Eesti NSV = see on Eesti NSV Liidu koosseisus, 1940-41 ja 1944-1991 (1990 muudeti nimi Eesti Vabariigiks). Eesti NSV = Eesti I Sisepoliitika Eesti oli üks NSV Liidu 15 liiduvabariigist. Vormi poolest olid igal liiduvabariigil, ka Eesti NSVl oma võimu- ja valitsemisorganid, lipp, vapp, hümn jne., tegelikult alluti täielikult Moskva keskvõimule. Oli olemas Eesti NSV Ülemnõukogu, Ministrite Nõukogu. Oli Eestimaa Kommunistlik Partei (EKP), mis oli osa NLKPst. (Siiski oli tähtis, kes oli EKP juht) Eestis olid üleliiduliste organisatsioonide kohalikud harud komsomol, pioneeri- ja oktoobrilaste organisatsioonid. Peale Teist maailmasõda (NSV Liidu kõnepruugis Suurt Isamaasõda) oli Eestis kommunistliku partei (EK(b)P) esimeseks sekretäriks (=juhiks) Nikolai Karotamm.
1980ndaks aastaks kuulus nomeklatuuri 1348 isikut. Valimised olid formaalsed hääletati vaid ühe partei poolt. Eesti NSV lipp Eesti NSV vapp Sisepoliitika Eesti NSV sisepoliitika arengu tunnusjooneks oli võitlus nn kodanliku natsionalismi vastu. Selle põhjustas Üleliidulise Kommunistliku (bolsevike) Partei Keskkomitee otsus ,,Eesti NSV parteiorganisatsiooni poliitilise töö puudustest ja ülesannetest". ,,Ideoloogilise võitluse" suunajaks oli Andrei Zdanov. Kodanliku natsionalismi mõistet siiski üheselt ei mõistetud. Sellest mõistest kujunes sobiv süüdistusvormel. Algselt sildistati kodanliku natsionalistitena Eesti Vabariigi loovharitlasi
tapeti nõukogude aktiviste maal, korraldati diversioone raudteel). 1945 algab üliindustraliseerimine 1945.a võeti vastus määrus Virumaa põlevkivipiirkonnas suurejoone laiendada põlevkivitööstust. Eesti NSV muudeti Leningraadi majanduslikuks tagamaaks. Laienda masina- ja metallitööstust, rasketööstust, kergetööstust ning enamus toodangust läks valdavalt üleliidulisele turule. Tehased kuulusid NSV sõjatööstuskompleksi ja allusid otseselt Moskva vastavatele ametko Tööjõudu toodi hulgaliselt teistest NSV Liidu osadest. Indrustraliseerimise käigus kadus lõplikult erasektor. 1947 mai- Luuakse esimesed kolhoosid eestis 1949.25.märts- suurküüditamine *deporteeriti Siberisse 20 722 inimest *küüditamine nõrgendas oluliselt metsavendade vastupanu *talupoegade vastupanu murdmine *hirmuõhkkonnas algas taluperede massiline kolhoosidesse astumin 1949 kevad- Eestis teostub sundkollektiviseerimine 1950
Nõukogude okupatsioon 19441991 Nõukogude võim pärast Teist maailmasõda (19441953) Nõukogude võimuorganid alustasid enesekehtestamist juba enne Saksa okupatsiooni lõppemist, augustis 1944 oli Eesti NSV ajutiseks pealinnaks Võru. Kohe pärast Tallinna vallutamist asus valitsus ümber sinna. Sõjajärgsetel aastatel oli väga suur tegevusvabadus julgeolekuorganitel, mida Eestis juhtis siseminister Boris Kumm. Partei 1. sekretäriks sai 1944. aastal aga Nikolai Karotamm, valitsusjuhiks Arnold Veimer. Kommunistlik valitsus teostas äärmiselt brutaalset repressioonipoliitikat, areteeriti ja põlu alla pandi kümneid tuhandeid inimesi. Selline poliitika tipnes kahe sündmuse, märtsiküüditamisega 1949. aastal ning EKP VIII pleenumiga 1950. aastal, kui valitsus täielikult staliniseeriti ja mitmed haritlased ning avaliku elu tegelased põlu alla pandi ja nende tööde avaldamine keelati. Uueks
Julgeoleku Komitee kaastöölised olid vabatahtlikud või sunnitud inimesed, kellega manipuleeriti. Sõjaväele kasutada antud aladelt pidid põliselanikud lahkuma, mis muutis nende olukorra veelgi raskemaks. Eesti NSV-s oli ka kaitseministeerium 1944-1950 aastatel. Eesotsas kindralleitnant Lembit Pärnaga. Algselt said eestlased läbida teenistuse Eestis aga 1950. aastate keskpaigas pillutati nad mööda Nõukogude Liitu laiali. Eesti NSV juhtkonna iseseisev tegutsemisvabadus oli piiratud. Moskva kasutas inimeste kontrollimisel ja ohjamisel erinevaid meetodeid. 1944. aasta novembris loodi Üleliidulise Kommunistliku (bolsevike) Partei Keskkomitee. Moskva arvates oli uue võimu alusmüür rajatud. Moskva pidas kinni põhimõttest, et igal liiduvabariigil on parteijuhiks kohaliku rahvuse esindaja. Keda kontrollis teine sekretär, kes oli Moskva poolt saadetud. Moskva trumbiks olid ka valvsad kodanikud, kes peale kaebasid. Kaebustesse suhtuti
Kordamisküsimused Eesti NSV-st 12. klassile Eesti ajaloo õpik II osa. 1. Muudatused Eesti haldusjaotuses 1944.-1960. Aastatel 1944 -1945 eraldati Eesti territooriumist Narva jõetagune ala ja enamik Petserimaast koos Petseri linnaga, see moodustas 5% Eesti territooriumist. See ala liideti Leningradi ja Pihkva oblasti külge. Esialgu vana haldusjaotus säilis. 1950.a. kaotati vallad ja rajati rajoonid (valitses külanõukogu); maakondade (13) asemele tekkisid rajoonid (39). Lühikest aega oli ENSV jagatud kolmeks oblastiks. [ Hiljem muudeti rajoonide arvu ning 1986 a. alates oli neid 15.] 2. Eesti NSV võimu-ja valitsusorganid. (isikunimesid ei pea pähe õppima va Barbarus) Eesti NSV võimustruktuur oli samasugune kui NSV Liidus, kus juhtiv koht oli kommunistlikul parteil, mis täitis Moskvast tulevaid korraldusi. Kõrgem seadusandlik organ oli ENSV Ülemnõukogu ja täidesaatev organ oli ENSV valitsus. Barbarus oli
1944 inkorporeeriti Eesti taas NSV Liidu koosseisu. Nõukogulik võimustruktuur. Eesti NSv kõrgemad võimuorganid koondusid esialgu Võrru. Juhtiv koht oli kommunitslikul parteil. Sõjajärgsetel aastatel hakkas partei liimeskond kiiresti kasvama. Parteikaadrit iseloomustas madal haridustase. Linnades, valdades ja maakondades olid kommunistliku partei poliitika teostajateks kohalikud parteikomiteed. 1941. aastast juhtis EKP-d Nikolai Karotamm. Kommunistliku partei ja keskvõimu tahet täitev Eesti NSV valitsus koosnes kuni 1946. aastani rahvakomissariaatidest ja teistest keskasutustest. ENSV Ministrite Nõukogu esimeheks oli aastatel 1940- 1951 Arnold Veimer. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks oli 1940. aastast Johannes Vares- Barbarus. Tema järlane Eduard Päll. Territoorium ja haldusjaotus. Aastatel 1944-1945 vähendati Eesti territooriumi: Leningradi ja Pihkva oblasti külge liidetud alad
kohalike võimuorganite ametnikud. Sõjajärgsetel aastatel hakkas partei liikmeskond 4 kiiresti kasvama. 1951. a. kuulus parteisse 18 500 liiget, kelle seas oli eestlasi alla poole. Parteiliikmeid iseloomustas madal haridustase. Linnades, maakondades ja valdades olid kommunistliku partei poliitika teostajateks kohalikud parteikomiteed ning üha tihenev parteiorganisatsioonide võrk. EK(b)P-d juhtis sisuliselt 1941. a. alates Nikolai Karotamm, kellest kohaliku keskkomitee esimene sekretär sai siiski ametlikult alles 1944. a. sügisel. 1901. a. Pärnus sündinud Karotamm oli 1925. a. lahkunud Hollandisse ja seal kommunistlikkus parteisse astunud. 1926. aastal sõitis ta Leningradi kongressile ja jäigi elama NSV Liitu. 1940. a. juunis suunati ta Eestisse esialgu ajalehe ,,Kommunist" toimetajaks, septembris sai temast EK(b)P Keskkomitee teine sekretär.
Võimustruktuur oli samasugune kui NSV Liidus: juhtiv koht oli kommunistlikul parteil, kes allus Moskvale, vormiliselt oli kõrgeimaks seadusandlikuks organiks ENSV Ülemnõukogu ja täidesaatvaks organiks ENSV valitsus. Linnades, maakondades ja valdades teostasid poliitikat kohalikud parteikomiteed. Kohalik võimueliit ja nomenklatuur Eesti NSV sõjajärgne partei- ja valitsuskaader koosnes peamiselt juunikommunistidest, Eesti laskurkorpuse veteranidest, Venemaa eestlastest ja muulastest. Moskva toetas eelkõige enda saadetud kaadrit ja kohalikus võimuvõitluses jäi kohalik kaader alla ja pidi 1950. aastate alguses loovutama oma positsioonid. Enamik tolleaegseid kommuniste olid parteiametnikud. Alguses, 1950. aastatel iseloomustas EKP madal haridustase, partei liikmete haridus paranes 1980. aastateks. Sõjajärgseid aastaid iseloomustas ka parteikaadri pidev puhastamine, muutus eriti tuntavaks 1940. aastatel, mil võisteldi kodanliku natsionalismiga.
3. ENSV 1944 1991. Piiride muutumine. Aastatel 1944 1945 vähendati Eesti territooriumi: 3 Narva jõe taga asuvat valda liideti Leningradi oblasti külge. Suurem osa Petserimaast koos Petseri linnaga arvati Pihkva oblasti koosseisu. Petseri maakond kaotati ja sellest järelejäänud alad liideti Võrumaaga. Esialgu säilitati olemasolev haldusjaotus: 1945.aastal jagunes ENSV 10 maakonnaks ja 236 vallaks.1950.aastal vallad kaotati, loodi külanõukogud. Maakondade asemel loodi rajoonid. (1949.aastaks oli loodud 13.maakonda, selle asemel loodi 39 rajooni). 1952 1953 oli ENSV jagatud kolmeks oblastiks. Poliitiline juhtimine. VIII pleenum. ENSV poliitiline juhtimine oli analoogiline NSV Liidu omaga. Juhtiv koht kommunistlikul parteil (EKP Eestimaa Kommunistlik Partei). EKP juhid: 1940 1941 Karl Säre; 1941 1950 Nikolai Karotamm, 1950 1978 Johannes Käbin, 1978 1988 Karl Vaino, 1988 1990 Vaino Väljas
..................................... 5 iv. Standardvalimised..................................................................................................................... 5 v. Partei kilp ja mõõk...................................................................................................................... 5 vi. Võõrsõjaväe kohalolek.............................................................................................................. 5 vii. Moskva kontrollimehhanismid................................................................................................. 6 3. Poliitilised olud.................................................................................................................................. 6 viii. Võitlus kodanliku natsionalismiga........................................................................................... 6 ix. EK(b)P VIII pleenum ja selle tagajärjed...................................
Lisatakse juurde oktoobri järgse sektori (1917 oktoobri revolutsioon), sotsialismi ajalooga. Ajaloo instituut laienes, koosseis suurenes (etnoloogia, sotsioloogia sektorid). 1980ks aastaks ajaloo instituudis töötas 150 inimest. Richard Kleis, 1947-1950 käivitas ajaloo instituudi tööd ning juhtis seda. Viktor Maamägi, 1951-1968, juhtis ajaloo instituuti kõige kauem. Gustav Naan, 1950-1951, NSVL'us tuntud kosmoloog, teograafiaga tegeles, essee "Võim ja vaim" väga populaarne teos, Moskva meelne stalinist. 1947 loodi EKP KK Partei Ajaloo Instituut. Keskmeks oli Moskvas asunud instituut. Ülesandeks uurida kommunistliku partei ajalugu Nõukogude Liidus, marksismi ja sotsialismi ajalugu maailmas. Intsitutsioonil oli olemas oma arhiiv, mis säilits kommunistliku partei dokumente. Marksismi, leninismi, stalinismi klassikute publitseerimine (Marksi, Lenini ja Stalini tööde väljastamine). Institutsioon tegeles kuni NSVL lagunemiseni
Poliitilised olud. Võitlus kodanliku natsionalismiga. ÜK(b)P Keskkomitee 30 oktoobril 1944 võeti vastu otsus ,,Eest NSV parteiorganisatsiooni poliitilise töö puudustest ja ülesannetest". Kodanliku natsionalismiga tegeles A.Zdanov. kodanlik natsionalism kujunes mingiks üldmõisteks, löösõnaks, mis tähendas igasugust kõrvalekaldumist ametlikust ideoloogiast, klassikuuluvust, sotsiaalset päritolu, seotust kodanliku korraga. EK(b)P VIII pleenum ja selle tagajärjed. Esmalt hakati kodanliku natsionalisti silti külge kleepima Eesti Vabariigi aegsetele loovharitlastele. Venemaalt tulnud võimumeestele tundus, et liiduvabariigi senine tippjuhtkond on samuti nakatunud natsionalismi. 1949 aastal saadeti kõrge parteikomisjon ENSV'sse olukorda kontrollima. 1950 tuli Tallinnas kokku ÜK(b)P VIII pleenum, et otsust arutada ja vastavad meetmed olukorra parandamiseks kasutusele võtta. Poliitbüroo otsuse alusel süüdistati pleenumil
Ta · Sund kollektiviseerimine, kolhooside loomine võttis oma meeskonda ka kohalikke. Nad suutsid oskuslikult vastu seista paljudele üleliidulistele kampaaniatele ning mahendada Moskva mõju. Vaino Väljas sai 1971 · Forsseeritud industrialiseerimine Käbini ideoloogiasekretäriks. Käbini ajal olid põllumajandustoodangu sunderaldised · Talu või olla 30 ha; sakslastel 5-6 ha liidufondi suhteliselt mõõdukad
(sotsialismileer)- Rumeenia, Bulgaaria, Poola, ,Tsehhoslovakkia , Jugoslaavia, Albaania ja Ungari. Hiljem laiendas Nõukogude Liit oma mõju Ida-Saksamaale, Hiina Rahvavabariigile, Mongooliale, Põhja-Vietnamile ning Põhja Koreale. Koos Nõukogude Liiduga moodustasid need riigid kokku sotsialismileeri. 2) Miks sotsialismileer polnud ühtne? (Jugoslaavia ja Hiina näide) - Sellepärast, et kõik sotsialismileeri kuuluvad riigid ei olnud siiski Moskva kuulekad käsutäitjad. Juba 1948. aastal tekkis Moskval konflikt Jugoslaaviaga. Stalin ei tunnustanud Jugoslaaviat enam kui sotsialistlikku riiki. Terav vastaseis kujunes ka NSV Liidu & Hiina vahel. Vastasseis kujunes relvastatud piirikonfliktiks. Need riigid, kes käitusid Moskvale vastumeelselt jäid Moskva mõjusfääris välja. 3) Kuidas laiendati sotsialismi mujal maailmas? Nõukogude Liit oli huvitatud oma mõju laiendamisest ka väljaspool sõprusühendust. 1960-1970.
iseseisvuse tagasi andmist Teisitimõtlejad aga vallandati, saadeti riigist välja või vangilaagritesse; suleti vaimuhaiglasse. 40 Kiri Pärast 1980. aastal septembris toimunud meeleavaldusi kirjutasid 40 tuntut haritlast (Eesotsas Jaan Kaplinski, Marju Lauristin ja Paul-Erik Rummo) avaliku kirja Moskva ja Eesti ajalehtedele „Rahvahääl“ ning „Sovetskaja Estonija“. Kirjaga juhiti tähelepanu o Eesti kultuuri ja keele ahistamisele o venestamise negatiivsele tagajärjele o lahendamata sotsiaalmajanduslikele probleemidele Autoreid aga tabas tagasikiusamine.
algul Ida-Euroopa riikides: Hiljem laiendati vandenõu, teda süüdistati riigivastases tegevuses ning kõigis Stalini-aegsetes kuritegudes. Beria hukati mõju Ida- Saksamaale, Hiina 1953. aasta detsembris Rahvavabariigile, Mongooliale, Põhja- b) Hruštšovi sulaaeg: Seoses Hrustšovi võimuletulekuga algas nn. sulaaeg (1956-1968). Vietnamile ning Põhja- Koreale. Esialgu NSVL-i majandust hakati mõningal määral detsentraliseerima. nimetati Moskva kontrolli all riike Püütakse juurutada uusi meetodeid põllumajanduses - üleüldist maisikasvatust, kuid need algatused rahvademokraatliamaadeks. 50. aastatel võeti kukuvad läbi. kasutusele nimetus „sotsialismimaad“. Koos Poliitilises sfääris liberaliseerumise märke. Asumisele saadetud inimesed võivad naasta kodumaale, kuid NL-iga moodustasid need riigid ometi on nende õigused väga piiratud. sotsialismileeri
Moskvale. Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP, aastani 1952 EK(b)P) liikmeskonna mood. sõja lõpul suures osas eri tasandite parteifunktsionäärid ning riigi- ja kohalike võimuorganite ametnikud. 1945. a. alguses oli EK(b)Ps 2400 liiget, sõjajärgsetel aastatel järjest kasvas. 1951. a. oli juba 18500 liiget. Parteiliigetel oli madal haridustase. EK(b)Pd juhtis põhimõtteliselt 1941. aastast Nikolai Karotamm, aga ametlikult alles 1944. aasta sügisest. *1925 astus Karotamm Hollandis kommunistlikku parteisse, 1926 läks NSVL ja jäi sinna elama. 1940 juunis suunati ta Eestisse ajalehe ,,Kommunist" toimetajaks ning septembris sai temast EK(b)P Keskkomitee teine sekretär. *Linnades, maakondades ja valdades olid kommunistliku partei poliitika toetajateks kohalikud parteikomiteed ja tihenev parteiorganisatsioonide võrk. *ENSV valitsus koosnes 1946. aastani rahvakomissariaatidest, siis ministeeriumidest ja teistest keskasutustest.
Nomenklatuur oli vahendiks, mille abil ühiskonda kontrolliti ja suunati. Liiduvabariigi valitsemisel etendasid tähtsat rolli julgeolekuorganid, mis olid NKVD ja NKGB. 1945- Riikliku Julgeoleku Komitee(KGB). Poliitilised olud Eesti NSV sisepoliitilise arengu üheks keskseks tunnusjooneks sõjajärgsetel aastatel oli võitlus nn kodanliku natsionalismi vastu, millest kujunes levinud süüdistusvorm. 1950.aasta märtsis tuli Tallinnas kokku EK(b)P VIII pleenum, et ,,parandada" olukorda. Pleenumi parteijuhiks nimetati Ivan Käbin. VIII pleenum ,,suurpuhastas" kõikvõimalikke võimuorganeid, haridussüsteemi, kultuuriasutusi ning loomingulisi liite. Tagajärjed olid: hirmuõhkkond, vaimne surutus, valitsevaks sai stalinlik ideoloogia ja rünnak rahvuskultuuri ja rahva ajaloolise mälu vastu. Kiirendas Eesti venestamist. Kodanliku natsionalismi süüdistused siiski veel ei kadunud. J
(KVRK) Hans Kruusist pidi saama 1944. aasta kevadel ENSV rahvaasjadekomissar (välisminister). Kohe see plaan ei õnnestunud, sest vaadati Kruusi ajalookäsitlust, mis varem oli NSVLi suhtes negatiivne. Vjatšeslav Molotovi nõudmisel Kruusist komissari kohe ei saanud. Tihe suhtlus Molotoviga viis Kruusi selleni, et ta sai Molotovilt loa kasutada VRK arhiivi, mis puudutas Vene saatkonna tegevust Eestis enne sõda. Leiti, et Nõukogude Baltikumi hääl peaks olema laiemalt kuulda. Karotamm tegi ettepaneku Kruus nimetada Rahvakomissariaadi välisministri asetäitjaks. Kreml aga seda ei teotanud. Kui punaarmee Eesti uuesti okupeeris, siis tulid tagalamehed tagasi. Kruusist sai oktoobris 1944 Eesti välisminister. 1945. a alguseks oli selge, et sisulist välissuhtlust liiduvabariikidele ei tule. „Välisministri“ amet ei omanud tegelikult tähtsust. Kruusi tegevus oli edaspidi seotud Eesti teaduse ümberkorraldamisele, et viia sisse
Nõukogude Eesti 1. Nõukogude okupatsiooniaparaat. 1944. a kehtestati Eestis taas Nõukogude võim. Okupatsiooniaparaadi kolm peamist osa olid: · EK(b)P 1957.a EKP. Parteid juhtis N. Karotamm - EKP keskkomitee esimene sekretär. Kõik vabariiki puudutavad otsused tehti EKP keskkomitees, kuid suunised tulid Moskvast. · Täidesaatev võim kuulus ENSV Rahvakomissaride nõukogule, mis 1946.a kandis nime ENSV Ministrite nõukogu. · Seadusandlik võim kuulus ENSV Ülemnõukogule, mis ametlikult pidi olema kõrgeim riigivõimuorgan, kuid tegelikult oli kõige väiksema tähtsusega võimu organ nõukogude ühiskonnas
Ajaloo kontrolltöö § 22-24A, õpik lk 44-61 1. Mõisted. 1) Sotsialismileer Moskva võimu all olevad riigid koos Nõukogude Liiduga. Esialgne nimetus rahvademokraatiamaad. 2) Sotsialistlik sõprusühendus riigid, mis jäid Nõukogude Liidule ja Moskvale kuulekaks. 1960. aastatel kuulus sinna kokku 10 riiki. 3) VMN Vastastikuse Majandusabi Nõukogu. Vastukaaluks Marshalli plaanile. 4) VLO Varssavi Pakt. Vastukaaluks NATO-le.
Pealmised põhjused: reformid paljudele liikmetele vastuvõetamatud, välispoliitilised möödalaskmised, häiris kõrgete ametikohtade ajalisus. sunniti lahkuma, vanaduspõlves kirjutas memuaare.. · Tähtsus :püüdis reziimi parandada, majanduslikku olukorda parandada; · Halb: kommunist, demokraatia vastu, riik peab jõudma kommunismi 1980ndaks aastaks. 3. 1965-1969 · Breznev NLKP1 sekretär - uudismaade eestvedaja, parteiline haridus, II ms osalenud; · Majandusreformid Kossõgim: seni arendatud ekstensiivselt (kvantiteet) nüüd taheti intensiivsele üle minna jäi pooleli ja Kossõgim tagandati; · Viisaastakud - 1968 murranguline Tsehhoslovakkias Praha kevad Tagajärg: läks ikkagi vana teed · Dissidendid ehk teisitimõtlejad, püüavad riigivõimu õõnestada, tugevdatud kontroll: hakati uuesti
julgeoleku tagamine, eriside kindlustamine, välisraadiojaamade segamine, välismaalaste kontaktide kontrollimine ja palju muudki. Julgeolekutöötajatel oli vaikimiskohustus. Siseministeerium, mis seisis KGB kõrval , võttis üle miilitsa ülesanded, eelkõige korrakaitse. 3 Võõrsõjaväe kohalolek Eestisse jäetud sõjaväe ülesandeks oli olla Moskva jaoks oluline informatsiooniallikas ja ühtlasi hoida kohtadel sisemist korda ning kindlustada reziimi. Sõjavägi oli kohalikele elanikele ränk koorem, kuna sõjaväes kasutusse antud aladelt tuli põliselanikel lahkuda, üsna suur osa linnade elamufondist võeti sõjaväe käsutusse. Tihti oli konflikte sõjaväelaste ja tsiviilelanike vahel, kuna punaarmeelaste vägivallatsemine oli massiline. Moskva kontrollmehhanismid Eesti NSV juhtkonna iseseisev tegutsemisvabadus oli piiratud
nimetati sotsialistliku orientatsiooniga riikideks. 2. Mida positiivset ja negatiivset oli nõukogude Eesti kultuuris ja hariduses? 1944 väliseestikultuur, kodueestikultuur 1960. aastatel uus põlvkond, vabamad olud 1970. aastatel pessimism, range kontroll, venestamine enim kannatas kõrgkultuur linnastumine rahvakultuuri säilitamine (laulupeod) Eesti Vabariigi kultuuri halvustati süvendatud NSV Liidu ajaloo õpetamine 7 hiljem 8 klassiline haridus kõrgkoolides kursuste süsteem 3.Kuidas püüti vastu hakata nõukogude võimule? Tekkis teisitimõtlemine ehk dissidentlus. Läänemaailma püüti teavitada inimõiguste rikkumisest Nõukogude Liidus. 1980. aastal koostati ja saadeti ajakirjandusele ,,40 kiri", milles osundati paljudele lahendamata probleemidele. Ülesanded: 1.Analüüsi kultuurielu Nõukogude Eestis. Positiivsed jooned Negatiivsed jooned
sõjajärgsel perioodil ka Eesti NSV maastikul väga oluline kuju. Selle kinnituseks ka see, et just temast sai 1944. sügisel Eesti NSV välisasjade rahvakomissar e välisministeeriumi juht. Omaette küsimus on seotud selle välisasjade komissariaadi loomisega - aeg, kui suur sõda veel käis ja täiesti ootamatult nii siseriiklikult kui rahvusvaheliselt Moskvas võeti 1944. a vastu, et luuakse liiduvabariiklikud välisasjade rahvakomissarid. Selle Moskva kursi muutuse taga oli tollane rahvusvaheline olukord - aeg, kui hakati kõnelema sellest, mis saab pärast sõda. Üheks oluliseks suunas see, et hakati ette valmistama rahvusvahelise organistatsiooni loomist, mis saab hiljem nime ÜRO. 1943. aasta lõpul ja 44. aasta algul polnud kindel, kuidas see rahvusvaheline organisatsioon toimima hakkas, NSV Liidu eesmärk suruda kõik vabariigid rahvusvahelise organistatsiooni liikmeks, see oleks andnud kokku 17 häält NSV Liidule
Nende riikide poliitiline elu ja majandus ühtlustati NSLV eeskujul: kogu ühiskond allutati kommunistliku partei kontrollile, valdav osa majandusest riigistati, kehtestati plaanimajandus. Vastukaaluks Läänele loodi mitmesuguseid rahvusvahelisi organisatsioone, nagu Vastastikuse Majandusabi Nõukogu, Varssavi Pakt. Sotsialismileeri kujunemine Pärast II maailmasõda kehtestas NSVL Punaarmee kontrolli all olevates Euroopa riikides järk-järgult oma ülemvõimu. Moskva toel ja sõjaväe ja julgeolekuorganite kaasabil aidati kommunistid väimule kõigepealt Rumeenias, Bulgaarias, Poolas, Tsehhoslovakkias, Jugoslaavia, Albaanias ja Ungaris. Hiljem laiendas NSVL oma mõju Ida-Saksamaale, Hiina Rahvusvabariigile, Mongooliale, Põhja-Vietnamile ja Põhja-Koreale. Fidel Castro võimuletulek 1959. aastal Kuubal läi Moskvale tugipunkti ka Ameerika külje all. Algul nimetati NSVL kontrolli all olevaid riike rahvademokraatiamaadeks, 1950
(Rahvakomssaride Nõukogu, 1946. aastast Ministrite Nõukogu esimees), kelleks oli 1944- 1951 Arnold Veimer. Liiduvabariigi kõrgem seadusandlik võimuorgan oli Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium - ei omanud reaalset võimu. Presiidiumi esimeheks oli 1940. aastast alates Johannes Vares Barbarus, kes sooritas 1946. aastal ilmselt südametunnistuse piinade tõttu enesetapu. Tema järglaseks sai Eduard Päll. EKP juhid Nikolai Karotamm sündis 1901 Pärnus. 1925. aastal lahkus ta Hollandisse ja astus kommunistlikusse parteisse. 1926. aastal sõitis ta Leningradi ja jäigi elama NSV Liitu. 1940. aasta juunis suunati ta Eestisse esialgu ajalehe ,,Kommunist" toimetajaks, septembris sai temast juba EKP Keskkomitee teine sekretär. 1941. a suvel evakueeriti Eestist NSV Liitu, kus tegutses sisuliselt Eesti NSV parteiliidrina, sest Eestisse jäänud parteijuhi Karl Säre olid sakslased arreteerinud. 1944
Nõo Reaalgümnaasium Eesti Nõukogude okupatsiooni ajal 1945-1985 Meila Kamp Juhendaja: Ege Lepa Nõo 2012 Sisukord Külm sõda ja Eesti Teine maailmasõda muutis kardinaalselt jõudude vahekordi maailmas. NSV Liidu kui ühe võitjariigi mõjukus maailma asjade otsustamisel kasvas tunduvalt. Moskva laiendas järk- järgult oma ülemvõimu Ida-Euroopas ja allutas sealsed reziimid peaaegu täielikult enda kontrollile. Lääneriigid lootes esialgu naiivselt sõjaaegse koostöö jätkumisele ei suutnud NSV Liidu ekspansiooni tõkestada. Senise koostöö asemel kujunes välja uus vastasseis suurriikide vahel külm sõda, mis paljuski jäi maailma arenguid mõjutama kuni 1980. aastate teise pooleni välja. NSV Liit ja tema liitlased sulgusid ,,raudse eesriide" taha. Sinna jäid ka
eraomandit valdavate) klasside, vähemusrah- vuste (ksenofoobia, antisemitism), haritlaste ja poliitiliste oponentide vastu, spioonimaania ja hirmuõhkkonna tekitamine olematute rahvavaen- laste otsimise ja nende üle näidisprotsesside korraldamisega Külm sõda ja Eesti Teine maailmasõda muutis kardinaalselt jõudude vahekordi maailmas. NSV Liidu kui ühe võitjariigi mõjukus maailma asjade otsustamisel kasvas tunduvalt. Moskva laiendas järk-järgult oma ülemvõimu Ida-Euroopas ja allutas sealsed reziimid peaaegu täielikult enda kontrollile. Lääneriigid lootes esialgu naiivselt sõjaaegse koostöö jätkumisele ei suutnud NSV Liidu ekspansiooni tõkestada. Senise koostöö asemel kujunes välja uus vastasseis suurriikide vahel külm sõda, mis paljuski jäi maailma arenguid mõjutama kuni 1980. aastate teise pooleni välja. NSV Liit ja tema liitlased sulgusid ,,raudse eesriide" taha
Õppis 1926–1928, 1929–1935 Leningradis Lääne Vähemusrahvuste Kommunistlikus Ülikoolis, mille lõpetas aspirandina. 1928. a saatis Komintern ta põrandaalusele tööle Eestisse. Kuna koostöö teiste põrandaalustega ei klappinud, naasis 1929. a NSV Liitu. Tegutses 1930. aastatel õppejõuna, toimetajana kirjastuses, tõlkijana ning Kominterni liinis. Arreteeriti 1938. a NKVD poolt, oli lühikest aega ilma süüdistust saamata eeluurimise all ja vabastati. 1940. a juulis komandeeriti Karotamm tööle Eestisse, kus asus tegevusse kommunistliku riigipöörde järgse olulisima päevalehe Kommunist vastutava toimetajana, kuni kinnitati augustis EKP KK II sekretäriks. 1941. a suvel evakueeriti Eestist NSV Liitu, kus tegutses sisuliselt Eesti NSV parteiliidrina, sest Eestisse jäänud parteijuhi Karl Säre olid sakslased arreteerinud. 1944. a sügisel, pärast Eesti tagasivallutamist, kinnitas ÜK(b)P KK Karotamme EKP KK I sekretäriks, sisuliselt liiduvabariigi juhiks
Eestis. Esimeses lülitati näiteks kirdes paiknev Abrene piirkond Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi koosseisu. Ühtekokku kaoeas Nõukogude Läti 1200 ruutkilomeetrit, millel elas 52 000 inimest. 1953. aastal liideti Vene NFSV-ga veel umbes 800 ruutkilomeetrit. 1944. aasta augustis teatas Eesti NSV Ülemnõukogu, et loovutab “arvesse võttes elanikkonna korduvaid palveid", teatud hulga valdasid Vene NFSV-le, millega NSV Liidu Ülemnõukogu nõustus - Moskva poolt oli ju kogu asi käima lükatudki. Nii viidi kolmveerand Kagu-Eesti Petserimaast ehk Setumaast koos Petseri linnaga üle Vene NFSV Pihkva oblasti koosseisu. Sellel territooriumil elas umbes 47 000 inimest. Teine liitmine 1944. aasta lõpus puudutas Narva jõe idakallast, mis liideti Leningradi oblastiga. Eesti NSV Ülemnõukogu kinnitas liitmised 1945. aasta alguses. Nende Moskva nõudmisel toimunud kaotuste järel oli Eesti NSV pindala 45 215 ruutkilomeetrit ehk ligikaudu viis protsenti
Edasi tegutses ka Vabariigi Valitsus eksiilis, mis aga ametlikku tunnustust üheltki riigilt ei saanud. 1945. aastal oli Eesti NSV peaaegu ainult eestlastega asustatud, kes moodustasid üle 95% elanikkonnast. Ainsaks ajalooliseks vähemusrahvuseks olid jäänud peipsivenelased. Sõjajärgsetel aastatel oli väga suur tegevusvabadus julgeolekuorganitel, mida Eestis juhtis julgeolekuminister Boris Kumm. Parteijuhiks sai aga Nikolai Karotamm. Poliitika tipnes EKP Keskkomitee VIII pleenumiga 1950. aastal, kui viidi läbi poliitiline puhastus Eesti NSV juhtkonnas, mille sõnavõttudes tembeldati kodanlike natsionalistideks ja millega rahvuskaader ja nn.juunikommunistid (Hans Kruus koos Nigol Andreseni, Johannes Semperiga) kõrvaldati juhtivalt töölt ning asendati Venemaa eestlaste ja venelastega. Mitmed haritlased ning avaliku elu tegelased põlu ala pandi ja nende tööde avaldamine keelati
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
