Essee: Mitte-eestlastest (2)

Tallinna Ülikool
Riigiteaduste Instituut
Mitte-eestlased Eesti rahvastikus ja kodanikkonnas NSVL lagunemisest tänaseni
Eesti Ühiskond ja Poliitika
Ingmar Hääl
2009
Sissejuhatus
Käesolevas Essees sooviksin analüüsida mitte-eestlaste hulga muutusi Eesti rahvastikus ning kodanikkonnas peale NSVL lagunemist – millised olid põhilised teed ja valikud mitte-eestlaste elu arendamisel Eestis, missuguseid arengumärke see on näidanud ning mis põhjustel see juhtuda võis. Analüüsin mitte-eestlaste rahvastiku muutumise statistilist aspekti Eestis, kuidas see muutus aastate lõikes ning mille tõttu, kui aktiivselt sooviti saada Eesti kodanikuks ning kui paljud mitte-eestlastest ei suutnud või ei proovinud Eesti kodanikuks saada, vaid läksid lihtsama vastupanu teed ning neist said määramata kodakondsusega isikud. Samuti uurin kuidas kodanikkond periooditi kasvas ning kahanes ja kuidas võib see olla seotud kodakondsusseaduse muutumisega ning kui palju kodakondsusseadus üldse neil aastatel muutus ning millega see veel mõjutatud oli. Kui paljud mitte-eestlased said endale kodakondsuse naturaliseerimise käigus ning kuidas kodakondsuspoliitika areng ning nõuded on seda mõjutanud – kas mitte-eestlaste arv eesti kodanikkonnas kasvas, või vähenes, milliseid märke see näitas, kui stabiilne võis olla naturaliseerimise käigus saadava kodakondsuse saamise hulk. Kuidas on mõjutanud välismaalaste seadus mitte-eestlaste sulandumist Eesti kultuuri ning milliste integratsiooniprogrammidega taheti ning tahetakse sulandada mitte-eestlasi Eesti rahvastikku ning kodanikkonda. Kuidas on Eesti Euroopa Liiduga ning Schengeni viisaruumiga liitumine seda mõjutanud ning kas see üldse mõjutaski mitte-eestlaste arengut Eestis. Teema tundus aktuaalne , kuna mitte-eestlaste kohta käiv arutelu toimub meie ühiskonnas pidevalt, et kas ja kuidas võiksid nad sulanduda Eestisse ja millised on nende võimalused, kui neid üldse on ning kuidas senine poliitika, olgu see siis integratsioonipoliitika, assimileerimispoliitka, või kodakondsuspoliitika on Eestis vilja kandnud, kuna üha enam tuntakse huvi vähemusrahvuste muutuste üle – mitte ainult Eestis, vaid ka väljaspool Eestit olevates riikides.
Taasiseseisvumine
Kui Eesti 20. augustil 1991 taasiseseisvus sai ta NSVL poolt kaasa suure mitte-eestlastest koosneva rahvusliku koosseisu pärandi, kes ilmusid Eestisse peale II maailmasõda. Kuna NSVL seda soodustas, siis oli taasisesisvumise hetkeks Eestis mitte-eestlasi Eestis suurel hulgal – ligi 39%( Statistikaamet , 2000(1.1)).Seega tuli välja selgitada milliseks Eesti riik kujuneda tahab. Kui sooviti iseseisvat riiki, siis pidid sellel riigil olema ka kodanikud, keda võis lugeda Eesti riigi järjepidavuse kandjateks. Eesti riigil oli valida elanike kodanikeks kuulutamisel kolme arengutee vahel – kas arvestada kodanikeks nende järeltulijad, kes elasid siin piirkonnas Tsaarivenemaa ajal, või hakata kodakondsuse jagamise arvestamist Nõukogude ajal siia rändanud inimestele. Siiski võttis 1991. aastal Eesti Ülemnõukogu vastu resolutsiooni, milles täheldati, et enne Nõukogude okupatsiooni Eestis elanud isikute järeltulijad peaksid saama õiguse saada Eesti kodakondsus kätte automaatselt. See sai teoks tänu Eesti Kongressi VII istungjärgul hääetusega vastu võetud ning taaskehtestatud 1938. a kodanikuseaduse abil(Pärnaste 2000: 527(2)) mille tulemusena jagunesid Eestis elanikud kodanikeks, kes olid peamiselt eestlased ja mitte-eestlasteks, kel puudus kodakondsus . 1989 aastal elas Eestis 1565662 inimest, kellest eestlased moodustasid 61,5% e. 963 281 inimest(Statistikaamet 2000(1.2)) seega mitte-eestlasi oli tol hetkel eestis üle 600 tuhande, kellest ligi 15% said kodakondsuse automaatselt, kuna nende esivanemad olid esimese Eesti aladel elanud, nendele lisandusid samuti Eesti Kongressi valijad, kes said endale kodakondsuse erandkorras. Aastaks 2000 oli Eesti kodanike arv kasvanud 61,5 protsendilt 67,9 protsendini(Statistikaamet, 2000(1.3)), see juhtus tänu üheksakümnendate alguses toimunud mitte-eestlaste väljarände tulemusena, kui ka naturaliseerimise käigus omandatud kodanike lisandumise abil. Ülejäänud Eesti elanikud, kes määratleti kui välismaalased ning neil tuli kodakondsuse saamiseks täita naturalitsiooni nõuded.
Naturalisatsioon
Naturalisatsioon on kodakondsuse saavutamiseks ette nähtud seaduslik toiming isikule, kes ei ole riigi sünnijärgne kodanik.(Wikipedia 2008(3)) Kuna taasiseseisvumise järel elas Eestis palju isikuid, kes ei olnud Eesti riigi sünnijärgsed kodanikud, kuid kes soovisid Eesti riigi kodanikuks saada seega pidid nad läbima neile ettenähtud naturalisatsiooni protseduurid, mis tulid peamiselt tollal kehtivast kodakondsuseseaduse nõuetest. Tol hetkel võis saada kodakondsuse naturaliseerimise käigus lihtsa keeleoskuse tundmisega aga kodakondsusseaduste tundmine ei olnud kohustuslik ning seda ei nõutud eksamil, pidi olema vaid alaliselt Eestis olema elanud 2 aastat ning ei tohtinud kuuluda välisriigi jõustruktuuridesse ehk pidi olema Eesti riigile lojaalne. Neil aastatel jaotati kodakondsust kergemini just välisriikide survel , kuna kardeti, et muidu võib Eestis toimuda diskrimineerimine vähemusrahvuste suhtes. Aastatel 1992 - 1996 sai naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse ligi 87 tuhat isikut(tabel (4)), see arv oleks võinud suurem olla aga kõik mitte-eestlased ei uskunud iseseisva Eesti tulevikku ning püsisid ettevaatlikul seisukohal, taotlejate arvule ei aidanud kaasa ka tüüpiline postkommunistlike riikdele sarnane majanduskriis . Kodakondsuse saajate arv vähenes veelgi, kui 1995. aastal jõustus kodakondsuseseadust, mil raskendati naturalisatsiooni käigus saadavat kodakondsuse ekssamit ning nõudeid – toimus kodakondsuse saajate arvu langus. Paiksustsensus suurenes 2 aastalt 5 aastani ning lisandus keeleeksamile ka kodakondssus -ja põhiseaduse tundmise eksam.( kodakondsuse seadus 1995(5)). Kui peale 1995. aasta kodakondsusseaduse jõustuma hakkamist võis märgata kodakondsuse saajate suurt langusetrendi, siis viimastel aastatel aga on naturalisatsiooni korras kodakondsuse saanud isikute arv kasvanud – seda võib seostada Eesti astumist Euroopa Liitu ja Natosse ning samuti Eesti astumist Schengeni viisaruumi. Kui 1989 aastal oli Eestis kodanikke 60.5 protsenti, siis aastaks 2000 oli see kasvanud 67,9 protsendini(Statistikaamet, 2000(1.4)) seda tänu naturalisatsioonile, kui ka mitte-eestlaste suurele väljarändele taasiseseisvumise alguses.
(Tabel (4) Kodakondsus- ja Migratsiooniamet 2008)
Välismaalaste seadus
Selleks, et reguleerida peale Eesti taasiseseisvumist siia jäänud elanike elu, kes ei olnud riigi kodanikud võeti vastu 8. juulil 1993. a välismaalaste seadus, mis defineeris välismaalase kui “Välismaalane on käesoleva seaduse mõistes isik, kes ei ole Eesti kodanik.”(Välismaalaste seadus 1993(6)). See reguleeris ära nende isikute staatuse, kes küll enne Nõukogude Liidu lagunemist elasid Nõukogude Liidus ning jäid peale lagunemist elama Eesti, kuid neil ei olnud ühegi riigi kodakondsust ning neile tehti võimalikuks lihtsustatud korras elamisloa saamine. Samal ajal aga paljud mitte-eestlased võtsid omale Vene Föderatsiooni kodakondsuse, kuna see oli neile väga lihtne ning jäid ikkagi Eestisse elama, kuna siit oodati neile ning nende järeltulijatele paremaid majanduslikke tingimusi, kui neil oleks olnud oosatud Vene Föderatsioonis, või mujal endise Nõukogude Liidus. Peale 1995 aasta uut kodakondsusseadust, mil naturalisatsiooni käigus saadava kodakondsuse saamine raskendus oli Eestis veel ligi 500 tuhat määramata kodakondsuseta isikut(kodakondsus ja migratsiooniamet), kellest mõned küll said endale hiljem Eesti kodakondsuse naturaliseerimise käigus, aga suurem osa neist asus taotlema alalist Eestis elamise luba ning välismaalase passi. See aga ei anna neile sama suuri õigusi, kui kodanikele – näiteks ei saa välismaalase passiga paljusid töökohti, ei saa kandideerida nii riigikokku, kui ka kohalikku omavalitsusse ning see paneb neid tundma sotsiaalselt kõrvalejäetuna ning tekitab neis tunnet, et Eesti kodakondsuspoliitika on ebaõiglane, kuna neid ei kohelda kodanikega võrdväärselt. Mitte-Eestlaste arv, kel on määratlemata kodakondsus on küll aastatega langenud ligi 115 tuhande isikuni, kuid see arv ei näi muutuvat. Ehk tundub neile kodakondsuse saamine naturaliseerimise korras liiga raske, või nad ei soovigi endale Eesti kodakondsust, kuna nüüd, kui Eesti on Schengeni viisaruumi liige, siis kehtivad neile samasugused reeglid reisimisel nagu Eesti kodanikele, kuna neil on Schengeni viisaruumi riigi kehtiv elamisluba , mis annab neile õiguse liikuda kõikjal Schengeni ruumide piirides ning nad võivad ennast näha kui mõne muu riigi kodanikuna tulevikus, kui Eesti omana kuna nad ehk ei tunne end Eesti rahva osaks. Määratlemata kodakondsusega isikutel puudub kodanikuidentiteet ning nad võivad jäädagi märatlemata kodakondsusega isikuteks, kuna ei pea tarvilikuks mistahes riigi kodakondsust taodelda. Sellest võib järeldada, et Eestis elavate mitte-eestlaste arv, kellel on määratlemata kodakondsus ning olemas kehtiv elamisluba on püsinud pigem stabiilsena ning näitab isegi langustrendi, kas nad siis on omandanud endale Eesti või mõne teise riigi kodakondsuse, või on nad Eesti riigist välja rännanud. Samuti on märgata Vene Föderatsiooni kodanike elamislubade omamise stabiilsust(Tabel 2), kuna Eesti taasiseseisvumise järel oli väga lihtne võtta endale Vene Föderatsiooni kodakondsust ning taotleda Eesti elamisluba. Seda peetakse Eesti üheks komistuskiviks taasiseseisvumise protsessi ajal, et ei suudetud kiiremini organiseerida nii välismaalaste seadust, mis määraks ära mitte-eestlaste staatuse Eestis, kui ka kodakondsuse seadust, mis oleks suutnud kiiremini ära organiseerida mitte-eestlaste saamist Eesti kodanikuks ning ei oleks toimunud olukorda, kus suur osa riigi rahvastikust ei ole selle sama riigi kodanikud, mis oleks võinud uue riigi stabiilsust ning julgeolekut kõigutada.
(Tabel (7), Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, 2008)
Integratsioon Eesti ühiskonda
Integratsiooni peetakse protsessiks , kus mõlemad pooled lõimuvad ja ühtivad ning annavad oma ühise panuse selleks, et mitmest võiks saada üks. Seetõttu on Eestis elavate mitte-eestlaste jaoks on loodud palju sihtasutusi, ühinguid ning riiklike integratsiooniprogramme, mis peaksid aitama neil integreeruda Eesti riigi kodanikuks ning selleks on loodud ka riiklike integratsioonistrateegiaid, mis peaksid tõhusalt töötama ning mõju avaldama. Strateegiad loodi selleks, et stabiliseerida Eesti sise-ning välisolukorda, et mitte-eestlased lepiksid Eesti iseseisvusega, mida nad on ka enamjaolt teinud. Loodi riiklik arengukava aastateks 2000-2007, kus käsitletakse Eestit kui ühiskonda, kus inimesi seoks keeleline ja kultuuriline mitmekesisus tänu millele võib rääkida integratsiooni toimumisest Eesti ühiskonnas sees, ülesandeks on kõikide ühiskonna liikmetele sarnasuste kui ka erinevuste tunnustamine.(riik.ee(8)) Integratsioonilt oodatakse mõlemapoolset progressi , kus eestlastest kodanikud tolereerivad mitte-eestlaste sulandumist Eesti kodanikkonda ning kultuuri ning mitte-eestlased üritavad end tõestada Eesti ühiskonna osana . Strateegia abil oodatakse määramata kodakondete isikute vähenemist ning Eesti riigile loojaalsete kodanike tekkimist, kes austaksid nii eesti keelt, kui ka kultuuri. Mitte-eestlasi proovitakse aidata sulanduda eesti kultuuri, kuid samas lubatakse ka neil jääda iseendaks ning edendada oma rahvuskultuuri, selle nimel jõustus 1993. a novembris kultuurautonoomia seadus(vähemusrahvuse ja kultuuriautonoomia seadus(9)), mis peaks aitama vähemusrahvusel jääda iseendaks. Integratsiooni edukust näevad eestlased rohkem just keelelises vallas ning seetõttu on selle arengut igatpidi soodustatud. Kodakondsuseseadus sätestab, et keeleõppele kulunud raha hüvitatakse isikule, kes on eesti keele eksami ning seaduse tundmise eksami positiivselt sooritanud, kui ta selleks andnud avalduse. Samuti on mitte-eestlaste jaoks riigikeele selgeks õppimine oluline, kuna see annab neile võimalused oma sotsiaalset staatust parandada – annab eeldused nii tööturul, kui ka teiste eesti keelt rääkivate inimestega lävimiseks.
Kokkuvõte
Mitte-eestlaste teema oli Eestis aktuaalne ka taasiseseisvumise algul, kui on ka praegu. Käivad kestvad arutelud selle üle, et kuidas oleks pidanud ikkagi käituma ning kas käituti õigesti – millise tee oleks pidanud valima . Kas oleks pidanud andma korraga automaatselt kõigile Eestis elavatele isikutele Eesti kodakondsuse, või mitte, ehk oleks pidanud kodakondsusseaduse veidi leebemana tegema, või üldse Eestile kahe rahvuskeelega riigiks muutma. Kuna ei suudetud peale taasiseseisvumist koheselt jõustma panna kehtivat välismaalaste seadust ning kodanikuseadust võisid paljud elanikest valida Fene föderatsiooni kodakondsuse, kuna selle saamine ei esitanud endistele Nõukogude Liidu elanikele selliseid nõudeid nagu Eesti kodakondsusseadused ning kodakondsuse taotlemise reeglid. 1995. aastal jõustunud kodakondsuseseaduse järgi pidi kodakondsuse taotleja olema alaliselt elanud 5 aastat Eestis, pidi mõistma keelt ning tundma põhi- ning kodakondsuseseadust, et saada Eesti riigi kodanikuks. Kõikidele mitte-eestlastele käis see üle jõu ning nad valisidki endale määramata kodakondsusega isiku passi ning hankisid endale Eesti elamisloa. Lisaks tundus mõndadele inimestele uskumatu, et väike Eesti võiks saada iseseisvalt hakkama, kui ta ei ole suure Nõukogude Liidust üks osa ning olid esialgu äraootaval seisukohal ning ei proovinudki algul kodakondsust taodelda ning pärast oli taotlemine nende jaoks juba ehk liiga keeruline kuigi nad oleksid Eesti kodakondsust soovinud
Palju pingeid tekitab ka integratsiooniteema, et kas see on korda läinud – iseseisvusaja algusest on naturalisatsiooni käigus kodakondsuse saanud ligi 148 tuhat isikut, mis on üsna suur arv vaadates Eesti rahvaarvu. Kui iseseisvusaja algul oli naturaliseerimise käigus kodakondsuse saanud isikute arv kõige kõrgem ning peale kodakondsuseseaduse karmistamist need numbrid on vähenenud, siis on need numbrid siiski püsinud stabiilselt 4 tuhande piiri peal. Määratlemate kodanike arv langeb aastast aastasse ning Vene föderatsiooni kodanike arv püsib stabiilselt sama, või isegi väheneb, nii võib kodanikupoliitikat isegi lugeda kordaläinuks, kuna pidevalt väheneb määramata kodakondsusega isikute arv ning Eesti kodakondsusega isikute arv suureneb. Eestlased küll ootaksid mitte-eestlaste poolt suuremat aktiivsust integreerumisel, kuid integratsioon on pikaajaline protsess, mis ei toimu üleöö. Lisaks ei teata, kas inimesed ootavad pigem integreerumist, mis on siis mitte-eestlaste ja eestlaste kokkusulamine , või siis hoopis oodatakse mitte-eestlaste, kui vähemusrahvuse muutumist eestlasteks. Taasiseseisvumisest saadik on mitte-eestlaste hulk Eestis vähenenud, keeleoskus paranenud Eesti kodanike arv suurenenud ning olukord on muutunud stabiilsemaks kui võrrelda praegust aega üheksakümnendate algusega, mil Eesti taasiseisvus.
Viited
1.1-1.4 2000. aasta rahva ja eluruumide loendus, Statistikamet
2.Pärnaste, E.(2000) Eesti Kongress : siis ja praegu Tallinn: Eesti, 527 lk.
3. http://et.wikipedia.org/wiki/Naturalisatsioon
4. http://www.mig.ee/index.php/mg/content/download/1913/12945/file/Naturalisatsioon%20 (01.07.2008).xls (kodakondsus ja migratsiooniamet, statistika 2009)
5. https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=961169 (kodakondsuse seadus, 2009)
6. https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=976276 (Välismaalaste seadus, 2009)
7. http://www.mig.ee/index.php/mg/content/download/1914/12948/file/Elamisload%20EST%2001.07.2008.xls (Kodakondsus ja Migratsiooniamet, statistika 2009)
8. http://www.riik.ee/saks/ikomisjon/programm.ht m (Vabariigi Valitsus, 2009)
9. https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=182796 (vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus, 2009)