lühem läbimõõt. Loomulikult näitab number vaid seda, millisena paistab galaktika meilt vaadatuna. Spiraalsed (S) galaktikad võivad olla väga erinevad alates korrapärasest kaheharulisest spiraalist kuni kitsa, keskelt pisut paksema "värtnani". Hubble'i klassifikatsioon lähtub oletusest, et tegu on kahest allsüsteemist koosneva liitsüsteemiga. Neist esimene, sfääriline allsüsteem mõhn (ingl. bulge), on üsna sarnane elliptilise galaktikaga. Teine, ketas, on sarnane eelmisest punktist tuttava Linnutee kettaga. Kõige ilmekamaks detailiks spiraalgalaktikate juures on kaks või rohkem spiraalharu, mis koosnevad heledatest tähtedest ja täheparvedest. Spiraalharude siseküljel on tumedad tolmuribad; kui galaktika paistab meile serviti, näeme, et ketta tasandis varjab tolm nii mõhna kui spiraalharude valguse. Spiraalgalaktikate alamklassid väljendavad sfäärilise ning lapiku allsüsteemi suhtelisi
Nad püsivad koos oma gravitatsioonijõu tõttu . Galaktikate läbimõõt on kuni paarsada valgusaastat . Suuremates galaktikates on kuni triljon tähte ja väiksemates umbes miljon tähte . Enamus galaktikates ei häiri kedagi , nad eksisteerivad teisi segamata . Aga leidub ka neid , mis kiirgavad välja liigselt palju valgust . 2. Galaktikate teke Tähed kui galaktikad saavad kujuneda gaasipilvest gravitatsioonijõu toimel . Palju sarnast ka nende evolutsiooni teooriates. Elliptilise galaktika teke on sarnane tähe tekkimisega , spiraalgalaktika ketta oma sarnaneb planeedisüsteemi kujunemisega. Oluliseks erinevuseks on võrreldamatult suurem mõõt , mis muudab kokkukukkumise aja pikemaks. Sellepärast võib kokkukukkuv gaasipilv jaguneda tähtedeks, mistõttu sisemist rõhku ei teki . Galaktika ei kujune gasodünaamika, vaid stellaardünaamika seaduste järgi . Protogalaktika kokkutõmbumise ajal kaks populatsiooni: gaasiketas ja tähepilv . Nende suhe
( elektromagnet ning gravitatsiooniväli ). Arvutused näitavad, et suur osa ( ca 90% ) ainest võib olla nähtamatu. Niinimetatud nähtamatu aine ( selgelt varjatud massi ) olemasolu selgitamisel on suuri teeneid Eesti TA akadeemikul Jaan Einastol. Galaktikate teke Nii tähed kui galaktikad saavad kujuneda ainult hajusast gaasipilvest gravitatsioonijõu toimel, on palju sarnast ka nende evolutsiooni teooriates. Elliptilise galaktika teke on sarnane tähe sünniga, spiraalgalaktika - õigemini küll selle ketta oma aga planeedisüsteemi kujunemisega. Oluliseks erinevuseks on võrreldamatult suurem mastaap (protogalaktika läbimõõt on prototähe omast miljon korda suurem), mis teeb kokkukukkumise aja pikemaks. Seetõttu võib kokkukukkuv gaasipilv jaguneda ammu enne suurte tihedusteni jõudmist tähtedeks, mistõttu seesmist rõhku ei teki - galaktika kujuneb mitte gasodünaamika, vaid stellaardünaamika
Tartu Raatuse Kool Tüümian Tartu 2013 Sisukord 1. Tüümiani kirjeldus 2. Kasvutingimused 3. Tüümiani päritolu 4. Tarbimine 5. Kasutatud allikad Tüümiani kirjeldus Aed-liivatee ehk tüümian. Välimus : Tüümian on 30-40cm kõrgune alusel puitunud vartega poolpõõsas.Varred hästi harunenud ja lehistunud. Kitsad tugevad lehed on rohelised, väiksed, elliptilise kujuga ning ümara tipuga, pealt veidi läikivad alt tuhmid. Varte tippudes männastesse koondunud õied on roosad,lillad või valkjad. Tüümian on mitmeaastane. Õitsemine : Tüümian õitseb juunist augustini. Kuid erinevad sordid õitsevad erinevatel aegadel. Maitse : Tüümian on kerget vürtsika,õrnalt magus-pehme aromaatselt sooja maitsega Vahemere-äärne ürt, mille maitse sarnaneb veidi nelgi ja majoraani omaga. Kasvutingimused
Varem olid astronoomid musta augu massiks hinnanud umbes kolm miljardit Päikese massi ning seetõttu olid tulemused üllatavad. Musta augu massi arvutamiseks mõõtsid täheteadlased augu ümber tiirelvate tähtede kiirust. Selgus ka see, et tähtede tiirlemise keskmine kiirus küündib peaaegu 500 km/s. USA California astrofüüsikud avastasid, aga veel kaks hiiglaslikku musta auku, mis kumbki on ligi kümme miljardit korda suuremad kui meie Päike. Need kaks musta auku asuvad kahe elliptilise galaktika keskel rohkem kui 300 valgusaasta kaugusel Maast. Teadlased oletavad, et need mustad augud on varajase universumi kvasarite jäänused. Teadlaste arvates võib leiduda ka veel suuremaid musti auke, kui seni leitud. Arvatakse ka, et eriti suured mustad augud on tekkinud ilmselt aukude liitumisel ning augud saavad ka suureneda ümbritsevaid tähti ja gaasipilvi neelates. Viimaste aastate jooksul on astronoomid teinud ka kindlaks, et enamik kui
tooniga, väike värvusindeks, tugevad emissioonijooned, ketas näha väga nõrgalt · Kvasarid -- peeti algul pikka aega "ülitähtedeks"; praegu ollakse seisukohal, et tegu on ikkagi galaktikaga, mille tuuma heledus ületab tuhandeid kordi ülejäänud osa heleduse. Galaktikate teke · Galaktikad kujunevad hajusatest gaasipilvedest gravitatsioonijõu toimel · Protogalaktika kokkutõmbumise käigus kujuneb kaks populatsiooni: tähepilv ja gaasiketas · Elliptilise galaktika teke sarnaneb tähe sünniga · Spiraalgalaktika ketta kujunemine sarnaneb planeedisüsteemi kujunemisega Spiraalgalaktikad · miljardite tähtede hiigelkogumikud · lamedad, kettakujulised, keskel asub hele, sfääriline "tähemõhn" · Kettal on tavaliselt mõned heledamad harud, mis koosnevad noorimatest ja heledamatest tähtedest. · Keskmõhnad koosnevad enamasti vanematest tähtedest · paljude spiraalgalaktikate keskmes paikneb ülimassiivne must auk
Spiraalgalaktikad on oma kujult kettad, millel on spiraalharud Galaktikad millel on korrapäratu kuju, liigitatakse korrapäratuteks galaktikateks ja tavaliselt on nad sellised tänu naabergalaktikate gravitatsioonile Elliptilised galaktikad Hubble liigitus jagab elliptilised galaktikad eraldi klassidesse sõltuvalt nende elliptilisusest. Klasse on kokku 8 Elliptilistel galaktikatel on elliptiline profiil, mis annab neile elliptilise kuju sõltumata vaatlemisnurgast Sellistes galaktikates on vähe tähtedevahelist ainet. Samuti on tekib neis uusi tähti vähe, mille tulemusena koosnevad nad põhiliselt vanadest, rohkem arenenud tähtedest, mis tiirlevad ümber gravitatsiooni keskme suvalises suunas. Elliptilised galaktikad Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level
Selline sündmus ei toimu aga kiiresti - kahe galaktika liitumine toimub miljonite või isegi miljardite aastate jooksul. Galaktikate kokkupõrge ei ole nii vägivaldne. Ühinemisel võib galaktikate kuju muutuda märgatavalt, võrreldes nende alguse kujuga. Galaktikate arengut mõjutavad palju ka omavahelised möödumised ja kokkupõrked. Galaktikate teke Tähed kui ka galaktikad saavad kujuneda ainult, gaasipilvest gravitatsiooni jõu toimel. Elliptilise galaktika teke on sarnane tähe sünniga. Galaktikad on väga keerulise ehitusega. Esimesed galaktikad tekkisid, kui Universum oli alla ühe miljardi aasta vana. Esialgu tekkinud süsteemid. Galaktikad oma arengu käigus kasvavad oluliselt. Tähepilv on suhteliselt väikeste mõõtmete ning suure tihedusega.Seetõttu võib kokkukukkuv gaasipilv jaguneda ammu enne suurte, tihedusteni jõudmist tähtedeks, mistõttu seesmist rõhku ei teki. http://et.wikipedia.org/wiki/Galaktika http://www
tulemusena. Vaadeldavat struktuuri iseloomustavate parameetrite kindlakstegemine on tänapäeva kosmoloogia üks populaarsemaid ülesandeid, mille täitmisel osalevad edukalt ka Eesti astronoomid. 10 9.9. GALAKTIKATE TEKE Et nii tähed kui ka galaktikad saavad kujuneda ainult hajusast gaasipilvest gravitatsioonijõu toimel, on palju sarnast ka nende evolutsiooni teooriates. Elliptilise galaktika teke on sarnane tähe sünniga, spiraalgalaktika õigemini küll selle ketta oma aga planeedisüsteemi kujunemisega. Oluliseks erinevuseks on võrreldamatult suurem mastaap, mis teeb kokkukukkumise aja pikemaks. Seetõttu võib kokkukukkuv gaasipilv jaguneda ammu enne suurte tihedusteni jõudmist tähtedeks, mistõttu seesmist rõhku ei teki- galaktika kujuneb mitte gaasidünaamika, vaid stellaardünaamika seadustele vastavalt. Muu osa, kaasa arvatud " üle
Linnutee galaktikas arvatakse ülimassiivne must auk asuvat objektis Sagittarius A* Galaktika keskmes umbes 26 000 valgusaasta kaugusel Päikesesüsteemist. Galaktikaid on traditsiooniliselt liigitatud nende nähtava kuju järgi. Kõige tavalisemad on elliptilised galaktikad, mis on ellipsikujulised. Spiraalgalaktikad on spiraalharudega ketta kujulised. Korrapäratud galaktikad on ebakorrapärase või ebahariliku kujuga; mõnikord on tegu elliptilise või spiraalgalaktikaga, mida naabergalaktikate gravitatsioon on lõhkunud. Gravitatsioonilised mõjud võivad kaasa tuua ka galaktikate liitumise või tähetekke purskega galaktika moodustumise. Nähtavas universumis on arvatavasti üle 170 miljardi galaktika. Galaktikate läbimõõt on enamasti 1000 100 000 parsekit ja need asuvad üksteisest tavaliselt miljonite parsekite kaugusel. Galaktikatevaheline keskkond on väga hõre, selle tihedus on alla 1 aatomi kuupmeetri kohta.
umbes sajandiku. • Sisaldavad kõigest paari miljardit tähte. • Kääbusgalaktikaid võib jagada ka elliptilisteks, spiraalseteks ja korrapäratuteks. ELLIPTILISED GALAKTIKAD Elliptiline galaktika klassis E3. • Ümmarguse või pikliku kujuga. • Koosnevad põhiliselt vanematest, punastest tähtedest. • Nende heledus väheneb ühtlaselt serva suunas. • Elliptiline profiil, mis annab neile elliptilise kuju sõltumata vaatlemisnurgast. • Neis galaktikais on vähe uute tähtede moodustamiseks vajalikku gaasi ja tolmu. SPIRAALSED GALAKTIKAD • Väga erinevad – alates korrapärasest kaheharulisest spiraalist kuni kitsa, keskelt pisut paksemani „varreni“. • Keskel asub tihe tuum, millest väljub 2 tähtedest ja gaasist koosnevat spiraaliharu. • Enamikul spiraalgalaktikatest on galaktika keskmes "varras" mis ulatub mõlemale poole galaktika tuumast ning seejärel
Juba sama aasta sügisel külastas kraatreid tuntud geoloog Artur Luha, kes jõudis otsusele, et tegu võiks tõesti olla meteoriidikraatritega. Tema algatusel koostati Põrguhaua topograafiline plaan ja Süvahaua kraatri põhja kaevati paari meetri sügavune šurf. Sõda peatas aga edasised uurimised. Uuesti alustati Ilumetsa kraatrite uurimist 1956. aastal. Suurima kraatri Põrguhaua läbimõõt valliharjalt on 75-80 m ja sügavus 12,5 m, kraater on veidi elliptilise kujuga. Ümbritseva valli kõrgus ulatub meetrist kuni 4,5 meetrini. Kraatripõhja täiteks on 10 m paksuselt liivakivi ja põhimoreeni segatud mass. Sügavhaua kraater asub Sügavhaua metsavahikoha lähedal ja on üsna võssakasvanud. Kraatri läbimõõt on väiksem umbes 50 m ja kraatri sügavus 4,5 m. Kraatripõhja täidab suures osas sisseuhutud vallimaterjal, turvast pole moodustunud. Vall on kraatri läänepervel vaevumärgatav, kuid idas tõuseb 1,5 m kõrgusele
kaugemal kui teistes faasides, kuid suurema kauguse kompenseerib valgustatud ala suurus. Temperatuur Atmosfääri hõreduse tõttu (hõre atmosfäär ei talleta soojust) kõigub temperatuur suuresti. Merkuuri keskmine pinnatemperatuur on 452 kelvinit (179°C), minimaalne 90°K (-173°C; enne koitu) ja maksimaalne 700°K (427°C; sellel temperatuuril on võimalik tina sulatada). Päeval on keskmine pinnatemperatuur 623°K, öösel 193°K Merkuuri elliptilise orbiidi ning pöörlemis- ja tiirlemisperioodi vahekorra tõttu esinevad teatavatel pikkuskraadidel temperatuuri aastased ja ööpäevased perioodilised muutused. Päikese ja planeetide paiste. Magnetväli Päikese valgus on Merkuuri pinnal keskmiselt 6,3 korda intensiivsem kui Maal. Taevas on alati must, sest puudub tihe atmosfäär, mis valgust hajutaks. Koorekarva Veenus ja sinine Maa paistavad eredate tähtedena.
temperatuuriga keha, mis tiirleb Marsi ja Jupiteri vahelisel orbiidil, oletavasti võib olla kunagi olnud planeet. Meteoor tahke suure tihedusega ebakorrapärase kujuga keha, mis pärineb Päikesesüsteemi äärealadelt või teistest süsteemidest ning mille liikumistrajektoor on põhjustatud Päikese tõmbejõust ja taevakeha enda impulsist. Väikeseid meteoore nimetatakse langevateks tähtedeks, Maa atmosfääri sisenedes nim see meteoriidiks. Komeet elliptilise trajektooriga tahkest ja gaasilisest ainest koosnev keha, mille liikumistrajektoor ulatub Päikesesüsteemist väljapoole ning mis aeg ajalt satub Maa lähedusse või üldse meie tähesüsteemi. Tähe läheduses gaas aurustub ning muudab komeedi silmaga nähtavaks nn sabatäheks. 5. Maa pöörleb ümber oma telje tekitades ööpäeva vaheldumise. Maa tiirleb ümber Päikese tekitades aastaaegade vaheldumise. 6
Elliptilised galaktikad sarnanevad kuju poolest munaga. Nende heledus kahaneb ühtlaselt seestpoolt väljapoole. · Spiraalsed galaktikad võivad olla väga erinevad alates korrapärasest kaheharulisest spiraalist kuni kitsa, keskelt pisut paksema "värtnani". Hubble'i klassifikatsioon lähtub oletusest, et tegu on kahest allsüsteemist koosneva liitsüsteemiga. Neist esimene, sfääriline allsüsteem mõhn, on üsna sarnane elliptilise galaktikaga. Teine, ketas, on sarnane eelmisest punktist tuttava Linnutee kettaga. Kõige ilmekamaks detailiks spiraalgalaktikate juures on kaks või rohkem spiraalharu, mis koosnevad heledatest tähtedest ja täheparvedest. Spiraalharude siseküljel on tumedad tolmuribad; kui galaktika paistab meile serviti, näeme, et ketta tasandis varjab tolm nii mõhna kui spiraalharude valguse. Spiraalgalaktikate
peegliga teleskoopi, luges ta kokku erinevatesse näiva heleduse vahemikesse langevate tähtede arvud 1083-s erinevas taevapiirkonnas. Oletades, et tegelikult on kõik tähed sama heledusega, et tähed on Linnutee ruumalas jaotunud ühtlaselt, et tähtede näiv heledus kahaneb võrdeliselt nende kauguse ruuduga ja et ta suudab näha kõiki tähti kuni Linnutee servani, sai ta oma loenditest tuletada tähesüsteemi ulatuse eri suundades. Ta järeldas, et Päike asub lameda, ligikaudu elliptilise, tähesüsteemi tsentri lähedal ja et see tähesüsteem ulatub Linnutee tasandis umbes 5 korda kaugemale, kui tasandiga ristuvas suunas. Pildil on näidatud meie päikesesüsteem (all) ja must auk keskel. Vaatamata astronoomia kiirele arengule 19. sajandil, püsis Hercheli ettekujutus Linnutee ehitusest elujõulisena käesoleva sajandi alguseni. Oluline muutus tuli alles 1915. aastal kui
- roots rennijas (meenutab vahtra lehte, kolm hõlma, teravad piklikud saelehed, kollane lumepall, tuhmim beez rohekas) * Viburnum lantana - villane lodjapuu - lehed ovaalsed, peaaegu munajad - alus kas ümardunud või nõrgalt südajas - serv korrapäraselt peen saagjas - pealt tumeroheline, tähtkarvane (suht suur, tipust õrnalt teravnev, ümar, kergelt piklik, alt valged kaheks minevad rootsud) * Sambucus racemosa - punane leeder - paaritu sulgjad liitlehed - lehed lühirootsulised - elliptilise kuju ja terava tipuga - pealt tumerohelised * Betula pendula arukask - lehed ja võrsed paljad! (karvu pole) - leht rombjas või kolmnurkse kujuga - pika terava tipuga - kahelisaagjas serv (suuremalt kolmnurkne, tuhm aga veidi rohekas) * Betula pubescens sookask - leht karvane, võrse ka - leht lai munajas - tömpterav tipp - kergelt südajas - leht saagja servaga (vähe kolmnurkjas, alt valkjas roheline, pealt roheline)
Nad meenutavad Kuu meresid. Temperatuur Atmosfääri hõreduse tõttu (hõre atmosfäär ei talleta soojust) kõigub temperatuur suuresti. Merkuuri keskmine pinnatemperatuur on 452 kelvinit (179°C), minimaalne 90°K (-173°C; enne koitu) ja maksimaalne 700°K (427°C; sellel temperatuuril on võimalik tina sulatada). Päeval on keskmine pinnatemperatuur 623°K, öösel 193°K. Veenusel on küll pisut kuumem, kuid temperatuur on seal stabiilsem. Merkuuri elliptilise orbiidi ning pöörlemis- ja tiirlemisperioodi vahekorra tõttu esinevad teatavatel pikkuskraadidel temperatuuri aastased ja ööpäevased perioodilised muutused. MAGNETVÄLI Merkuuril on Maa magnetväljast 100 korda nõrgem (ekvaatoril 0,24 A/m) dipolaarne magnetväli, mis avastati Mariner 10 möödalendudel saadud andmete põhjal. Magnetväli on pöörlemistelje suhtes 7 kraadi kaldu ning moodustab magnetosfääri. Magnetosfäär ulatub pisut üle 1000 km võrra planeedi pinna kohale.
2.1 Veduk. Mark, mudel, tüüp (madelauto, kallur, sadulauto). Vedrustus. Mõõtmed. SCANIA R 730 LA6X2MNA Sadulauto Esitelje ja veotelje vahe 2900 mm (A2) Veosilla ja tagasilla vahe 1300mm Esisilla ja sadula vahe 3000 mm (H2) VEDRUSTUS Esisild Semi-elliptiline paraboolvedrud Anti -roll bar Tagasild Kvartal elliptilise õhuga lõõtsad on mõlema teljel, sassii kõrgust võib tõsta või langetada, et aidata laadimist. Pneumaatilised tagumised teljed tõstukiga . Double acting teleskoop amortisaatorid on paigaldatud kõikidele telgedele. 2.2. Haagis. Mark, mudel, tüüp (täis-, pool- või kesktelghaagis). Telgede arv. Mõõtmed. MEILLER KIPPER MHKA 12/27 LOSS1 Telje tüüp poolhaagis
SADULAUTO). VEDRUSTUS. MÕÕTMED. SCANIA R 730 LA6X2MNA Sadulauto Esitelje ja veotelje vahe 2900 mm (A2) Veosilla ja tagasilla vahe 1300mm Esisilla ja sadula vahe 3000 mm (H2) VEDRUSTUS Esisild Semi-elliptiline paraboolvedrustus Anti -roll bar Tagasild Mõlemad teljed on varustatud kvartal-elliptilise, õhuga toimivate lõõtsadega, sassii on reguleeritava kõrgusega, mis tagab mugavama laadimise. Tõstukiga varustatud pneumaatilised tagumised teljed. Kõik teljed on varustatud ,,Double acting" teleskoop amortisaatoritega. 2.2. HAAGIS. MARK, MUDEL, TÜÜP (TÄIS-, POOL- VÕI KESKTELGHAAGIS). TELGEDE ARV. MÕÕTMED. MILLER KIPPER MHKA 12/27 LOSS2 (PIKENDATUD VERSIOON)
Osades galaktikates gaas ja tolm puuduvad. Korrapäratutel galaktikatel kindel struktuur puudub. Need sisaldavad nii noori kui ka vanu tähti. Tähti tekib pidevalt juurde. Korrapäratud galaktikad sisaldavad väga palju gaasi ja tolmu. Tähed ja gaas liiguvad korrapäratult ringi. Galaktikad tekivad hajusast gaasipilvest gravitatsioonjõu toimel. Galaktikad kasvavad oma arengu käigus. Valdav enamus universumis leiduvatest galaktikatest on ellipsi kujuga või spiraalsed. Elliptilise galaktika teke sarnaneb tähe tekkimisega. Selle tekitab hiiglasliku molekulaarpilve gravitatsiooniline kollaps. Elliptiliste galaktikate areng on kiire. Varem tekkinud suured tähesüsteemid põrkuvad omavahel ning nende ühinemise tulemusena saadakse veel suurem elliptiline galaktika. Spiraalsete galaktikatega ühinevad väiksemad tähesüsteemid. Galaktikate kujunemise osas on teadlastel palju vastuseta küsimusi. Esimesed
(http://test.sc.ee/lefo/eSheets/? lisa=eSheets&m=1&tsykkel=1027&teema=1001294) Jääaegade põhjused Tsükliliselt esinevate jääaegade ja jääaegade põhjuste otsimine on tihedalt seotud James Crolli ja Milutin Milankovii nimega. Mõlemad arendasid edasi prantslase Joseph Alphonse Adhémari ideed, mille kohaselt jääaegade ja jäävaheaegade põhjuseks on muutused Maa orbiidis. See omakorda on tingitud Päikese, Maa ja Kuu vahelistest gravitatsioonijõududest. Selle elliptilise orbiidi kuju, mida mööda Maa tiirleb ümber Päikese, muutub perioodiga umbes 100 000 aasta tagant, Maa pöörlemistelje kalle orbiidi suhtes muutub perioodiga umbes 40 000 aastat, võrdpäevsus on umbes iga 20 000 aasta tagant samas positsioonis orbiidil. Nende niinimetatud Milankovii tsüklite tõttu mutub päikeseenergia jaotus Maal. Saksa meteoroloogile Wladimir Peter Köppenile toetudes sõnastas Milankovi 1941 oma töös "Maa kiirguse kaanon ja selle
Galilei siiski vähemalt teadis, et tema vaadeldud täht liikus kinnistähtede suhtes. 5 Staatus Alates avastamisest 1846. aastal kuni Pluuto avastamiseni 1930. aastal oli Neptuun kõige kaugem teadaolev planeet. Pluuto avastamise järel sai Neptuunist kauguselt eelviimane planeet, välja arvatud aastatel 1979-1997, mil Pluuto oli oma elliptilise orbiidi tõttu Päikesele lähemal kui Neptuun. Kuiperi vöö avastamine 1992. aastal tekitas teadlaste seas arutelu, kas Pluutot peaks pidama planeediks või lihtsalt üheks suuremaks taevakehaks Kuiperi vöös.2006. aastal defineeris Rahvusvaheline Astronoomiaunioon esmakordselt planeedi ja nimetas Pluuto ümber kääbusplaneediks, mistõttu Neptuun oli taas Päikesesüsteemi viimane planeet. 6
spiraalseteks (S) varbspiraalseteks (SB) ja korrapäratuteks (Ir) Elliptilised galaktikad Elliptilised galaktikad on ümmarguse või pikliku kujuga. Nende heledus väheneb ühtlaselt serva suunas. Hubble'i liigitus jagab elliptilised galaktikad eraldi klassidesse sõltuvalt nende elliptilisusest. Klasse on kokku 8. E0 galaktikad on peaaegu sfäärilised, E7 aga väga lapikud ja väljavenitatud. Elliptilistel galaktikatel on elliptiline profiil, mis annab neile elliptilise kuju sõltumata vaatlemisnurgast. Sellistes galaktikates on vähe tähtedevahelist ainet. Samuti on tekib neis uusi tähti vähe, mille tulemusena koosnevad nad põhiliselt vanadest, rohkem arenenud tähtedest, mis tiirlevad ümber gravitatsiooni keskme suvalises suunas. Elliptilisi galaktikaid saab klassifitseerida nende lapikuse järgi. Lapikust väljendav a -b
1,1 miljoni km-ni. Tõenäoliselt on Saturni magnetväli genereeritud sarnaselt Jupiteri magnetväljaga vedelas metallilise vesiniku kihis toimuvate liikumistega (metallilise vesiniku dünamo). Saturni poolustel esineb virmalisi nii nagu ka Jupiteri poolustel. Orbiit ja pöörlemine Keskmine kaugus Päikese ja Saturni vahel on 1,4 miljardit kilomeetrit (9 AU). Keskmise kiirusega 9,69 km/s kulub Saturnil tiiru tegemiseks ligikaudu 29,5 maa aastat. Seoses orbiidi elliptilise ekstsentrilisusega varieerub Saturni kaugus orbiidil Päikesest 155 miljoni kilomeetri ulatuses. Saturni pöörlemiskiirust arvestatakse kolmes tsoonis, millest esimene, ekvaatoril asetsev Süsteem I, pöörleb intervalliga 10 tundi 14 minutit 00 sekundit. Süsteem II pöörlemissagedus on 10 tundi 38 minutit 25,4 sekundit ja Süsteem III oma 10 tundi 39 minutit 22,4 sekundit. Saturni sisemuse
järsult Linnuteele lähenedes. Ta seletas seda nähtust oletades, et tähed ei täida ühtlaselt mitte kogu maailmaruumi, vaid on koondunud lõplike mõõtmetega piirkonda. Herschel visandas ka selle tähesüsteemi kuju: lapik ketas, mille paksus on umbes viiendik läbimõõdust. Et Linnutee heledus on kõigis suundades enam-vähem sama, oletati, et Päike asub süsteemi keskpunkti läheduses. 1845. aastal. Lord Rosso ehitas uue teleskoobi, ning oli võimeline sellega vahet tegema elliptilise ja spiraalse kujuga udukogudel. 1920. aastate alguses Edwin Hubble kasutades Mount Wilson´i observatooriumi 2,5 meetrilist Hooker teleskoopi, suutis teha astronoomilisi fotosid, millelt oli näha, et osad spiraalsed udukogud koosnevad tähtedest. Ta oli samuti võimeline kindlaks määrama mõned muutlikud tsefeiid tähed, mida sai kasutada, et ligikaudu arvutada udukogu kaugust, tõestades sellega, et nad olid liiga kaugel, et olla osa Linnuteest. 1926. aastal E. Hubble lõi galaktikate
rasvhappeid. Linnumuna kui loote arenguks kõiki toitaineid sisaldav ja preservina käideldav toiduaine on kõrge dieetilise väärtusega. Lihalindude tapmine, linnuliha töötlemine ja toidumunade sorteerimine on kõrgtasemel mehhaniseeritud ja automatiseeritud. Kanakasvatussaadused Kanamuna Kanamuna ehitus Kanamuna on elliptilise kujuga, ühest otsast jämedam. Muna kontuur kujutab enesest ebasümmeetrilist ellipsit ehk Cassiani ovaali. Standardne kanamuna: ruumala 53,0 cm3, tihedus 1,09 g/cm3, pikem ümbermõõt 15,7 cm, lühem ümbermõõt 13,5 cm, 2 kuju indeks 74, pinnalaotus 68 cm2. Muna moodustumine munajuhas Munajuhas lisatakse rebule 2/3 muna massist: munavalge, koorealused kiudkestad ja lubikoor
kosmoloogilise inflatsiooniteooria näol. Teinine imetlusväärne asjaolu on see, et aine tihedus Univerusmis on lähedane kriitilisele väärtusele. Teisiti väljendades, pole seni selge, kas sela on ülekaallus gravitatsiooniliste tõmbetungide poolt tekitatav potensiaalne energia või plahvatlusliku paisumise kineetiline energia. Kui ülekaalus on potensiaalne energia, peaks Universumi paisumine tulevikus asenduma kokkutõmbumisega, selljuhul on ta lõpliku ruumalaga ja elliptilise geomeetriaga. Kui ülekaalus on aga kineetiline energia, siis on Universum oma ulatuvuselt lõpmatu ning hüperboolse geomeetriaga. Selline Univerusm on igavesti aeglustuvalt paisuv. Neid kahte juhtu lahutab paraboolse ehk standarduniversumi juhtum, kus potensiaalne ja kineetiline energia on võrdsed. Vastavat ainetihedust Universumis nimetataksegi kriitiliseks. INFLATSIOONIINE ARENGUETAPP Inflatsiooniteooria teke sai võimalikuks vaid elementaarosakeste ja väljateooria edusammude
atmosfääri. Temperatuur: Atmosfääri hõreduse tõttu (hõre atmosfäär ei talleta soojust) kõigub temperatuur suuresti. Merkuuri keskmine pinnatemperatuur on 452 kelvinit (179°C), minimaalne 90°K (-173°C; enne koitu) ja maksimaalne 700°K (427°C; sellel temperatuuril on võimalik tina sulatada). Päeval on keskmine pinnatemperatuur 623°K, öösel 193°K. Veenusel on küll pisut kuumem, kuid temperatuur on seal stabiilsem. Merkuuri elliptilise orbiidi ning pöörlemis- ja tiirlemisperioodi vahekorra tõttu esinevad teatavatel pikkuskraadidel temperatuuri aastased ja ööpäevased perioodilised muutused. Magnetväli: Merkuuril on Maa magnetväljast 100 korda nõrgem (ekvaatoril 0,24 A/m) dipolaarne magnetväli, mis avastati Mariner 10 möödalendudel saadud andmete põhjal. Magnetväli on pöörlemistelje suhtes 7 kraadi kaldu ning moodustab magnetosfääri. Magnetosfäär ulatub pisut üle 1000 km võrra planeedi pinna kohale.
mitmekesisusel. Keskendun eelkõige ebapärlikarpide ajaloole Eesti vetes välismaistest karbiasurkondadest annan vaid põgusa ülevaate. Ebapärlikarpide üldiseloomustus Ebapärlikarbil, Eesti ühel pikaealisemal loomaliigil, on kahe poolmega pruunikasmust neerja (noorelt elliptilise) kujuga koda. Jõepõhjal liikumiseks kasutab ta lihaselist jalga. Teadaolevalt suurim karp oli 15 cm pikk. Ebapärlikarbi tugeva paksuseinalise kojaga karpi võib meie veekogudes segi ajada ainult paksukojalise jõekarbi (Unio crassus)
heleduse vahemikesse langevate tähtede arvud 1083-s erinevas taevapiirkonnas. Oletades, et tegelikult on kõik tähed sama heledusega, et tähed on Linnutee ruumalas jaotunud ühtlaselt, et tähtede näiv heledus kahaneb võrdeliselt nende kauguse ruuduga ja et ta suudab näha kõiki tähti kuni Linnutee servani, sai ta oma loenditest tuletada tähesüsteemi ulatuse eri suundades. Ta järeldas, et Päike asub lameda, ligikaudu elliptilise, tähesüsteemi tsentri lähedal ja et see tähesüsteem ulatub Linnutee tasandis umbes 5 korda kaugemale, kui tasandiga ristuvas suunas. Vaatamata astronoomia kiirele arengule 19. sajandil, püsis Hercheli ettekujutus Linnutee ehitusest elujõulisena käesoleva sajandi alguseni. Oluline muutus tuli alles 1915. aastal kui Harlow Shapley märkas, et samal ajal kui suurte, korrapärase kujuga täheparvede (kerasparvede) jaotus on küllaltki sümmeetriline
jämeda saagja servaga, värvuvad sügisel violettpunasteks, viljad söödavad) Kikkapuulised- Celastraceae Euonymus europaeus harilik kikkapuu ( vili on punane, peenjalt saagja servaga, terava tipuga) Kontpuulised- Cornaceae Cornus sanguinea verev kontpuu( leht on natuke laielliptiline , äraspidine, laimunajas, järsult teranev tipp, alt teistsuguse värvusega(heledam tuhm roheline) Cornus alba siberi kontpuu( leht elliptilise kujuga , ühtlaselt teravnev tipp, ümardunud alus , pealt tumerohelised, alt sinakas-hallid, alt tihedalt lühikarvane) Kuslapuulised- Caprifoliaceae Lonicera xylosteum harlilik kuslapuu (terve leht on karvane, kodumaine liik, elliptilised, ovaalsed, laimunajad, terve servaga) Viburnum opulus harilik lodjapuu(leht on kolme hõlmaga, kujult laimunajas, hõlmadel on
ja SB varbspiraalset galaktikat. Galaktikaid jagatakse kolmeks peatüübiks: elliptilised, spiraalsed ja korrapäratud. Edwin Hubble jagas need vaatluste tulemustena skeemi, Hubble'i järjestusse. [redigeeri]Elliptilised galaktikad Hubble liigitus jagab elliptilised galaktikad eraldi klassidesse sõltuvalt nende elliptilisusest. Klasse on kokku 8, E0 galaktikad on peaaegu sfäärilised, E7 aga väga lapikud ja väljavenitatud. Elliptilistel galaktikatel on elliptiline profiil, mis annab neile elliptilise kuju sõltumata vaatlemisnurgast. Sellistes galaktikates on vähe tähtedevahelist ainet. Samuti on tekib neis uusi tähti vähe, mille tulemusena koosnevad nad põhiliselt vanadest, rohkem arenenud tähtedest, mis tiirlevad ümber gravitatsiooni keskme suvalises suunas. Suurimad galaktikad on hiidelliptilised galaktikad. Arvatakse, et elliptilised galaktikad on tekkinud galaktikate kokkupõrkel. Nad võivad kasvada hiiglaslikeks
Kahekatteline hüperboloid: elle kanooniline võrrand on x2/a2+y2/b2-z2/c2=-1. Lõige xy-tasandiga paralleelset tasanditega z=k, kus k>c, on ellipsid. Lõiked xz-ja yz-tasandiga on aga hüperboolid. (kausid kahele poole) II järku pinnad, paraboloidid Elliptiline paraboloid: Selle kanooniline võrrand on x2/p+y2/q=2z, pq>0. Lõige xy-tasandiga on punkt, sellega paralleelset tasanditega z=a, on ellipsid, lõiked xz- ja yz-tasandiga on aga paraboolid. Juhul p=q on tegu jälle elliptilise pöördparaboloidiga. Hüperboolne paraboloid e. sadulpind: selle kanooniline võrrand on x2/p-y2/q=2z, pq>0. Nüüd annab lõige xy-tasandiga ristuvad sirged, sellega paralleelsete tasanditega aga hüperboolid. Lõiked xz- ja yz-tasandiga on aga paraboolid.
Jälgi on krüptoonist ja ksenoonist. Merkuuri temperatuur Atmosfääri hõreduse tõttu (hõre atmosfäär ei talleta soojust) kõigub temperatuur suuresti. Merkuuri keskmine pinnatemperatuur on 452 kelvinit (179 °C), minimaalne 90 (-173 °C; enne koitu) ja maksimaalne 700 °K (427 °C; sellel temperatuuril on võimalik tina sulatada). Päeval on keskmine pinnatemperatuur 623 °K, öösel 193 °K. Veenusel on küll pisut kuumem, kuid temperatuur on seal stabiilsem. Merkuuri elliptilise orbiidi ning pöörlemis- ja tiirlemisperioodi vahekorra tõttu esinevad teatavatel pikkuskraadidel temperatuuri aastased ja ööpäevased perioodilised muutused. Päikese ja planeetide paiste Päikese valgus on Merkuuri pinnal keskmiselt 6,3 korda intensiivsem kui Maal. Kogukiirgus on 3566 W/m². Päike paistab keskmiselt 2,5 korda suuremana kui Maalt. Päikese näiv suurus on afeelis 1,1 kraadi ja periheelis 1,7 kraadi (Maalt vaadates 0,5 kraadi), nii et saabuva
küllastamata rasvhappeid. Linnuliha on kõrge valgusisaldusega (kana- ja kalkunibroilerite rinnalihastes kuni 22%). Linnumuna kui loote arenguks kõiki toitaineid sisaldav ja preservina käideldav toiduaine on kõrge dieetilise väärtusega. Lihalindude tapmine, linnuliha töötlemine ja toidumunade sorteerimine on kõrgtasemel mehhaniseeritud ja automatiseeritud. Linnukasvatussaadusi tarbivad kõik inimesed, sõltumata eri rassidest ja usulistest tõekspidamistest. Kanamuna ehitus elliptilise kujuga, ühest otsast jämedam. Muna moodustumine munajuhas: munajuh muna funktsioon a viibimise alaosa aeg lehter 15-20 min Munasarjast vabanenud rebu liigub lehtrisse. Lehtri kaelaosas moodustub rebukeeriste valgukiht (keeriskiht). Muna viljastuskoht. valgu-osa 3 tundi Siin paiknevad munavalku (-valget) eritavad näärmed. 8
Merkuuri ja Maa võrdlus. Temperatuur Merkuuril Atmosfääri hõreduse tõttu (hõre atmosfäär ei talleta soojust) kõigub temperatuur suuresti. Merkuuri keskmine pinnatemperatuur on 452 kelvinit (179°C), minimaalne 90°K (-173°C; enne koitu) ja maksimaalne 700°K (427°C; sellel temperatuuril on võimalik tina sulatada). Päeval on keskmine pinnatemperatuur 623°K, öösel 193°K. Veenusel on küll pisut kuumem, kuid temperatuur on seal stabiilsem. Merkuuri elliptilise orbiidi ning pöörlemis- ja tiirlemisperioodi vahekorra tõttu esinevad teatavatel pikkuskraadidel temperatuuri aastased ja ööpäevased perioodilised muutused. Merkuuri orbiit · Merkuuri keskmine kaugus Päikesest: 57 919 000 km (0,387 Maa keskmist kaugust Päikesest) · Merkuuri suurim kaugus Päikesest: 70 000 000 km (0,47 Maa vähimast kaugusest Päikesest) · Merkuuri vähim kaugus Päikesest: 46 000 000 km (0,31 Maa suurimast kaugusest Päikesest)
the stratosphere. . Solaarkonstant Solaarkonstant Päikese kiirgusvoo võimsus, mis jõuab atmosfääri ülapiirile kiirtega ristiolevale pinnale Maa ja Päikese keskmisel kaugusel. Solar constant the quantity of solar energy (W/m²) at normal incidence outside the atmosphere at the mean sun- earth distance. , (2530 ). Solaarkonstant Kuna Maa ja Päikese vaheline kaugus muutub tsükliliselt aasta jooksul Maa elliptilise orbiidi tõttu vahemikus 147 milj. km kuni 152 milj. km, kõigub ka solaarkonstandi väärtus. Solaarkonstandi keskmine väärtus on 1365 W/m². Solaarkonstant Tõenäoseim väärtus jääb vahemikku 1368 1377 W/m². Suurimad piirid 1322 1428 W/m². Atmosfääri energeetika Läbi atmosfääri tulles nõrgendavad kiirgusvoogu hajumine ja neeldumine. Hajumine tähendab, et kokkupõrgetel molekulidega või õhus leiduvate aerosoolidega kalduvad päikesekiirguse kvandid oma
Spiraalgalaktikate kettad pöörlevad: tähed neis liiguvad ringjoonelistel orbiitidel, seejuures on spiraalharude juures tähtede joonkiirus kõikjal ühesugune. Me asume pöörleva ketta sees. 6. Selgitage mõistet ,,noored ja vanad tähed". Spiraalgalaktikate tolm, gaas ja noored tähed paiknevad õhukeses pöörlevas kettas, mis ümbritseb vanadest tähtedest koosnevat kerajat keskosa mõhna. Galaktikate teke saavad kujuneda ainult hajusast gaasipilvest gravitatsioonijõu toimel. Elliptilise galaktika teke sarnane tähe sünniga; spiraalgalaktika planeedisüsteemi kujunemisega. Aeg on pikem, kuna mastaap suurem. Tekib 2 populatsiooni : tähepilv ja gaasiketas (tähed stabiliseeruvad kiiresti; ketta areng võtab kauem aega). 7. Mis on kvasarid? Kvasarid on tähesarnased objektid, mille punanihe ja absoluutne heledus on võrreldav galaktikate omaga. Universumi vaadeldud kaugeimad objektid on kvasarid (3-10 mlrd ly)
vastavalt kujutise pikem ja lühem läbimõõt. Loomulikult näitab number vaid seda, millisena paistab galaktika meilt vaadatuna. Spiraalsed (S) galaktikad võivad olla väga erinevad alates korrapärasest kaheharulisest spiraalist kuni kitsa, keskelt pisut paksema "värtnani". Hubble'i klassifikatsioon lähtub oletusest, et tegu on kahest allsüsteemist koosneva liitsüsteemiga. Neist esimene, sfääriline allsüsteem mõhn, on üsna sarnane elliptilise galaktikaga. Teine, ketas, on sarnane eelmisest punktist tuttava Linnutee kettaga. Kõige ilmekamaks detailiks spiraalgalaktikate juures on kaks või rohkem spiraalharu, mis koosnevad heledatest tähtedest ja täheparvedest. Spiraalharude siseküljel on tumedad tolmuribad; kui galaktika paistab meile serviti, näeme, et ketta tasandis varjab tolm nii mõhna kui spiraalharude valguse. Spiraalgalaktikate alamklassid väljendavad sfäärilise ning lapiku allsüsteemi suhtelisi
rinnalihastes kuni 22%). Linnumuna kui loote arenguks kõiki toitaineid sisaldav ja preservina käideldav toiduaine on kõrge dieetilise väärtusega. Lihalindude tapmine, linnuliha töötlemine ja toidumunade sorteerimine on kõrgtasemel mehhaniseeritud ja automatiseeritud. Linnukasvatussaadusi tarbivad kõik inimesed, sõltumata eri rassidest ja usulistest tõekspidamistest. Kanakasvatussaadused Kanamuna Kanamuna ehitus Kanamuna on elliptilise kujuga, ühest otsast jämedam. Muna kontuur (joonis) kujutab enesest ebasümmeetrilist ellipsit ehk Cassiani ovaali. Standardse kanamuna kontuur Standardne kanamuna: ruumala 53,0 cm3, tihedus 1,09 g/cm3, pikem ümbermõõt 15,7 cm, lühem ümbermõõt 13,5 cm, kuju indeks 74, pinnalaotus 68 cm2. Munavalge kihid: Iduketas ehk blastodiskRebukile Väline vedelkiht (10…60%) Panderi tuum
5) Vananemis- ja raukumisperiood 9 Linnukasvatus 2012. a oli kanamuna kogutoodang 11,2 tuhat tonni. (2005.a. oli 59 milj t) Munakana ja vutt munevad aastas keskmiselt 300 muna. 1 kg kanamunamassi tootmiseks kulub 2,2 kg sööta. Kanamuna hautamine kestab 21 päeva. Haudumise temperatuur 37…40 ºC. Kanatibu koorumiskaal 38 g. Kanamuna realiseerimise vanus – 42 päeva. Kanamuna on elliptilise kujuga, ühest otsast jämedam. Kanamuna kaalub 60g (45-75). Kanamuna tihedus 1,09 g/cm3. Munad jagatakse kolme kvaliteediklassi: A, B ja C. Üks kanamuna katab inimese päevasest tarbest (%): energia 3,3, valk 8,0, asendamatud aminohapped 9,4, fosfor 8,0, kaltsium 3,8, raud 5,0. Munavalge ja rebu on arenevale lootele toitainete tagavaraks. Munakoor kaitseb muna väliskeskkonna mõjude eest ja on arenevale lootele mineraalainete allikaks. Munakoore paksus on kanamunadel 0,25–0,40 mm.
neevaaed.ee/wp- content/uploads/wpsc/product_images/potentilla_fruticosa_goldfinger.jpg; http://www.ceres.ee/files/ceresplant/142.jpg) 86 Joonis 83. Harilik põõsasmaran 87 Leeder (Sambucus) Konkreetne liik: Kanada leeder (Sambucus canadensis) Taime kõrgus ja läbimõõt: kuni 4 m kõrgune, 3 m laiune Taime välislaadi kirjeldus: tihe põõsas Lehed: Lehed kuni 30 cm pikad, 7 elliptilise kuni lantsetja lehekesega, lehekesed peensaagja servaga, alt pehmekarvased, hiljem karvased vaid roodudelt Õied või õisikud: Õiedkollakasvalged, kuni 30 cm läbimõõdus, lõhnavad. Viljadkerajad, tume- purpurjad, läikivad, siledad Õitsemine: juuli-august Liigi eritunnused: Soovitav kevadeti tugevasti tagasi lõigata, et areneksid tugevad ja rikkalikult õitsevad põõsad Kasvukoha nõuded: Armastab niisket ning päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta
peaks andma ka vihje heliosfääri suuruse kohta. Heliosfääri suuruse ja kuju üle on teadlased juba pikka aega pead murdnud. 8) Mis on solaarkonstant? 3 Solaarkonstant Päikese kiirgusvoo võimsus, mis jõuab atmosfääri ülapiirile kiirtega ristiolevale pinnale Maa ja Päikese keskmisel kaugusel. Kuna Maa ja Päikese vaheline kaugus muutub tsükliliselt aasta jooksul Maa elliptilise orbiidi tõttu vahemikus 147 milj. km kuni 152 milj. km, kõigub ka solaarkonstandi väärtus. Solaarkonstandi keskmine väärtus on 1365 W/m². 9) Nimeta atmosfääri kihid alates madalamast. Troposfäär on Maale kõige lähem atmosfääri kiht, kuhu on koondunud suurem osa atmosfääri massist. Troposfääris kahanevad temperatuur ja veeauru hulk kõrgusega väga kiiresti. Veeaur mängib määravat osa temperatuuriregulatsioonis, sest ta neelab nii päikesekiirgust kui
Lehed 8.....20 cm pikad, ovaalsed kuni äraspidimunajad, kaheli teravsaagja servaga, veidi ebasümmeetrilise lehelaba alusega. Õitseb aprilli lõpus, viljad valmivad juuni keskpaigas, vili kuni 2,5 cm läbimõõduga karvadeta kileja tiivaga. Iluaianduses omab piisavalt suurt tähtsust, sest enamus vanu parke on istutatud harilikust jalakast. Sobibki kõrgekasvuliseks pargipuuks suurtes parkides või haljasaladel. Künnapuu (Ulmus laevis Pall.) [läävis] 25-35 m kõrgune elliptilise võraga, teravnurga all ülessuunatud okstega suur puu kasvab meil looduslikult hajusalt ja väikesearvuliselt üle Eesti lehtpuu enamusega puistutes. Üldareaal Euroopast kuni Uuraliteni, kasvades jõgede ja ojade lammidel. Tüve koor hallikaspruun, õhukeste plaatidena. Võrsed peened, pruunid, karvased või paljad. Pungad tumepruuni- ja kollakaspruunikirjute soomustega, lehepungad teravkoonilised, õiepungad munajad, suuremad. Lehelaba alusel tugevasti ebasümmeetriline, leht tavaliselt
1 valgusaasta = 9,4605 × 1012 km = 9 460 500 000 000 km = 0,307 parsekit = 63 240 astronoomilist ühikut. Valgusaasta ligikaudseks väärtuseks võetakse sageli 0,3 parsekit, mis ligikaudu võrdub 9,2 × 1012 kilomeetriga Galaktikate teke ja evolutsioon Tähtede teke, Galaktikate teke ja evolutsioon Galaktikad saavad kujuneda ainult hajusast gaasipilvest gravitatsioonijõu toimel (nii nagu tähedki), siis on palju sarnast ka nende evolutsiooni teooriates. Elliptilise galaktika teke on sarnane tähe sünniga, spiraalgalaktika - õigemini küll selle ketta oma aga planeedisüsteemi kujunemisega. Kokkusurutav gaasipilv võib jaguneda ammu enne suurte tihedusteni jõudmist tähtedeks. Planeetide tekkest: Planeedid on tekkinud koos Päikesega gaasipilve kokkutõmbumisel. Alguses olid kõik planeedid külmad ja nad pole olnud hõõguv-vedelas olekus. Planeetide moodustumine on pikaajaline protsess
liiguvad ringjoonelistel orbiitidel, seejuures on spiraalharude juures tähtede joonkiirus kõikjal ühesugune. Asume pöörleva ketta sees. 6. Selgitage mõistet „noored ja vanad tähed“. Spiraalgalaktikate tolm, gaas ja noored tähed paiknevad õhukeses pöörlevas kettas, mis ümbritseb vanadest tähtedest koosnevat kerajat keskosa – mõhna. Galaktikate teke – saavad kujuneda ainult hajusast gaasipilvest gravitatsioonijõu toimel. Elliptilise galaktika teke – sarnane tähe sünniga; spiraalgalaktika – planeedisüsteemi kujunemisega. Aeg on pikem, kuna mastaap suurem. Tekib 2 populatsiooni : tähepilv ja gaasiketas (tähed stabiliseeruvad kiiresti; ketta areng võtab kauem aega). 7. Mis on kvasarid? Kvasarid on tähesarnased objektid, mille punanihe ja absoluutne heledus on võrreldav galaktikate omaga. Universumi vaadeldud kaugeimad objektid on kvasarid (3-10 mlrd ly)
ebakorrapärase kujuga Marsi ja Jupiteri vahel - asteroidide vöös - tiirlevad kehad. Tänapäeval peetakse asteroide planeetidega liitumata planetismaatiliseks ,,prügiks". Praeguseks on registreeritud u. 4000 asteroidi; nende koguarv ~100 000, moodustavad nn. asteroidide vöö Marsi ja Jupiteri vahel. Enamus tiirleb piki ringikujulist, mõningad ellipsilaadset orbiiti ekliptika tasandi lähedal. Erinevalt planeetidest ei ole asteroidide orbiit fikseeritud. Elliptilise orbiidiga asteroidid võivad sattuda mõnele planeedile liialt lähedale ning selle külgetõmbejõud võib muuta asteroidi esialgset orbiiti ja viimane võib koguni langeda planeedile. 10. Komeedid, nende ehitus Komeedid on enamuses ajast nähtamatud või tähena paistvad Päikese-süsteemi väikekehad, mis oma orbiidil Päikese lähedale sattudes paistavad udulaikude või sabatähtedena. Komeetide orbiit on ülimalt
o Spiraalsed o Ebareeglipärased (ebakorrapärased) Galaktikate tüübid vastavalt Hubble järjestusele. E tähistab elliptilist , S spiraalset ja SB varbspiraalset galaktikat. Elliptilised galaktikad Hubble liigitus jagab elliptilised galaktikad eraldi klassidesse sõltuvalt nende elliptilisusest. Klasse on kokku 8, E0 galaktikad on peaaegu sfäärilised, E7 aga väga lapikud ja väljavenitatud. Elliptilistel galaktikatel on elliptiline profiil, mis annab neile elliptilise kuju sõltumata vaatlemisnurgast. Sellistes galaktikates on vähe tähtedevahelist ainet. Samuti on tekib neis uusi tähti vähe, mille tulemusena koosnevad nad põhiliselt vanadest, rohkem arenenud tähtedest, mis tiirlevad ümber gravitatsiooni keskme suvalises suunas. Suurimad galaktikad on hiidelliptilised galaktikad. Arvatakse, et elliptilised galaktikad on tekkinud galaktikate kokkupõrkel. Nad võivad kasvada hiiglaslikeks (võrreldes spiraalgalaktikatega) ning selliseid
(Aialeht) 4.10. Hydrangea paniculata Aedhortensia 4.10.1. Kirjeldus Kodumaal on aedhortensia (Hydrangea paniculata) pigem madalam puu või kõrge põõsas, kuid meil on ta kuni 2 m kõrgune tiheda ümara võraga põõsas. Ta kasvab tavalise alusmetsaliigina Jaapani, Hiina ja Venemaa Kaug-Ida metsades. Võrsed on punakaspruunid ja nõrgalt karvased. Pungad on ümarad, 0,1-0,2 cm pikad, 3-4 kaupa männastes, võrsest tugevasti eemalehoiduvad. Lehed on elliptilise või munaja kujuga, 5- 15 cm pikad, teritunud tipuga, saagja servaga, pealt tumerohelised, veidi karvased, altküljelt heledamad ja roodude nurkadest karvased. Õied on valkjad kuni roosad, tipmiste koonusjate kuni 25 cm pikkuste pööristena, puhkevad suve teisel poolel ja sügise algul. Aedhortensia on haljastuses kasutatav tänu dekoratiivsele sügisesele pikaaegsele õitsemisele. Sobib kasvatada üksikpõõsana kui ka väiksema grupina haljasaladel
annaabi.ee 
