Essee teemal maa- ja linnapiirkonna elanike tarbimiserinevused (0)

Silver Kruusalu
MAA- JA LINNAINIMESE TARBIMISERINEVUSED
ESSEE
Õppeaines: MIKRO JA MAKROÖKONOOMIKA
Ehitusteaduskond
Õpperühm: EI 31
Juhendaja : lektor Inga Stelmak
Esitamiskuupäev: 13.10.2015
Üliõpilase allkiri:……………..
Õppejõu allkiri: ………………
Tallinn 2015
Maa- ja linnapiirkondade elanike tarbimiserinevused
Põhjusel, et olen suurema osa oma elust maal elanud, oskan hästi hinnata maa- ja linnapiirkondade elanike tarbimiserinevusi. Vaatamata sellele, et nii maal kui ka linnas elava inimese majandustegevuse aluseks on ressursside piiratus võib väita, et inimeste tarbimise valikud sõltuvad suuresti nende elukohast. Kõige suuremad erinevused algavad juba sellest, et maal elava inimese tarbimise vajadused, harjumused, on totaalselt erinevad linnas elava inimesega. Kui linnainimene pöörab palju tähelepanu nii öelda välistele asjadele nagu ilus auto, uhke käekell, tuntud firma ülikond , siis maainimene pöörab pigem tähelepanu esmatarbekaupadele nagu söök , eluase, kütus .
Erinevused on saanud alguse juba ajaloost. Nimelt on tänaseni säilinud maal elavate inimeste seas tavamajanduse mudel, mis tähendab seda, et inimesed vahetavad omavahel kaupu. Näiteks kasvatab naabrinaine Maali tomateid, minul kodus on aga kanad ja seega teeme vahetuse, kus tema annab mulle oma kasvatatud tomateid ja vastutasuks saab minult kanamune. Lisaks püüab maal elav inimene nii palju kui võimalik hakkama saada „omal jõul“, mis tähendab seda, et ta kasvatab oma peenral porgandeid, kartuleid , herneid, maasikaid, peab sigu ja lambaid, et saada liha jne. Ühesõnaga ostab maainimene asju poest nii vähe kui võimalik. Sellist kauplemise viisi, kus ühe kauba eest tasutakse teise kaubaga linnaelanike seas enam väga tihti ei kohta. Linnas on igal kaubal oma hind ja selle eest tuleb tasuda enamasti rahaga . Ka seda, et keegi sööks talvel oma aias kasvatatud kartuleid ja porgandeid enam väga palju ei näe. Enamus toiduaineid ostetakse ja selle eest tasutakse rahaga.
Analüüsides erinevas piirkonnas elavate inimeste hierarhilisi vajadusi siis näeme, et need on suuresti erinevad. Võttes aluseks A. Maslowi inimeste vajaduste hierarhilise struktuuri, võib väita, et maal elav inimene saab või on sunnitud rahuldama ainult kahte alumist tahku püramiidist, mis tähendab, et maal elava inimese jaoks on tähtsad füsioloogilised vajadused nagu toit, soojus ning turvalisuse vajadus . Selle põhjuseks on esiteks maal elavate inimeste väiksem sissetulek võrreldes linnaelanikega. Teiseks puudub maal klubide, kinode, teatrite olemasolu, mis piirab suurel määral inimeste vaba aja veetmise ning inimestega suhtlemise võimalusi. Linnaelaniku valik vabaajaveetmise võimaluste suhtes on tunduvamalt suurem ja seetõttu saab ta kasutada pakutavaid teenuseid ja suhelda teiste inimestega. Kolmandaks puudub maainimesel soov ja vajadus kujundada oma minapilti läbi kallite riiete ja uhkete autode, sest maal tunnevad kõik inimesed üksteist juba sünnist saati ja seetõttu puudub nii-öelda uhke esmamulje avaldamise vajadus, mis linnainimesele läheb palju rohkem korda. Võib öelda, et maa inimese ostud võrreldes linnainimesega on kordades ratsionaalsemad, mis tähendab seda, et ta alati mõtleb ja kaalutleb enne ostu tegemist, kas soovitav kaup on talle eluks vajalik või saab ta hakkama ka ilma selleta. Linnainimene kulutab aga raha ka niinimetatud emotsiooniostude peale, näiteks, luksuskaubad, mida tal tegelikult eluks vaja ei ole, kuid mis pakuvad talle hetkelist rahulolutunnet.
Maa ja linnainimese tarbimiserinevusi mõjutab suurel määral ka turgude erinevus. On selge, et 400 000 elanikuga linnas on eeldused edukaks äritegevuseks kordades suuremad kui 200 elanikuga väikses alevikus . Olen veendunud, et ükski ettevõtja ei eelistaks rajada suurt kinosaalide kompleksi väikesesse maa kohta, kui tal on võimalik seda rajada suurde linna. Selliseid näiteid on teisigi – ööklubid, kohvikud, restoranid , teatrid , spordiklubid , ujulad. Põhjus miks ettevõtja ei raja oma ettevõtet väikse elanike arvuga maa kohta on see, et ettevõtja suurim eesmärk on teenida kasumit ja seetõttu valib ta suurema turu, kus tulu teenida on kordades lihtsam. Sellest tulenevalt puudubki maal elaval inimesel võimalus tarbida neid teenuseid mida pakuvad ainult meie suured linnad nagu Tallinn, Tartu, Pärnu. Maa inimesel ei ole võimalust minna õhtuti kinno, teatrisse, ööklubisse, kohvikusse või spordiklubisse. Võib öelda, et maainimesel puudub võimalus alternatiivkulule, sest tema valikus on ainult üks variant - kui ta tahab näiteks minna sporti tegema. Kui linnainimene saab valida, kas ta tahab trenni minna sooja ja mugavasse spordiklubisse või teha metsajooksu siis maainimene saab valida ainult metsajooksu, sest ühtegi alternatiivi tal lihtsalt pole. Või kui linnas elav inimene tahab õhtul kinos mõnda uut filmi vaadata, siis ta ostab pileti, kartulikrõpsud ja karastusjoogi ning läheb kinno. Maainimene seevastu on sunnitud filmi vaatama kodus, sest tal pole muud valikut. Seega võib väita, et tarbimise erinevused algavad juba turgude ja seal pakutava erinevusest.
Maa- ja linnainimese tarbimiserinevused on saanud alguse juba kaugelt minevikust. Linnainimene on oma tarbimisvalikutes rohkem emotsionaalsem ja järgib pigem oma soove kui kainet mõistust. Maainimene seevastu mõtleb oma ostud alati läbi ja loobub kaubast kui ta jõuab järeldusele, et ta seda ei vaja. Erinevuste põhjuseid on mitmeid, esiteks linnainimeste suurem sissetulek, suurematesse linnadesse koondunud äritegevus , mis pakub teenuseid nagu kinod, teatrid, ööklubid. Lisaks veel linnainimese soov eristuda, avaldada muljet ja paista välja oma uhkete riiete, autode või millegi muuga, mida ei saa öelda maal elava inimese kohta. Seda, kas inimene peaks elama maal või linnas, peab igaüks ise otsustama. Mõnele meeldib kiire elutempo ja emotsionaalsemad otsused, teisele jälle rahulik kulgemine ja vajadustele tuginev tarbimisviis.