Elulugu (0)

Elulugu Siim Saaresalu
Elu on täis seiklusi, õppimist, vaimukust ning igasugu muid asju. Minu eas paljusi asju pole veel toimunuudki, aga mõned saan ma ikka nimetada. Siin ma nendest räägingi.
Esimene asi mis ma mäletan , oli aeg, kui käisin väikeste laste mängutoas või teise nimetusega Väikese Päikese rühmas. Olid jõulud ja pidin minema sinna oma emaga, sest külla pidi tulema jõuluvana. Erilist mis ta seal tegi ma ei mäleta, aga seda mäletan küll, kuidas a pidin jõuluvana habet paitama. Rühmast sain ma endale esimesed sõbrad samuti, kellega siiani suhtlen .
Rühmas käisin ma ajal, kui olin lasteaia esimeses rühmas. Esimesest rümast ma suurt midagi ei mäleta, ainult seda et me olime teinud ämbriga ühe liiva torni.
Samal ajal kodus juhtus igasugu põnevaid asju! Ma olen mäletama jäänud üht erilist kiike, mille peal ma alati magama jäin. Tavaliselt kui ma selle peal kiikusin, lükkasid mulla hoogu minu vanaema, kui ta meile külla tuli.
Veel mäletan ma seda, kuidas ma käisin Pärnus tihti oma tädil külas. Me ööbisime tema majas alati ning hommikuti pidime poodi minema. Mõnikord, kui päev oli hästi läinud, oli võimalus minna lõbustusparki. Mäletan, kuidas ma elektriautotega seal ringi sõitsin ning ühte seal olevasse vaatetorni läksin.
Mõned aastad hiljem olin ma lasteaia viimases rühmas. Kõikides rühmades oli meil olemas üks poiss, kelle nimi oli Raimond . Ta sattus väga tihti pahandustesse nig tegi asju, mida keegi teine ei julgenud teha või ei tahtnud teha. Näiteks kui meil oli uneaeg, hiilis tema välja ning hakkas seal karjuma täisest kõrist. Uneajast võin ma veel niipalju rääkida, et tegelikult ei maganud meist kunagi mitte keegi ning vahetevahel hiilisime meiegi voodist välja ning läksime kuulama pealt kasvatajaid. Ühel korral justus veel nii, et minu lasteaiakaaslane oli hüppanud voodi peal mitu korda, niiet voodi oli praksatanud ja pooleks läinud. Ise ta oli naernud väga pikka aega selle üle.
Lasteaias oli meil ka üks eriline 1999-st aastast pärist arvuri, mis oli üks suur valge kast. Selle peal oli meil üks mäng, mida me kõik tahtsime alati mängida. See koosnest ühest seiklejast kes proovis loomadega rääkida ning neid päästa ohtude eest. Mängu lõpuni me kunagi ei jõudnud, sest see oli päris pikk. Et seda mängida seisime me alati järjekorras ning vaatasime, kuidas teistel sellega läheb.
Meil oli ka lasteaias üks poiss, kes ei tahtnud mitte kunagi süüa suppi . Ta oli öelnud , et ta on allergiline selle vastu, aga meie teda ei uskunud.
Lasteaias oli meil ka mõnikord lõunasöögiks üks eriline toit, mis meile kõigile alati maitses. See oli ahjukartul viinerite, morsi, kastme ja salatiga . Mis tegi toidu heaks oli kaste, mis koosnes ketšupi ja hapukoore segust ning mis oli imemaitsev. Seda toitu jumaldame me kõik siiamaani.
Lasteaia lõpuaktusel oli meil kõigil natuke nukker meel, sest arvasime et ei saa kunagi siia enam tagasi tulla (ei saanudki). Aktusest mäletan ma seda, kuidas me lugesime ridade kaupa ette üht luuletust ning kuidas ühel minu lasteaiakaaslasel oli siili soeng, mis tähendab et tema juuksed olid nagu okkad lae poole.
Kooli esimest klassi ei mäleta ma üldse, niiet sellest pole niipalju rääkida. Seda küll võib, kuidas meie lasteaiast pärit lapsed teise lasteaia omadega kokkupuutusid. Algselt oli meil klassis kaks suurt gruppi, üks oli meie lasteaia lapsed, teine teise. Aga ajaga suutsime end kokkuvõtta ning teistega ka suhtlema hakata. Veel mäletan seda, kuidas hinnete eest anti meil esimeses klassis rohelisi lilli, kui olid töö hästi ära teinud.
Teisest klassist ei mäleta ma mitte midagi. Küll aga kolmandast, kus olin kehalise kasvatuse ajal endal jala sügavalt ära väänanud. Ma puudusin koolist kaks nädalat ning kui tagasi tulin, oli mul raske asju järgi teha.
Neljandas mäletan üht suurt asja – oma uurimustööd . Nimelt pidime me tegema tolle aasta uurimustöö puuõpetuses, ja kuna mina olin sügavalt huvitatud kosmoses, võtsin endale eesmärgiks teha meie päiksesesüsteem. Ehk siis teha ühest materjalist kerad , mõõta välja kui suured need peavad olema, need valmistama, värvima ning teha ka pikad pulgad , mis kõik suunudvad keskpunkti , päikesesse. Töö tuli hämmastavalt hästi välja ning pandi vaatamiseks kooli ette. Pärast toodi see meie klassi ning see püsis seal kaks aastat, kuni praeguseni. Nüüd asetseb süsteem loodusõpetusese klassis.
Eelmine klass oli tavaline, ainuke muutus oli see et mõned pidid meie koolist ära minema, mis on kurb, sest alati on kahju lahkumas näha kedagi, keda oled tundnud juba mitmeid aastaid. Samas lahkus ka meie eelmine klassijuhataja , kes oli endale eesmäegiks pannud minna Aafrikasse sealsesse kooli lapsi õpetama.
Ja nüüd olemegi olevikus. Hetkel ei ole mul klassis midagi halvasti läinud ning hinded on ka normaalsed. Kuid alati saab soovida midagi rohkemat nagu seda, et matemaatika õpetaja vahetuks või et kooli magustoidud oleksid paremad. Kuid need asjad on ainult unistamiseks mõeldud…