Ma elasin Eesti vabariigis Film rääkis viiest inimesest ja nende elust 1393. aastast alates. Raske oli valida ühte inimest, sest kõik nad pidid üle elama need rasked ajad. 1939. aastal oli valmis kooliteed alustama maapoiss Helmut Piirimäe. See oli aasta, mis muutis ja määras pisikese poisi elu ja ka noor Eesti Vabariigi saatuse. Kuigi Helmut ei olnud veel ära õppinud lugemist, mäletas ta neid sündmusi, mis Hispaanias toimusid, kuna ta isa luges talle õhtuti ette ajalehte. Poiss huvitus, nagu ta isa, maailma asjadest, seega ei jõudnud ta õhtuid oodata ja hakkas ise kokku veerima, mis ajalehes kirjas on. Helmuti peres oli ajaleht tähtsal kohal, seega oli see neil ka tellitud. Helmuti peres kasvas kolm last, neil ei olnud elektrit ja nad suutsid hakkama saada. Helmut oli poiss, kes sai lõpuks 1939. aasta sügisel alustada kooliteed. Ta oli sihikindel ja kooli läks k...
Minu elulugu Kui ma veel väike kutsikas olin elasin ma oma ema ja vendadega koos. Meil oli väga lõbus. Me mängisime hommikust õhtuni. Ükskord tuli minu juurde üks tüdruk koos oma vanematega ja osutas sõrmega minu peale. Ma ei saanud aru mis toimus. Ema jäi vaikseks ja kurvaks. Tema teadis miks see tüdruk sõrmega minu peale näitas. Ta limpsis mind paar korda ja siis võeti mind ema juurest ära ja pandi kasti. Koos kastiga tõsteti mind mingisse ruumi mis suleti. Selle ruumi uks läks koleda pauguga kinni. See oli auto pagasiruum
Uurimustöö Tallinna 21. Kool German Didenko 8c klass Minu imikuiga 0-1a: Mina elasin väiksena Sr.Peterburis, see oli suur linn. Seal ma tegin oma esimesed sammud. Algul roomasin ja ühtäkki tõusin püsti ja käisin 2m. Sellest ajast peale hakkasingi ma käima. Minu esimesed sõnad olid: papa, emme. Õppisin kiiresti rääkima kahte keelt(eesti, vene keelt). Vanaema imikuiga 0-1a: Ta elas maal metsa sees ilma elektrita, telekata, raadiota, telefonita. Neid asju lihtsalt ei saadud. Keegi ei mäleta minu vanaema esimesi samme ja sõnu. Vanavanaema imikuiga 0-1a:
Erich Maria Remarque ,,Triumfikaar" Epitaafid. Ravic (Ludwig Fresenburg) Elasin oma tavapärast elu, tegin keerukaid operatsioone ning teenisin raha, et ära elada. ühel ööl kohtasin tänaval muserdatud naist, Joan Madoud, mul hakkas temast kahju ning ma otsustasin teda aidata, kuna arvasin ,et ei näe teda enam kunagi. Kuid läks teisiti, endalegi aruandmata, armusin temasse, ning me hakkasime väljas käima ning lõbutsema, see tõi minu ellu natuke vaheldust ja õnne. Kuna elasin paguluses, oli alati oht, et mind võitakse maalt välja saata ning kahjuks see juhtuski. Olin paarkuud eemal ning kui naasesin leidsin eest küll Joani, kuid ta polnud enam üksi, vaid ta oli leidnud endale mehe, keda ta väärib. Ta üritas minu juurde küll tagasi tulla, kuid ma tõrjusin ta endast eemale, kuna teadsin ,et ta väärib paremat kui mina, sest tal oli vaja meest, kes tal alati olemas oleks ja tema eest hoolitseks, kuid mina seda teha ei suutnud. Tema mees tulistas
Ta ei soovinud temaga kõnelda ning saatis ta iga kord minema. Viimasel korral sai ta vaimuliku peale vihaseks ja karjus talle kõik, mis südamest tuli. ,,Minul ei ole pealtnäha midagi hinge taga. Aga mina olen endapeale kindel, kindel kõiges, palju kindlam kui tema, kindeloma ellus ja surmas, mis peatselt tuleb. Jah, mul pole muus kui see. Aga vähemalt valitsen ma tõde nii, nagu tõde valitseb mind. Mul oli õigus ja on praegugi õigus, mul on alati õigus. Ma elasin, nagu ma elasin, ja oleksin võinud elada ka teisiti. Ma tegin seda, aga mitte toda. /---/"
Kipri Taavi Vaene olin, kuid ära ma elasin. Raha tuli puutöö ja kalapüügiga. Pidevale tööle käis alati karastuseks vesiselge viin. Nooremana, kui merele läksin, jäin ilma oma armastusest. Pidin uue võtma ja kokku elama, tal oli juba laps olemas. Igatsesin oma armastust igavesti, kuid see oli võimatu, tal olid oma mehega lapsed. Üks tütardest, esimene, oli saladsulikult minu ihuvili. Naine haigestus ja südamedaami mees suri, saime lähedastemaks, kuid kokku iial ei saanud.
Harala elulood Turja Hannes Ühes väikses rannakülas ma elasin, kus ühiseks huviks oli meri. Rannakülas leidus ka ilusaid neidiseid, üks ilusamaid oli Suureõue talu Niida. Seal oli ka Taali, nende kahega sai ikka pidudel tantsu löödud. Hiljem sai öösiti salaja Niida toas käidud, kuni tolle isa sellest teada sai. Nii lõppes meie suhe. Mõni aasta hiljem sai mu vend Klaus surma, jättes leseks oma naise Luise. Ühel peol kohtasin Liidat, kelle ka endale naiseks võtsin. Liida emaga ma läbi ei saanud, ta oli ennasttäis ja tõre.
imestuseks, juba üle kahesaja kantaadi. Ka hulga missasid ja passioone. Hetkel töötan ühe oreliteose kallal juba päris pikalt. Loovusest jäi puudu, tulin tuulutasin pead veidi oma sõprade juures külas olles. Nüüd olen puhanud ja värske ning saan oma tööd jätkata. Peas juba kõlavad erinevad viisid. Händel: ,,Väga tore, ma pole varem kohanud nii minule sarnanevat inimest! Aga äkki räägiksid oma perest ka rohkem? Minul endal ei ole naist ega ka lapsi. Mõned aastat tagasi elasin koos ühe neiuga, kuid talle ei meeldinud see, et mind üldse kodus ei olnud. Olin niivõrd palju oma tööga seotud ja erinevates kohtades ära. Ja siis ei tulnud meil kahjuks midagi välja. Seetõttu ei ole mul naist ja ma ei tahakski, et mu naine või pere peaks kannatama selle tõttu, et üldse meest majas ei eksisteeri. Töö on mul juba ammu pere eest olnud. Bach: Ma olen hetkel teist korda abielus. Esimene naine kahjuks lahkus siit ilmast üpris varases eas
Saatuslik öö Olen tavaline 19-aastane tüdruk, kes elab tavalist elu nagu enamik teised noored. Või vähemalt elasin… Käisin koolis, õppisin, elasin vanemate juures, käisin mõnikord sõpradega väljas ja pidudel. Elu on juhuseid täis. Üks juhus võib muuta elu täielikult. Minu elu on muutunud juhuse tõttu. Mu suurim hirm on üksi olemine ja valu tundmine. Räägin nüüd sellest, mis on teinud mu hirmul olevaks ja armetuks. See juhtus täpselt aasta tagasi. Minu sõbral oli sünnipäev ning olime tema juures sõpradega seda tähistamas. Peol tarvitasime ka veidi alkoholi nagu sünnipäevadele kohane. Me pidutsesime poole ööni
Pärnumaa Kutsehariduskeskus Lühireferaat ,,Minu kodukoha keskkonna probleemid" Minu kodukoha keskkonna probleemid Minu kodukoha keskkonna probleemiks on näiteks see, et kohas, kus ma elan, asub hobuste tall. Probleem on selles, et hobuse sõnnikust eraldub palju metaani. Ning ka see, et pole piisavalt kohti, kuhu seda sõnnikut paigutada. Veel on probleemiks see, et siin sõidab liiga palju autosid, busse, veoautosid, jne. Ma elasin varem suurest maanteest suhteliselt kaugel, ning sealne elu oli palju mõnusam- polnud mingit müra, ega midagi. Probleemiks on siin ka see, et inimesed ei oska oma prügi käidelda. Kõik käesolev visatakse kas maha, või valesse prügikasti. Valesse sellepärast, et on prügikastid, mis on mõeldud paberi- , kile- , pakendite jaoks. Kuid väga vähesed sorteerivad oma prügi. Toris on paljudel oma aiamaad, kuid väga vähesed viivad oma komposteeritava prügi sinna. Kuid kui oma prügi ei
• Kui täiendid on lauses pärast põhisõna, siis eraldatakse need, olenemata laadist, alati komadega. nt Klassiõhtu, meeldejääv, emotsionaalne, lõbus, meeldis kõigile. • Kui järgnev täiend täpsustab eelmist, siis pannakse nende vahele koma. nt Käesolev, 2014. aasta oli sademeterohke. 3. Korduvate määruste puhul tuleb jälgida mõiste mahtu. • Visuaalne reegel – koma ei panda. nt Elasin pikka aega Pikal tänaval Kuressaare linnas Saare maakonnas. (kohamäärus) nt Elasin pikka aega Saare maakonnas Kuressaare linnas Pikal tänaval. (kohamäärus) nt Ma olen sündinud 5. märtsil 2006. aastal. • Mõistemahult samad – koma pannakse. nt Olen elanud Saare maakonnas, Pärnu maakonnas ja Harju maakonnas. nt Eile, 6. oktoobril toimus koosolek. nt Täna, 7. oktoobril, teisipäeval kell 14.30 lõpeb eesti keele tund
Vello Pähn, Jüri Alperten. Konserdi tegi eriliseks see, et iga vaatuse alguses intro ajal oli oli pool- läbipaistev kangas kus näidati pilte ja videosi, et saalisoliad õigesse meeleollu viia. Igatahes, mu esimene ooperikogemus, vot see Oli elamus. Ma ei oska esituse taset määrata kuna olen konsertmuusika alal päris algaja. Emotsioonid olid tänu heale orkestrile ja toredatele ooperilauljatele just õiged, kuigi enamus sõnadest aru ei saanud, elasin sündmustele kaasa. Need 3,5 tundi möödusid väga kiirelt. Kogu konsert tegi õhtu ilusaks ja pani mõtlema '' miks ma varem pole ooperis käinud?'' Järgmiseks proovin balletti ära :D Tänud lugemast, päikest
Räägin teile oma kurva loo... Enne minu sündi kuulis mu isa ennustaja käest, et tema poeg tapab tema ja abiellub tema naisega. Mu isa uskus seda ja loobus minust. Tänu heale karjusele, kes mind päästis, elasin ma oma lapsepõlve Korintose kuningriigis. Ma arvasin oma emaks ja isaks olevat valesi inimesi. Nad ei rääkinud mulle kunagi, kes olid mu tõelised vanemad. Delfi oraakel ennustas mulle: "Sa emaga heitvat ühte ja hõim sest sündivat ja isa, kes kord su soetas, saadad surma sa." Ma uskusin seda ja eemaldusin oma vanematest ja lahkusin kungriigist. Mööda maailma ringi rännates kohtasin ma tundmatuid mehi. Mul tekkis nendega tüli ja ma tapsin ühe neist.
Kuidas minust sai kingsepp? Mina olen Marc, ma teenin elatist kingsepana. Kingsepaks saamiseks pidin õppima ja töötama pikki aastaid. Kingsepaks tahtsin saada kuna mu isa oli selle ala meister ning ka vanem vend õppis seda ametit. Esimene etapp minu meistriks saamise juures oli see, kui ma 9-aastaselt läksin ühe meistri perre õpipoisiks. Minu isa hüvitas mu elamiskulud seal, kuna ma ise palka ei teeninud. Ma elasin selle meistri peres pea 8 aastat. Minu olemine seal lõppes sellieksamiga, mille jaoks materjali andis mulle meister ja täpse ülesande tsunft. Kuna ma kingapaari hästi valmis tegin, oli eksam sooritatud. Peale sellieksami tegemist oli aeg minna rändama teistesse riikidesse, et omandada seal uusi võtteid. Mina suundusin Saksamaale nagu enamik vanderselle. Kokku rändasin ma seal umbes 3 aastat. Palka maksti suhteliselt hästi ning sain endal veidike isegi raha kõrvale panna
Aga siiski siiski mis puudu minu elust, see ülitähtis komponent, mis enamustel on aga minul pole. Selleks nimelt on- kodu. Te mõtlete kuidas nii, et see pole ju võimalik, aga nii on! Vaadake nüüd, ma seletan. Nagu ütlesin sündinud ma Böömimaal, aga elasin Austrias. Võin olla küll lähedalt pärit, aga mind vaadati ikka kui võõrast. See polnud lihtne! Kui läksin Saksamaale, arvasin et asi muutub Aga ei, seal vaadati mind kui Austerlast. Kus on see loogika? Austrias olen böömlane, aga Saksamaal austerlane See maailm on imelik!
«Minu suvised kokkupuuted ajalooga» Nadezda Lebedeva See suvi üldiselt ei olnud ajalooga seotud. Sellel suvel ma sõidsin ema ja isaga autoga Venemaale. Me sõidsime autoga kaks ööd. Venemaal sõidsime vanaema ja vanaisa juurde. Seal oli väga huvitav, sest seal ma elasin oma vennaga keda ei ole näinud 2 aastat. Siis kõik koos sõidsime mere juurde. Elasime väikeses majakeses. Iga päev ujusime ja päevitasime. Venemaal oli väga soe vesi. Siis seal kohtusime minu ema õde (minu tädi). Käisime kõik koos restoranis peaaegu iga päev. Venemaal olin ma ka venna pulmadel. Ta abiellus väga ilusa naisega kelle nimi oli Anja, ma jõudsin temaga ka tuttavaks saada.Ta oli juba rase (7 kuud). Mina aitasin oma venna ja Anjale valmistada pulmadeks. Oli 5
suutnud ma vastu panna kibelevatele näppudele ja haarasin kätte raamatu ,,Orjatar". Lugesin seda terve päeva, sest olin kodus haige ning läbi ta mul saigi. Ja kui Helen loeb ühe raamatu nii kiirelt läbi, tähendab see vaid üht-raamat on HEA! Ja muidugi pean ma nüüd ja kohe oma emotsioonid kõik kirja panema, nüüd, kui nad kõige värskemad on. Raamatu lugemisel tekkis mul nii palju emotsioone. Ma elasin sellesse loosse nii sisse. Minuga ongi nii, et ma suudan süveneda ainult minu jaoks huvitavatesse lugudesse. Seetõttu seisavadki mul teinekord kohustusliku kirjanduse raamatud ikka väga pikka aega kapinurgal, teades, et ma nagunii ei suuda neid mõttega lugeda, sest see lihtsalt ei ole nii huvitav mu jaoks. Paraku pean end siiski sundima ja suure vaevaga saavad need ka enam-vähem loetud. Nüüd aga ,,Orjatar"ist. Kuna ma teadsin, et seal ootavad ees lood orjusest jne, siis ausalt öeldes
Tihti kuuleme aga amerikaniseerumisest, mis tähendab seda, et kolitakse elama Ameerikasse sulandudes täielikult sealsesse ellu, unustades aga täieliult oma kodumaa ning sealsed uskumused. Samuti on ka palju väliseestlasi, kes isegi ei oska enam eesti keelt. Siit võib järeldada seda, et inimesed võivad välismaale kolides kaotada täielikult oma identiteedi. Samas usun tõesti, et oma identiteeti pluralistlikus ühiskonnas on võimalik hoida, kui selleks ise tahtmist on. Elasin ise aasta Sveitsis, mis on väga pluralistlik maa, mida näitab kasvõi see, et sealseteks riigikeelteks on saksa, prantsuse, itaalia ja retro-romaani. Kuigi ma tahtsin sulanduda sealsesse kohalikku ellu, ei unustanud ma kunagi oma kodumaad, Eestit. Rääkisin võimalikult tihti oma lähedastega, lugesin Eesti uudiseid ning tutvustasin kohalikele oma kodumaad. Samuti võib näiteks tuua Toronto-Eesti maja, kus Kanadas elavad eestlased
Meie pere elu ja saatus aastatel 1695-1711 Ma olen neljakümne aastane naisterahvas, kes on sündinud 1695. Tahan teile rääkida oma elu ühest perioodist, see on põhjasõja periood. Eesti rahvale oli üldiselt sõda kõige rängemaid kannatusi ja kuna ma olen ka eestlane, pidin ka mina oma perega kannatama. See ala, kus ma elasin oli hirmuvalla all elav ala, kus ei edenend põlluharimine üldse, igasugused viljaikaldused ja muud rängad asjad. Kui Põhjasõda tuli, tahtsime me oma perega ja paljud teised pered ka asuda ümber Eesti läänepoolsetesse osadesse, aga see ei õnnestunud meil. Paljud varjasid ennast metsades, aga me ei teinud seda. Koormiste kasvu tõi sõda kaasa, kuna Rootsi poliitika rajanes põhimõttel, et sõjapidamiskulud katab maa, kus sõda peetakse. Läbiminevad võed tavatsesid võtta
Oli näha, et trio püüab leida alati midagi uudset ja värsket, midagi, mida meie kõrvad pole enne kuulnud. Triot kuulates tekkis minus üsna erakordne nähtus, soovisin veel ja veel kuulata sellist muusikat ja tegin ka seda kodus olles edasi. Esinejate tase tundus olevat kõrge, kuigi minu puhul pole tegemist spetsialistiga, ei riivanud kordagi kõrva midagi väga imelikku või ebaloomupärast. Meeleolu kohvikus oli ülev, vähemalt pärast iga pala oli väga kõva tänuaplaus. Elasin kõigesse nii sisse, et ei suutnud väga jälgida, millega tegelesid teised kontserdi ajal, aga küllap ta meeldis kõigile. Eriti hästi õnnestus neil lugu ,,Möödakäijad", mille esitus oli eriliselt voolav ja kaasahaarav. Jättiski tunde nagu kõik voolaks minust mööda, nagu oleksin ise mõnes teises maailmas ja lihtsalt hingaksin samas rütmis looga. Pigistasin silmad kinni ja tundsin stressi kadumist, tõeliselt lõõgastav ja hea lugu.
Kooseksisteerimine. 11.klassis oma praktilist tööd tehes ja juhendajalt punkte saades nägin, et punktid olid saadud ebaõiglaselt, mul olid selleks kindlad faktid ja argumendid, miks minu jaoks oli see ebaõiglane. Positiivne: Ma sain tänu konflikti käigule piisavalt punkte, et saada enda hindeks 5. Ehk siis lahendus oli minu jaoks hea, samuti ka juhendaja jaoks, sest tegin mõned parandused töös. Negatiivne: Enne kui ma rääkisin juhendaja ja vanematega, elasin selle viha ja ebaõigluse tunde väga pikalt üksinda välja, selle asemel, et kohe rääkima minna. Lõpus oli mul raske lihtsalt öelda ja rääkida enda probleemist, kuna see tundus minu jaoks lootusetu.
Kahjuks selliseid ilma tülideta ,,külasid" leidub vähe. Minu arvates hakkab inimestel lihtsalt igav ja on vaja elu natuke vürtsitada. Seetõttu minnaksegi teisele midagi halba ütlema. Nii tekib vihavaen, mis võib kesta aastaid. Suurlinnade elanikud ei käi iga päev või isegi igal aastal läbi linna ühest otsast teise. Väikelinnades, vastupidi, käiakse tööl ühest linna servast teise ja seda tihti jalgsi. Vahemaad punktist A punkti B on väga lühikesed. Lapsepõlves elasin 5 aastat Tallinnas ning seega tean, mis tunne on elada suurlinnas. Igal hommikul pidin emmega pika maa rongiga lasteaeda sõitma Võrus elades jõuan kooli 10 minutiga. Ka väikelinnades on kõik elamiseks vajalik olemas. Tean, et Võrus ühest linnaotsast teise kõndimine võtab aega pool tundi. Sõita saab ka bussiga, aga jala käia on palju tervislikum. Väikelinnad sobivad elamiseks eelkõige vanuritele. Nemad ei jõua käia pikki maid poes, sõbrannal külas ega pangas
Jooksen sihitult edasi, silme ees virvendamas kunagise kodu pilt. Kardan, et olen eksinud, kuid äkitselt näen kauguses kolmekorruselise puust uberiku hajuvaid piirjooni. Maja on tundmatuseni muutunud ning imestan, et selle üldse ära tundsin. Uksest sisse minna aga ei saa, see on koos akendega kinni löödud. Teen majale tiiru peale ja leian ainsa katkilöödud klaasidega akna, kust sisse mahun pugeda. Peatumata jooksen kolmandale korrusele, just sinna, kus ma kunagi oma ema ning vennaga elasin. Korterisse pääsen ilma suurema vaevata ning ühtäkki leian end hämarast köögist. Ma mäletan, kuidas ema alati pahurdas, et korteris vaid üksainus aken on ning seegi asus köögis. Kuid tol ajal ei saanud me endale paremaid tingimusi lubada. Ka praegu on siniste võidunud kardinatega aken toa ainuke valgusallikas. Köök on väiksem kui ma mäletasin, kuid võib-olla on see nii sellepärast, et viimati käisin siin 7-aastaselt. Esmalt panen tähele tapvat vaikust
koju sai mindud siis olid kotid head-paremat täis. Tööd oli tol ajal väga palju .Restorani ukse taga oli igal õhtul järjekord palju peeti sünnipäevasid ,pulmapidusi meie restoranis. Tegime ka kulinaaria kaupluse jaoks tooteid rulaadid ,seapraed, salatid jne--neid sai tehtud iga päev väga palju. Kogu aeg osteti kauplusest kõik ära kuna tavalistes toidupoodides ei olnud müügil poolfabrikaate.Sellised olid üldiselt tööasjad. Kuna elasin tallinnas sai palju käidud kinos,teatris ,palju sai käidud restoranis. Selliseid peo baare oli vähe tol ajal peamine koht oli restoran kus olid lauad kaetud valgete linadega ja viina sai tellida karaviniga kas või 100g Olid ka restoranide juures baarid nagu Kevades, Vana-Toomases ,Kännu-Kukes noored olid lõbusad.Turistina liikuda igale poole NSVL oli viisteist liiduvabariiki sai osta pileti ja minna kuhu iganes ,aga välismaale ei saanud
Loo keskmes on noor ja abielus Anna Karenina, kes rikub ühiskonna poolt seatud reegleid alustades armusuhet Alexei Kirillovich Vronskyga ning sellega muudab oma elu totaalselt. 19. sajandil oli oluline ühiskonna arvamus ning sellest tulenesid ka Anna ja Vronsky probleemid. Peategelased oskasid mängida välja 19, sajandile omaseid iseloomu omadusi ning elasid oma rolli sisse. Minu lemmik tegelane oli Anna abikaasa Alexei Alexandrovich, sest tema oli just see, kellele ma elasin kaasa, sest ta suutis säilitada väärikust pärast abikaasa poolset reetmist. Alicia Vikander, kes kehastas Kittyt, ei olnud piisavalt oma karakteris sees ning sellest tulenevalt oli tema roll halvasti mängitud. Tema emotsioonid ei tundunud ehtsad. Filmis oli väga ehtsalt kujutatud Vene kõrgklassi elu ning see ei läinud kunagi liialt melodramaatiliseks vaid oli algusest lõpuni tõsiseltvõetav. Filmi kunstiline pool oli vapustav.Lugu
kuhu ma otsekohe kandideerisin. Mind valiti vahetuse vanemaks ja ma olen õnnelik oma karjääri üle. Millised on Teie edasised plaanid? Kuhu soovite õppima minna? Ma olen arvamusel, et alati on võimalik edasi õppida. Elukestev õpe on edu võti. Minu suurim soov on saada bossiks. Hetkel ei ole ma veel valmis edasi õppima, aga ma teen seda tulevikus kindlasti. Kellena tahtsite väiksena saada? Väiksena tahtsin ma traktoristiks saada. Elasin maal ja sõitsin juba varakult traktoriga ringi, kuna mulle meeldis see. Samuti arvas mu isa, et mulle sobiks traktoristi amet, kuna kõik vajalikud eeldused selleks on mul olemas. Mu teine hobi oli kokkamine, mida õppisin ema käe all. Ema tahtis muidugi, et ma saaksin tippkokaks. Kui ma vanemaks sain, hakkas mulle söögi valmistamine üha enam meeldima ja traktoriarmastus jäi tahaplaanile. Miks otsustasite kandideerida McDonaldsisse? Nagu kõik teavad, on McDonaldsisse kerge tööd leida
Ma otsiksin oma ajarännakust tagasi minnes oma vanavanavanaema ja vanavanavanaisa ülesse ja räägiks nendega ja arutaks asju ju. Teeksime koos tööd, karjataksime loomi, hariksime põldu, vanavanavanaema õpetaks mulle käsitööd rohkem, kui ma seda praegu oskan, teeksin heina, aitaksin neid üldse kodutöödes ja asjades. Kui ma oleks oma ajarännakust tagasi räägiks ma sellest kõigile kui põnev mul oli ja mis ma tegin ja kus ma elasin ja kellega ma kokku sain ja kuidas mul üldse läks. Ma saaks siis aru ka kui ma ajarännakust tagasi oleks kui raske neil oli, aga meil pole sugugi nii raske. Kuna nüüd on elekter, vesi kõik olemas ei pea pesu käsitsi kuskil oja ääres pesema lihtsalt viskad pesumasinasse ja see peseb puhtaks, toit säilib kauem kuna nüüd on ju külmutuskapid , aga kunagi ei teatudki sellistest asjadest midagi nagu pesumasin, külmkapp,
tegelasi. Loo lõppu oli väga põnev lugeda, sest mõrva sooritanud isik oli täielik üllatus. Ma oleksin tahtnud olla Poirot või siis keegi kõrval olev isik, kes lihtsalt jälgib sündmustikku. Poirot oleksin sellepärast, et ise mõelda ja arutleda nagu tema ja olla tema kujutlusvõimega. Ta oli nii proff, et raske oleks midagi teisiti teha. Raamat oli hästi põnev ja sündmuste rohke. Lugu oli põimitud ja vahel oli isegi minul raske tegevust jälgida, kuigi ma olin ju ainult lugeja. Ma elasin raamatule kaasa ja kujutasin ennast tegevuse sisse ja mõtlesin, et kes ikka on süüdi. Lõpp oli väga hea ja see raamat on üks parimaid, mida olen lugenud. Soovitan kõigil seda raamatut lugeda.
Retk Riiasse Mina olen Sander 14. Sajandist. Mina elan Tallinnas. Aga mina soovisin paremat elu alustada. Niisiis ma otsustasin et ma rändan Eestist riia poole. Ma elasin vaeses peres, mu ema suri haigusesse ning mu isa suri lahingus.Me olime vabad talupojad. Mina ja mu vend Margus elasime väikses majas. Me alustasime retke 28.oktoobril.See oli ohtlik retk ja raske eelkõige. Me müüsime mha oma maja ja oma taluloomad et osta kaks uhket hobust. Me asusime teele vaigla poole kuhu me lootsime jõuda kahe päevaga. Me vahepealtegime pause et hobused saaksin süüa ja puhata. Me ei liikunud kiiresti, kuna me ei soovinud hobuseid kurnata
dekoratsioonid ja rekvisiidid laval.Ukse paugutamis-,kohvi keetmis- ja komistamishelid tulid helimeistri käe alt. Taustamuusikat tegi koha peal Rivo Laasi kitarri ja salvestusega. Kostüümid olid igapäevased,ema riietus oli julge: punane parukas ja kõrged saapad. Valgustus oli toatingimustes ere,kui tegevus toimus õues või klubis,oli ainult sinine või roheline valgus. Etendus oli väga hea ja haarav,elasin toimuvale sisse.Võiks isegi õelda,et üks parimaid etendusi,mida olen vaatamas käinud,võib-olla sellepärast,et kajastati minu põlvkonnale omaseid probleeme ja olukordi.Aitäh lavastajale ja näitlejatele hea elamuse eest!
Bloki hukka paljud tema vanad sõbrad, intelligentsi esindajad. Nad arvasid, et ta "on müünud end bolsevikele". Aga Blok jäi enesele kindlaks ja kannatas ära kõik tema aadressil tehtud etteheited. On olemas arvamus, et oma elu lõpul Blok kahetses, et kirjutas poeemi "Kaksteise", ja oleks sellest peaaegu lahti öelnud. Kuid tõsiseid tõendeid selle kohta ei ole. Vastupidi, blok on ise kirjutanud: ""Kaksteist" see on parim, mis ma olen kirjutanud. Sest, et siis elasin ma koos oma ajaga." Meile tundub, et Blok ei muutnud oma vaateid, vaid muutus revolutsioon. Blok ei öelnud millestki lahti, kuid ta lämbus muutlikkust ajaloo õhustikust, poliitiliste repressioonide pealetungi ajastust.
Järgnes omapärane eksam, vastutusrikas hetk nii minule kui ka meistrile. Iga meister pidi näitama õpilase teadmisi. Kui õpipoisi teadmised osutusid ebapiisavateks, siis määrati õpipoiss teise meistri juurde, esimene meister pidi aga maksma trahvi ning ka teistkordse õppimise kulud. Minul läks õnnelikult, sain õpipoisist selliks-olin nüüd tsunfti liige, ehkki mitte täieõiguslik. Sellina sain endale ise meistri valida, kelle juures tasu eest töötasin. Ja ehkki elasin ikkagi meistri majas, olin vabastatud paljudest kohustustest ning sain süüa meistriga ühes lauas. Selliks väljaõpetamine kestis 4 aastat, seadusliku jõu omandasin aga alles pärast rännuaastaid. Tsunft saatis mind rändama, et nad käiksin paljudes linnades, töötaksin mitmete meistrite juures, õpiksin tundma nende töö saladusi ja -võtteid. Enne teeleasumist sain tsunftilt vastava tunnistuse. Teel pidin enda eest ise hoolitsema. Pärast 4 aastat kestnud rändamist tulin tagasi
Tänapäeva ühiskonnas levib arvamus, et maal pole elu. Tegelikult on maal täpselt samasugune aktiivne elutegevus nagu linnas, lihtsalt teistmoodi. Just seda teistmoodi elu paljud inimesed otsivadki. Võin väita, et ka mina olen üks neist. Mis ikkagi on see, mis mind maaelu juures köidab? Vastus küsimusele on päris pikk. Raske on igatseda midagi, mida tundnud pole. Just sellepärast ei oska paljud minu generatsiooni inimesed tunda puudust maaelust. Elasin 10 aastat oma elust Tallinnas kortermajas ning ei mõelnud kunagi kolimisele, sest kõik oli olemas - sõbrad, trenn, kino, poed. Lapsena ei osanudki teistsugust elu ette kujutada. Veetsin kõik oma suved maal ning ei mõelnud kunagi, et tahaks seal olla kauem kui kolm kuud aastas. Kui kaheksa aastat tagasi perega Tallinnast välja Harkujärve külla kolisime, algas minu jaoks uus elu. Kiiresti leidsin uued sõbrad, 2 neist olid tol ajal isegi mu klassikaaslased, kellega
põgeneda. See leiab ikka viisi kuidas avalduda. Mina arvan, et saatus on olemas. Kunagi ma uskusin jumalasse ja palusin ükskord abi kui vaja oli, aga ikka läks nii nagu ta tegelikult minema pidi, sõltumata sellest mida ma palusin. Kuid ma arvan, et igal asjal on oma suurem põhjus ja et iga asi on millegiks hea. Saatus muutub vahel ise sõltuvalt meie valikutest. Näiteks ma elasin kunagi haljalas, aga kui ma rakveresse kolisin kohtususin uute inimestega ja läksin uude kooli. Seda poleks juhtunud kui ma ei oleks ära kolinud. Siis oleks ma ikka käinud samas koolis ja ei omaks niipaljusid uusi tuttvaid. Ja kes teab äkki on sellel valikul ka oma suurem põhjus..
see võtab selle masenduse sealt pildilt ära ja kõik muutub sellel pildil rahulikuks ja mõnusaks. See pilt sümboliseerib ka mulle rahu. Kuna kui ise elasin seal majakeses, siis ei oleks segavaid asju mu elus. Näiteks mööda sõitvad autod või soovimatud külalised. Mulle meeldib, kuidas vesi on hästi rahulik ja mäe peegeldus veel. See kõik on
tahtsin et ta puuotsa roniks ja ütleks milline vaade seal on, kuid kui ta alla hakkas tulema, ta libises ja murdis enda käeluu. Põhikoolist sain ma endale sõbrad, kellega suhtlen ka praegu ja tutvused mida kavatsen kasutada ka tuleviksus (110) Ma olin rõõmsameelne ja aktiivne, kuid siiski ei olnud kõik mu elus väga roosiline. Mu vanemad läksid lahku. kui olin veel suhteliselt väike. Elasin seda päris raskelt üle ning peale nende lahutust oli mul kaks kodu, mille vahel pidin pidevalt käima. Ka praegu on mul mitu kodu, kuid see ei kurvasta mind enam, nii palju kui varem, kuna saan mõlema vanemaga väga hästi läbi, ning tunnen nagu nenede lahutus tõi mind nendega veel lähedamaks. (75) Tartu Kunstikooli sissesaamine oli üks mu suurimatest unistustest. Pingutasin selle nimel palju ning saavutasin selle, mida soovisin
Mathias Tikerpe(17) on aastaid veetnud oma vaba aega sisustades Internetis mängides.Aastate jooksul on ta omandanud palju kogemusi ja nippe,kuid kõige sellega kaasneb ka palju ohte kust igaüks end välja vingerdada ei saa. Pärnu ühisgümnaasiumis teadmisi koguv Mathias ei ole üks neist online-mängijatest kes veedab ööd ja päevad arvuti taga aega surnuks lüües .,,Need ajad on möödas millal '' elasin'' arvutitaga.Elu tahab ka elamist.'' Vabal ajal tegeleb ta ka aktiivselt jalgpalliga ning veedab palju aega sõpradega . ,,Kes ise on asjast huvitatud , leiab selle ise.'' Mathias on läbi aegade mänginud Interneti vahendusel erinevaid mänge,kuid üheks tema suureks lemmikuks on aegade jooksu saanud Counter-Strike lühendatult ja kõnekeelselt lihtsalt CS.Kui küsida tema käest mida see mäng endast kujutab vastab ta,et on kaks meeskonda ja igas ühes 5 võistlejat
nööpidega. Tüdrukutel olid kõikidel erinevad, aga samas lihtsad kleidid. Poistele olid tehtud lakiga ülespandud soengud, tüdrukutel olid lihtsalt punupatsid. Lugu, mis mulle kõige rohkem meeldis, kandis nime ,,Mu õhk oled sa". Kahjuks ei mäleta ma meloodiat ega ühtegi fraasi ning internetis seda laulu ka pole. Siiski mäletan, et see lugu pani mind kaasa mõtlema ja ma mäletan, kuidas ma ettepoole nõjatusin ja kogu selle aja kaasa elasin. Ma ei tea isegi miks, aga see lugu lihtsalt oli minule. Näitlejad elasid samuti laulu sisse ja andsid endast maksimumi, mitte ainult selle loo ajal, vaid terve etenduse vältel. Iga laulu juures olid omad liigutused ja neid tehti nii hästi kui suudeti. Ei saa küll öelda, et nad olid professionaalid, sest tegemist on noorte inimestega, kes pole näitlemisega väga kaua tegelenud, aga nende taseme kohta olid nad suurepärased. Paljude teiste vaatajate lemmiklaul oli hoopiski
mille tulesid ise ei näe. "Viimane laev" 1971 Enne seda, mu kallis, sain taeva ja õitseva maa sinu käest. Kõike näen: kuidas valmivad viljad, - ilm on rõõmus ja imelik. Ja ahastab süda jäin hiljaks, meie tee pole kuigi pikk. Lollilt elasin. Aastaid jääb väheseks. Minu armas, mu naine, mu roos, Sinult ühte vaid palun: et läheks meie tee minu lõpuni koos. Sina oled mu taevasina, selles sinas tiirutav kull, roosavarbune, nösunina, üsna tark ja vaid veidike hull. Pärast surma ma laeva ei vaja. Olles elus, ma palun Su käest:
teistsugusena,aga algul perekond teadvustas ju et Gregor on see sitikas,,st.et poleks Gregor end peitma hakanud vaid julgelt peale lennand,oleks perekond temaga harjund,selliselt nagu ta on,siis oleks olnud minuarvates kõik palju tavalisem,ka pereliikmete jaoks. 5. Minu jaoks oli see lugu tõesti huvitav,sest olles omapere esimene laps,kõige vanem,,siis,omades 4 venda ja 1 õde kes kõik on minust nooremad,siis mina elasin samuti elu,kus mina pidasin üleval oma õde ja vendasi,sain sellega hakkama.Sain nad oma eludepeale ära saadetud,aga see kui palju sa teed teiste heaks,jääb märkamatuks neile,kelle heaks sa miskit teed.Nad märkavad selle puudumist ruttu,ja hakkavad harjumuspäraselt torisema,kuid,et vastu saada tänutunnet,hoolt jne.tundeid neilt,unustage ära.Nagu Gregoriga,kui kiirelt unustati teda,ja veel pealekauba,kui kiirelt sai Gregorist neile nuhtlus kaelas
vange. Pärast II MS üritasin ka aidata Ukraina majandust, kui see kukkus kahjuks kokku ja tõi kaasa näljahäda. Räägitakse, et mulle olevat omane lihtne, kuid osaliselt labane käitumine. Näiteks 1960. aastal ÜRO Peaassambleel haarasin jalast kinga ja tagusin sellega vastu kõnepulti. 1964. aastal korraldasid minuga rahulolematud kommunstliku partei liikmed Leonid Brežnev ja Juri Andropov riigipöörde ja pärast seda juhtis NSVL L. Brežnev. Elasin viimased aastad sotsiaalpensionärina ja olin maha vaikitud. Surin 14. oktoobr 1964. Aleksander Solskjdd: Minu kirjanikukarjäär sai alguse sulaajal, kui Hruštšov avalikustas minu esimese teose "Üks päev Ivan Denissovitši elus". See tõi endaga kaasa palju tähelepanu ja kriitikat, kuna oli esimene raamat, mis rääkis ilustamata elust vangilaagrites. Hiljem kirjutasin oma teise teose „Gulagi arhipelaagi“, mille avalikustamise järel visati mind NSVL-st välja.
Vastuseid on saadud seinast-seina, kuid seda ühte ja sobivat ei tundugi justkui olevat. Kuid milleks või kellele on vaja seda üldse teada? Elu võrreldakse lillega. Kasta ja hoolitse tema eest nii palju kui võimalik, kuid lõpuks, närtsib ta ikkagi ära. Vahepealse hetke ilu oskavad aga vähesed hinnata. Nõnda lastakse parimal ajal linnutiivul endast mööduda, ilma, et oleksime saanud sellest mingit naudingut. Seejärel tekib küsimus milleks ma elasin, kui tegelikkuses olin kogu see aeg surnud olnud? Kas igahommikuse ärkamisega ja õhtul silmade sulgemisega elu vaid piirduski? Vastust võibki pimeduses kobama jääda, seda leidmata. Äkki on meile kõigile kõrgemalt poolt antud misioon, mida teame vaid alateadvuses. Võib olla on see saatus, mis määrab meie tuleviku. Kas homme ootab meid ees surm või eluarmastus, seda ei tea keegi. Kuid mis siis, kui elu mõte ongi elada ettemääratud süzeed? Kõik mida teeme ning
Haritud lihttööline Kui mainida Räästa Gümnaasiumis ringi käies nime Fred Kivistik, öeldakse, et tegemist on targa ja tagasihoidliku abituriendiga, kellel ees helge tulevik. Koolikaaslastele ja teistele lähedastele tundub ta tõesti sellisena aga Fredi iseloomu kohta saan kõige paremini teada temalt endalt. Lapsena lõbu laialt Oma lapsepõlve kohta ütleb Fred, et ta oli nagu iga teine laps. ,,Elasin vanemate ja noorema õega kahetoalises korteris, teistes majades elasid kõik mu sõbrad ja tuttavad. Kogu vaba aja veetsin õues sõpradega ringi hullates. Vahel läksin hommikul kell 9 õue ja tulin tagasi tuppa õhtul kell 11." Fred räägib oma lapsepõlvest nagu elu parimatest aastatest, mida kohutavalt taga igatseb. Kui küsin, miks ta enam niiviisi õues ringi ei mölla, on Fredil vastus juba olemas. ,,Olen suureks kasvanud ja elu on muutunud. Nüüd
sugulastele ja tuttatele helistama. Esimesed kümme inimest lubasid kõik uurida, kuid midagi kindlat öelda ei osanud. Mõnel polnud üldse aega minuga tegeleda. Hakkasin juba uusi plaane tegema, kui ühel hommikul helistas sugulane Tartust keda ma olin varem vaid korra näinud ja ütles et ülehomme on sul töövestlus, ole kohal! Ametikohaks pidi saama toruluksep, vastav haridus mul puudus, sama oli ka optimismiga. Siiski läks kõik oodatust paremini ja ma elasin terve aasta iseseisvat elu, töötasu lubas üürida korteri, osta auto ja korralikult planeerides mugavalt elada. Toetudes oma elule, arvan, et riik ei saa justkui vägisi noort tööle ega koolitusele ajada, kuid ta saaks läbi kooli noort paremini tööinimese eluks ette valmistada. Gümnaasiumis õppivad noored jagunevad suuresjaos kaheks, need kes teavad täpselt mida pärast kekskooli edasi tahavad teha ja need kes lähtuvad eksamitulemustest. Sellegipoolest
Kindlasti on asi taaskord ka kartlikkuses. Artur Alliksaare luuletuses ’’Olematus võiks ju ka olemata olla’’ on kirjas: ,,Me julgeme tahta (ja tahet omadagi) nii naeruväärselt vähe. Enamasti lepime lähimaga. Enamasti lepime lühimaga. Enamasti lepime tühimaga.’’ Omast kogemusest võin öelda, et ka see, kus ja millises keskkonnas on keegi üles kasvanud, mõjutab väga suuresti nende vaateid tulevikule. Elasin ja õppisin varasemalt Põlvas, kus oli üldnormiks lõpetada gümnaasium kohalikus koolis ning peale seda minna kas tööturule või Tartu Ülikooli. Oli vähe neid, kes nägid ennast tulevikus kuskil seitsme maa ja mere taga. Tartus, Miina Härma Gümnaasiumis on aga väga oluliseks kriteeriumiks välismaal õppimine. Jah, tõsi, mõlemas linnas ei pruugi inimesed kindlad olla, kes nad tahavad tulevikus olla, kuid Tartus tunduvad inimestel palju suuremad unistused olevat. Ka linnaelus
Oksanen on võtnud ühe tundliku teema, Nõukogude režiim, ning avardanud seda, rebides lahti mõnel määral paranenud haavad ning näidanud, kui kaugele läheb üks inimene, et enda tahet teostada. Mina pole lugejatüüp, aga mul oli tõsiselt raske panna seda raamatut kinni. Ma vajusin lummusesse sellest, kuivõrd tõetruu lugu mu ees lahti rullub, kui detailseks iga kirjeldus selle loo tegi. Elasin südamest kaasa igale tegelasele ning ei pettunud hetkekski.
Maria Derlõs Lasnamäe Katleri mikrorajooni ruumilis-struktuurne lühikirjeldus Ruumiline planeerimine, ülesanne 3 Tartu 2009 Sissejuhatus Analüüsi objektiks valisin Tallinna Lasnamäe linnaosa Katleri asumi (vt joonis 1). Katleri asum ja selle lähiümbruses olev tühermaa on olnud minu kodukandiks 11 aastat. Täpsemalt elasin Paasiku 14, üheksakorruselise maja ühes tüüpilise planeeringuga korteris. Minu jaoks ulatub kodukandi piir administratiivpiirist kaugemale. Tegelikult on Katleri asum väga selgelt piiritletud ja seda just maakasutuslikust aspektist. Põhjapoolt piirneb ala Narva maantee ja paekalda järsak. Kolmest teisest küljest on aga tühermaa, mis eraldab Katleri hoonestust teistest elamupiirkondadest. Sellegipoolest tõmban piiri alast natuke eemale, kuna
tulnud . Selle kõigega tuli harjuda ja see võttis aega, aga ega ma praegu ka uue kooliga harjunud ei ole . Loodame , et kõik laabub . Klassijuhatajad rääkisid õppeedukuse kohta ka tõtt, alguses see langes ikka kõvasti, aga sellest pidi tegema omad järeldused ja tuli õppima hakata, sest kõikide perioodide hinded mõjutavad ju lõpuhinnet ja selleks, et ülikooli saada peavad olema üsna head hinded . . Esimesestel nädalal oli probleeme ka elamisega . Ühe nädala elasin ühiselamus, aga seal mulle ei sobinud . Sama probleem oli, mis kooliski , liigne melu ja müra . Mulle see ei meeldi , mulle meeldib rohkem selline rahu ja vaikus . Põhimõtteliselt teise koolinädala keskpaigast sain onu korterisse elama . Ka seal oli alguses raske , mul on üldse alguses raske uute asjadega kohaneda . Nüüd olen sellega juba harjunud ja korterikaaslase olen ka endale saanud . Vana põhikooli aegne klassivend, väga tore poiss on
Üle keha levinud kasvajaga. Algul tundus, et Isabellil on elada vaid päevad, mõni nädal. Peale ravikuure aga kas kasvaja kahanes või kasvas vähe ning see süstis perele jällle lootust. Ma pole ammu ühtegi raamatut sellisel kiirusel lugenud, nagu seda. Kuna vähk on minu jaoks väga lähedane teema, sest mõlemad mu vanavanaemad lahkusid vähi läbi ning üks vanaemast on õnneks vähi seljatanud. Ka minul diagnoositi hiljuti vähieelne seisund, mis õnneks välja raviti ja seepärast elasin tohutult Isabelli loole kaasa. Need kirjad, mida ta kirjutas, olid enamasti täis tohutut positiivsust ning kaasaelamist just teiste probleemidele. Tundub, et Isabell vaatamata oma noorusele oligi rohkem teiste heaolule orienteeritud, mitte endale. Ta tundis muret oma vanemate ja vendade pärast, et nood rängalt tema pärast kannatama peavad. Kohati raamatut lugedes sain kohe aru, et räägitakse 15aastasest tüdrukust- veidi lapsemeelne ning tujukas ja veel asjatundmatu
tuleb lugu pidada ,et nad sulle alles jääksid. Kui kaaslastest lugu pean ja suhtun nendesse austusega ,leian ikka uusi sõpru. Aastaid tagasi sai igaugust lollust koos sõppradega tehtud, lausa uskumatuid ,,lollusi".(mis lollusi?) Oma sõpradega kohtusin juba lasteiais ja mõne sõbra leidsin naaberõuest või trennis käies ja jalgpalli tagudes.Kui tülli läksime siis pikka viha ei pidanud , varsti lepisme jälle ära. III lugu Kuni neljanda eluaastani elasin koos ema ,isa ja vendadega Näduvere külas ,see oli vana talumaja,meil olid igasugused loomad ,kaks koera ja kass .Emal oli palju tööd loomade ja aedviljapeenardega,ma olin siis veel liiga väike ega saanud ema aidata.Ükskord leidis isa põllult väikese rebasekutsika,kes oli jäänud ilma emata.Me söötsime ja hoidsime teda, ta oli väga ilus koheva karvaga , sabaots oli valge.Naabruses ei olnud lapsi,kellega mängida ja mul oli igav.Peagi me kolisime teise kohta elama.
annaabi.ee 
