihtfoobia

• Enamus agorafoobiapatsientidest on naised (N > M).
  

• Algus varases täiskasvanueas ja efektiivse ravi puudumine muudab agorafoobia sageli krooniliseks häireks.
  

Võib esineda ka depressiivseid ja obsessiivseid sümptomeid ning sotsiaalfoobiat, kuid need ei domineeri kliinilises pildis .
Diagnostilised juhised (ICD-10/RC - diagnostilised kriteeriumid)
Kindla diagnoosi korral peavad olema täidetud järgmised tingimused:
(a) psüühilised ja vegetatiivsed sümptomid peavad olema ärevuse primaarsed avaldused , mitte sekundaarsed teistele sümptomitele, nagu luulu - või obsessiivsed mõtted;
(b) ärevus peab esinema (või valdavalt esinema) vähemalt kahes järgnevas situatsioonis:

• rahvahulgad / avalik koht / kodust väljumine /
  

/ üksinda liikumine;
(c) foobse situatsiooni vältimine on või on olnud häire oluline sümptom.
Diferentsiaaldiagnoos
Depressiooni, depersonalisatsiooni ja obsessiivsed sümptomid ning sotsiaalfoobia ei välista diagnoosi juhul, kui need ei domineeri kliinilises pildis.
Kui foobiasümptomitele eelnes märgatav depressioon , tuleks depressiooniepisoodi käsitleda peamise diagnoosina; see on tavaline häire alguse korral hilisemas eas.
Paanikahäire (F41.0) esinemine märgitakse viienda koodinumbriga:

• F40.00 Agorafoobia paanikahäireta
  

• F40.01 Agorafoobia paanikahäirega
  

Sotsiaalfoobia
Sotsiaalfoobia on seotud hirmuga sattuda väikeses grupis (vastandina rahvahulgale) teiste inimeste tähelepanu keskpunkti.
Sotsiaalfoobia tagajärjeks on tavaliselt teatud sotsiaalsete situatsioonide vältimine.
Esineb võrdselt nii meestel kui naistel (M=N).

2.1 Kulg

• algus noorukieas.
  
• adekvaatse abi puudumisel võib muutuda krooniliseks.
  
• sotsiaalfoobia võib olla piiritletud või difuusne .
  

Sotsiaalfoobiad on tavaliselt seotud madala enesehinnanguga ja kriitikakartusega.
Kaebustes võivad sageli esiplaanil olla ärevuse somaatilised sümptomid, mida patsient võib teadvustada primaarsete probleemidena:

• punastamine,
  
• kätevärin,
  
• iiveldustunne ,
  
• sagedane tungiv urineerimisvajadus.
  
• ärevuse sümptomid võivad areneda paanikahoo sarnaseks hooks
  
• vältimine on sageli väljendunud ning äärmuslikul kujul viib täieliku sotsiaalse isoleerumiseni.
  

--------------------------------------------------------------------------------

2.2 Diagnostilised juhised

Kindla diagnoosi korral peavad olema täidetud järgmised tingimused:
(a) psüühilised ja vegetatiivsed sümptomid peavad olema ärevuse primaarsed avaldused, mitte sekundaarsed teistele sümptomitele, nagu luulu- või obsessiivsed mõtted;
(b) ärevus peab olema piiritletud või esinema valdavalt kindlates sotsiaalsetes situatsioonides;
(c) foobseid situatsioone välditakse niipalju kui võimalik.
Diferentsiaaldiagnoos.
Sageli lisandub agorafoobia ja/või depressioon, mis aitavad kaasa täieliku "kodusõltuvuse" tekkimisele.
Kui on raskusi eristamisel agorafoobiast, antakse eelistus agorafoobiale;
Tavalised on ka depressioonisümptomid, kuid depressiooni saab diagnoosida vaid siis, kui on tegemist täieliku depressioonisündroomiga.
Lihtfoobia
Lihtfoobia on foobia, mis piirdub väga spetsiifiliste situatsioonidega nagu
- teatavad loomad,
- kõrgus,
- piksemürin,
- pimedus,
- lendamine,
- eksam ,
- suletud ruum,
- urineerimine avalikus käimlas,
- teatavate toitude söömine,
- hambaarsti külastamine,
- vigastuse või vere nägemine.
Ärevus võib olla paanikahoo tugevusega .
Kulg: algus lapse- või varajases täiskasvanueas ning ravita jäädes võib kesta aastakümneid. Lihtfoobiad on sagedased, kuid nende tõttu abi saama pöördutakse harva.
Sotsiaalne toimetulek oleneb sellest, kuivõrd inimesel õnnestub oma tegevust kahjustamata foobseid situatsioone vältida.
Erinevalt agorafoobiast ei ole häirele omane lainetav kulg.
Kiiritustõbi ja veneerilised haigused ning viimasel ajal ka AIDS on sagedasemad haigusfoobiate teemad.
Diagnostilised juhised:
Kindla diagnoosi korral peavad olema täidetud järgmised tingimused:
(a) psüühilised ja vegetatiivsed sümptomid peavad olema ärevuse primaarsed ilmingud ja mitte sekundaarsed teistele sümptomitele, nagu luulu- või obsessiivsed mõtted;
(b) ärevus peab olema piiritletud kindla objekti või situatsiooniga;
(c) foobset situatsiooni välditakse niipalju kui võimalik.
Sisaldab: akrofoobia ; loomafoobia e. loomakartus; klaustrofoobia e. suletushirm; eksamifoobia e. eksamikartus; spetsiifiline foobia; isoleeritud foobia.
Diferentsiaaldiagnoos
Lihtfoobia korral reeglina ei leita sageli teistele psüühikahäiretele iseloomulikke sümptomeid.
Kindlate haiguste kartust (vähktõbi, südamehaigus või veneeriline infektsioon ) tuleks diagnoosida kui hüpohondriat (F45.2), välja arvatud juhul, kus hirmu objektiks on situatsioonid, milles haigus võidakse saada.

• Kui inimene kardab , et ta põeb mõnda rasket haigust, mida tal tegelikult ei ole, on tegemist hüpohondriaga.
  
• Kui ta kardab, et võib haigeks jääda - lihtfoobia kui veendumus haiguse esinemisest on luululine (hüpohondriline luul), kasutatakse luululise häire (F22.0) diagnoosi.
  
• düsmorfofoobia ja hüpohondria (F45.2) või luululine häire (F22.0).
  
• (düsmorfofoobia on ebakorrektne termin. DSM-süsteemis on kasutusel mõiste düsmorfopsia).
  

3.Ravi

3.1 Psühhoteraapia

kognitiiv-käitumisteraapia

3.2 Psühhofarmakoteraapia

ei ole foobiate ravis primaarse tähendusega
tuleks vältida trankvillisaatorite kasutamist
eelistada tuleks antidepressante (STI)
7